Eesti Looduse fotovõistlus
2007/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2007/12
Asjatud jõulud

Kunagi hilja novembris jalutasin oma kaheaastase pojakribulaga õhtuses Tartus. Oli pühapäev, äärelinn oli tühi, taevast sadas või udutas alla mingit peenikest löga ja tänavalampide valgus hajus udus laiali. Ketrasin peas tuhandet argist pisiasja ja lasin kõrvust mööda poisi seletused kõikvõimalikel teemadel. Ühtäkki pidin peatuma, et teda järele oodata: ta oli seisma jäänud. “Kuule,” küsis ta, “kust see muusika tuleb?” (muidugi omas keeles: “muusika” kõlab selles näiteks “muuka”). Manasin näole püüdliku naeratuse ja automaatne lapsele-vastamise-süsteem asus kiirelt kokku sättima huvitavat ja ammendavat seletust (“onud eemal autos kuulavad”, “kellelgi on sünnipäev” jne.). Kuid ma ei kuulnud midagi. Vaikus. Samasugune, nagu oli olnud kogu õhtul. Mitu korda üritasin selgitada, et pole mingit muusikat ja võime nüüd jälle tipa-tapa edasi liikuda, kuid minu juhmus ei veennud teda vähimalgi määral. Ja ühtäkki ma kuulsin. Otse meie kõrval olid maja vihmaveetorud ehitatud nõnda, et udusest hämust kogunevad veepiisad mitte ei voolanud, vaid kukkusid katuselt otse torude põhja välja. Ja kuna torusid oli maja sellel küljel kolm, igasse tilgad kukkumas omas kindlas rütmis, siis kujunes uskumatult eksootilise kõlaga ja peenekoeline afrorütm. Nautisime seda tükk aega, siis pöördusime ümber majanurga, kust rullus vastu veel kolme-nelja toru uus ja täiesti teistmoodi muusika. Kui lahkusime, tundus see omalaadne stereohelisüsteem peaaegu kõrvulukustavalt vali. Kõik argised mõtted olid korraga peast pühitud.

Järgmisel päeval sain kirja oma pangalt (kõlab peaaegu nagu “oma perearstilt”). Need panevad alati muigama. Kuna aga iga kord on õhus siiski väike võimalus, et olen sattunud mingisse sekeldusse, teen kirjad ikka lahti ja loen läbi. Seekord raporteeriti optimistlikul toonil, et jõuluajaks on mu krediitkaardi intressi alandatud lausa “rekordiliselt” madalale: et armsal kliendil kõik jõuluostud aegsasti tehtud saaksid ja muresid üha vähem oleks. Ja “siiralt teie...” ja kõik need teised lihtsad, kuid mõjuvad nahavahelepugemised. Üldiselt olen oma pangaga rahul, kuid nagu kõik klassikalise loodusliku valiku vormitud olendid, kipub ka tema pahatihti n.-ö. üleannetuks muutuma. Vist Nikolai Laanetu on kunagi kirjutanud: looduses ei jää ükski heategu karistamata, kui annad kellelegi võimaluse endale pähe istuda, siis ta ka istub. Järgmisel päeval kuulsin oma tavapärase raadiojaama diktoreid mahedal häälel teatamas, et edaspidi jagatakse kuni jõuludeni igas saates kingisoovitusi. Õnneks pääsesin, ei sattunud seda saadet hiljem enam kuulma.

Järgmisel päeval sain kirja oma pangalt (kõlab peaaegu nagu “oma perearstilt”). Need panevad alati muigama. Kuna aga iga kord on õhus siiski väike võimalus, et olen sattunud mingisse sekeldusse, teen kirjad ikka lahti ja loen läbi. Seekord raporteeriti optimistlikul toonil, et jõuluajaks on mu krediitkaardi intressi alandatud lausa “rekordiliselt” madalale: et armsal kliendil kõik jõuluostud aegsasti tehtud saaksid ja muresid üha vähem oleks. Ja “siiralt teie...” ja kõik need teised lihtsad, kuid mõjuvad nahavahelepugemised. Üldiselt olen oma pangaga rahul, kuid nagu kõik klassikalise loodusliku valiku vormitud olendid, kipub ka tema pahatihti n.-ö. üleannetuks muutuma. Vist Nikolai Laanetu on kunagi kirjutanud: looduses ei jää ükski heategu karistamata, kui annad kellelegi võimaluse endale pähe istuda, siis ta ka istub. Järgmisel päeval kuulsin oma tavapärase raadiojaama diktoreid mahedal häälel teatamas, et edaspidi jagatakse kuni jõuludeni igas saates kingisoovitusi. Õnneks pääsesin, ei sattunud seda saadet hiljem enam kuulma.



Juhan Javoiš
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet