Eesti Looduse fotovõistlus
11/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 11/2002
Loodus meie mälus

Inimest tundub teistest loomadest eristavat võime teha vaimseid ajarännakuid – nii minevikku kui ka tulevikku. Kui see on nõnda – kas oleme püüdnud mõista täit rikkust, mida see meile annab? Kas suudame tajuda neid võimalusi ja kogu vastutust, mida see kaasa toob?

“Kui me säilitaksime kõik meie imelised võimed peale ajataju, jääksime me ikkagi unikaalselt erinevateks kõigist teistest loomadest, kuid vaevalt oleksime me inimesed selles tähenduses, kuidas me seda mõistame,” arvab Endel Tulving [6]. Tulving kirjutab, et inimese eriline ajataju – kronesteesia – on seotud kindlate aju piirkondade (prefrontaalse ajukoore ja frontaalsagarate) kujunemisega. Kronesteesia all mõistab Tulving “teadvuse vormi, mis lubab inimesel mõtelda subjektiivsele ajale ja teeb võimalikuks rändamise läbi subjektiivse aja.” Veelgi enam, ta järeldab, et “tsivilisatsiooni ja kultuuri arenguks ning püsimiseks on inimesel hädavajalik olla teadlik iseenda ja oma järeltulijate jätkuvast eksisteerimisest ajas, mis sisaldab endas mitte ainult minevikku ja olevikku, vaid ka tulevikku.” [6]

Igal hetkel, kui ümbrusega suhtleme, toimub märkide äratundmine, nendevaheliste seoste loomine ja tähenduste omistamine – semioos. Kronesteesia on vaadeldav semioosina, mille sisu on isiklike mälupiltide korrastamine subjektiivsel ajateljel. Vaid isiklikku mäletades saab tekkida või hävida usaldus. Meelde jääb nii arukus kui ka rumalus, nii siirus kui ka pettus. Kogetu põhjal kujundab igaüks oma isikliku mälumaastiku, väärtusruumi, suhtumised ja (eel)arvamused.

Isiklikes ajarännakutes põimuvad mälestused ja omandatud teadmised. Nende hulgas on üldised kultuurimärgid, mis “.. aktualiseerivad vastuvõtja mälus käitumuslikke, ideoloogilisi, ajalisi ja ruumilisi koode” [5]. Kalevi Kull ja Mihhail Lotman [3] on mõtisklenud: “Märk nõuab äratundmist. See, mida interpretaator ei tunne ära, pole tema jaoks märk. See näiliselt üsna endastmõistetav ja primitiivne väide toob endaga kaasa üsna olulisi järeldusi, näiteks selle, et semioos on lahutamatult seotud mäluga.”

Jaan Kaplinski [2] on kirjutanud: “Lihtsamal juhul täidab vaba osa teadvusest ümbruse lihtne peegeldus. Ent haruharva on meie teadvus pelk peegel – igat taju seob mäluniidike millegi möödunuga. Puhast olevikku ei eksisteeri. Mälestused toovad temasse mineviku, soovid ja ootused tuleviku, kujutlemine-mõtlemine kombineerib seda kõike uuteks piltideks ja mõteteks.”

Ettekujutus ajalistest suhetest saadab meid kõikjal. Meie maailmapildi alustalad – arusaamad nähtuste tekkest ja arenguloost, põhjuslikkusest ja eksperimendi korratavusest sisaldavad endas ajalisi suhteid. Enese ja teiste ajas kulgevatele isiklikele (elu)lugudele toetuvad kirjutatud ja kirjutamata ühiselu reeglid, moraal, eetika, (käitumis)normid ja seadused ning vastutus oma mineviku ees.

Claude Lévi-Strauss [4], kes on uurinud loodusrahvaste “metsikut mõtlemist”, kirjeldab hõimurahvaid, kes reageerisid uurijate soovile hõimu keelt õppida taimekuhila laialilaotamisega. Sadade taimeliikide nimetused moodustavad olulise osa hõimu igapäevasest sõnavarast ja tähendusilmast. Aimus sellise “metsiku mõtlemise” sügavusest võib tekkida inimestel, kelle loodusetundmine läheneb loodusrahvaste omale.

Kontrastina maailmale, kus on säilinud killuke “metsikut mõtlemist”, kirjeldab Jean Baudrillard [1] simulaakrumite maailma, kus metsatukki ja niitusid asendavad tehiskeskkonnad, nagu Disneyland või MacDonalds. Kui vanasti kanti loodusmaastikke kaardile, siis nüüd määrab looduse muutmise kavad planeeringute paberreaalsus. Modelleeritud tehiskeskkond kui simulaakrum hakkab võimutsema ürgse ja loodusliku üle, nii füüsiliselt kui ka inimeste teadvuses.

Looduse mitmekesisus on pöörane. Iga elusolend, olles osa suurest tervikust, kannab endas mälestusi miljardeist evolutsiooniaastaist ning kehastab iseenda pikka ja paljus veel avastamata saamislugu. Asendades ürgse looduse lausaliselt tehiskeskkonnaga, läheb kaduma rohkem kui loodus bioloogilises tähenduses. Inimese käe läbi hävib miljoneid lugusid miljardite seoste ja variatsioonidega. Looduse rikkalik märgiline maailm asendatakse millegi palju vaesemaga. Toimub miski, mida ei ole liiga ränk nimetada semiotsiidiks.

Semiotsiidi all mõistan ma olukorda, kus kellegi pahatahtlikkuse või hoolimatuse tõttu hävitatakse kellegi teise jaoks tähendusrikkaid märke ja lugusid, röövides osa tema identiteedist. Argielus tuleb seda sageli ette ainelise või vaimse vägivalla vormina nii laste kui ka “suurte” hulgas: ähvardatakse hävitada või hävitatakse kellelegi tähendusrikkaid, armsaks saanud esemeid. Kultuurikontekstis on semiotsiid hauakambrite rüüstamine või muinsusobjektide hävitamine. Ka klassikaline looduskaitse kaitseb looduse üksikobjekte ühtaegu füüsilises ja märgilises tähenduses.

Kui semiotsiid on suunatud mõne rahva või inimrühma vastu, võib see avalduda ideoloogilise surve või pühaduseteotusena, millel on sageli seos füüsilise vägivalla või okupatsiooniga. Semiotsiidi ühte vormi – linguatsiidi ehk rahvuskeelte allasurumist – mäletame oma lähiminevikust ja näeme praegugi kõikjal ilmas. Semiotsiid on aset leidnud ka loodusrahvaste tootemite hävitamisel ja nende tõrjumisel kodusest märgimaailmast – põlistelt esiisade maadelt, võttes neilt kõik, mis üheskoos tähendab kodu.

Mis on koduigatsus, kui mitte soov jõuda tagasi armsaks saanud maastike ja lõhnade, tuttavate märkide ja seoste turvalisse maailma? Mis hoiab peresid viimse hetkeni kodude juures, kui tulikuum laava või tulvavesi on ähvardavalt lähedal? Miks tõrguvad pered vastu võtmast rahaliselt soodsaid pakkumisi ära kolida, kui nende kodud uutele kaevandustele või teedele ette jäävad?

Kui võtaksime aega, et end paremini tundma õppida, leiaksime looduse iseendas. Sügaval mälus on meie aistingud suhestatud looduse märkidega, mida näeme, haistame ja kuuleme ka siis, kui me ei ole seda veel endale teadvustanud. Kodune loodus kehastab seda märgimaailma, mis kannab läbi sajandite ulatuvaid traditsioone, aitab kultuuril püsida ning inimesel inimeseks jääda.

Kuidas see loodus endas leida? Alati saab kuulatada looduse muusikat, mis muudab meele kergemaks. Mõned saavad parema tuju, teised tajuvad meloodia nüansse, kolmandad suudavad kuuldut noodikirjas talletada, neljandad muusikat luua. Looduses peituv meloodiate ja märkide rikkus ei ole elitaarne, tarastatav ega turustatav. Loodus lihtsalt on. Kui vaja, lohutab (mälu)maastikul rändajat. Vahel aga pilgutab lustakalt silma ja on valmis vestma oma lugusid, avades mitmekihilisi tähendusi ja pakkudes avastamisrõõmu kogu eluks.


1. Baudrillard, Jean 1999. Simulaakrumid ja simulatsioon. Kunst, Tallinn.

2. Kaplinski, Jaan 1996. See ja teine. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.

3. Kull, Kalevi; Lotman, Mihhail 1995. Semiotica Tartuensis: Jakob vob Uexkull ja Juri Lotman. Akadeemia 7 (12): 2467–2483.

4. Lévi-Strauss, Claude 2001. Metsik mõtlemine. Vagabund, Tallinn.

5. Torop, Peeter 1999. Kultuurimärgid. Ilmamaa, Tartu.

6. Tulving, Endel 2002. Mälu. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.


Ivar Puura (1961) on lõpetanud Tartu ülikooli geoloogina ning kaitsnud Uppsala ülikoolis doktorikraadi ajaloolise geoloogia ja paleontoloogia erialal. Töötab Tartu ülikooli geoloogia instituudis teadurina.



Ivar Puura
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet