Eesti Looduse fotov�istlus
2008/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2008/1
Retk oma maa linna ja sohu


Prnu- ja Raplamaa piiril vastu Lnemaad laiutab Avaste kaitseala. Ulatuslik madalsoolaam koos krge pillirooga on selle piirkonna loodusuhkus. Kuid thelepanuvrset on seal kandis veelgi: kaitseala lunaservas ulatub srena sohu mineraalmaakrgend, kus ennevanasti asus Soontagana maalinn.


Kname Kima teelt suurte soode poole. Esialgu on mbruses veel avaraid pldusid, tuleb ka trobikond Jrve ja Kibura kla talusid. Seejrel jupike vsastuma kippuvaid rohumaid, enne kui auklik ja kitsas sidutee soiste metsade vahele kaob.

Praprgu vi kolgas, tleksid nii mnedki selle kandi kohta. Kuid tegu on heas mttes kolkaga, kus mnus jalutada ning mbruskonna mstilist rahu nautida. Kes seal korragi kinud, see mistab, missugune seletamatu tunne Soontaganal hinge poeb.

Allika je (teabetahvli kaardil ekslikult Avaste jeks mrgitud) juures jtame auto parklasse. Edasipsu piirab tkkepuu ning selle taga jekrus laiutav vooluvesi. Paistab, et siit lbi je ikka sidetakse: seda reedavad lbi vee ning teisel kaldal kulgevad rattajljed. Kllap need niidutraktorid ole, mis seda ainukest ligipsu kasutades Soontagana avarust hooldamas kivad. Kuid jalamehed aitab le je puitsild. le kitsa silla alustame meiegi oma matkakiku, sihiks Maalinna soo pperada ning loomulikult kik muu, mis sellele teekonnale ette jb.


le oja, lbi metsa. Siin soosaarele viiva tee alguses, sgishommiku vaikuses pole muud kuulda, kui vaid tasa vulisev Allika jgi. Silla juures on tema laius kige rohkem kaks meetrit. Lavassaare soostiku veest alguse saanud Allika jgi voolab htekokku 27 kilomeetrit, enne kui Vhma kla juures Kasari jkke suubub. Mda Allika jge on tmmatud ka Avaste looduskaitseala edela- ning lunapiir. Nii et, judes teisele poole jevoolu, oleme kaitsealusel maal.

Metsavaheline tee on esiotsa lai justkui kahesuunaline klakruusatee. Mlemale poole jvad hall-lepikud, tegu on vana puisniiduga, mis aastakmneid tagasi kest lastud ning omatahtsi metsa kasvanud. Leppade heledad tved ja lehtedest peaaegu paljaks pudenenud vrad paistavad aga hommikuses sgispikeses siin vga kenad. leldse on meil ilmaga seekord vedanud: juhtusime Soontaganasse sgise kige kaunimal ajal; siis, kui hommikul katab maapinda kerge hrmatis, mis rohu ning mahalangenud puulehed jala all krabisema paneb; kui keskpeva sgavsinine taevas ning sravalt paistev pike toovad esile sgisese looduse kige kirkamad vrvikombinatsioonid.

Lehevaiba alla mattunud tee mlemasse rde ilmuvad peagi kiviaiaotsad, sna madalad ja tugevasti samblakihiga kaetud ning tiheda metsarga varju kadumas, kuid siiski veel silmaga hsti eristatavad. Needki piirithised on tunnistuseks, et lepiku asemel on kunagi sellel maal olnud muu otstarve.

Sammaldest rohetav kiviaed piirab ka lepiku lpus vasemal tee res olevat vikest puhkeplatsi. See on vsast puhastatud avaram metsaalune kitsa heinamaa serval, siin on lkkease, istepingid, kttepuudki tulijatele hoolsasti riita laotud. Platsi servas, tee res on maasse ldud viidapost, millele kinnitatud nool juhatab paremale Rohusohu. Sinna suunda keerame meiegi, et sood oma silmaga kaeda. Esialgu kuiv krgete puudega kaetud pinnas lheb peagi sna vesiseks ja pris mdasoo servale me ilma srikuteta ei psegi. Kuid puude varjus on midagi juba nha: paistab sna eemalepeletav mdamaa pilliroo, kaskede ja ksikute kuuskedega. See lhike krvalepige tehtud, asume tagasi avaramate vljade poole, iidsete Soontakkide maale.


Soontakkide talud. Tee pikab korra veel metsariba vahele, enne kui Soontagana vanadele pldudele juhatab. Heinamaad on avarad ja kiviaedadega mitmeks osaks jaotatud. Siinsed aiad on tehtud vana tehnoloogiaga: ilma mrdita, vaid kivi teise peale laotuna. Aeglaselt tusev maastik, kiviaiaribad seda likamas ja taamal paistvad vanad, samuti kiviaedadega mbritsetud klaasemed loovad htekokku imetlusvrse maastikuvaate.

Vheldast tusu les minnes tulevad vanade talukohtade asemed aina paremini nhtavale. Mnest hoonest on alles vaid tkk paekivist seina, mnel nha terve vundamendiring; on ka lihtsalt krgemaid kohti, mis mrgivad kunagist ehitist. Kaks vana maakeldrikumerust koos vikese avausega jvad samuti silma. Kik need hoonejnukid lubavad aimata, kuivrd tegus klaelu siin omal ajal kis. Teatakse rkida, et siin elanud kaks Maalja peret, kellest he esiisad olevat pidanud tollel maasrel talu juba 22 inimplve jrjepanu. Maalinna vi Maalja talu viimane peremees, liignimega Soontak, olla knelenud, et enamik linnuse mbruse kiviaedu on ehitatud linnuse vallilt toodud kividest; kivid eemaldati seeprast, et linnuselage knda saaks. Elu kadus siinsest klast kuuekmnendatel.

Meenutuseks vanast klaelust on praegusajaks alles jnud ksikuid unapuid, taluue piiridel ka mned suuremad lehtpuud ning ksikud kuused. Oodates jrele oma pildistavat matkakaaslast, nopin ajaviiteks helt puult mned viljad, millest osa lunib endale ka meie kolmas matkamees: kaheaastane poisijupp. Temale maitsevad need pisut mrkjad ning klmast vetud unavissid iseranis hsti.

Kuid hbunud varede krval leiab ka mned taastatud ning tnapevasema moega ehitised. Need on valmistatud just sellele rahvale, kel meeldib Soontaganal pisut pikemalt peatuda: on paar varjualust, grillikoda, lkkekohad; samuti kiik ning kaks kaevu viimased kll mitte veeammutamiseks, vaid ennekike siin iluasjaks.

Varjualustes tasub peale niisama jalaklgutamise vi pikutamise vahepalaks lugeda seintele kinnitatud teabetahvleid: neis leiab lugusid Soontagana ajaloost, linnusest, piirkonna kahest kihelkonnast, Avaste sookaitsealast. Puudu pole ka juhised, kuidas tuleb mistlikult kituda eks need ole sagedastel matkajatel korduvalt lbi loetud ning ammu phe kulunud. Siiski, siin pingiveerel istudes jb silma kmneid seinapalkidele jdvustatud eesnimesid ning muid kritseldusi

Iidse klapaiga lunaservas grillikoja lhedal viitab post Kurese poole. Sinna suunda, lbi soise metsa viib matkarada. Kurese kla oma kiviaedade ning vrika ajalooga vib pidada sna thelepanuvrseks paigaks. Sedavrd hsti silinud sumbklamaastikku mujalt Eestist naljalt ei leia. Kurese klast ja maastikukaitsealast on hiljaaegu Eesti Looduses kirjutanud selle kla peremees Urmas Vahur [6].

Soontagana klaaseme phjatipust kulgeb kiviaiaga ristatud rada edasi soosaare krgeima lae suunas. Sellele knkale on ehitatud umbes 13 meetri krgune puittorn. Ronime oma seltskonnaga les, et mbruskonna kenadusest krgemaltki vaadatuna osa saada. Tornist on Soontagana maasrel risti ja piki kulgevate kiviaedade vrgustik imehsti jlgitav; niisamuti avaneb vaade kaugustesse ulatuvate metsa- ning soolaamadele ja loomulikult paistab ra ka maalinname lame lagi.


Oma maa linn. Vastu Avaste sood paiknev vana linnamgi on mitme meetri krguse jrsu astanguga, selle lael on pikkust umbes saja ja laiust umbes kuuekmne meetri jagu. Silt krgendi ees mrgib, et tegu on arheoloogiamlestisega teisest aastatuhandest: 10.12. sajandist. Muinsuskaitse alla veti iidne linnusease juba 1973. aastal.

Kolme tuhande ruutmeetri suuruse uealaga Soontagana maalinn oli omal ajal muistsete lnlaste teatumaid kaitsekindlusi, oluline sjaline tugipunkt. Lti Henrik on oma Liivimaa kroonikas nimetanud seda Soontagana kihelkonna keskuseks, sageli mererseks maaks ehk Terra Maritime. Vana klakoha phjanukas viitab kunagise merepiiri poole ka viit. Kohalik rahvas nimetas seda kanti aga lihtsalt Maalinnaks, st. oma maa linnaks.

See uhke kants oli asukoha tttu sna hsti kaitstud. Vaenuved psesid siia vaid talvel kreda pakasega, kui pinnas oli piisavalt tahkeks klmunud. Linnuse juurde sai siiski aasta lbi: suvel oli kasutuses tammepakkudest salatee, mis algas muistse ohvrime Salume lhedalt Kurese klast.

Kroonikakirjutaja jrgi asusid rvvallutajad esimesele sjakigule Soontaganasse 1210. aastal. Vaenuved laastasid oma teel Vina ja Koiva linnust, tungiti ka Soontagana provintsi, kuid maalinn ji seekord vallutamata. Vahepeal kestnud rahuaastad said otsa 1215. aastal, mil siinsetele paganatele mrati taas ristisjakik. Soontagana linnus piirati sisse, mitu peva kestnud ge vitlus pdis eestlaste alistumisega ning kohalikud olid sunnitud usukuulutaja, preester Godfridi (Gottfried) kindlusesse lubama. On teada, et viimased kohalikud paganausku eestlased ristiti veel kmme aastat hiljem, seega vib aastat 1226 pidada ajaks, mil soontaganalased tielikult alistati [4].

Nende rnnakute ning vastupanuvitluste, samuti Soontagana kui omal ajal vga olulise piirkonnakeskuse tttu on see kant hiljem pakkunud suurt huvi ajaloouurijatele ning arheoloogidele. Juba 1895. aastal olevat siin kaevamisi tehtud: R. Stackelberg ja S. Bogojalenski leidsid vanade ehitiste poolplenud palke ja omajagu savinutkke, isegi he pronksist eseme. Ulatuslikumad kaevetd lksid lahti 1965. aastal Aita Kustini juhatusel ning jtkusid aastatel 1966 ja 1971 Evald Tnissoni eestvttel. Pevavalgele tulid kaitseehitiste ja elamute rusud, koos nendega kerise ja paeplaatidest lae ning prandaga ahjuvared. Testust sai tik, et Soontagana linnust pletati. Tukkide paigutuse jrgi vis oletada, et vallil asusid rhaga tidetud tarandid ja nende serval paest mritis. Leidude hulgas oli rohkelt koduloomade, eesktt aga veiste luid; samuti noole ja odaotsi, rauast adratera, vikatite osi, sestunud vilja, ksikivi alumine poolik, kirveid, hobuserauakujulisi slgesid. Suurem osa neist leidudest prineb 11. kuni 13. sajandi algusest. Kuid tuli vlja ka keraamikakilde, mille vanuse ulatub 7.8. sajandisse. See avastus on lubanud oletada, et maalinna asemel vis kunagi, veelgi kaugemas ajas, olla pelgupaik, millest saigi alguse tugeva kindlustuse rajamine.

Nende kaevetde kigus selgus ka knka ehitus: selle aluseks on looduslik paerahn, muldkeha on siia kantud aga otse linnuse jalamilt tegu on inimktega maetud biohermiga [1].

Tehes juttu Sootaganast, ei saa mainimata jtta sealset metsavenda Ants Kaljuranda ehk Hirmus-Antsu. 1917. aastal Saaremaal sndinud ning hiljem Prnumaale tulnud mehepojast sai tulihingeline Eesti rahvuslane. Punaste okupatsiooni alguses, 1944. aastal pages ta metsa, et niiviisi kommunismile vastu seista. Hulljulged punastevastased teod tegid temast kangelase ning loomulikult kuulsa metsavenna. Oma mttekaaslastega osutus Ants kohalike nukogude aktivistide ning NKVD tegelaste jaoks suureks nuhtluseks. Kord, kui Hirmus-Ants oli jnud NKVD vgede piiramisrngasse, riietus ta hrrasmeheks ning sitis sedaviisi jalgrattaga mda teed piirajatest lbi. Venelased ilmselt ei uskunud, et mni metsavend hrraliku vlimusega saab olla ning pealekauba mda teed julgeb liikuda [2].


Avaste thelepanuvrne soolaam. Soontagana maalinna taga laiub Avaste soo. Prnumaa pool teatakse seda Jrve ja Krje soona, harvem on kasutatud ka Mihkli ja Maalinna soo nime.

Tegu on ulatusliku madalsooalaga, mis on kunagistest kuivendustdest peaaegu puutumata jnud. Toonased hoogsad soode kuivendamised hlmasid ennekike just madalsoid, kuna neist sai kuivenduskraavide abil tekitada sna head viljakad madalsoopllud ning kdusoometsad. Avaste keskosa on kuivendamise mjust psenud, kuid realadel on eri aegadel ksjagu maaparandustid tehtud. Niteks Raplamaale jvale alale rajati uudismaa ning turbatootmisvljakud, viimased on ndseks maha jetud; sood phjast luna suunas lbivat Avaste oja on gvendatud juba enne Teist maailmasda; 1970. aastatel svendati kaitseala luna- ning lnepiiriks olevat Allika jge (Parasmaa oja).

Kaitseala rajati siia 1981. aastal, et hoida Lihula-Lavassaare soostiku madalsoo osa. Praegusajal ulatub selle pindala 5226 hektarini, siin on kuus sihtkaitsevndit ning ks 19 hektari suurune piiranguvnd Avaste kaitseala phjaosas [3]. Meiesugused soohuvilised psevad Avaste lirtsuvale sdamele lhemale mda laudrada.


pperada tihedas pilliroos kannab Maalinna soo pperaja nime. Raja esimesed meetrid kulgevad lbi vesise lodumetsariba. Veepiir jb pisut alla laudteere ning pseme kenasti kuiva jalaga lbi. Siia raja algusesse, mrga pinnasesse on torgatud esimene ppepunkt: teabetulbalt leiab huvitavaid fakte sang- ehk musta lepa, rahvapraselt ka soo- vi lodulepa kohta. Need petlikud read selgitavad muu hulgas seda, missuguses smbioosis lepad elavad vi miks peetakse seda vaese mehe mahagoniks.

Vesine metsaalune lheb peagi le roostikuga madalsooks. Lputuna niv roovli on sellel sgispeval sna htlaselt hallikas, erksust annavad vaid mned kased, kellel kljes veel ksikuid kollaseid sgislehti. Kuid on ka mned rohelised kuused ning loomulikult kena sgavsinine taevas.

Kohati kulgeb roorada hredama, kohati tihedama pilliroo sees. Mida sgavamale mdasohu me tungime, seda tihedam ning krgem on laudteed palistav roosein. Tuleb letada ka sna vesiseid ning libedaid laudteelike. Niiviisi umbes kilomeetri jagu mindud, juame imepisikese krgete mndidega soosaareni. Viks arvata, et tegu ongi just sellesama Piuksu nime kandva saaretpiga, mille kohta klaaseme varjualuse seinale kinnitatud teabetahvlilt ennist lugesin. Tehes viimasele ringi peale, suundume laudrada mda tagasi kuni teelahkmeni.

Valime paremale knava laudteeharu: see on umbes kolmesaja meetri pikkune arvukate teabetahvlitega pperajalik, mis juhatab tagasi Soontagana maasrele, tpsemalt maalinname tagakljele. Selle rajaharu ppetahvlitelt leiab lugusid sookasest, harilikust paakspuust, vrtsikalhnalisest harilikust porsist (II kategooria kaitsealune taim); samuti Avaste soos enim levinud taimeliikidest: harilikust pilliroost ning tarnadest. Pris maalinname jrsu nlva all, lepalodus on pperaja kuues teabetulp soode, niiskete niitude, lammi- ja lodumetsade taimest kollasest vhumgast.

Selle ilusa kollaseielise taimetutvustusega lpeb meie pevapikkuseks veninud matk oma maa linna ning selle sohu. Jalutuskik tagasi le Soontagana maalinna, lbi vana klakoha, mda iidseid pldusid, lbi vana lepikusaluks muutunud puisniidu Allika je juurde. Kaasas rohkelt ilusaid muljeid ning mlestusi sellest ajaloohngulisest paigast ning Avaste soo lpututest roovljadest.

1. Aasalo, Lembitu 1973. Omaprane maanurk jb ta selleks? Eesti Loodus 24 (3): 150155.

2. Laar, Mart 1993. Metsavennad. Tallinn.

3. Kiristaja, Piret 2002. Avaste looduskaitseala. Eesti Loodus 53 (11): 530531.

4. Tarvel, Enn (toim.) 1993. Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn.

5. Tnisson, Evald 1977. Soontagana maa ja tema maalinn. Eesti Loodus 28 (10): 662667.



Katre Palo
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012