Eesti Looduse fotov�istlus
2007/6



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Panin tähele EL 2007/6
Kollane karikseen

Kevad oli tänavu seente poolest helde: kogritsad, mürklid ja kurrelid, aga märkamata ei saanud jääda ka karikseene nööbid, millest lepikualune mõnes kohas lausa punetas. 19. aprillil ühes Väätsa metskonna lepasalus harilikke ehk verevaid karikseeni pildistades puutus erkpunaste seas silma aga üks isemoodi seeneke: vist karikseene sugulane, sest nii suuruse, kuju kui ka kasvupaiga poolest – temagi kasvas maas mädaneval lepaoksal – sarnanes ta tollega, ainult värvilt veelgi kenam. Selle seene karikas oli väljastpoolt valge, seest aga armsalt võilillekollane. Pole seesugust varem näinud ja ka nüüd oli ta seal üks ja ainuke. Mõtlesin, ehk on haruldus, kelle soodne kevad on päevavalgele meelitanud.

Kommenteerib seenetadlane Bellis Kullman.
Praeguste teadmiste alusel tuleb seda seent tõesti pidada harilikuks karikseeneks (Sarcoscypha austriaca). See on siiani ainus Eestis kasvav karikseene liik. Kollasena on teda aga nähtud haruharva.

Hariliku karikseene määramisel on hea tunnus tema eoste idanemise viis: ellipsoidse eose poolustel tekivad lühikestel hüüfidel mitme kaupa koos koniidid e. lülieosed (mittesugulise paljunemise eosed). Teistel selle perekonna liikidel see nii ei ole: koniidid võivad neil tekkida alles pikkadel niitjatel hüüfidel.
Mikroskoobis on seda tore vaadata (vt. fotot). Tasub metsast seen kaasa võtta, väiksesse topsi panna, mõned tilgad vett seene karikasse tilgutada, nõu kinni katta ja mõneks päevaks jahedamasse kohta seisma panna. Kui seejärel võtta pisike tükike karika seest eoslava pealt, panna see vee tika alusklaasil, katta katteklaasiga ja kergelt vajutada, siis peaks juba väikselgi suurendusel mikroskoobis olema näha, kuidas eosed idanevad.
Aga selle seene nimega on paras segadus. Ta oli meil Eestis algul määratud kui Sarcoscypha coccinea ja nimetatud erkpunase värvi järgi verevaks karikseeneks. Eoste idanemise ja ka muude (molekulaarsete) tunnuste põhjalikumal uurimisel selgus aga, et meie liik on hoopis S. austriaca. Nimetasime ta siis harilikuks karikseeneks, sest ta on meil tõesti harilik: kevaditi on lepikud teda täis! Laia leviku ja hulgi kasvamise tõttu võeti see seen ka koolilaste kevade teretamise mängu (vt. http://tere.kevad.edu.ee/2007/).

Et meil on seda seent ikka tuntud vereva karikseenena, leidsime, et oleks mõttekas jätta eestikeelne nimetus siiski muutmata. Nii on teda ju Eestimaal ammust aega nimetatud, ajagu mükoloogid oma tõde taga või mitte. Ja mükoloogid ütlevad nüüd, et Eestis on tõesti vaid üks karikseene liik ja las ta olla verev karikseen.



Villu Anvelt , Kommenteerib seenetadlane Bellis Kullman.
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012