Eesti Looduse fotovõistlus
2008/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti mõisad EL 2008/1
Polli park läbi aegade

Polli mõisaparki Viljandimaal on kunagi peetud Eesti parkide hooldamise eeskujuks. Praegu paelub see park eeskätt värvika ajalooga, kuid üsnagi tumedates värvides tänapäevaga.

Vabatalunik Polli Wolmari ja teiste talupoegade maad mõisastati 1694. aastal, kui Ürikülast ehk Pollist sai Karksi karjamõis ja hiljem (1720) Polli kroonumõis. Esimesed märkmed pargi kohta Pollis jäävad 18. sajandi teise poolde: 1747. aastal ostis Polli mõisa majandusnõunik von Taube [9]. Et nälja-aastatest ja sõjakatsumustest laostunud mõisa majanduselu võimalikult ruttu korda seada, asus ta innukalt ehitama tootmishooneid, valides asukohaks kauni Halliste ürgoru lisaoru, Kutsiku ürgoru idapoolse kõrge kalda. Tõenäoliselt kasvas oru lammil ja kallastel ka põlispuid, mis jäidki ümbrust kaunistama.

Rasketel majandusaastatel sattus mõis aga võlgadesse. 1770. aastal ostis selle Karksi mõisa omanik maakohtunik Otto Magnus von Dunten oma pojale Carl Wilhelm von Duntenile. Viimane sai 1787. aastal krahvi tiitli. Uue omaniku lõbus elustiil, suurejoonelised vastuvõtud ja ballid nõudsid ka uhket härrastemaja ja sinna juurde kuuluvat parki intiimsete nurgakestega. Tolleaegse pargi kauniduse kirjeldus on meieni jõudnud märkmetena.

Polli põllutöökoolis aastatel 1921–1924 aedniku ja õpetajana töötanud Johannes Reinhold Kangru kogus olevat mõisapargi jalutusteedevõrgu revisjoniplaani 1798. aastast on kirjeldanud Gustav Vilbaste [8]: “Vanemas pargi osas, viinavabriku lähedal jõe kaldal, kasvavad tihedalt tammed, väga vana valge (veimuti) mänd (ü.m. 4,60 m) ja teised põlised puud; oli ridadesse istutatud puid, mille keskel oli aiamajake, kuna idapoolses osas oli paar lehtlat. Sealt läks tee edasi silla kaudu üle jõe saarele, millelt viis kaks silda teisele poole jõekaldale. Idapoolselt sillalt viis jalgtee noorde lepikusse, sealt edasi mõisa metsa – kuusikusse, kaasikusse, lepikusse jne. Jalgteedel olid kohati mäekallakutel kivitrepid. Teede ääres oli toole, puupinke, murupinke ning kivipinke nagu vastavalt tähendatud plaanile. Üle jõe pargi idapoolses osas oli metsa keskel niit, kus kasvas kaserühmi ja lehiseid (Lehrchen Baume). Jõesaare lähedal kasvasid paplid, saare keskel oli „tempel”, mille ees roheline plats ristuvate teedega. Teine saar oli alamal veski kohal, millele viis samuti sild. Ka allpool veskit oli sild Pööglisse viiva tee kohal. Teisel pool teed kasvasid kased ja lepad, mille keskel oli üks vana mänd. Ka siin oli „templiplats”, sellest veidi eemal tiik. Mitmel pool jalgteede ääres olid „klumbid” [ümmargused või ovaalsed väikesed lillepeenrad, mis Polli nn. musterpargis asusid jalutusteede ääres – autori märkus], s.o. platsid, kuhu oli istutatud mitmesuguseid välismaiseid puid. Mõisa ümber oli muruplats jalgteedega. Siin kasvas samuti välismaiseid puid. Kaugemal olid majanduslikud hooned (Pferde-Stall, Kleete, Herberge, Vien-garten, Brandwein-küche, Bleich-Garten, Brauhaus). Häärberi ja hobusetalli vahel oli viljapuuaed ritta istutatud puudega. Mäe kallakutel, viinaköögi ja mõisa vahel kasvasid jalakad.”

Juba 1829. aasta hoonete inventariseerimisloendis on pargis tempel: tellistest, plekk-katuse ja sammastega. Park hõlmas 27 hektarit, võttes enda alla Kutsiku ürgoru lammi ja mõlemad kaldaveerud, nende vahel Kutsiku veskijärve ja paisu peal vesiveski supelsillaga. Oru idakaldal seisis härrastemaja, mida ümbritses 9,8 hektari suurune pargiosa. Häärberi juurest orgu laskuvat teed (Halliste teed) ääristasid rühmiti läätspuud. Mõned neist on praegugi veel alles, üsna elujõulised on põõsad mõisa müüritise ääres suurte puude all.

Sellest promenaadide ajastust on meieni jõudnud ka kaks Johann Christoph Brotze joonist Polli pargist (1794). Ants Hein [1] on kirjeldanud tolleaegset parki nii: “Juba 18. saj. lõpul kujundas Polli mõisasüdant ulatuslik inglise stiilis park ja seda mitte üksnes ümber härrastemaja, vaid ka piki oja ning sellele paisutatud tiike. Sinna on rajatud nii mitmesuguseid sildu, lehtlaid kui ka paviljone, kusjuures uhkem neist, kaheksa sambaga antiigihõnguline monopteros jäi teisele poole Kutsiku orgu Templimäele. Too kuppelkatusega paviljon seisis seal 19. saj. teise pooleni ja ka uus paviljon, mis sinna siis ehitati, kerkis enamvähem samasugusena.”

Krahvi lõbus elu ning mõisa ja pargi ülalpidamine nõudsid suuri väljaminekuid ja lõpuks tuligi mõis koos võlgadega maha müüa. Enampakkumisel ostis Polli mõisa 1825. aastal 65 400 hõberubla eest Georg Constantin von Stryk. Nende suguvõsa omandis oli mõis peaaegu terve sajandi.


1863. aastal tuli Polli ülemmetsnikuks Wilhelm Knersch, kes mõisa metsa korraldamise kõrval tegi suure töö ka võõrpuuliike sisse tuues ja parki kujundades. Ta tõi nulge ja lehiseid nii Polli kui ka Polli–Lilli metsadesse ja istutas neid ka Polli parki. Kutsiku oru läänekalda muutis ta „musterpargiks”. Ajaleht Vaba Maa (1929, nr. 83) kirjutab: “.. Mõisa park on paljudest seni nähtud parkidest eeskujulikumalt korras, kuuldavasti põllutöö kooli õpilaste kaasabil. Ilus on ta isegi korraldamatult, sest keset parki asub Kutsiku järv ja park on ise oru kallastel, kuid veel võrratumalt ilusam pidi ta olema endistel aegadel kui siin asetsesid omapärased suvilad, „sääsekirik”, „Tähetempel”, milledest nüüd vaid ahervared.”

Knersch rajas poole hektari suuruse euroopa lehise ja tamme istanduse Morna tee äärde. See metsatukk on siiani alles. Polli parki ning metsa ehivad veel praegugi võimsad lehised, mõned nulud ja säravad kontpuuvõpsikud. 1888. aastal on August von Sivers Knerschi märkmete järgi kirjeldanud nulgude külmakindlust: selgus, et euroopa nulu vanemad puud olid Pollis külmale vastupidavamad kui noored. Johannes Klinge on 1883. aastal kirjutanud, et metsaülem Knersch kasvatas Saksamaalt saadetud valgepöögi taimi Polli mõisas ja istutas need siis parki. Tõenäoliselt kasvatati samamoodi teisigi võõrpuuliike.

1880. aastal tellis Edgar J. F. von Stryk (Georg C. von Stryki poeg) Polli pargi rekonstrueerimisprojekti Riia linnaaednikult Georg Kuphaldtilt [2]. See oli Saksamaal õppinud ja 1879 Riiga tööle asunud andekale noormehele esimene tellimustöö mõisast. Hiljem koostas ta mitu projekti mõisaparkidele Eestis ja mujal ning sajandivahetusel Kadrioru ja Toila-Oru pargi lisaplaneeringud.

1886. aastal asus Edgar v. Stryk Polli härrastemaja ümber ehitama. Toona uuest moesuunast, historismist kantud arhitektuuriilminguid saadi kasutada vaid osaliselt: siseruumid muudeti hubasemaks ja suursugusemaks. Maja välisilmes kujunes kõige silmatorkavamaks läänetiivale lisatud astmikfrontoon von Stryki suguvõsa vapi ja tuulelipuga, millel aastaarv 1887 [9, 11]. Historismile iseloomuliku lisandina ehitati verandad hoone esi- ja tagaküljele ning läänepoolsesse otsa. Väänkasvudega kaetud veranda pidi rõhutama siseruumide ja pargi vahelist seost.

Samal ajal või aasta hiljem asuti korraldama parki ja võib oletada, et just siis istutati maja ümbritsevale mururibale kerakujulised elupuud ja tüviroosid. August Kitzberg on oma noorpõlvemälestustes kirjutanud: “Mõisa oli vanahärra küll juba poeg Edgari kätte rendile andnud, aga suurt ütlemist sel ei olnud. – Alles kui vanamees silmad kinni pani, pääses ta kui surve alt, lasi härrastemaja lossikujuliseks ümber ehitada ja Riiast kunstaedniku tuua, kes kaks suve saja saarlasega mõisa ümbrust planeeris, mägesid tasandas ja orge täitis, istutas ja uusi iluteid tegi, olgugi, et mõis ja tema laialised puiestikud ennegi kaunid olid.” [3]

Pargis säilitati kaks kujunduslikku telge, mis olid olemas juba Dunteni ajal ja on püsivad praeguseni. Üks on suunatud peahoone keskteljelt põhja suunas pargi sügavikku, teine laskub läänepoolselt otsafassaadilt läände Kutsiku orgu. Suuri puid püüti hoida, puistut täiendati eksootiliste taimedega, rohurindesse istutati kevadisi sibullilli. Ehitati ka uued lustimajad ja sillad.

Polli–Karksi mõisatevaheline tee (Longi tee) oli ääristatud pöetud pärnade ja valgepöögihekiga. Pargi põhjaservast laskus tee alla orgu, rada suundus üle rohelise silla teisele poole paisjärve parki ja Templimäele. Sealtkaudu, otse läbi metsapargi, leidsid mõisa moonakad lühema kodutee. Tähe- ehk Taevatempel ja „musterpark” jäid endiselt külaliste pilke püüdma. Oma nime sai paviljon sügavsinise kuldsete tähtedega kirjatud lae järgi.

Pargi rekonstrueerimiseks kulutati Stryki ajal 30 000 rubla. Palju raha kulus idanõlva äravedamisele ja tasandamisele. Võib ka oletada, et samal ajal ehitati või uuendati reoveekanaleid ning pargi ülddrenaaži. Karksi ordulossi ja Polli mõisa vaheliste salakäikude kohta levivatele legendidele andsid tõenäoliselt alust pargis olevad maa-alused tellistega vooderdatud, kohati avarad reovee äravoolu kanalid [11]. Pole teada, kas samasse aega jääb ka lääne pärnadega ääristatud mõisaõue kujundamine härrastemaja idapoolse otsa juurde. Pärnade ovaal katkeb aida ees, kus kasvab kolm suurt tamme. Ilmselt need tammed näitavad kunagise nurgelise muru serva ja on istutatud toonase tallist-tõllakuurist lähtuva tee äärde.

Kuigi Edgar v. Stryk sai olla tegelik mõisaomanik vähem kui kümme aastat, suutis ta oma eluajal muuta Polli mõisa kauniks. Pärast tema surma 1894. aastal päris mõisa tema sõjaväelise taustaga vennapoeg Friedrich G. A. von Stryk.


1911. aastal lahkus Wilhelm Knersch ja uueks metsaülemaks tuleb Alfred Reinbach. Kui Knersch tõi Polli parki palsamnulu, siis Reinbach tegeles siberi nuluga. Polli ja Polli–Lilli hooldamata pargiosas ja metsades leidub praegugi siberi nulu järelkasvu, palsamnulgu on vähem [5].

Aastatel 1923–1924 oli Polli abimetsaülem Artur Rühl. Ta pidas Polli mõisa parki väga liigirikkaks. Kõige tähelepanuväärsemana on ta nimetanud hiiglasuurt mitmeharulist valget mändi, kelle tüve läbimõõt küündis poolteise meetrini. Härrastemaja ees olevatest euroopa lehistest oli suurim 26 meetrit kõrge, tüve ümbermõõduga 450 cm. Vanad lehised on alles veel praegugi. Okaspuudest nimetab ta veel euroopa, palsam- ja siberi nulgu. Rühli andmetel kasvas pargis mitu Engelmanni kuuske ja kaks austria mändi. Lehtpuudest nimetab ta Pärnumaa suurimat valgepööki (tüve läbimõõt toona 30 cm, kõrgus 10 m) ja pirni tüvele poogitud pajulehist pirnipuud (Pyrus salicifolia) ning saarele poogitud läiklehist pärna (Tilia ×euchlora).

Artur Rühli andmetel olid eespool mainitud ligi poole sajandi vanused valgepöögid 1925. aastal üleni õisi täis, kuid seemned ei valminud. Härrastemaja ees kasvas sel ajal Pärnumaa suurim valgepöök, mille tüve läbimõõt oli 30 cm ja kõrgus kümme meetrit. Ka eespool mainitud valgepöögihekk oli Rühli andmetel veel 1925. aastal üsna elujõuline.


Polli park on ühtesoodu muutunud, nagu kõik vanad pargid. Küll on külmad talved võõrpuuliike hävitanud ning tormid vanu puid murdnud ja juurinud, ent kõige rohkem on park muutunud inimese tegevuse või tegevusetuse tagajärjel. Varasematele pargiosadele on liidetud uusi või kaotatud vanemaid. Aastate jooksul on lehtpuude (eriti vahtra) loomulik järelkasv kujundanud pargi ilmet. Kunagine „musterpark” oru läänekaldal on nüüdseks metsastunud. Ammuseid aegu meenutavad vaid looduskaitse all olev vana elupuu, mõned lehisterühmad ja võssa kasvanud tähetempli vundamendi muldvall.

Ka parki läbiv Kutsiku org on olnud eri aegadel eripalgeline. Mõisaomanikud paisutasid oja ja ehitasid paisjärvele vesiveski. Nii saadi parki ilus veekogu, vesiveskis aga jahvatati loomadele jahu. Millal ehitati viimane, tellistest veski, ei tea. 1944. aastal õhkisid põgenevad sakslased (Pollis oli staap) veskipaisu koos veskiga. Härrastemaja päästsid õhkimisest noored tüdrukud Aino Eenjärv-Sipelgas ja Valve Eenjärv-Pukk [Jaan Sipelga suul. andmed]. Pais parandati kiiresti, sest Halliste suunas oli liiklus seiskunud. Aleksander Siimon laenas Tallinna loomaaiast järvele ka luigepaari.

1978. aastal tabas Lõuna-Eestit paduvihm: tulvavesi lõhkus kõike, mis ette jäi. Nii olid tõkestatud ka kuus Polli keskusesse suunduvat teed. Suurim kahju tekkis Kutsiku järve paisu purunemisel: Hallistesse suunduv tee oli läbi lõigatud ja järv koos luikedega kadunud. Kahjuks on järv siiani taastamata ning selle põhi juba soostunud. Oma endise võlu on kaotanud ka järveäärsed allikad, neid pole kerge leidagi. Idakaldas olnud liivakivipaljandile ei pääse hästi ligi.


Ka häärberipoolne park on läbi teinud palju muutusi. Juba 1929. aastaks oli hävinud osa vanu elupuid, saarvaher ja kultuurviirpuud valitsejamaja ees. 1939/40 karmil talvel hävisid korgitamm, lõhislehine ja kirjulehine tamm ning külmus ka eespool kirjeldatud kõige vanem valgepöök. 1943. aastaks oli hävinud ginnala vaher, põldvaher, punane jalakas, Paawi hobukastan, kollane kask, lihtlehine saar, leinatamm, leinapihlakas ja hiina sirel [7].

Polli põllutöö- ja aiamajanduskooli päevil projekteeris aiandusõpetaja Hilda Männik koolimaja ehk endise härrastemaja ette basseini purskkaevuga. 1939. aastal viis ta selle koos õpilastega ellu [Linda Rummi suul. andmed]. Osa pargiaasast tükeldati sirgete teedega ja piirati lillepeenardega. Betoonist basseini ääri varjasid sobivad taimed. Peenardel oli palju roose. Pargipingid meelitasid jalutajaid puhkama ja väikese veejoa vulinat kuulama. See meeldis paljudele, kuigi asjatundjad seadsid kahtluse alla, kas väike bassein ja sirged teed kui võõras element sobivad vana pargi ja kahekorruselise pika majaga. Kunagi lõppes veevulin, seejärel kadus basseinist vesi ja kaua aega seisis bassein tühjana. Aegapidi rohtusid teed ja peenrad ning kadusid roosid. 2003. aasta suvel bassein kaotati ja taastati pargi aas Ave Kikase eestvõttel.

Esimese looduskaitseinspektori Gustav Vilbaste kirjavahetus näitab, et 1943. aasta kevadel alustati Polli pargi mahavõtmist 0,5 ha maa-alalt. Raiuti maha haruldasi puid, nagu 150-aastased elupuud, 30 m kõrgused 1,5–2 m kännu läbimõõduga ligi 200 aasta vanused pärnad jt. [8] Metskond oli mures pargi saatuse pärast. Rahva seas levisid jutud, et koolitalu laastas parki, et saada karjamaad. Kool hoidis küll parki korras, kuid teiselt poolt karjatati sügisel pargis ädala peal loomi, mis kahjustasid noori puid.

Teist korda laastati parki 1950. aastal: plaanides rajada spordiväljak, juuriti põlispuudest tühjaks viimane osa vanast pargist, mis asus Kutsiku oru lammil. Asemele tekkis jäätmaa. 2003. aastal alustati sellele alale jalgpalliväljaku rajamist ja liivatatud platsil on proovitud ka mängida.

Esimesel vabariiklikul haljastuskonverentsil (1959) märgiti, et Polli park kuulub kaunimate maaparkide hulka. Et kõigest hoolimata oli park veel küllaltki liigirikas ja maastikuarhitektuurilt väärtuslik, võeti ta 1960. aastal looduskaitse alla. Aleksei Paivel (1960) mainib, et Polli park võiks olla parkide hooldamise eeskujuks.

Pargis kasvas üle 120 puu- ja põõsaliigi, sealhulgas suuri põlispuid: vanu lehiseid, tammesid, saari, kaski, umbes 180-aastane jalakas. Võõrpuuliikidest peetakse mainimisväärseteks fraseri ja valget nulgu, hiigelelupuud, kollast ja Paawi hobukastanit, dalekarlia ja kollast kaske, harilikku valgepööki, kollaseõielist kuslapuud jt. [4]

Pärast 1967. aasta augustikuu tormi peeti Polli parki veel kauniks pargiks. Võrreldes hilisemate tormidega olid kahjustused siis väikesed. 1970. aastaks kasvas seal 170 liigist puid ja põõsaid [10]. Selle eest hoolitsesid Polli katsebaasi juhataja Aleksander Siimon, teadur Ellju Sarapuu ja aednik Leonhard Rummi. Noori puid istutati ka pargiga piirnevatele haljasaladele ja uute elamute ümber, viies need kooskõlla vana pargiga.

1984. aastal valmis tööprojekt „Polli mõisa park”, kus on mainitud, et pargis kasvab 76 liiki puid ja põõsaid. Esialgu olevat pargis olnud 240 liiki. Ajaloolistel andmetel olevat härrastemaja ees olnud pargivaas. Projekt soovitab maja ette paigaldada ARSi töökojas valmistatav pronksvaas koos purskkaevuga. Parki nähti ette istutada 4 liiki põõsaid, 8 liiki okaspuid, 6 liiki lehtpuid, 15 nimetust püsililli ja 1320 tükki suvelilli. Parki olid kavandatud kolme laiusega teed. Projekt jäi paraku ellu viimata.

Viimati inventeerisid Polli pargi puistut EMÜ üliõpilased Enar Saar ja Mardo Mugu oma kursusetöö jaoks. Nad leidsid okaspuid 11 liiki, lehtpuid ja põõsaid kokku 41 [6]. See arv muutub igal aastal, kuna noori puid istutatakse juurde.

2000. aasta suvel erastati majade ümber olev maa, sinna jäi ka aastate jooksul kogutud dendroloogiline materjal. Hiljem erastati „lilleaed” ehk „rohtaed” Ellju Sarapuu kogutud väärtusliku dendroloogilise nurgakesega. Samas on ohus ka idast piirav mõisa ainuke telliskivimüüritis (1970ndatel remonditud). Praeguseks on see lagunenud ja mitmest kohast on aeda lammutatud telliste saamiseks. Ammu on kadunud lõunapoolne müüritis ja raudvõrest väravad, alles on vaid raudkivist tahutud väravapostid.

Räämas härrastemaja on erastatud koos temast lõunasse jääva pargiosaga. Majas on alles väärispuidust söögitoalagi, ilus Kaalmaris Sandbäcki vabrikus valmistatud kahhelahi, mõisa puhvetkapp jm. Jääb loota, et uus omanik suudab maja päästa. Siiani on maja ümbritsevat parki hooldatud tervikuna.


Nüüdisajal häirivad eeskätt halvas olukorras pargiteed. Varem kasutuses olnud ja korras hoitud pargiteed on täielikult rohtunud. Üht põhiteed püütakse korras hoida ja liivatada. Kahju, et parki ilmestavad pargiteed on kujunenud mittevajalikeks, üle jõu käivateks elementideks.

Pargis tehakse hädavajalikke hooldustöid ja püütakse laiendada liikide arvu, siiani peamiselt okaspuudega. Töid pargis tehakse EMÜ Polli aiandusuuringute keskuse juhataja Ave Kikase eestvedamisel. Projektis ette nähtud raieplaani korrigeerisid 2001. ja 2004. aasta tugevad tormid, enim said kannatada vanad nulud. Praeguseks on tormikahjustused kõrvaldatud, ka võsa on maha lõigatud, kuid võsajuurimist oleks vaja veel teha, eriti härrastemaja ümber.


1. Hein, Ants 1999. Viljandimaa mõisad. Viljandi, Hattorpe: 58–61.

2. Kaaver, Anne 2003. Maastikuaednik Georg Kuphaldt. Keskkonnainvesteeringute keskus, Tallinn.

3. Kitzberg, August 1936. Ühe vana “tuuletallaja” noorpõlve mälestused. I. Noor-Eesti, Tartu.

4. Paivel, Aleksei 1960. Pargid ja dendraariumid. – Kumari, Eerik (koost.). Looduskaitse teatmik. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn: 191–205.

5. Rühl, Arthur 1926. Pärnumaal leiduvatest võõramaa puuseltsidest. – Tartu Ülikooli Metsaosakonna toimetused 9: 1–73.

6. Saar, Enar, Mugu, Mardo 2001. Polli mõisapark. EPMÜ ME-II kursusetöö. Juhendanud Eino Laas.

7. Sarapuu, Ellju. Polli katsebaasi pargis kasutatud puu- ja põõsaliigid, nende kasvatamise tulemustest. Käsikiri autori valduses.

8. Vilbaste, Gustav. Polli park (käsikiri ja pargikohane kirjavahetus). Eesti kirjandusmuuseum, Tartu.

9. Viljandi raj. Polli mõis. Ajalooline õiend 1984. Koostanud E. Kangilaski. Kultuurimälestiste riiklik projekteerimise instituut, Tallinn.

10. Viljandi raj. Polli mõisa pargi tööprojekt, köide I. 1985. Kultuurimälestiste riiklik projekteerimise instituut, Tallinn.

11. Volberg, Joosep 1930. Polli Põllutöökool 1920–1930. Polli Mõis. Polli põllutöökooli kirjastus, Viljandi: 97–99.



LINDA LAMP
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet