Eesti Looduse fotov�istlus
11/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 11/2002
Loodus meie mlus

Inimest tundub teistest loomadest eristavat vime teha vaimseid ajarnnakuid nii minevikku kui ka tulevikku. Kui see on nnda kas oleme pdnud mista tit rikkust, mida see meile annab? Kas suudame tajuda neid vimalusi ja kogu vastutust, mida see kaasa toob?

Kui me silitaksime kik meie imelised vimed peale ajataju, jksime me ikkagi unikaalselt erinevateks kigist teistest loomadest, kuid vaevalt oleksime me inimesed selles thenduses, kuidas me seda mistame, arvab Endel Tulving [6]. Tulving kirjutab, et inimese eriline ajataju kronesteesia on seotud kindlate aju piirkondade (prefrontaalse ajukoore ja frontaalsagarate) kujunemisega. Kronesteesia all mistab Tulving teadvuse vormi, mis lubab inimesel mtelda subjektiivsele ajale ja teeb vimalikuks rndamise lbi subjektiivse aja. Veelgi enam, ta jreldab, et tsivilisatsiooni ja kultuuri arenguks ning psimiseks on inimesel hdavajalik olla teadlik iseenda ja oma jreltulijate jtkuvast eksisteerimisest ajas, mis sisaldab endas mitte ainult minevikku ja olevikku, vaid ka tulevikku. [6]

Igal hetkel, kui mbrusega suhtleme, toimub mrkide ratundmine, nendevaheliste seoste loomine ja thenduste omistamine semioos. Kronesteesia on vaadeldav semioosina, mille sisu on isiklike mlupiltide korrastamine subjektiivsel ajateljel. Vaid isiklikku mletades saab tekkida vi hvida usaldus. Meelde jb nii arukus kui ka rumalus, nii siirus kui ka pettus. Kogetu phjal kujundab igaks oma isikliku mlumaastiku, vrtusruumi, suhtumised ja (eel)arvamused.

Isiklikes ajarnnakutes pimuvad mlestused ja omandatud teadmised. Nende hulgas on ldised kultuurimrgid, mis .. aktualiseerivad vastuvtja mlus kitumuslikke, ideoloogilisi, ajalisi ja ruumilisi koode [5]. Kalevi Kull ja Mihhail Lotman [3] on mtisklenud: Mrk nuab ratundmist. See, mida interpretaator ei tunne ra, pole tema jaoks mrk. See niliselt sna endastmistetav ja primitiivne vide toob endaga kaasa sna olulisi jreldusi, niteks selle, et semioos on lahutamatult seotud mluga.

Jaan Kaplinski [2] on kirjutanud: Lihtsamal juhul tidab vaba osa teadvusest mbruse lihtne peegeldus. Ent haruharva on meie teadvus pelk peegel igat taju seob mluniidike millegi mdunuga. Puhast olevikku ei eksisteeri. Mlestused toovad temasse mineviku, soovid ja ootused tuleviku, kujutlemine-mtlemine kombineerib seda kike uuteks piltideks ja mteteks.

Ettekujutus ajalistest suhetest saadab meid kikjal. Meie maailmapildi alustalad arusaamad nhtuste tekkest ja arenguloost, phjuslikkusest ja eksperimendi korratavusest sisaldavad endas ajalisi suhteid. Enese ja teiste ajas kulgevatele isiklikele (elu)lugudele toetuvad kirjutatud ja kirjutamata hiselu reeglid, moraal, eetika, (kitumis)normid ja seadused ning vastutus oma mineviku ees.

Claude Lvi-Strauss [4], kes on uurinud loodusrahvaste metsikut mtlemist, kirjeldab himurahvaid, kes reageerisid uurijate soovile himu keelt ppida taimekuhila laialilaotamisega. Sadade taimeliikide nimetused moodustavad olulise osa himu igapevasest snavarast ja thendusilmast. Aimus sellise metsiku mtlemise sgavusest vib tekkida inimestel, kelle loodusetundmine lheneb loodusrahvaste omale.

Kontrastina maailmale, kus on silinud killuke metsikut mtlemist, kirjeldab Jean Baudrillard [1] simulaakrumite maailma, kus metsatukki ja niitusid asendavad tehiskeskkonnad, nagu Disneyland vi MacDonalds. Kui vanasti kanti loodusmaastikke kaardile, siis nd mrab looduse muutmise kavad planeeringute paberreaalsus. Modelleeritud tehiskeskkond kui simulaakrum hakkab vimutsema rgse ja loodusliku le, nii fsiliselt kui ka inimeste teadvuses.

Looduse mitmekesisus on prane. Iga elusolend, olles osa suurest tervikust, kannab endas mlestusi miljardeist evolutsiooniaastaist ning kehastab iseenda pikka ja paljus veel avastamata saamislugu. Asendades rgse looduse lausaliselt tehiskeskkonnaga, lheb kaduma rohkem kui loodus bioloogilises thenduses. Inimese ke lbi hvib miljoneid lugusid miljardite seoste ja variatsioonidega. Looduse rikkalik mrgiline maailm asendatakse millegi palju vaesemaga. Toimub miski, mida ei ole liiga rnk nimetada semiotsiidiks.

Semiotsiidi all mistan ma olukorda, kus kellegi pahatahtlikkuse vi hoolimatuse tttu hvitatakse kellegi teise jaoks thendusrikkaid mrke ja lugusid, rvides osa tema identiteedist. Argielus tuleb seda sageli ette ainelise vi vaimse vgivalla vormina nii laste kui ka suurte hulgas: hvardatakse hvitada vi hvitatakse kellelegi thendusrikkaid, armsaks saanud esemeid. Kultuurikontekstis on semiotsiid hauakambrite rstamine vi muinsusobjektide hvitamine. Ka klassikaline looduskaitse kaitseb looduse ksikobjekte htaegu fsilises ja mrgilises thenduses.

Kui semiotsiid on suunatud mne rahva vi inimrhma vastu, vib see avalduda ideoloogilise surve vi phaduseteotusena, millel on sageli seos fsilise vgivalla vi okupatsiooniga. Semiotsiidi hte vormi linguatsiidi ehk rahvuskeelte allasurumist mletame oma lhiminevikust ja neme praegugi kikjal ilmas. Semiotsiid on aset leidnud ka loodusrahvaste tootemite hvitamisel ja nende trjumisel kodusest mrgimaailmast plistelt esiisade maadelt, vttes neilt kik, mis heskoos thendab kodu.

Mis on koduigatsus, kui mitte soov juda tagasi armsaks saanud maastike ja lhnade, tuttavate mrkide ja seoste turvalisse maailma? Mis hoiab peresid viimse hetkeni kodude juures, kui tulikuum laava vi tulvavesi on hvardavalt lhedal? Miks trguvad pered vastu vtmast rahaliselt soodsaid pakkumisi ra kolida, kui nende kodud uutele kaevandustele vi teedele ette jvad?

Kui vtaksime aega, et end paremini tundma ppida, leiaksime looduse iseendas. Sgaval mlus on meie aistingud suhestatud looduse mrkidega, mida neme, haistame ja kuuleme ka siis, kui me ei ole seda veel endale teadvustanud. Kodune loodus kehastab seda mrgimaailma, mis kannab lbi sajandite ulatuvaid traditsioone, aitab kultuuril psida ning inimesel inimeseks jda.

Kuidas see loodus endas leida? Alati saab kuulatada looduse muusikat, mis muudab meele kergemaks. Mned saavad parema tuju, teised tajuvad meloodia nansse, kolmandad suudavad kuuldut noodikirjas talletada, neljandad muusikat luua. Looduses peituv meloodiate ja mrkide rikkus ei ole elitaarne, tarastatav ega turustatav. Loodus lihtsalt on. Kui vaja, lohutab (mlu)maastikul rndajat. Vahel aga pilgutab lustakalt silma ja on valmis vestma oma lugusid, avades mitmekihilisi thendusi ja pakkudes avastamisrmu kogu eluks.


1. Baudrillard, Jean 1999. Simulaakrumid ja simulatsioon. Kunst, Tallinn.

2. Kaplinski, Jaan 1996. See ja teine. Tartu likooli Kirjastus, Tartu.

3. Kull, Kalevi; Lotman, Mihhail 1995. Semiotica Tartuensis: Jakob vob Uexkull ja Juri Lotman. Akadeemia 7 (12): 24672483.

4. Lvi-Strauss, Claude 2001. Metsik mtlemine. Vagabund, Tallinn.

5. Torop, Peeter 1999. Kultuurimrgid. Ilmamaa, Tartu.

6. Tulving, Endel 2002. Mlu. Tartu likooli Kirjastus, Tartu.


Ivar Puura (1961) on lpetanud Tartu likooli geoloogina ning kaitsnud Uppsala likoolis doktorikraadi ajaloolise geoloogia ja paleontoloogia erialal. Ttab Tartu likooli geoloogia instituudis teadurina.



Ivar Puura
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012