Eesti Looduse fotovõistlus
2007/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Pisikesed inimkaaslejad EL 2007/6
Majasoomukas ja kodusoomukas

Alustame inimesega eluruumi jagavaid pisikesi loomi tutvustavat sarja soomukatest, kes elavad meie kodus seal, kus on soe ja üksiti niiske.

Soomukalisi (Thysanura) – 8–20 mm pikkusi loomakesi – on maailmas üle 400 liigi, neist nelja on leitud ka Eestist. Kaua aega on soomukaid peetud putukate klassi välislõugsete alamklassi üheks primitiivsemaks seltsiks, ent aina enam levib seisukoht, et neid loomi tuleks käsitleda omaette klassina putukate klassi kõrval. Ja ilmselt on selles ka oma iva.

Soomukad on väga vana loomarühm. Esimesed leiud pärinevad kivististest, mille vanust hinnatakse 300 miljonile aastale. Seega sibasid nad maakeral juba siis, kui maailma valitsesid dinosaurused. Nagu putukatele iseloomulik, on ka soomuklastel kuus jalga. Muus osas nad aga erinevad mõneti tüüpilistest putukatest: neil on iseloomulikult pikk, sale ja tiivutu keha. Mitmete tagakehalülide (2–9) kõhupoolel paiknevad tagakeha toetavad torujad jätked (griflid). Kopulatsiooni ei toimu: isane kinnitab võrgendiniidikeste abil maapinnale vastaspoolt ligi meelitava lõhnastatud spermatofoori, mille emane hiljem üles korjab. Maapinnale munetud munad ei hakka arenema, kui need vett juurde ei saa.

Kõik soomukad on väga varjatud eluviisiga ning seetõttu ei torka inimesele tavaelus silma. Oma kehaehituse iseärasuste tõttu saavad nad elada üksnes paikades, kus on piisavalt niiskust. Sellepärast võibki looduses soomukaid leida metsakõdust, puukoore ja kivide alt, kaljupragudest, koobastest ja muudest õõnsustest, termiidi- ja sipelgapesadest. Koobastes elavad liigid on pimedad, teistel on väikesed silmad. Nad on üsna soojalembesed ning seepärast meie laiustel looduses ei ela. Eri liiki soomukalised elavad liigiti kindlates elupaikades, kuid kaks neist – majasoomukas (Lepisma saccharina) ja kodusoomukas (Thermobia domestica) tunnevad end väga hästi inimeste elamutes ning on seetõttu levinud kõikjal üle maailma.


Majasoomukas on kuni 1,9 cm pikkune, tahapoole ühtlaselt aheneva, veidi lamenenud kehaga putukas. Oma nime on ta saanud keha katvatelt väikestelt hallidelt, hõbedaselt helkivatelt soomustelt. Soomused arenevad kehale alles pärast kolmandat kestumist, enne seda on looma keha sile ja tume. Pea külge kinnituvad tundlad on peened, kuid lühemad kui kodusoomukal. Tagakeha tipul paikneb kolm pikka ja kaks lühikest jätket. Kolme esimese kasvujärgu vastsetel on jäsemed ja kehajätked heledamad kui keha – kollakashallid.

Majasoomukad on väga vilkad ja väldivad valgust. Päeval peituvad need loomakesed pragudesse ja õõnsustesse, kust ilmuvad välja hämaruses. Toiduotsingul võtavad sageli ette pikemaid retki. Nad liiguvad võimalikult varjatult ning kiiresti, aeg-ajalt peatudes ja otsekui arutledes, millises suunas edasi minna. Kui toit leitud, jäävad nad mõneks ajaks selle lähedusse. Tänapäeval levivad majasoomukad uutesse elupaikadesse nende munadega saastunud paberpakendite, mööbli või muude esemetega.

Majasoomukas on pärit troopikast, kus ta elab niisketes ja rohkeid varjevõimalusi pakkuvates elupaikades. Eestis võib teda leida üksnes köetavate hoonete alumistel korrustel, aga ka ülemiste korruste vannitubades, käimlates ja kraanikausside läheduses – seal, kus on tema jaoks piisavalt soojust ja niiskust. Ta vajab elukeskkonda, kus suhteline õhuniiskus on 72–95% ja temperatuur 22–32 ºC (sobivaim 27 ºC).

Sellistes oludes muneb emane soomukas elu jooksul kuni sada muna, korraga üks kuni kolm. Ta teeb seda kogu elu kestel ja aasta ringi. Majasoomuka munad on elliptilised ja võrdlemisi suured, kuni millimeetri pikkused. Vast munetud munad on pehmed ja valkjad, mõne tunni möödudes muutuvad need pruuniks. Olenevalt temperatuurist kooruvad munadest vastsed 3–6 nädala jooksul. Nad sarnanevad vanematega, ent kestuvad iga kahe-kolme nädala tagant, enne täiskasvanuks saamist tavaliselt 6–7 korda.

Ka järglaste kasvukiirus oleneb temperatuurist. Ideaalsetes oludes saab munast koorunud vastsest täiskasvanud soomukas 43 päevaga, mõnel juhul kulub selleks aga isegi kuni kolm aastat. Erinevalt tõelistest putukatest, kes täiskasvanult enam ei kasva, kasvavad nemad kogu elu jooksul. Elades kuni 3,5 aastat, kestuvad nad selle aja jooksul veel kuni 50 korda. Soomukad võivad nälgida mitu kuud ja on andmeid, et isegi kuni aasta.


Kodusoomukas on majasoomukast ehk veidi kogukam, värvuselt pruunikashall. Tema eluviis on majasoomuka omaga üsna sarnane. Siiski vajab kodusoomukas veidi kuivemat, suhtelise õhuniiskusega kuni 85%, ja veel soojemat elupaika. Sellepärast pole ta nii laialdaselt levinud. Aeg-ajalt on seda liiki ilmselt ka varem Eestisse toodud, kuid viimased kindlad leiud pärinevad aastast 2005. Ilmselt oli ta siia sattunud koos kasutatud riietega.


Söövad ja saastavad. Mõlema soomukaliigi valmikud ja vastsed söövad igasugust orgaanikat, proteiini- ja valgurikast toitu: paberit, fotosid, karusnahka, orgaanilist mustust, aga ka näiteks suhkrut. Võivad süüa oma väiksemaid suguvendi, peamiselt küll vigastatud või surnud loomakesi ning vastsekesti. Kahjustavad siidi, kuid mitte villa. Neile meeldib jahukliistriga seinale kleebitud tapeet. Nii võib toanurkades näha, et tapeet on õhukeseks või juba auklikuks näritud. Seetõttu ongi nad ohtlikud paberile, mis sisaldab tärklist, või raamatutele, mille köitmisel on kasutatud kliistrit, dekstriini, kaseiini või kondiliimi. Järelejäänud paberi määrivad soomukate kollakaspruunid väljaheited.

Soomukate põhjustatud majanduslik kahju ei ole kuigi suur, rohkem mõjub inimestele väikeste elukate põhjustatud stress, eriti neile, kes putukaid ei armasta. Peale selle saastavad nad mingil määral ka oma elukeskkonda. Eriti on seda täheldatud kodusoomuka puhul. Kui majasoomukas kestub elu jooksul keskmiselt 40 korda, siis kodusoomukas teeb seda 50 ja isegi rohkem korda. Nende elupaika jäävad kuivanud vastsekestad, mis riideid määrivad. Mahajäetud vastsekestad teevad meelehärmi puhtusest lugu pidavatele perenaistele. Põrandal puruks hõõrutud kestatükid võivad sissehingamisel tekitada ka allergiat.


Kuidas neist vabaneda? Inimkaaslejate loomade puhul küsitakse ikka ja jälle, kuidas tülikatest kaaslastest lahti saada. Majasoomukaid aitab eluruumidest eemal hoida jahedam ja kuivem õhk. Et soomukaid vältida, tuleb hoida puhtust: koristada laudadelt ja põrandalt kõik toidujäänused. Ka prügipanged peavad olema kindlalt suletud. Toas tuleb täita kõik praod, kus need loomad saavad varjuda.

Kasulik on sageli puhastada tolmuimejaga põranda servi. Ruumides tuleb mööbel paigutada nii, et mööbli ja seina vahele, toanurkadesse või veel kusagile mujale ei tekiks niiskeid piirkondi. Kondenseeruva veega kattuvad toruosad tuleks korralikult isoleerida ja katta, et sealt ei leviks niiskust.

Soomukate püüdmiseks soovitatakse kasutada madalat klaasnõud. Selle välispind kaetakse näiteks karedama isoleerpaelaga: loomad ronivad mööda purgi välispinda üles ning kukuvad sisse. Et nad ei saa liikuda siledal pinnal, jäävadki nad purki. Selline püünis pannakse sinna, kus on sagedamini majasoomukaid nähtud.

Lausmürgitamine ei anna tulemusi. Mürki, soovitavalt pulbrilisel kujul, võiks panna ainult eeldatavatesse majasoomuka elupaikadesse nn. kohtmürgina. Tõrjeks on sagedamini kasutatud booraksit, püretriine, deltametriini.

Muide, soomukate vaenlastena on märgitud kõrvaharke, sadajalgseid, harva ka ämblikke. Kahjuks ei ole enamik inimesi nõus oma korterit või maja nendegi loomadega jagama.



MATI MARTIN
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet