Eesti Looduse fotovõistlus
01/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
aasta puu EL 01/2003
Vaher on kevadel mesine ja sügisel kuldne

Vahtrat tunneb igaüks, paljudele meist on ta kodu- ja lemmikpuu. Ent õige vähesed on näinud teda tõelise tugeva metsahiiglasena: vahtramets on Eestis haruldane, sest ka ta ise on meil looduses harv. Seda kirevam on vahtrate seltskond inimese kujundatud haljastutel.

Peamiselt põhjapoolkeral levinud suur vahtra perekond koondab ligi kakssada liiki, neist umbes kolmkümmend kasvab Euroopas. Viimastest on enim levinud ning küünib kõige kaugemale põhja ja itta harilik vaher (Acer platanoides).


Harilik vaher ja vahtramets. Eestis ainsana looduslikult kasvav harilik vaher on tuntud eelkõige kui laialdaselt kultiveeritav ilupuu. Ta on tavaline nii koduõues, linnaparkides ja haljasaladel, puiesteedel, kalmistutel kui ka vanade mõisate ümbruses. Looduses leidub vahtrat tunduvalt harvem: üksikult ja madala puuna ainult Põhja- ja Lääne-Eesti ning saarte viljakatel lubjastel savi- ja huumusrikastel ning niisketel muldadel laialehistes salumetsades, peamiselt segus tamme, saare, pärna ja jalakaga, mõnikord ka sanglepa ja arukasega. Korraliku metsapuuna saab seda liiki Eesti metsades näha küllalt harva, vahtra puhtpuistud ehk vahtrikud on meil veelgi haruldasemad. Metsakorralduse andmeil leidub Eestis vahtra enamusega puistuid kokku napilt üle 20 hektari.

Selles, et vaher meil metsas kasvada ei taha, pole süüdi mitte jänesed ja metskitsed, kes küll meelsasti vahtra võrseid söövad, ega ka inimene, kes himustab vahtra väärtuslikku tüvepuitu oma tisleri- ja puusepatöödeks, vaid vahtra enda nõrkus olelusvõitluses: sobivates kasvukohtades jääb ta alla teistele, valguse ja ruumi suhtes vähem nõudlikele ning kiirema kasvuga puuliikidele. Hoolimata sellest, et vaher uueneb hästi seemnest ja kännuvõsust ning kasvab esimestel aastatel kiiresti, ei suuda ta siiski kaaspuuliikidega sammu pidada ning end puistu esimesse rindesse trügida. Vahtra vähest konkurentsivõimet näitab ka tema keskmine kõrgus puistus ja üksikpuuna pargis: kui metsas on vahtra kõrguseks mõõdetud ligi 20 meetrit, siis meie kõrgeimad põlised vahtrapuud parkides küünivad isegi üle 30 meetri [1].

Kuigi vahtra eluiga ei ole eriti pikk, ulatudes 100–150 (harva 300) aastani, on teda võrreldud ikka tammega. Tammega on vahtrat võrreldud ka tugevasti harunenud juurestiku tõttu, mis teeb puu üsna tormikindlaks. Ent vahtral on ka üks nõrk koht: tüve korduva kaksikharunemise ja puidu hea lõhestatuse tõttu tuleb vanadel vahtrapuudel sageli ette tüveharude murdumist või isegi tormimurdu.


Puit on vahtral kollaka varjundiga läikivvalge, tihe ja sitke (tihedus 0,63–0,70 g/cm3) – niisama tugev ja vastupidav kui tammel. Vahtra tugevat, kuid sealjuures libedat puitu on endisajal kasutatud reejalaste taldadeks. Libedad vahtrakisud kõlbasid suurepäraselt nii kangasugade piideks kui ka tuulamissarjade põhjaks. Vahtrast tehti meelsasti veel höövlipakke, kirve- ja haamrivarsi ning veski hammasrataste hambaid [2]. Tänapäeval on vahtra puit hinnatud eeskätt muusikariistade, näiteks kitarri kõlakasti materjalina, temast toodetakse sporditarbeid ning mööblit ja parketti.

Seenhaiguste küüsis. Pargivahtrate eluiga lühendab ning okste ja tüvede murdumist põhjustab nende sage nakatumine tüve südamemädanikku tekitavate seenhaigustega. Neid seenhaigusi tunneb kergesti ära suurte ja silmapaistvate seene viljakehade järgi puu tüvel. Tihti võib haljasalade vahtrapuudel näha vahtratarjakut (Rigidoporus populinus, syn. Oxyporus populinus) või soomustorikut (Polyporus squamosus). Vahtrate eluiga lühendavad ka valget südamemädanikku põhjustavad tuletaelik (Ochroporus igniarius, syn. Phellinus igniarius) ning Eestis haruldasevõitu põhjanarmik (Climacodon septentrionalis).

Sageli näeme, eriti metsades ja üldse linnakaugetes maakohtades, vähem linnaparkides kasvavate vahtrapuude lehtedel suuri pigimusti laike: neid tekitab parasiitseen vahtra-pigilaik (Rhytisma acerinum). See seen on tundlik õhusaaste suhtes, mistõttu teda peetakse puhta õhu indikaatoriks. Harilikul vahtral tekitavad lehelaike teisedki seened: Phyllosticta aceris, mille kahjustus lööbib lehtedel suurte ümarate pruunide laikudena, ning P. platanoides, mille kahjustus avaldub nurgeliste kahvatupruunide laikudena.

Üsna sageli asuvad vahtralehtedele jahukasteseened, näiteks Uncinula aceris ja U. bicornis: algul ilmuvad valged või hallid laigud, mis järjest suurenedes katavad nakatunud lehe hiljem üleni. Vahtral võib leida ka tuulepesi tekitavat seent Taphrina acerinus.


Kevadine magusapidu. Kui hästi järele mõelda, siis ega me vahtrapuud soojadel suvekuudel eriti ei märkagi: siis on ta lihtsalt üks ümara ja laia võraga varjupakkuja. Kevadel on hoopis teine lugu. Aprilli lõpus-mai algul, enne lehtede puhkemist, pakatavad vahtra õiepungad: puu on ühtäkki üleni täis meerikkaid rohekaskollaseid õisi. Kui seisatada sellise õieehtes vahtra all, kuuldub kõrvu ühtlane mesilaste sumin ning ninasõõrmetesse tungib magus nektarilõhn. Tõesti, vaher on pajude-remmelgate järel meil üks esimesi kevadisi nektari- ja õietolmurikkaid meetaimi. Rõhtsatesse ja püstistesse kännasjatesse õisikutesse koondunud õied eritavad palju nektarit. Tema heleda värvusega ning hea maitse ja õrna aroomiga mett peetakse väga väärtuslikuks. Ühelt suurelt puult võib saada aga kuni 10 kg mett ning hektar vahtrametsa võib anda ligi 200 kg linnupiima. Vahtra õietolm, mida mesilased hommikust õhtuni usinasti tarusse tassivad, on aga värvuselt roheline.

Kuid varakevadel, enne õitsemist ja pungade puhkemist, annab vaher ka mahla, mis on tunduvalt magusam (suhkrusisaldus 1,2–3,2%) ja maitsvam kasemahlast. Vahtra mahlajooks algab tavaliselt märtsis, kui lumi on veel sulamata ja maapind külmunud, kuid ere kevadpäike puu talverammestusest üles ajab. Mahlajooks lõpeb siis, kui see algab kaskedel – ajal, mil maapind on sulanud. Vahtramahla ei ole mõistlik koguda mitte tüvesse auku puurides, vaid oksast: lõigake ära mõni sõrmejämedune vahtraoks võra päikesepoolsel küljel ning kinnitage nööriga selle otsa plast- või klaaspudel. Päikesepaistelise ilmaga võib sellisest oksast tilkuda kuni liiter magusat vahtranestet päevas.


Sügisene värvidemäng. Septembris-oktoobris ei saa keegi ükskõiksena mööduda kollaste, punaste ja oranžide toonidega ehitud vahtrapuust. Vahtra kuni paarikümne sentimeetri pikkused suured teravalt viiehõlmalised lehed, mis suvi läbi on vaguralt kandnud oma silmapaistmatut tumerohelist rüüd, avavad nüüd äkitselt endas peituva kirka värvipaleti.

Vahtra lehed värvuvad seetõttu, et roheline klorofüll, mis valitses suvel, hakkab sügisel mitmete lehes toimuvate füsioloogiliste ja anatoomiliste muutuste toimel lagunema ning annab võimaluse välja paista leherakkudes (täpsemalt plastiidides) paiknevatele kollastele ja oranžidele karotinoididele. Sügisöiste madalate ning päevaste kõrgete temperatuuride vaheldumine, tugev päikesekiirgus, aga ka stressitegurid (tüve ja okste vigastused, õhu saastatus, põud) loovad vananevates lehtedes soodsad tingimused punaste antotsüaanide tekkeks, needki annavad lisa vahtralehe sügiskirkusele.

Värvikirevate lehtede kõrval püüavad sügisel tähelepanu ka vahtra pruunikad kaksiktiibviljad, mis juba puul pooleks murduvad: vabanenud tiivikud langevad keereldes nagu väiksed kopterid. Iga tiivik kannab endas ühte seemet, mis tuulelt innustust saades otsib niisket ja viljakat kasvukohta, kuhu talveks lume alla puhkama jääda, et siis varakevadises päikeses tärgata.


Aretaja tahtel. Inimene ei ole leppinud sellega, et näeb vahtra värviküllust ainult sügisel. Seetõttu on harilikul vahtral aegade jooksul aretatud mitu sorti, millel lehed püsivad (tume)punased ka suvel. Üks selliseid on kevadel punakasrohekate, tumepunaste täppidega ning suvel ja sügisel tume(mustjas)punaste lehtedega hariliku vahtra kultivar ´Reitenbachii´. Silmatorkavad on ka kevadel tume- kuni purpurveripunaste, hiljem tumeroheliste ja sügisel oliivroheliste lehtedega ´Schwedleri´ ning kevadest sügiseni purpurpunaste lehtedega ja sügisvärvilt leekivpunane ´Crimson King´. Viimasega sarnaneb ´Royal Red´, kuid tema noored lehed on erepunased ning hiljem tumedamad. Väga huvitava ning silmahakkava kirju lehestikuga on ´Drummondii´, mille hallikasroheliste lehtede servad on roosakaskollase- ja kreemikaskirjud ning noored lehed üleni valkjaskollased.

Mõnikord võime haljastuses kohata ka hariliku vahtra lõhiste lehtedega aedvorme. Tuntumad on ´Dissectum´, ´Palmatifidum´ ja ´Laciniatum´. Neil kõigil on lehed lõhestunud kolmeks või neljaks kuni lehe aluseni.



1. Relve, Hendrik 2000. Eesti põlispuud. Projekti “Põlispuu” andmed Eesti looduskaitsealustest üksikpuudest ja põlispuudest. OÜ Infotrükk, Tallinn.

2. Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. 2. tr. Ilmamaa, Tartu.


Ivar Sibul (1972) on putuka- ja metsateadlane, loodusteaduste magister. Töötab EPMÜ dendroloogia lektorina. Avaldanud uurimusi ning populaarteaduslikke artikleid entomoloogiast ja dendroloogiast.



Ivar Sibul
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet