Eesti Looduse fotov�istlus
2008/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti haruldused EL 2008/1
Sinine kopsurohi

Sinine kopsurohi (Pulmonaria angustifolia L.) on Eestis vga haruldane ja kuulub kaitstavate taimeliikide esimesse kategooriasse. Tnapeval on teada ainult kolm kohta Tartumaal, kus see taim piiratud alal kasvab. Mdunud aasta kevadel nhti Eestis itsemas kokku ainult umbes 2030 sinise kopsurohu taime.

Kopsurohud kuuluvad sstemaatiliselt kareleheliste (Boraginaceae) sugukonda. Kopsurohtude taksonoomia on suhteliselt ebaselge. Taimed on tunnuste poolest vga varieeruvad ning sstemaatikud on eri aegadel kirjeldanud hulgaliselt liike, alamliike ja vorme. Tnapeval ollakse seisukohal, et kopsurohtude perekonda kuulub kmmekond liiki [1, 5]. Kik need liigid kasvavad Euroopas, Ees-Aasias ja Siberis.

Kopsurohud on oma teadusliku nimetuse (Pulmonaria) saanud hariliku kopsurohu (Pulmonaria obscura) munajassdajate lehtede jrgi, mis meenutavad kujult inimese kopse. Enamikus Euroopa keeltes kutsutakse kopsurohtusid sama eeskuju jrgi (nt. ingl. lungwort, sks. Lungenkraut). Mitmes slaavi keeles on aga lhtutud sellest, et kopsurohud on vga head meetaimed (nt. vene медуница, poola miodunka). Mesililleks on kopsurohtu rahvapraselt kutsutud ka Eestis.

Sinine kopsurohi itseb varakevadel aprilli lpus ja mai alguses. Lehterja krooniga ied paiknevad mitmekmne kaupa ebasarikas karvase ja lehistunud varre tipus. Puhkedes on ied karmiinpunased, hiljem omandavad need srava taevasinise vrvuse. ietupp on kellukjas ja see suureneb viljade valmides mrgatavalt.

Viljad on mustjaspruunid likivad phklikesed; hest iest areneb kuni neli vilja, enamasti on neid aga ainult ks vi kaks. Phklikese lirikkast lisemest elaiosoomist toituvad meelsasti sipelgad, kes ongi kopsurohtude peamised levitajad. Suured juurmised lehed (kuni 30 cm pikad ja umbes 4-5 cm laiad) hakkavad arenema alles itsemisaja lpupoole. Nad on karekarvased, terveservalised, pikliksstjad ja alusel pikalt tiivuliseks rootsuks ahenenud. Varrelehed on lhemad ja kitsamad ning alusel pooleldi varrembrised.

Eestis vga tavalisest harilikust kopsurohust eristavad sinist kopsurohtu lehtede kuju ja suurus ning ite vrvus. Hariliku kopsurohu juurmised lehed on munajassdajad ja pikarootsulised ning ied avanedes roosad, hiljem sinakaslillad. Harilik kopsurohi kasvab suurte hredate kogumikena, sest ta judsalt harunev risoom roomab mullas horisontaalselt. Sinise kopsurohu risoom kasvab mullas vertikaalselt, sestap moodustavad eakamad taimed suuri puhmikuid.


Kopsurohud on putuktolmlejad taimed. Nende pika krooniputkega isi suudavad edukalt tolmeldada ainult sellised putukad (nt. kimalased, kgukrblased), kelle suised on piisavalt pikad, et ulatuda krooniputke phja nektarini.

Kopsurohtudel on isetolmlemist takistav ja vrtolmlemist soodustav kohastumus heterostlia ehk erikaelsus. htedel kopsurohutaimedel on ites pikk emakas, mis ulatub krooni neeluni, tolmukad aga asetsevad emakakaelast allpool krooniputke keskosas. Teistel isenditel seevastu kinnituvad tolmukad putke laosale ja emakakael jb sgavale putke sisse. Pikakaelaliste emakatega itel on emakasuudme papillid viksemad, tolmuterad aga suuremad. Lhikese emakakaelaga itel aga vastupidi. Sinise kopsurohu heterostliat on kirjeldanud ja uurinud Charles Darwin. Ta mrkas et, suured tolmuterad on kohasemad suurte papillidega lhikese emakakaelaga itele ja vastupidi [2].


Eesti sinise kopsurohu populatsiooni prast on phjust suurt muret tunda. Kik Eesti kolm teadaolevat sinise kopsurohu populatsiooni on vga vikesed, koosnedes igaks ainult mnekmnest taimest. Populatsioonid paiknevad eranditult soojadel ja tuulte eest varjatud nlvadel. Taimed tunduvad eelistavat pigem psaste ja puude poolvarju kui tiesti avatud kohti. Ainult ksikud kidurad taimed kasvavad pris pimedas. Veel linud sajandi 1930. aastatel oli leiukohti kmmekond [3]. Hilisemad otsingud neis paigus pole tulemusi andnud. Arvatavasti on need kunagised kasvukohad metsa kasvanud vi vsastunud ning seelbi taimele sobimatuks muutunud [4].

Sinise kopsurohu harulduse ldised phjused Eestis on ilmsed ja hsti aimatavad. See soojalembene liik on oma lunapoolse phiareaali tttu Eestis juba endastmistetavalt haruldane [3]. On ilmne, et liik on nrga konkurentsivimega ning ta paljuneb ja levib suurte raskustega.

Mistagi on Eesti sinise kopsurohu populatsioonide kekiku suuresti mjutanud muutused inimtegevuse iseloomus viimase poole sajandi vltel. leminek intensiivsemale pllu- ja metsamajandusele on halvasti mjunud ennekike mdukaid hiringuid armastavate taimeliikide olukorrale.

Sinise kopsurohu lokaalset vljasuremist Eestis suudab ra hoida ainult inimene: tegusalt sekkudes. Tuleks tsiselt kaaluda uute populatsioonide loomist sobivatesse kohtadesse. Leiukohtade vsastumine tuleks kindlasti peatada ja tekitada mdukaid hiringuid taimede praegustes kasvukohtades.



1. Bennett, Masha 2003. Pulmonarias and the Borage family. Timber Press. Portland.

2. Darwin, Charles 1892. The different forms of flowers on plants of the same species. John Murray. London.

3. Eichwald, Karl 1938. Pulmonaria angustifolia ja Peucedanum oreoselinumi phja- ja kirdepiirist ning nende levikust Eestis. LUS-i aruanded 46: 330349.

4. Kukk, lle 1999. Eesti kaitstavad taimeliigid. EPM keskkonnakaitse instituut. Tartu.

5. Tutin, Thomas Gaskell et al. 1993. Flora Europaea. Vol. 1. 2. ed. Cambridge University Press. Cambridge.



Rein Kalamees
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012