Eesti Looduse fotovõistlus
2008/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti haruldused EL 2008/4
Pehme koeratubakas

Seekordne haruldus on kollaste õisikutega korvõieline, keda võib kergesti segi ajada paljude sarnaste taimedega. Esimesse kaitsekategooriasse kuuluvast tagasihoidliku välimusega rohttaimest on Tartus ja Tartu ümbruses saanud mitme kinnisvaraprojekti takistus, mistõttu võiks teda nimetada ka “kõvaks koeratubakaks”.

Pehme koeratubakas (Crepis mollis) kuulub korvõieliste sugukonna keelõieliste alamsugukonda. Nigel taimetundja võib pehmeks koeratubakaks pidada väga erisuguseid kollaste õitega taimi; kõiki eksimisvõimalusi on isegi raske ennustada.

Enim sarnaneb pehme koeratubakaga tavaline liik soo-koeratubakas, kelle lehed on tumerohelised ja allapoole suunatud kaarjate hammastega, meenutades pisut võilille lehti; tema liitõisik on tihedam, kännasjam. Pehme koeratubaka lehed meenutavad pigem peetrilehe või tömbijuurese koeratubaka lehti: leheserval pole suuremaid hambaid või sakke. Kõige kindlam eristusviis on kõrvutada elusaid taimi, seejärel ei tohiks liikide määramine raskusi valmistada.

Teiste perekondadega võrrelduna leidub enim ühisjooni hunditubakatega, kuid erinevalt neist on koeratubakate seemniste lendkarvad säravvalged (hunditubakatel kollakad, otsekui määrdunud) ja üldkatise lehed üherealised.

Looduses hakkab pehme koeratubakas üsna hästi silma õitsemise ajal, juuni keskpaigast juuli keskpaigani, mil liitõisikud ulatuvad muust rohustust välja. Taimed on siis ligikaudu 40–90 cm kõrgused, aga varre ülaosa on vähe lehistunud ning kuivab võrdlemisi kiiresti pärast viljumist. Vegetatiivseid isendeid on muu rohustu seest üpris raske leida.

Euroopas on teada ligikaudu 70 liiki koeratubakaid. Pehme koeratubakas on tavaline Kesk-Euroopas, Prantsusmaalt Poolani. Eestis on ta jõudnud oma levila põhja- ja kirdepiirile. Leedu keskosas on liik küllaltki sage ning Lätis on üksikuid leiukohti lääneosas. Lätis ja Eestis kuulub pehme koeratubakas punase raamatu ohualdiste kategooriasse. Eestis on see liik 2004. aastast arvatud esimesse kaitsekategooriasse.


Eestis on pehmel koeratubakal läbi aegade olnud vaid üks suhteliselt kitsas leiukohtade piirkond: Tartu lähiümbrus. Teated leidude kohta mujalt Eestist on väga vanad ja herbaarselt tõendamata. Johann Wilhelm Ludwig von Luce on märkinud, et pehmet koeratubakat leidub Saaremaal, kuid hiljem pole seda liiki Saaremaalt leitud. Kuna tollest ajast pole tõendusmaterjali, tasub Luce andmete tõepärasuses kahelda: samamoodi on vaieldavad ka mõned teised tema teated taimeliikide kohta.

Pehme koeratubaka leidis esimesena Eestist C. A. Meyer 1820. aastal Annemõisa (Annenhof) lähedalt. Peter von Glehn [2] kirjutab “Tartu flooras”, et liik on koos soo-koeratubakaga sage parematel muldadel Tartu ümbruskonnas. Suurtes kogustes kasvas teda Raadi (Rathshof), Jaamamõisa (Jama) ja Annemõisa ümbruses. Vanim säilinud herbaarleht pärinebki 19. sajandist Annemõisa ümbrusest, ent etiketil pole täpsemat leiuaega ega -kohta.

Üllataval kombel pidas Baltimaade tuntumaid taimegeograafe Karl Reinhold Kupffer [4] pehme koeratubaka leide Liivimaalt ja Saaremaalt ning Tartu ümbrusest eksituseks. Kahtlev kõneviis viitab sellele, et Kupffer polnud seda taime Tartu ümbruses näinud ei looduses ega ka herbaariumis. Liigi leidumises Eestis on hiljem kahelnud ka Teodor Nenjukov Eesti taimede nimestikus (1928) ja Gustav Vilbaste oma Eesti taimede määrajas, arvatavasti Kupfferi hinnangule tuginedes.

Möödunud sajandi esimesed herbaarlehed pärinevad alles 1929. aastast (Annemõis, Johannes Talts) ning aastast 1937 (Vasula järve lähedal, Leonid Enari). Järgmised herbaarlehed on kogutud 1950. aastatel. Liik oli sel ajal Tartu ümbruses üsna sage, nagu on märgitud ka taimemäärajas “Kodumaa taimestik” [1]. Enamik herbaarlehti on kogutud 1960–1970. aastatest, kusjuures mitme herbaarlehe etiketil on taime sageduseks märgitud kas “hulgi” või “massiliselt”. Vilma Kuuse väitel kasvas teda eriti rohkesti Amme jõe ääres, peaaegu kõikjal piki jõekaldaid.

Möödunud sajandi lõpukümnendeil juhtus pehme koeratubakaga meil midagi tõsist. Kunagi Tartu ümbruses tavalist taime ei õnnestunud enam varasematest leiukohtadest leida, kuna ka sobivad kasvukohad olid vahepeal kadunud: lamminiidud muutunud angervaksaväljadeks, võssa kasvanud või täis ehitatud. Nii sattus liik punasesse raamatusse ning liigiseirajate tähelepanu alla.

1998. aastal rajasid Malle Leht ja Vilma Kuusk pehme koeratubaka seireala Tartu vallas Kobratu ja Haava lähedal, Amme jõe paremal kaldal. Mujalt tookord liiki ei leitud. Siis kasvas seirealal kuus taime, mõned aastad hiljem kaks. 2004. aastal kontrolliti ka teisi varasemaid leiukohti, paraku tagajärjetult, ning arvestades liigi halba seisundit Eestis, arvati ta kaitstavate liikide esimesse kategooriasse. Tuleb siiski arvestada, osa leiuandmeid oli varem kirja pandud väga üldsõnaliselt ning võib-olla ei satutud kontrollimisel õigele kohale või ei paistnud taimed silma.

2006. aastal taheti rajada Tartu veepuhastusjaama lähedusse asfaltbetoonitehast. Selle kinnistu botaanilisel uurimisel õnnestus leida uus elujõuline pehme koeratubaka populatsioon, mis koosnes ligi 70 isendist. Samal aastal leiti ka väiksem kogumik Ihastest hipodroomi lähedalt. Mullu lisandusid eeskätt Marju Silveti otsingute tulemusel leiukohad Tartus Kalda tee lähedal, Anne kaitsealal ning Raadi lennuvälja juures. Praegu on Tartu ümbruses teada ligikaudu 200 pehme koeratubaka taime.


Mida pehme koeratubakas siis tahab? Ta eelistab hõredama ja madalama taimestikuga alasid, seetõttu kasvab pigem hämaras võsas, kus teisi rohttaimi on vähe. Teda on leitud niisketel, varjulistel kohtadel pärisaruniitudel, lamminiitudel, põõsastikes ja hõredas lehtmetsas.

Teadmised pehme koeratubaka paljunemisbioloogiast on seni napid, ent kavas on tema konkurentsi- ja varjutaluvust lähiajal laborikatsetega uurida. Nüüdisaegseid leiukohti vaadates tundub liigi konkurentsivõime olevat nõrk. Pehme koeratubakas suudab edukamalt hakkama saada madalama kasvuga rohurindes, sellele viitab ka taime keskmine kõrgus 40–90 cm.

Seega on oluline ohutegur hooldamata rohumaade kulustumine, suurekasvuliste liikide võimulepääsemine (eelkõige angervaks ja pilliroog) ja niidukoosluse lopsakamaks muutumine. Ilmselt hakkavad pehme koeratubaka seemnised idanema juba samal aastal, ädalas, kuna korvõieliste seemnistele on omane küllaltki lühiajaline idanemisvõime. Kasvukohtade niitmine mõjuks kindlasti soodsalt taime levikule: heinaga viiakse valminud või poolküpseid seemniseid ühelt heinamaalt teisele või levitatakse taime sama heinamaa piires.

Tartu leiukohad asuvad kas linna piires või linna vahetus läheduses ning enamasti on need üldplaneeringutega antud ehitusmaaks. Eriti ohustatud on Kalda tee ümbruse ja Raadi lennuvälja lähised leiukohad. Üks ohutegureid on kindlasti maaparandus. Mitmest varasemast leiukohast ei ole õnnestunud pehmet koeratubakat leida maade ülesharimise tõttu.

Pehme koeratubaka kaitse tegevuskava uuendatud versiooni [3] ellu viies õnnestub loodetavasti parandada või vähemalt hoida liigi praegust seisundit. Eeskätt tuleb põhjalikumalt inventeerida liigi leiukohti, teadaolevaid alasid sobivalt majandada ning vältida leiukohtade edasist rikkumist.


1. Enari, Leonid jt. 1943. Kodumaa taimestik. Abiraamat Eesti kõrgemate taimede määramiseks. Tartu Eesti kirjastus, Tartu.

2. Glehn, Peter von 1860. Flora der Umgebung Dorpats. – Archiv für die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands, II Ser. 2: 489–574.

3. Kukk, Toomas 2008. Pehme koeratubaka tegevuskava aastateks 2008–2012. Keskkonnaministeerium.

4. Kupffer, Karl Reinhold 1925. Grundzüge der Pflanzengeographie des Ostbaltischen Gebietes. – Abhandlungen des Herder-Instituts zu Riga 1 (6): 1–224+1.



Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet