Eesti Looduse fotovõistlus
2008/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2008/4
Märgates märtsi

Kuukirja sõnumitoimetajal pole pääsu: kalendrist kuu viimase lehe välja tõmmanud, peab ta asuma kokkuvõttekriipsu vedama. Et mis sündmus kargas sel kuul üle uudisekünnise, mis peab leppima reakese või paariga lühikroonikas või mis oli selline, mida asjaosalised küll tähtsaks võivad pidada, aga mis jääb “raamatusse raiumata”.

Muidugi kannab see valik tugevat subjektiivsuse pitserit. Vahel on juhtunud, keegi on suisa kuri: näe, meie oleme välja mõelnud ürituse, kus lausa tuhanded kaasa kargavad, aga loll sõnumikirjutaja ei taha seda trükki lükata. Ent mis teha, kui uudistesepitsejale on just see mulje jäänudki, et hüppavad jah, aga üsna tühja, tolku ei näi sest karglemisest tõusvat. Vähemalt mitte sellist, mida loodusajakiri tagant peaks kiitma. Suurist arvudest lugu pidava aruande tarvis ehk hää küll, aga mitte selleks, et õpetusivasid leida.

Lõpuks on siiski vaid inimeste mälufilter see, mis sündmused ja isikud mälestusväärseks teeb. Trükisõna on küll hüva abivahend mälu kõvakettalt õige kirje üles leida, aga ei enamat.

Mis jääb meelde tänavuse märtsi looduse- ja keskkonnasündmusist? Arvatavasti see, kuidas priske tükk Pakrit merre prantsatas; küllap veel tulevikuski tuleb neile, kes ise kohale ei rutanud, vaimusilma Küllike Roovälja vägev foto Postimehes. Ka söandan arvata, et kolmveerand sajandi pärast võivad soliidsed memmed meenutada: jajah, see oli sel aastal, kui talve nagu polnudki, aga siis, millalgi märtsi lõpus, tuli ühe ööpäevaga maha üüratu lumi. Just-just, ma ei saanud veel kooligi ja ema hilines juuksuri juurde: isa džiip jäi lumme kinni!

Mine tea, võib-olla meenub ka see, et “ah, siis panime me ju ennast kirja sellele “Teeme ära” prügikoristuskampaaniale. Ja käisime mais rämpsu korjamas. Nii kihvt oli!” Kindlasti tuleb sellest uhke üritus. Eesti Looduse toimetuse rahvas pole veel registreeruda jõudnud, aga plaan minna on kindel.

Muidugi on vahva, kui mõni tükike Eestit puhtaks saab. Ehkki mina ei usu seda, mida kõrge (keskkonna)ametnik on arvanud: et nüüd jääb tüki maad vähemaks neid, kes metsa prahti tarivad. Küllap ei ole enamik neist, kes koristama lähevad, kunagi prahti metsa tassinud. Sattusin just lugema Tartu Supilinna kange seltsi eestvedaja tunnistust: nad koristavat kevadest kevadesse Supilinna keskel ikka üht ja sama lapikest. Mis “ka seekord on aastaga prügimäe mõõtmed saavutanud”. Järelikult pole prahiteket võimalik kontrollida isegi sellisel väikesel ja samas tugeva kodanikuühendusega alal, nagu seda on Supilinn. Nii et samal moel nagu “iga vald peab ise oma sante toitma”, peab iga rahvas jäämagi koristama nende kaaskodanike tagant, kellele meeldib lagastada.

Selle ajakirja suurtest lugudest loen ma esmalt läbi artikli aasta linnu kohta. Tetrede kurisev-susitav mänguhääl on ikka olnud üks neid helisid, mis mulle kinnitab: jah, loodus on alles. Kõigi prügihunnikute kiuste.



Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet