Eesti Looduse fotov�istlus
2007/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/10
ERAKLIK ILVES

nn kohtuda meie metsade kige varjatuma eluviisiga elukaga saab osaks vhestele. Mned lihtsalt nevad ilveseid ja teiste teed ei ristu metsakassi omaga kunagi. Olin leppinud, et kuulun teise rhma. Minu esimesel isadepeval vttis aga metsann teise suuna.

Sellest ajast alates on mul olnud vimalus metsakassiga kokku saada kolmel korral. Metsa ja ilvese vahele vib peaaegu vrdusmrgi tmmata, sest ilvesed elutsevad suurtes metsalaamades. Eriti sellistes, mille rde jvad raiesmikud ja noorendikud, samuti mni oja vi veega titunud kraav. Vesi tmbab ikka elu ligi ja elu tmbab omakorda magnetina kiskjaid.

Vimalikku ilveseala on kige kergem kontrollida talvel. Siis vib lbi tihniku tungides sattuda ilvese jljerajale, kus loom on mni hetk tagasi jahiretkel viibinud. Kui tihnikus on ilvese kitumisest tunnistust andvale metsaraamatule raske sattuda isegi kindlas ilvese elupaigas, siis kraavil vi ojal tabab silm peagi kpajlgi. Need segunevad jl kiiremat teed otsinud rebase, kitsede ja nugise jlgedega.

Linnainimesed on ikka ksinud ilvesejahi kohta, et kas ma ei karda. Vaata kui kargab sulle kraesse! nneks olin ma juba nii palju ilvese jahistiilist teadlik, et mitte karta ilvese hpet puu otsast. Puid ja muid krgemaid kohti kasutavad ilvesed vahel vaid mbruse kuulamiseks ja jlgimiseks. Sealt nad rnnakuid ette ei vta, liiati siis veel inimese vastu. Samas oli alati levalt khe tunne sammuda kiskja jlgedes, kiskja omakorda saaklooma jlitamas.

Ma teadsin, et vimalus kiskjaga kohtuda on imepisike, kuid sisimas lootsin ikka, et jrgmise kuusetihniku taga ta istub uhkelt lumine habemik. Paraku polnud see kunagi nii. Teadsin, et kui mul ei vea ilvesega, siis veab millegi muuga. Ometi ei pranud ma selles teadmises kunagi vrskelt ilveserajalt krvale, vaid kasutasin juhust uurida, millega ks Eesti ligikaudu 7001000 ilvesest jlle hakkama on saanud.

Esimene kord hakkas mu ilvesenn prduma siis, kui Remek Meel kutsus mind kaasa lumisele Tartumaale ilvest seirama. Arvasin, et minu vimalused peaksid seepeale mitu korda suurenema. Lund oli aga vhe ja meie jlitamine ei nnestunud. hel peval astusime mlemad pksuvate sdametega teadmises, et jrgmise knka taga on metsisand ise, kuid osav hiilija oli kval koorikul suutnud oma jljed meile mrkamatuks muuta ja ammu sellest piirkonnast kaduda.

Teisel korral oli petlik vaadata kahe noore ilvese jahiretke nood olid ilmselt alles hiljuti oma emast lahkunud. Koost oli laitmatu: ks rndas metskitse helt poolt, teine teiselt poolt kuuski. Kits oli sisse piiratud ja temast sai noorsandide khutis. Looduses ja ka eluski on he ebann sageli teise nn. Tegu oli nha, kuid tegijaid endid mitte. Sama peva lunapausil tervitas meid vrbkakk ja htul rndav vtkakk. Mlemad kakud pakkusid ilusa elamuse. Ilveseid polegi vaja! Las nad siis olla minu jaoks kttesaamatud ja jtku mulle ainult jlgi, mis jutustavad nende pnevast elust.


Eelmisel novembril tuli maha korralik lumi ja paistis, et talv tuleb tsine nagu muiste. Paraku nii ei linud, kuid tol novembrikuu peval, mis oli htlasi minu esimese isadepeva phapev, otsustasin teha enne pere rkamist jalutuskigu vrskes lumes. Thjade ktega koduteele tagasi prdudes oli mu teel ilves. Sama kiiresti ja kitselt, nagu ta ilmus, ta ka kadus.

Parkisin auto ja otsustasin teda jlitada, et teada saada, kuidas ilves kitub. Kas ta jookseb kaua ja pikalt? Kuhu ta lpuks vlja juab? Mind huvitas ka, kui kiiresti ta ehmatusest toibub ja rahulikult sammu kima hakkab. Need ksimused said aga vastuse selsamal hetkel. Mttekiirusel, sest pea tstes oli ilves uuesti minu teel. Ta piidles sinnapoole, kust ma olin ennist tulnud, nagu kartes, et sealt vib veel midagi ootamatut ilmuda. Ta ei teadnud ega ka kuulnud, et ma juba jdvustasin tema tegevust. Kuid ma tahtsin, et ta teaks seda tin kuuldavale maheda vile, mille peale suur hiilija peatus ja hoopis vastassuunda vaatas. Kuid tema llatus ei olnud kuigi suur. Sama kindlameelselt astus ta edasi ja oligi linud. Jlgedest selgus, et ma olin oma phapevase kojusiduga rikkunud ilvese plaani teed letada. Selle viis ta aga kiiresti tide ja teist korda ma teda hirida ei suutnud.


Niisugused on olnud minu seiklused ilveste radadel. Ma usun, et ka ennast nitamata suudab see salaprane loom palju pnevust pakkuda. Teadmine, et ta on olemas, kuid inimsilmale peaaegu mrkamatu, muudab ta veelgi salaprasemaks ja suurendab huvi teda otsida. Nii on ka Eestis pandud ilvestele kaela raadiosaatjaid ja knnitud hiljem kmneid kilomeetreid ilveste jlgedel, kirjutades les pisemadki detailid, mida metsikud kassid on korda saatnud. Sest ilvesed on huvitavad.



Sven Zaek
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012