Eesti Looduse fotovõistlus
2007/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2007/6
Päikeseloojangud ja rabamaastik Meenikunnos

Matkamajad, vaatetorn ning laudtee meelitavad Meenikunno sohu palju loodusnautlejaid. Tegu on kauni, kuid samas liigagi hinnatud puhkealaga.

Meenikund asub Põlvamaa lõunaosas mõhnarohkete palumetsade keskel. Rahvajutu järgi on see paik saanud nime ühe meesterahva Meeni järgi: too olevat ennemuiste rajanud rabasaarele oma kodu. Kund aga tähendanud sood ümbritsevaid kõrgendikke.

Praegu tuntakse seda piirkonda eelkõige Meenikunno maastikukaitseala ning mõnusa puhkekohana. Siin saab aega veeta nii metsamajades kui ka matkata 2,4 kilomeetri pikkusel laudrajal.


Mitmekesine rabamaastik. Meenikunno matkarada tutvustab eelkõige siinset rabamaastikku, mis võeti 1981. aastal kaitse alla kui sookaitseala. 1999. aastal sai sellest maastikukaitseala, ühtlasi laiendati pindala 2651 hektarini. Praeguse kaitseala piiridesse jäävad Meenikunno raba, Must- ja Valgjärv ning tublisti metsaala metsiste elupaigana.

Maastikukaitsealal püütakse hoida omapärast maastikku, raba ökosüsteemi ja kaitsealuste liikide elupaiku. See piirkond on rikas taimestiku ja linnustiku poolest. Eestis harvem ette tulevatest taimedest kasvavad siin näiteks austria roidputk, vesilobeelia, järv-lahnarohi ja mitu orhideeliiki. Kaitsealustest lindudest võib Meenikunno rabas kohata näiteks metsist, väikekoovitajat, hallõgijat, kalakotkast ja valgeselg-kirjurähni. Sügisel peatuvad siin sookured ja haned. Raba on arvatud tähtsate linnualade hulka ja Euroopa tähtsusega Natura võrgustiku koosseisu.

Meenikunno on arenev soolaam, kus on nii puis-, lage- kui ka älveraba, samuti kolm rabajärve. Kujunemisjärgus on laukaraba. Rabal on mitu soosaart, millest mõnel on ilusad männikud, teisal kasvab aga liigirikas salumets. Tuntumad on Pähnisaar ja Pikksaar, neist viimase kõrgus ulatub mitu meetrit üle rabapinna – sealt avaneb meeliköitev vaade ümbritsevale rabale.

Meenikunno raba on suures osas kujunenud liivaala soostumisel, osaliselt aga ka kunagi siin laiutanud veekogu kinnikasvamisel. Raba eripära on turbalasundi all olev veega mitteküllastunud liivakiht, mistõttu võib Meenikunno raba nimetada “rippuvaks rabaks”. Raba aluskihis olevat ka tektooniline rike, mis on põhjustanud ühel sirgel asuvate suurte ning enamasti veega täidetud lohkude ehk langatuslehtrite tekke.


Alustame Liipsaarelt. Seda kohta ilmestab ilus palumännik künklikul pinnavormil: siinne mõhnastik ulatub ligikaudu 80 meetrit üle merepinna. Metsa all paikneb väike matkamaja, samuti lõkkekoht. Majas on nii pliit kui ka kamin, samuti lavatsid ööbimiseks. Metsa all ei ole tohi telkida. Matkamajast pisut eemale raba servale on ehitatud 11 meetri kõrgune torn, kust avaneb vaade lagerabale ja soosaartele.

Vaatetorni juurest suundub matkarada alla raba peale. Raba servaalal hakkab silma muutus taimestikus, samuti pinnase niiskusrežiimis. Kõik siin kasvavad taimed on kohastunud eluks märjas kasvukeskkonnas, ja meile tuttavad männidki on mitu korda lühemad ning peenemad.

Laudteel jalutades võib silmata tavalisemaid sootaimi: hanevits, küüvits, kukemari, sookail ja tupp-villpea, raba servas kasvab ka vaevakaske. Kõige arvukamalt on mitmevärvilisi turbasamblaid. Sooserva lähedal tugevasti kinni kasvanud kraavist võib proovida omapärase maitsega rabavett. Seda võib julgelt juua, kuid vähese mineraalainete sisalduse tõttu ei kustuta rabavesi siiski janu. Kui siin kükitada rabapinnale võrdlemisi lähedale ning sedaviisi raba keskosa poole kiigata, on hästi näha, kuidas rabapind tõuseb.


Lageraba ja soojärv. Oleme läbinud puisraba ja jõudnud lageraba servale. Sellelt alalt on männid peaaegu kadunud, ent see paik sobib hästi eluks mitmesugustele rabalindudele. Eriti linnurohke on siin kevadkuudel. Varahommikul laudrajal kõndides kostab tetrede mänguhääli, suurkoovitajate trillereid, rüütide vilesid, aga ka hästi tuntud põldlõokese ja kiivitaja hääli – Meenikunno on võrdlemisi hea koht paljude linnuliikide vaatlemiseks.

Lagerabal jalutades ning ümbrust silmitsedes võib näha mitut rabasaart: neid on Meenikunno rabas rohkelt (19), suurimat nimetatakse Pähnisaareks. Rahvajutu järgi olevat rootslased Põhjasõja ajal ehitanud läbi raba kulgeva palkidest sõjatee. Isegi kui see nii oli, siis praegusajaks on tee mattunud sügavale turbakihi alla.

Kui pool matkarajast on selja taha jäänud, jõuame laugasjärveni. See on 4,7 ha suurune võrdlemisi ümara kujuga soojärv. Kohati õõtsuvat kallast katavad heas elujõus puhmad; kuna vesi on siin liikuv, siis sirguvad järve ääres võrdlemisi kõrged männid. Meenikunno soojärve sügavus ulatub 2–3 meetrini, millele lisandub põhjas üsna tüse turbamuda kiht. Kalu järves ei ela, küll aga kohtab siin üksjagu linde: kalakajakat, sinikael-parti, sõtkast ning rände ajal ka hanesid ja laululuiki. Imekaunid on siin udused varahommikud, eriti koos päikesetõusuga.


Verevad päikeseloojangud. Hakkame jõudma taas raba servaalale, kus mände kasvab tihedamalt. Mõned on võrdlemisi jämedad ja hästi laasunud. Siin võib näha ka selliseid männipuid, kellel on tüüpilise terava ladva asemel horisontaalne kuhikjas platvorm. Neid nimetatakse Litwinowi männivormideks. Paljude puude tüved on tihedalt kaetud samblikega: see viitab puhtale kasvukeskkonnale.

Kui Meenikunno rappa tulla suve teisel poolel, siis saab lähemat tutvust teha huulheinaga. Neid kasvab siin kaht liiki: ümaralehine- ja pikalehine huulhein.

Päris raba äärel laiutab veel üks mitme saarekesega laugasjärv. Selle juurest kulgeb matkarada üles Meenikunno raba piiravale liivaseljandikule, seda kohta tuntakse ka Kamarusmäena. Siia on ehitatud Päikeseloojangu matkamaja ning rajatud lõkkekoht. Kõrge maapinna tõttu avaneb vaade raba idaosale ja selge ilma korral veripunasele päikeseloojangule läänekaares.


Üleliia tuntud puhkeala. Meenikunno matkarada ning puhkekohad meelitavad siia palju huvilisi. Kohati on puhkajate hulk hakanud ületama looduse taluvuse piire, seda eelkõige Päikeseloojangu maja juures, aga ka Meenikunno matkarajast pisut eemale jääva Valgjärve lähiümbruses. Pinnas on paiguti juba kannatanud liigse tallamise all. Et seda leevendada, on rajad kaetud puukoorepuruga ning madalamatesse kohtadesse ehitatud laudrada. Kaunist ning omapärast loodusmaastikku aitab eelkõige hoida mõistlik ning loodust säästev matkaja.

Kes tahab siin kandis pikemalt peatuda, sellele võiks soovitada ka Mustjärve äärde ehitatud puhkekohta.


Eesti Looduses on varem Meenikunnost juttu olnud:

1. Heinsalu, Ülo jt. 1992. Kas lõhe raba all? – Eesti Loodus 43 (12): 622.

2. Kink, Hella; Metslang, Toomas 1992. Kas Meenikunno raba võib kuivaks jääda? – Eesti Loodus 43 (12): 626.

3. Tobreluts, Peep; Lepisk, Arvi 1999. Retked Võhandu-Palumaa huvimetsas. – Eesti Loodus 50 (7): 279–282.



Arvi Lepisk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet