Eesti Looduse fotovõistlus
2008/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2008/5
Karin Poola, retkejuht loodushariduse radadel

Karin Poola on sündinud 1. juunil 1953 Kärdlas. Lõpetanud 1979. aastal Tartu ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna. Teinud läbi mitu täienduskoolitust Eestis, Soomes, Rootsis ja Ühendkuningriigis. Töötanud Hiiumaa metsamajandis looduskaitseinspektorina. Alates 1985. aastast Hiiumaa Palade põhikooli bioloogia-, geograafia- ja keemiaõpetaja ning 2005. aastast ühtaegu Suuremõisa tehnikumi õpetaja. Õpetanud Hiiumaa giide, juhatab maakonna loodusainete sektsiooni. Kirjutanud ja juhtinud paljusid projekte. Eesti bioloogia-geograafiaõpetajate liidu, Hiiumaa matkaklubi Muku ja aeroobikaklubi Ingel tegus liige. Mullu sai Hiiumaa aasta õpetaja tiitli. Üks kolmest esimesest Hiiumaa teeneteplaadi saajast (2008).

Sellel suurel-suurel Hiiumaal

Ühel kenal aprillipäeval oli mul põhjust sõita koos Karin Poolaga Kärdlast Paladele ja Karin istus ise roolis. Ma teadsin, et ta on veel päris lühikese staažiga autojuht, aga ta kindlas juhtimismaneeris ja rahulikus olekus ei peegeldunud see vähimalgi määral. Ja ise seletas Karin, et töö- ja elukohad on nii mööda saart laiali, et teisiti enam lihtsalt ei jõudnud.

Kui palju sul neid töökohti siis on?

Palade põhikool ja Suuremõisa tehnikum – need ongi, ainult kaks. (Naerab.) Aga elukohti on ka kaks: Kärdla ja Kõpu Kaleste küla. (Kui keegi nüüd arvab, et Hiiumaa on ju nii pisike, siis võiks ta kaardilt üle kontrollida: Suuremõisast Kalestesse on 60 kilomeetrit! TJ). Aga tegevuskohti kas või Suuremõisa kursusega on veel ja veel, nii et nüüd, kus ma olen autoga alles neli kuud sõitnud, olen vahel mõtisklenud, et kuidas ma küll elasin enne, kui ma liikuda ei saanud – ja (muiates) ma ei saa sellest enam aru!

(Kavalalt.) Nii et nüüd sa oled siis loobunud andmast teistele rohelise eluviisi eeskuju: sõidad autoga ja saastad atmosfääri?

Kahjuks küll – ka mina ... Aga ega ma ei ole oma ratast jätnud! Ilmad lähevad ilusaks ja ma loodan, (rõhuga) ma luban kõigile ja ka iseendale, et istun jälle ratta selga, ja vähegi lühemad otsad käin rattaga.


Minu meelest ei reeda su kõneviis ega väljendused küll vähimalgi määral, et sa oled läbi ja lõhki põlishiidlane?

(Noogutab.) Läbi ja lõhki põlishiidlane: ema hiidlane, isa hiidlane, ise hiidlane.


Miks sa siis hiiu keelt ei räägi?

Hiiumaal räägitakse hiiu keelt kahjuks üldse üsna vähe. Võib ju üritada, aga siis tuleb see täitsa kunstlikult välja. Samas ma naudin tõelist hiiu keelt. Vahel on vanemate inimeste suust seda ikka kuulda. Kui ma olin veel (muigab) suur bussiga sõitja, siis teel Kõppu või mõisa – ja kümme aastat olen ma elanud ka Salinõmmes – liinibussis kuulsin, kuidas kohalik inimene räägib oma naabritega. See on nii südant ja kõrva soojendav; sealt kumab see meie oma keel läbi.


Aga koolis lapsed enam ei räägi seda?

Muuseas, maakoolides räägivad! Ja see on nii imearmas, eriti see “ö”. Kuulan seda hinge kinni pidades (muigab), et mitte mingil juhul jätta lapsele muljet, nagu oleks midagi valesti. Jah, see on ilus!


Nii et tegevusväli ulatub sul nüüd vähemalt lääne-ida suunas üle terve saare. Aga kust sa pärit oled? Kus su lapsepõlvekodu oli?

Kärdla: Kärdla linn ja Kärdla keskkool. Kärdla on minu kodu.


Meditsiiniõe asemel õpetajaks


Ja saarelt ära oled siis olnud ainult nii palju, et lõpetada ülikool?

Jah. Aga see ülikooliaeg venis üsna pikaks. Vahepeal olin Tartus paar aastat ka tööl. Viimasel kursusel sündis mul tütreke, sellega läks õpiaeg pikemaks. Ja kaua mässasin ma lausa hullu moodi ka biokeemia eksamiga, nii et kokku olin ma Tartus seitse aastat. Jõudsin õppimiste vahel töötada Tartu õlletehases ja Tartu nakkushaiglas, et raha teenida. Nii et Tartu on mulle väga kodune linn.


See biokeemia jutt ajab mind lausa muigama, sest ma tean küll vist kümneid sinu aja bioloogiatudengeid, kes just selle ainega ülikoolis hullusti hädas on olnud. Kuni selleni välja, et mõnelgi praeguseks väga tunnustatud looduseinimesel jäigi kõrgharidustee selle tõttu pooleli.

Ega mulgi sellest palju puudu ei jäänud. Nii et kui meie tolleaegne dekaan mulle ülikooli lõpetamisel diplomit üle andis, ütles ta: “Visadus viib sihile!” Tõesti: see oli minu visadus sellest raskest kohast üle saada.


Aga miks sa üldse bioloogiat õppima läksid? Kas olid lapsest peale suur loodusesõber?

Ma olen loodusesõber küll olnud, aga see minek bioloogiat õppima oli väheke keerulisem: kõigepealt läksin ma vanema õe eeskujul meditsiinikooli õppima meditsiiniõeks (Karini õde on siiani Kärdla haigla väga kõrgelt hinnatud operatsiooniõde – TJ). Siis vaatasin aga, et mõned minu väga head sõbrad ja klassikaaslased – ning (muigab) ka üks minu jaoks väga sümpaatne noormees – õppisid ülikoolis bioloogiat ja siis ma mõtlesingi, et mina lähen ka sinna.

Tol ajal sai käia õhtuti ülikooli juures ettevalmistuskursustel; käisin seal füüsikat õppimas – füüsika oli mul väga nõrk koht. Pärast juhtus aga selline paradoks, et suvel, kui ma sisseastumiseksameid tegema hakkasin, polnudki nende seas enam füüsikat. Sisse ma igatahes sain.


Kas oled mingil hetkel oma valikut ka kahetsenud, et ehk oleks palju parem olla meedik?

(Kindlalt ja kõhklusteta.) Ei-ei, ei kordagi! Juba meditsiinikooli praktika ajal – ma õppisin seal siiski terve aasta ja tegin ära ka praktika Tartu suurtes haiglastes ja Kärdla haiglas, süstisin ja puha – tundsin, et üks asi on mulle väga raske, nii et üle ma sellest ei saanudki: ma ei suutnud suruda nõela läbi naha. Iga kord tegin seda suure pingutuse ja vastumeelsusega. Minust poleks head meedikut kindlasti saanud.


Kuidas lapsest loodusesõber sai


Aga sinu lapsepõlve loodushuvi – mis suunaga see oli?

See oli sellise tundesuunaga. Olen nüüd hiljem meenutanud, kuidas mulle meeldis metsas käia ja mõelda, et metsalagendikud on minu suured saalid. Mingit konkreetset loodusetundmist selles polnud: et ma oleksin olnud näiteks suur taimehuviline või kogunud putukaid. Ma lihtsalt nautisin seda ilu.


Kas kool suutis sinu huvi süvendada?

Suutis küll. Minu bioloogiaõpetajad on olnud suurepärased inimesed.


Ja erinevalt praeguse aja tudengitest langeb sinu õppimine aega, kus looduses käidi väga palju. Praegu õpetakse bioloogiat ju paraku rohkem teoreetiliselt. Küllap oled sa läbi käinud ka kuulsast üliõpilaste looduskaitseringist, millel sel ajal olid ju tõelised hiilgeajad?

Jah, ringis käisin ma küll. Ja tõesti: suvised praktikumid olid ... (otsib sõnu) praegustega ei anna neid, tundub, üldse võrrelda: see oli väga-väga tugev. Nii et mul on hinges lausa kahetsus, kui sellele ajale tagasi mõtlen: oleksin pidanud veel rohkem õppima. See, mida pakuti, oli väga lai ja väga uhke.


Aga eks su praegune töögi sunni ennast järjest täiendama: retkejuhtide koolituseks Suuremõisas pead sa Hiiumaa loodust tundma ju kividest taevatähtedeni!

Ma üritan, kogu aeg õpin. (Naerab.) Igal kevadel hakkab kõik otsast peale: ikka selgub, et kusagilt on midagi segaseks jäänud. Ja ega kõike ei jõua ka. Head linnu- ja linnulaulutundjat ei saa minust kindlasti kunagi. Rääkimata sammaldest ja samblikest ning kivimitest. Aga ma üritan võimalikult laialt – ning õppida ja õpetada seejuures just seda, mida tõesti on näha. Väga süvitsi vast ei tasugi minna.


Mis su enda kõige tugevam külg looduse tundmises on?

Arvan, et soontaimed. Olen sellega ära teinud suure töö, nii et võin päris rahulikult välja minna.


Mis su kitsam eriala ülikoolis oli? Kas õppisidki kohe õpetajaks?

See aasta, kui mina lõpetasin, oli üsnagi erandlik. Diplomi järgi olen ma ökoloog-zooloog looduslike ressursside ratsionaalse kasutamise alal ning keemia-bioloogiaõpetaja. Nii et väga lai eriala ja väga uhke diplom. (Muigab.)


Palade, väike armas kool


Ja pärast ülikooli läksid kohe kooli?

Ei läinud kohe kooli. Kooli ei tahtnud ei siis ega taha praegu keegi minna. (Naerab.) Nägin hulga vaeva: panin tolleaegses Hiiumaa metsamajandis oma tuttavad mööda ministeeriumi jooksma. Maie Jeeser käis isiklikult ja palus kohta ühele noorele inimesele. Nii et ma tulin Hiiumaa metsamajandisse looduskaitseinspektoriks.

Ja inspekteerisin siin nii kaua, kui isiklik elu tegi – ütleme et kukerpalli. Kolisin Kärdlast ära, elasin Salinõmmes, sealt oli Kärdlasse tööle käia väga raske. Olin aastakese lastega kodus ja siis läksingi tõesti Palade põhikooli tööle. Nii et nüüd olen seal olnud peaaegu kakskümmend aastat.


Küsin jälle nagu enne: kas sa oled vahel ka kahetsenud seda päeva, millal kooli tööle läksid?

Ei ole. Tõrge kooli minemise suhtes kadus juba siis, kui töötasin looduskaitses. Õpetajate põud on ju ikka suur olnud ja Lauka kooli direktor palus mind tunniandjaks. Olin nõus – ja sain koolist tõsiselt positiivse elamuse. Esialgu küll veel mitte lastest, vaid sealsest kollektiivist. Nägin oma imestuseks, et õpetaja on tore inimene. Selle kollektiivi pärast käisin seal mitu aastat ja see andis mulle ka julguse minna Palade kooli.


Vähemalt praegu on Palade kool kena ja armas. Kas ta on kogu aeg selline olnud?

Eks seal ole juurde ehitatud ja renoveeritud. Nii et väline pool on praegu võib-olla ilusam kui aastaid tagasi. Aga kahjuks on laste arv jäänud alla saja ja kui õpilasi jääb väheseks, siis jääb paraku väiksemaks ka võimekate laste hulk. Nii et see ilus koolimaja ja tulemused ei käi võib-olla enam päris käsikäes. Mis ei tähenda kaugeltki seda, et meil ei oleks tublisid õpilasi. On ikka ja nendega töötada on mõnus.


Kas see tähendab ka seda hirmu, et teid võidakse kinni panna?

Ei, seda hirmu esialgu ei ole, sest Pühalepa vallas on praegu alles kaks põhikooli, aga laste arvu vähenemise tõttu jääb sügisest Suuremõisa kooli kuus klassi ja vanem aste tuleb Paladele, nii et meie õpilaste arv nüüd suureneb. Loodetavasti võidavad sellest nii õpilased kui ka õpetajad.


Kas sul põhikoolis töötades pole olnud seda tunnet, et su tiivad kannaksid ka rohkem: et parema meelega õpetaksid gümnaasiumis?

Enam ma ei taha gümnaasiumisse. Aastaid tagasi oleksin ma sellise pakkumise kindlasti vastu võtnud. Mulle pakuti kunagi Kärdla gümnaasiumi keemiaõpetaja kohta, aga mul jätkus enesekriitikat seda mitte vastu võtta: ma ei viiks lapsi piisavalt heal tasemel riigieksamile. Nii et ütlesin ära, olles küll tänulik, et mulle seda pakuti. Bioloogiaõpetaja on Kärdlas aga noor, tore ja tark ning teeb hästi oma tööd. Nii ma olen Palade kooli jäänud. Ja Kärdlas on nüüd ka noor keemiaõpetaja – pealegi meesterahvas, nii et seal on kõik korras.

Ma arvan, et mul on ka hästi. Ja oma tiivasirutust olen ma laiendanud Suuremõisa tehnikumi. Seal saan ma nüüd õpetada just seda, mida aastaid olen tahtnud.


Suuremõisas on looduserialad nüüd üsna olulised?

Jah, jumal tänatud. Kõigepealt looduskeskkonna ja maastikukorraldus, mis on nii looduse kui ka natuke majanduse suunaline. Ja sealt eriharuna välja kasvanud loodusretke juhtimise osa – see on suurepärane! Nüüd avati uue haruna ka veel loodusturismi korraldus. Seegi kursus sai korralikult täis.


Laps vajab õpetajat, õpetaja õpilast


Aga korraks veel kooli juurde. Ütlesid, et seal on alla saja lapse – väga vähe. Ja ometi oled sa ikka leidnud selliseid õpilasi, kellega teete lausa uurimistöid: olen päris tihti kohanud sinu nime üleriigilistel võistlustel edukate õpilaste juhendajate seas.

(Vangutab pead.) See on hell teema: juba kaks aastat pole neid õpilasi olnud. See on tohutu töö. Kindlasti on vaja õpetajat, sest muidu ei sünni absoluutselt midagi. Aga on vaja ka last, kes tahab ja ühtlasi oskab tööd teha. Sellisel tasemel uurimus, mis läheb üleriigilisele konkursile ja millega oleme käinud Tartus ja Tallinnas, ei ole niisama uurimistööd. Meil on koolis selline traditsioon, et kaheksas klass kirjutabki oma lõputööna uurimuse. See ei pruugi olla loodusest – võib-olla näiteks hoopis ajaloost, aga alati on olnud ka loodusest kirjutajaid. Töö, millega minna teiste ette võistlema, peab olema tugev, targa lapse tehtud ja targalt juhendatud. Selliseid sügava loodusehuviga lapsi alati ei ole. Eks see ole ju minu töö neis huvi looduse vastu tekitada ja uurima ärgitada. Nii et asi on ikka mõlemapoolne.


Õpetaja roll on kahtlemata tohutu. Kui võtta näiteks ette bioloogiaolümpiaadide tulemused läbi aastate, siis korduvad seal aina teatud koolide teatud õpetajate nimed.

Jaa, õpetaja roll on suur. Lapsed ka, n.-ö. materjal peab olema, aga õpetaja rolli üle tähtsustada on täiesti võimatu. Ma tunnen väga hästi Inge Vahterit Saaremaalt, tean, millist tööd ta teeb ja milline inimene ta on. On üks hulk inimesi, keda võib nimetada erandlikeks – neid on väga vähe. Inge (rõhuga) ON erandlik, sealhulgas selles mõttes, et ta suudab lastega niiviisi töötada.

Ja paraku tuleb välja ka linna- ja maalapse vahe. Maalapsel on avatus, rahulikkus ja heatahtlikkus (rõhutab) veel olemas, aga linnalapsel on seevastu avatud maailmavaateline olek. Ja mulle tundub, et see vahe aina suureneb. See algab kodudest ja vanematest, haridusest ja haritusest.


Aga Palade kool, tema ümbrus ja seal tehtu võiks küll nii mõjuda, et lapsel tekib selles koolis loodusehuvi juurde.

Küllap seda tekib. Sest tingimused on tõesti olemas ja me loome neid juurde. Õnneks on ka Pühalepa vald selle oma südameasjaks võtnud ja toetab igati.


Looduskeskus, Karini kolmas laps


Eelmisel aastal avati teil koolis tore looduskeskus. See oli ka üks sinu tegevuse tahke: osalus suures rahvusvahelises projektis.

Jah, see oli suur Interreg IIIB projekt, mille osana Palade looduskeskus valmis, aga ilmaski ei oleks ma selle projekti ligi pääsenud, kui poleks olnud Hiiu maavalitsust ja Reet Kokovkinit, nii et see on suuresti tänu temale.


Mis te seal looduskeskuses teete?

(Naerdes.) Igasuguseid asju! Esimene poolaasta sügisest kuni aastavahetuseni oli kuidagi väga heitlik. Ma kompasin ja üritasin teha seal asju lastega või üksi. Väga toredasti kukkus meil välja looduslikest materjalidest jõulukaartide tegemine, sügisnäitus oli ilus – väikeste ettekannetega. Aga sellel aastal on hoog suurem. Oli linnupesade näitus ja tunnid selle juures; seal käis tõesti palju lapsi – kakssada vist küll: lasteaedu, kõik meie oma lapsed, Kärdla algklassid. Kaks nädalat tõsist tööd. On olnud kaks loodusõhtut, edasi tegi Kalle Suuroja meile Hiiumaa kivimite koolitust, Vello Tarning õpetas Kärdlas linnulaulu, Marianne Sädeme selgitas rohke lisamaterjaliga Hiiumaa sise- ja rannikuvete olukorda. Valmimas on uus väike õpperada. Jätkata tahan koostööd Soera talumuuseumiga. Huviga ootan keskkonnapäeva koos Hiiumaa teavitamis- ja nõustamiskeskusega.


See linnupesade näitus oli kuuldavasti n.-ö. rohujuuretasandi algatus: keegi tõi sulle pesi ja nii see algas?

Jah, inimene tegi ettepaneku, et tal on kodus nii ilusad pesad, et tahaks neid kusagil näidata. Edasi korjasin mööda Hiiumaad rahva käest neilt saadud teadete põhjal lisa ja kokku sai päris aukartustäratav hulk. Aga määrata ei õnnestunud meil paraku sugugi kõiki. Keegi ütles mulle, et Eestis on ainult paar inimest, kes sellega hakkama saaks. Aga eks me kasutanud ära oma jõude ja midagi saime ikka paika.


Eks see Palade looduskeskus ole sul ju nagu oma laps – kolmas laps, eks ole!? See oligi vist BSR Eagle projekti koordinaator Reet Kokovkin või keegi teine, kes mulle kusagil intervjuus ütles, et Karin on seda keskust tahtnud ju juba lausa aastaid. Et nüüd ometi sai see soov täidetud.


Jah, selle nimel olen ma palju tööd teinud ja olnud nõus keskkonnaharidust Eesti vabariigi tasemel bioloogiaõpetajate ühingu raames juhtima, et asi hakkaks ometi kuskilt hargnema. Nii et see on tõesti olnud minu helesinine unistus.

Mulle meenub hiinlaste rahvatarkus. Nemad on öelnud, et olge oma soovidega ettevaatlikud: mida sina soovid, selle sina saad; aga saades midagi suurt ja ilusat, mida oled palju aastaid tahtnud, peab sul olema ka jõudu ja tahtmist sellega midagi peale hakata ning seda niimoodi toimetada, et sellest oleks endale ja teistele tõsiselt kasu.


Ega seda ei tule nüüd niimoodi mõista, et seda jõudu ja tahtmist enam nii lõpmata palju ei olegi?

Ei seda ma ei taha väita! Seda ma ei taha tunnistada! (Naerab.)


Ajades ühist Hiiu loodusharidusasja


Neid looduskeskusi on nüüd Hiiumaal lausa neli – Ristnas samuti üpriski uus, siis Salinõmme ja Orjaku linnutorn. Küsin ühelt poolt, et kas see arv on nüüd piisav, aga teiselt poolt ka seda, kuidas te omavahel läbi saate? Kas peate kuidagi ka tööalasid või -piirkondi jagama?

Ega eriti ei pea. Sest RMK Ristna looduskeskus on pühendunud metsale, neil on suurepärased võimalused ja nad teevad väga head tööd ning ma pole küll märganud, et oleks olnud mingit ebatervet konkurentsi. Pigem võiks koostöö olla veel elavam – ja küllap see tekib ka. Keegi ei taha siin olla kellegi ega millegi koordineerija, aga samas oleks hea, kui oleks aegsasti ette teada, mis kuskil toimub. Orjaku linnutorn ja Salinõmme on esialgu pigem ooteasendis: neid on võimalik kasutada ja seal on võimalik käia, aga päris looduskeskuse mõõtu nad veel välja ei anna.


Eks inimeste ringki ole ju mitut pidi kattuv ja kõik on omavahel tuttavad. Üsnagi kitsas on ka tegijate ring, kelle kätes need asjad on valminud; sinu enda kaasa Tiit Leito on vist kõigi mainitud keskuste juures olnud ühel või teisel määral mängus?

Jah! (Naerab.) Palade looduskeskuse kontseptsiooni on tõesti loonud Tiit Leito; esimene etapp on sellest nüüd tehtud, teised ootavad veel rahastust ja võimalusi. Mis puudutab Ristna looduskeskust, siis oli Tiit üks LIFE projekti kavandajatest ja teostajatest.


Teie keskuse põhitöö peaks olema tutvustada biosfääri kaitseala. See on ju päris segane lugu: kas biosfääri kaitseala on ikka veel olemas või ei ole?!

Meie keskuse teema on “Biosfääri kaitsealad Eestis ja maailmas”. Selle kohta on meil väljapanek ja korralik audiovisuaalne programm. Aga paraku tõesti – nii kummaline, kui see ka pole, aga mina ei oska öelda, mis on saanud biosfääri kaitsealast: kas teda Hiiumaal või Eestis on või ei ole. Ma saan aru, et ta on üks osa UNESCO MAB-programmist, nii et teda ära kaotada ei ole võimalik. Oskan lihtsalt järeldada, et Eesti antud ajahetkel selle probleemiga ei tegele. See aga ei tähenda, et meie muudaksime oma looduskeskuse ideed või ei propageeriks seda edasi.


Neli looduskeskust, Suuremõisa tehnikumi looduserialad, mitu matka- ja loodusrada, terve hulk entusiastlikke inimesi. Ja siis veel teie imevahva rohujuuretasandiline Muku matkaklubi, kus on nii, et kes mida oskab, see seda ka teistele õpetab – klassikalises Skandinaavia õpiringi stiilis mitteformaalne haridus.

Jah, Mukus on tõesti suurepärased inimesed. Muku idee on samuti loodushoidlik ja loodussäästlik käitumine. Iga kuu on matk, millele eelnevad põhjalikud ettevalmistused. Ja osaleda võivad ka need, kes klubisse ei kuulu, ainult et nendele on osalus väikese tasuga. Klubi liikmed saavad seda kõike aastamaksu eest.


Kui see kõik nüüd kokku võtta, kas siis võib öelda, et Hiiumaa loodushariduse seis on lausa hiilgav? Või vähemalt hea?

Mina arvan, et see on hea või vähemasti läheneb sellele. Siin annab veel kõike teha – natuke tuleks koordineerida, rühmitada ja sättida. Aga ta on juba olemas!


Vaade üle mere suurele maale


Sa ei istu ju sugugi kogu aeg siin oma tuhanderuutkilomeetrise maalapi peal, vaid käid ka mujal Eestis ringi ja suhtled oma kolleegidega. Kuidas te muul taustal välja paistate? Või teistpidi küsides: kas Eestis on tase sama hea?

Eestis ... (mõtleb) Kui istuda arvuti taha ja sinna mingi küsimus sisse klõpsida, siis vastuse saab igal juhul. Sel taustal tundub kõik väga ilus. Aga kui hakata süvenema ja vaadata, kuidas on lood eri maakondades ja kui ränka vaeva näevad õpetajad mõne ürituse korraldamisel ja raha taotlemisel, siis asi enam nii kena ei tundu. Kui me tahame head loodusharidust, kui me tahame inimestes loodushoidu kasvatada, siis tuleb selleks midagi teha. Ei saa enam loota, et küll loodusainete õpetaja kirjutab projekti ja kerjab raha, pärast kirjutab tohutut aruannet – seda inimesed oma töö kõrvalt lihtsalt ei jõua.


Minu kindla veendumuse kohaselt ei saa ei kultuur ega haridus olla projektipõhised.

See on enamiku selliste asjadega tegelevate inimeste veendumus. Ja väga paljud entusiastid ongi jätnud asja sinnapaika, sest nad enam ei jõua. Kui ma räägin nüüd sel taustal Hiiumaast ja endast seal looduskeskuses, siis Pühalepa vallavalitsus leidis võimaluse mu tööd tasustada. Aga samas on palju tahta, et Pühalepa vald hakkaks rahastama kõiki neid üritusi, mis on Hiiumaa jaoks mõeldud. Nende teostamiseks pean ma ikka leidma aja ja kirjutama projekte –enamik üritustest on tegelikult projektipõhised. Samas ei saa ma jätta oma õpetajatööd, sest millestki peab ju ka elama (muigab).


Ja kui siis entusiastide jõud raugeb ja neile asendajaid ei leidu, siis võib kergesti juhtuda, et mingite välisprojektide toel loodud keskused, rajad ja muud seda laadi kohad jäävad paremal juhul lihtsalt kasutamata, aga nad ju lagunevad pika peale lihtsalt ära või aeguvad.

See on lisakinnitus sellele, et projektipõhiselt sellised asjad ei tööta: neid võib projektidega algatada ja projektid võivad jääda neid toetama, aga projektipõhiselt neist ükski kaua ei püsi.


Üks kurbi näiteid aegumise kohta on just see, mida sa enne välja tõid: Interneti-lehed. Ma satun mitu korda nädalas veebilehtedele, kus on ka uudiste rubriik, aga viimane uudis on näiteks aastast 2001. Ja sama lugu on kogu selle lehe infoga. Hea, kui seal see kuupäevgi on; muidu võid tõe pähe võtta täiesti aegunud infot, eriti kui sa pole küllalt kriitilise meelega.

Just nii see ongi. Sellega on meil hakanud tegelema ka bioloogiaõpetajate ühing, kes on võtnud loodushariduse üheks oma töö prioriteediks. Oleme üritanud aastaid järge pidada, et kus on kokkulepped ja kus riigipoolne toetus. Kas on üldse selget pilti, kui palju on püütud inimeste jõul ja toel väikesi looduskeskusi teha ja mis neist on saanud.


Minagi olen oma töö tõttu varsti kakskümmend aastat loodusharidust üsna lähedalt seiranud ja tähele pannud, kuidas siin aeg-ajalt toimub hästi kõlavaid ja kõmisevaid üritusi – küll lepivad ministeeriumid oma vahel milleski kokku ja küll käivad tähtsad isikud õuesõppetundides. Palju sellest kõigest igapäevaellu rakendub, tundub olevat hoopis teisejärgulisem.

Ega ta praegu päris asjalikult ei ole rakendunud küll ja vahel on mul tunne, et mõned asjad, mis siin Eestimaal sünnivad suure sära ja pauguga, on võib-olla mõnedele isikutele ka rohkem enda näitamiseks kui põhimõttelise otsuse või tulemini jõudmiseks.


Mis siis aitaks, et mujalgi jõutaks vähemalt sellele tasemele nagu teie siin Hiiumaal? Või on asi lihtsalt selles, et te olete selline mõnusalt väike kogukond: omajagu kange küll, aga vähemalt selles küsimuses piisavalt üksmeelne?

Eks kõigepealt on tahtmine, idee ja tegemine, aga kui ikka riigi rahalist toetust ei ole, siis on see keeruline. Meil on tõesti väike kogukond ja väiksed koolid ja meil on inimesi, kes tahavad ja suudavad, aga neid ei pruugi igal pool olla. Vallad on suured, maakondadest rääkimata; inimesed ei lävi ega suhtle nagu meil – meil on tõesti kõik täpselt teada (muigab): kes toetab looduskaitsekeskuses, kes on tore inimene keskkonnateenistuses, maavalitsuse tugi, valla tugi; meil on selle võrra natuke lihtsam.


Jah, mis seal rääkida: üks loodushariduse seisukohalt kõige haledamaid kohti on meie tore pealinn Tallinn, kus loodusharidust edendavad üksikud entusiastid, aga kolmandikku Eestit üksikute entusiastide najal õpetada on ikka päris keeruline.

Ja see Tallinna loodusmaja kaotamine … (Vangutab pead.) Seda on lausa mitu korda kaotatud: mingil määral uuesti taastatud ja siis jälle suletud. Seal olid ju koolitused kõigile Eesti õpetajatele, sealsed metoodikud tegid imet! See tundus uskumatu, kui ma ei teagi, kas Tallinna linn või Eesti riik – või on see üks ja sama – ühel päeval leidis, et see tuleb kaotada! Ja samas on meil probleemiks laste vaba aja sisustus, laste eluterve mõtlemine – see on nagu sildade põletamine ja siis üritatakse neist pärast uuesti üle minna. See on väga raske.


Kuhu seina pista akulaadija


Räägime rasketele asjadele vahelduseks ka millestki muust. Kuidas sa ennast laed? Ainult tööga?

(Veendunult.) Ei! (Sama veendunult.) Jaa! (Naerab.) Ei ja jaa: tööga ka muidugi, lapsed annavad energiat. See on õpetaja salaenergia allikas. Ma õpetan keskastme klasse, seitsmendat ja kaheksandat. Need on ju nii, nagu nad on, mõnusad ja vahel ka rasked, aga kuna nad ise sedavõrd pulbitsevad energiast, siis see kiirgab neist välja ja nad ei aimagi, et osa saan sellest endale ka mina – ja mitte vähe!

Nii et see on üks minu energiaallikas – ja tähtis allikas. Ja teine on väljas käimine, üksiolemine. Üksindusest ma toitun, samas küll kogu aeg kellegagi töötades. Ja minu abikaasa. Ja minu lapsed. Ja minu lapselapsed. Ja muusika.

Ja minu usk.


Vaat see on nüüd minu jaoks huvitav teema. Olen korduvalt püüdnud mõista, kuidas saavad religioon ja loodusteadused kokku klappida. Ma ju tean, et on olnud ja on väljapaistvaid loodusteadlasi, kes on olnud või on sügavalt usklikud inimesed. Mina olen paraku üsna jumalakauge ja mul on raske seda mõista.

Minu jaoks on see väga hästi mõistetav: kuna ma usun kõige elusa hingesse, ei ole mul raske enda kohta ütelda: “Jah, ma usun!” Igaüks võib ise edasi mõelda, kellesse või millesse ma usun. Ka õpilastele olen ma seda hingeusku üritanud väga delikaatsel moel anda ja põhjendada ning selle kaudu äratada neis austust elusa vastu. Umbes sellel tasemel, et see, mida me siin väikesel maamunal teeme, on tegelikult teada ja näha. See on seesama mõte, et ükski kuritegu ei jää tegelikult tasumata. Vaat seda usku olen ma julgenud natuke ka lastele propageerida.

Olen oma usu valinud vabatahtlikult, see on minu valik. Minu kirik ja minu usk on see, kus ma saan olla mina ise. Minu jaoks on see vaikuse riik; seda ma naudin.


Ja need maailmad ei lähe sul vastuollu?

Ei, ei lähe. Ja nad ei saagi minna. Üks meie kooli endistest direktoritest oli tõsiusklik mees ja isegi tema küsis minu käest, et kas minu usk mind bioloogia õpetamisel ei sega. Aga see tõesti ei sega.


Aga kuidas sa suhtud kohustuslikku usuõpetusse koolis?

Ma jätaksin selle vabaduseks. Ma tean, et usuõpetus ei saa tuua midagi halba. Aga seda õpetust saab lasteni toimetada ka mitte usuõpetuse nime all, vaid sidudes kõiki neid reegleid ja tõdesid meie igapäevaelu ja õpetusega. See ei pea tingimata olema kohustuslik usuõpetus.


Sa mainisid ühe oma lõõgastusallikana muusikat. Kas sa oled kunagi ka ise aktiivselt muusikat teinud?

Ei, kahjuks ei ole. Ma olen muusika nautija.


Kui ma su koju siia Kärdla äärelinna majja tulin, siis sa kuulasid parajasti ühte plaati, mille autorit ma elades poleks ära arvanud. See oli Arvo Pärt. Mis muusika sulle üldiselt meeldib?

Mulle meeldib instrumentaalmuusika. Ma olen päeva lõpuks sõnadest ja jutust küllastunud. Nii et ma valin muusika, kuhu võin sõnad ise juurde mõelda. Mulle meeldib väga viiul ja meeldib klaver ja ma armastan tõsisemat muusikat.


Hiiumaal ei kuule elavas esituses muusikat vist kuigi tihti?

Ei kuule. Kontserte on üsna vähe. Aga võimaluse korral valin just muusika; sõnalavastusi ma väga ei vaata. Olen pigem muusika kuulaja ja balleti vaataja. Ma pean oma leiva rääkimisega välja teenima (naerab), seepärast meeldib mulle lõõgastusena see, kus sõnu pole.


Tunnustusest ja tulevikust


Nüüd pean üles tunnistama ka selle, miks ma just nüüd sinuga intervjuud tegema tulla tahtsin; tuttavad oleme ju juba väga ammu ja sinu töid tean ma ka. See põhjus oli hästi formaalne: sul on siin aknalaual üks kena asjake – Hiiumaa teeneteplaat. Sa olid üks kolmest esimesest, kes selle plaadi said. Ja mullu tunnistati sind ka Hiiumaa aasta õpetajaks. Nii et taas kord on formaalsed asjad andnud põhjust mitteformaalseks jutuajamiseks. Kui tähtsad on sulle endale sellised formaalsed tunnustused?

Tunnustus on alati tähtis ja ka minule on tunnustus tähtis, kuigi maavalitsuse teeneteplaat oli mulle läbi ja lõhki üllatus ja ma olen selle pärast väheke oma südantki valutanud. Ma tean, et meil on siin saarel nii suurepäraseid tegijaid, et ma ikka veel mõtlen, kas ma olin õige inimene seda tunnustust pälvima. Aga ma olen selle eest väga tänulik ja mul on selle üle hea meel. See annab ainult jõudu juurde edasi töötada.


Aga on ju igal juhul vahva, et üks selle tunnustuse esimestest pälvinutest oli õpetaja?

Vaat see on jah hea! Kui see juhtusin seekord olema mina, siis väga tore ja aitäh.


Ja lõpuks – ma arvan, et sa oled, aga küsin siiski igaks juhuks üle: kas sa oled Hiiumaa loodushariduse suhtes võrdlemisi optimistlik?

(Üsna kahtleva näo ja häälega.) Ma olen optimistlik sel juhul, kui ma näen riiklikku tuge ja koostöövalmidust. Kui seda ei tule, kui kõik jääb endiselt nii, nagu ta praegu on – et ta küll toimib ja inimesed, kes seda teevad, tahavad seda teha, aga ainult entusiasmi toel –, siis on selge, et keegi ei jõua midagi lõpmatuseni. Kõige tähtsam on ju see, et keskkonnahoidlik mõtteviis jõuaks igas vanuses ja võimalikult paljude inimesteni.



Palade põhikooli bioloogiaõpetajal Karin Poolal Hiiumaal külas käinud Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet