Eesti Looduse fotovõistlus
2008/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti haruldused EL 2008/1
Sinine kopsurohi

Sinine kopsurohi (Pulmonaria angustifolia L.) on Eestis väga haruldane ja kuulub kaitstavate taimeliikide esimesse kategooriasse. Tänapäeval on teada ainult kolm kohta Tartumaal, kus see taim piiratud alal kasvab. Möödunud aasta kevadel nähti Eestis õitsemas kokku ainult umbes 2030 sinise kopsurohu taime.

Kopsurohud kuuluvad süstemaatiliselt kareleheliste (Boraginaceae) sugukonda. Kopsurohtude taksonoomia on suhteliselt ebaselge. Taimed on tunnuste poolest väga varieeruvad ning süstemaatikud on eri aegadel kirjeldanud hulgaliselt liike, alamliike ja vorme. Tänapäeval ollakse seisukohal, et kopsurohtude perekonda kuulub kümmekond liiki [1, 5]. Kõik need liigid kasvavad Euroopas, Ees-Aasias ja Siberis.

Kopsurohud on oma teadusliku nimetuse (Pulmonaria) saanud hariliku kopsurohu (Pulmonaria obscura) munajassüdajate lehtede järgi, mis meenutavad kujult inimese kopse. Enamikus Euroopa keeltes kutsutakse kopsurohtusid sama eeskuju järgi (nt. ingl. lungwort, sks. Lungenkraut). Mitmes slaavi keeles on aga lähtutud sellest, et kopsurohud on väga head meetaimed (nt. vene медуница, poola miodunka). Mesililleks on kopsurohtu rahvapäraselt kutsutud ka Eestis.

Sinine kopsurohi õitseb varakevadel aprilli lõpus ja mai alguses. Lehterja krooniga õied paiknevad mitmekümne kaupa ebasarikas karvase ja lehistunud varre tipus. Puhkedes on õied karmiinpunased, hiljem omandavad need särava taevasinise värvuse. Õietupp on kellukjas ja see suureneb viljade valmides märgatavalt.

Viljad on mustjaspruunid läikivad pähklikesed; ühest õiest areneb kuni neli vilja, enamasti on neid aga ainult üks või kaks. Pähklikese õlirikkast lisemest elaiosoomist toituvad meelsasti sipelgad, kes ongi kopsurohtude peamised levitajad. Suured juurmised lehed (kuni 30 cm pikad ja umbes 4-5 cm laiad) hakkavad arenema alles õitsemisaja lõpupoole. Nad on karekarvased, terveservalised, pikliksüstjad ja alusel pikalt tiivuliseks rootsuks ahenenud. Varrelehed on lühemad ja kitsamad ning alusel pooleldi varreümbrised.

Eestis väga tavalisest harilikust kopsurohust eristavad sinist kopsurohtu lehtede kuju ja suurus ning õite värvus. Hariliku kopsurohu juurmised lehed on munajassüdajad ja pikarootsulised ning õied avanedes roosad, hiljem sinakaslillad. Harilik kopsurohi kasvab suurte hõredate kogumikena, sest ta jõudsalt harunev risoom roomab mullas horisontaalselt. Sinise kopsurohu risoom kasvab mullas vertikaalselt, sestap moodustavad eakamad taimed suuri puhmikuid.


Kopsurohud on putuktolmlejad taimed. Nende pika krooniputkega õisi suudavad edukalt tolmeldada ainult sellised putukad (nt. kimalased, kägukärblased), kelle suised on piisavalt pikad, et ulatuda krooniputke põhja nektarini.

Kopsurohtudel on isetolmlemist takistav ja võõrtolmlemist soodustav kohastumus – heterostüülia ehk erikaelsus. Ühtedel kopsurohutaimedel on õites pikk emakas, mis ulatub krooni neeluni, tolmukad aga asetsevad emakakaelast allpool krooniputke keskosas. Teistel isenditel seevastu kinnituvad tolmukad putke ülaosale ja emakakael jääb sügavale putke sisse. Pikakaelaliste emakatega õitel on emakasuudme papillid väiksemad, tolmuterad aga suuremad. Lühikese emakakaelaga õitel aga vastupidi. Sinise kopsurohu heterostüüliat on kirjeldanud ja uurinud Charles Darwin. Ta märkas et, suured tolmuterad on kohasemad suurte papillidega lühikese emakakaelaga õitele ja vastupidi [2].


Eesti sinise kopsurohu populatsiooni pärast on põhjust suurt muret tunda. Kõik Eesti kolm teadaolevat sinise kopsurohu populatsiooni on väga väikesed, koosnedes igaüks ainult mõnekümnest taimest. Populatsioonid paiknevad eranditult soojadel ja tuulte eest varjatud nõlvadel. Taimed tunduvad eelistavat pigem põõsaste ja puude poolvarju kui täiesti avatud kohti. Ainult üksikud kidurad taimed kasvavad päris pimedas. Veel läinud sajandi 1930. aastatel oli leiukohti kümmekond [3]. Hilisemad otsingud neis paigus pole tulemusi andnud. Arvatavasti on need kunagised kasvukohad metsa kasvanud või võsastunud ning seeläbi taimele sobimatuks muutunud [4].

Sinise kopsurohu harulduse üldised põhjused Eestis on ilmsed ja hästi aimatavad. See soojalembene liik on oma lõunapoolse põhiareaali tõttu Eestis juba endastmõistetavalt haruldane [3]. On ilmne, et liik on nõrga konkurentsivõimega ning ta paljuneb ja levib suurte raskustega.

Mõistagi on Eesti sinise kopsurohu populatsioonide käekäiku suuresti mõjutanud muutused inimtegevuse iseloomus viimase poole sajandi vältel. Üleminek intensiivsemale põllu- ja metsamajandusele on halvasti mõjunud ennekõike mõõdukaid häiringuid armastavate taimeliikide olukorrale.

Sinise kopsurohu lokaalset väljasuremist Eestis suudab ära hoida ainult inimene: tegusalt sekkudes. Tuleks tõsiselt kaaluda uute populatsioonide loomist sobivatesse kohtadesse. Leiukohtade võsastumine tuleks kindlasti peatada ja tekitada mõõdukaid häiringuid taimede praegustes kasvukohtades.



1. Bennett, Masha 2003. Pulmonarias and the Borage family. Timber Press. Portland.

2. Darwin, Charles 1892. The different forms of flowers on plants of the same species. John Murray. London.

3. Eichwald, Karl 1938. Pulmonaria angustifolia ja Peucedanum oreoselinum’i põhja- ja kirdepiirist ning nende levikust Eestis. LUS-i aruanded 46: 330–349.

4. Kukk, Ülle 1999. Eesti kaitstavad taimeliigid. EPMÜ keskkonnakaitse instituut. Tartu.

5. Tutin, Thomas Gaskell et al. 1993. Flora Europaea. Vol. 1. 2. ed. Cambridge University Press. Cambridge.



Rein Kalamees
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet