Eesti Looduse fotovõistlus
2007/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2007/10
Must-seenesultan

Sügisesel seeneajal sobib pajatada auväärt nimega seenesultanitest, keda tavainimene võib suurema vaevata kohata ennekõike seenel käies. Neist ühe, must-seenesultani käekäik on pälvinud tähelepanu kogu Euroopas tema piiratud levila ja harulduse tõttu. Paraku pole mardika elu(paiga)nõudlused veel kaugeltki selged.

Seenesultanid on niisiis mardikad. Euroopas ja Eestiski on neid teada kolm liiki. Nad kuuluvad lühitiiblaste (Staphylinidae) sugukonda, mis on kaugelt liigirikkaim mardikaliste sugukond Eestis: ühtekokku on liike siin teada ligi 900. Enamik lühitiiblasi on väikesed, saleda kehaga ning tagasihoidlikult kahvatud, paljusid neist on välistunnuste järgi raske määrata. Seenesultanid (perekond Oxyporus) seevastu kuuluvad sugukonna suuremate sekka, olles jässakad, igaüks ise värvi ja silmaga hästi eristatavad. Kõigile lühitiiblastele omaselt on ka seenesultanitel lühenenud kattetiivad.

Must, vilgas ja teravate lõugadega. Kehakujult on seenesultanid sarnased, kuid must-seenesultani (Oxyporus mannerheimii) tunneb eksimatult ära tema läikivmusta värvuse järgi. Teised kaks liiki on isemoodi enam või vähem kollasekirjud. Siiski, ka must-seenesultanil võivad jalad, tundlad või kobijad olla (osalt) heledamad, roostekarva.

Perekonnakaaslastest ei ole must-seenesultan suurim, kehapikkus jääb vahemikku 7–10 mm. Iseloomulik on suur, eesseljast pisut laiem, nelinurkne ja rööpkülgne pea pikkade teravate ülalõugadega.

Seenesultan suudab üsna vilkalt joosta. Mardikariigis võib teda võrrelda isegi selle ala meistrite, jooksiklastega. Väledus ja teravad lõuad tulevad kasuks tema rööveluviisi puhul.


Mida või keda must-seenesultan valitseb? Sõna “seen” viitab seenesultani elupaigale. Nii vastsed kui ka valmikud jahivad seente pehmetes, vananevates ja ussitavates viljakehades peamiselt kärbeste vastseid, kuid mõnedel andmetel toituvad ka seene viljalihast. Rööveluviis seente lagunevates viljakehades on omane paljudele teistelegi lühitiiblastele, seenesultanid on selliste seas suurimad. Küllap siit ka “sultani” tiitel.

Nagu seentes elunevate putukate puhul tavaline, ei maitse kõik seened neile ühtmoodi. Selle poolest leidub nii ülinõudlikke kui ka üsna leplikke liike. Ehkki must-seenesultan seenest endast ei toitu, või vähemasti pole see tema peatoidus, on temalgi oma lemmikseened. Eriti koduselt tunneb ta end puravikukübarates (siit ka mardika soomekeelne nimetus mustatattiainen – ´must puraviklane´). Eestis on teda kohatud peamiselt kasepuravikes, Soomes lehmatatikutes ja punapuravikes [5] ning Poolas kase- ja harilikes kivipuravikes [4]. Et meelepäraste seente loetelu saaks täielik, olgu lisatud veel surnud lehtpuul kasvavad harilik kännumampel, kopsservik ja sälk-kollanutt [3, 4, 6], neist esimeses on teda leitud ka Eestis [9, 11].


Ühes seenekübaras kogu perekond. Seenesultanite toimetusi kasepuravikes olen jälginud mitmel aastal Mooste kandi seenemetsas. Mardikaid olen leidnud sellistest puravikest, kel kübar pealt juba pisut närtsinud ja kortsus ning kenakesti ussitanud, kuid mitte ülearu määndunud. Kübarasse kaevab seenesultan vertikaalse tunneli, mis avaneb kübara alaküljele. Avad on küllalt suured (4–5 mm), nende järgi on seenesultani “kodusolekus” lihtne veenduda. Et selles veelgi kindlam olla, tuleb seenekübarale koputada või seda kergelt muljuda: ohtu aimaval “sultanil” hakkab seepeale kiire ja üldjuhul põgeneb ta kübarast šahti kaudu paari sekundiga. Kui teda ei tülitata, passib ta aga, pea alaspidi, oma käigu põhjas ja varitseb ilmselt saaki – tunnelisse eksinud seeneusse. Näib, et samamoodi käituvad ja peavad jahti kõik seenesultanid. Veendusin selles, kui üht puravikku raputades väljusid kübarasse puuritud aukudest korraga perekonna kõik kolm Euroopas tuntud liiki (!): peale must-seenesultani ka hele-seenesultan (O. maxillosus) ja kirev-seenesultan (O. rufus).


Levik Euroopas ja Eestis. Must-seenesultani levila on küllaltki kitsas. Kõige enam leiukohti on teada Soomes, seevastu teistest Põhjamaadest mitte ühtki. Soomest ida poole ulatub levila üle Karjala Siberi taigani. Lõunasse küünib areaal läbi kõigi Baltimaade Poola, Valgevene ja Ukrainani.

Eestis pärineb esmakordne teade tema kohta Georg Seidlitzilt ülemöödunud sajandist Pühajärvelt [8]. Järgmine leid on teada alles 1960. aastast Võrumaalt Sevelist. Hiljem ongi teda leitud peamiselt Kagu-Eestist: nii Tartu-, Valga- kui ka Põlvamaalt. Uuemal ajal on lisandunud üksikleiud Raplamaalt (2001) ja Pärnumaalt (2003) [9, 10, 11].


Ohud ja praegune seisund. Soomes, kus liigi käekäiku enim jälgitud, on must-seenesultanit peetud põlis- ja põlenud metsade liigiks [5]. Liiki ohustavate mõjuritena on seal nimetatud metsade vanuselise struktuuri muutusi, vanade metsade ja suurte puude arvu kahanemist ning metsapõlengute vähesust [7]. Poolas mainitakse võimaliku ohuallikana ülemäärast inimmõju elupaigametsadele, sealhulgas liigset seente korjamist [4]. Tõsi, mõlemad allikad möönavad, et must-seenesultani elupaiganõudluste kohta on liiga vähe teada. Viimasel ajal on tulnud teateid leidude kohta mitmekesistest metsatüüpidest ja isegi ehitusalalt: leiupaikadele on ühised ainult seened [5].

Ka Eestis oleks veel ennatlik ohuallikaid nimetada, pealegi on mardika leiud siin vähehaaval sagenenud. Kuivõrd on see tingitud lihtsalt paremast uuritusest, on raske hinnata. Arvestades liigile sobivate tavaliste seente levikut, võiks see lühitiiblane olla meil (aga ka mujal) märksa sagedam, kui näitavad senised juhuleiud. Tegelikult võiks must-seenesultani leviku kohta selgust tuua iga pisutki teravama pilguga seenelkäija. Selleks tuleks ülalkirjeldatud kombel uurida ka neid puravikke, mida ei kõlba seenekorvi panna.


Kuidas kaitsta? Must-seenesultan on arvatud Euroopa Liidu loodusdirektiivi II lisasse, Eestis kuulub ta III kaitsekategooriasse. Euroopas leidub mardikat üheksal Natura hoiualal. Neist üks asub ka Eestis: sellel suvel püsielupaigana kaitse alla võetud Mooste kandi 80-aastane kase-männi segamets. Pole teada, kui tõhusalt kaitserežiim väiksel alal seda mardikat aitab. Usun, et võrreldes teiste kaitstavate mardikaliikidega jääb vahetu positiivne mõju kesisemaks. Esiteks seetõttu, et ilmselt ei olene must-seenesultani püsimine ainuüksi sobivate seeneliikide küllusest. Teiseks: seente viljakehad kasvavad eri aastatel eri kohtades ja see ei võimalda mardikatel paiksena püsida, nad on sunnitud aina kolima. Nimelt on Eestis, nagu ka Soomes, teada vaid üksainus paik, kus teda on leitud mitmel aastal. Endisesse paika naasta pole neil enamasti põhjust ja pealegi puudub putukatel mälu. Vähemasti aitab seenesultanit lemmikseene otsinguil kõigile lühitiiblastele omane hea lennuvõime ja muud “seenevalitsejale” antud, kuid meie jaoks imetabased aistingud.



1.

European Nature Information System. Oxyporus mannerheimii. – http://eunis.eea.europa.eu/


2.

Ferenca, Romas et al. 2002. New and rare Coleoptera species in Lithuania. – Ekologija, 3: 25–31.


3.

Красуцкий, Б. В. 1997. Жесткокрылые-мицетобионты (Coleoptera) основных дереворазрушающих грибов подзоны средней тайги Западной Сибири. – Энтомологическое обозрение 76, 4: 770–776.


4.

Kubisz, Daniel 2004. Oxyporus mannerheimii Gyllenhal, 1827. – Adamski, Paweł et al. (eds.). Gatunki zwierząt (z wyjątkiem ptaków). Poradniki ochrony siedlisk i gatunków Natura 2000 – podręcznik metodyczny. 6. Ministerstwo Środowiska, Warszawa: 115–117.


5.

Mannerkoski, Ilpo 2001. Kovakuoriaiset. – Ilmonen, Jari et al. (eds.). Luontodirektiivin kasvit ja selkärangattomat eläimet. Suomen Natura 2000-ehdotuksen luonnontieteellinen arviointi. Suomen ympäristökeskus, Helsinki: 122–149.


6.

Никитский, Н. Б. и др. 1996. Жесткокрылые-ксилобионты, мицетобионты и пластинчатоусые Приокско-Террасного биосферного заповедника (с образом фауны этих групп Московской области). – Сборник трудов зоологического музея МГУ 36: 1–197.


7.

Rassi, Pertti (ed.). 1992. Uhanalaisten eläinten ja kasvien seurantoimikunnan mietintö. – Komiteanmietintö 1991: 30. Valtion painatuskeskus, Helsinki.


8.

Seidlitz, Georg 1875. Fauna Baltica. Die Käfer (Coleoptera) der Ostseeprovinzen Russlands. – Archiv für die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands. 2, 5. Dorpater Naturforscher-Gesellschaft, Dorpat.


9.

Süda, Ilmar 2003. Euroopa Liidu loodusdirektiiviga kaitstavad mardikalised (Coleoptera) Eesti metsades. – Metsanduslikud Uurimused 38: 103–114.


10.

Süda, Ilmar 2004. Must-seenesultan Oxyporus mannerheimii. – Vilbaste, Kristel; Marvet, Ann (toim.). Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis. Ilo, Tallinn: 67.


11.

Süda, Ilmar; Voolma, Kaljo 2005. Conservation of beetles (Coleoptera) in Estonia. – Skłodowski, Jarosław et al. (eds.). Protection of Coleoptera in the Baltic Sea Region. Warsaw Agricultural University Press, Warsaw: 47–56.



Ilmar Süda
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet