Eesti Looduse fotov�istlus
2008/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2008/10
Veeuputuse aegu

Suvine retk ltlaste Daugava je res tekitas erisuguseid tundeid: ksjagu kauneid maastikke ja thelepanuvrseid vaateid on juba aastakmneid tagasi, paisude rajamise kigus jdavalt vee alla uputatud.

Linud sgisel jalutasin kuivaks jnud Narva je kanjonis, kuniks judsin Georgi ning Kreenholmi saare vahel kerkiva paeastanguni. lalt rstast kukkus vaid vikeseid hbejaid veeniresid. Seal ta oli veeohtruselt Euroopa vgevaimaks peetud kuulsa Narva joa asupaik. Lakanud vee just saab ometi ndki veel aimu, kui silmitseda mslevatest voogudest kuhjatud mjusaid paelahmakalasusid. See oli koht, kus kord mrises Phja-Euroopa Niagara.

Meie Narva joa saatust ei saa aga vrreldagi selle tragdiaga, mis tabas eelmisel sajandil Vina jge. Jge, mis liivlastele oli Vna, ltlastele aga Daugava tlkes palju vett. Kui Narva jele ehitati ksainus pais, mis ujutas lesvoolu jvaid peaaegu asustamata metsaalasid, siis Vina on tkestatud ning paisutatud juba kolme hdroelektrijaama paisuga. Suudme poolt liikudes: Salaspilsi veejujaam, mis rajati 1970. aastatel, Kegumsi jaam 1930. aastatel ning Paviase hdroelektrijaama pais Aizkraukles 1960. aastatel. 1980. aastatel plaaniti neljandatki paisu Daugavpilsist lesvoolu. Ent ajad olid muutunud. Kui meil kis fosforiidisda, siis ltlased astusid vlja just selle neljanda paisu vastu. Neil lks nneks paisu ei ehitatud ning ks Lti ilusamaid maastikke seitsme jekruga ji alles.


Paisjrved, ks avaram kui teine. Ent ometi on nood jekrud vike lohutus. Olgu Kegumsi ja Salaspilsi veehoidlaga kuidas on, kuid Paviase mere tekitamine on andestamatu. Kahtlen, kas iseseisvas Lti riigis oleks sandatud minna oma maa kauneimate ning erakordseimate, rahvale vga thenduslike maastike kallale. Kui meie Narva joale annavad venelased aeg-ajalt ikka npuotsaga vett, siis seal on kik vastuoksa veesgavusse mattunud, ja nnda jrjepanu juba 42 aastat. Jnud on vaid ha vanemaks saavate inimeste mlestused olnust ja aina vananevad fotod.

Sel juunipeval olin just tulnud Aizkrauklest, tolle kurja juure ehk Paviase hdroelektrijaama paisu juurest peakohal kulgesid loendamatud pragisevad krgepingeliinid ning hk oli elektrit tis. Vesiehitis ise oli mistagi tohutu: nii hiiglaslik, et mdutajugi kadus.

Lbijahvatatud Vina jgi nitas sellest psenult taas oma iget ngu, et aga peagi Kegumsi veehoidlaks laieneda. Kuid enne seda, vahetult allpool Aizkraukle tammi, Liivimaa-poolsel kaldal, avanes pilgule ks iseranis veetlev paik. Jgi noolis liivast ja kivimunakalist plaai, les kerkisid jrsud tkati taimestikuta punakad savimoreeni veerud. leval rinnakul sirutasid harulisi oksi tammekrssid, samuti prnad, jalakad, sarapuud, kuslapuud, trnpuud, viirpuud, metsistunud astelpajud ning Ltile sna omased kikkapuud. Metsapue jrakus immitses vlja allikaist sndiv oja, mis sulinal kivises sngis allapoole kulges. Selle mber kasvasid mererannast tuttavad haisvad kurerehad ning inimese ke lbi siia sattunud vahemereline vike igihali, kes oli tekitanud lausalisi nahkjaid lehevaipu.

Lubjakliburikkal rannalaadsel liivakaldal itsesid seevastu verevad kontpuud ja kibuvitsad. Peale nende ka pldmarjad, murulaugud, mets-seaherned ja magusad hundihambad. Tollesse rikkalikku lne-eestilikku kompotti lisas oma panuse villane katkujuur, kes, muide, on Hiiumaa randadel levikut judsalt laiendav tulnuk.

See oli thelepanuvrne paik. Kui vaid veejujaama pais seal taamal nnda hvardavalt kerkivana ei sumisenuks. Too ehitis on veetaset tstnud vhemalt 30 meetrit ja tekitanud enda taha suisa paari versta laiuse veevlja nagu Amazonas! Iseenesest avar veelagendik Aizkraukle linna krval ei olegi sisemaa kohta kige halvem. Kui ainult tema ohvriks poleks toodud kike seda vrtuslikku, mis omal ajal inimmeeli paelunud.


Kadunud maastikud. Ma teadsin hvingust, olin kllalt silmitsenud fotosid kadunust ning asemele visatust. Kuid judnud lbi knkliku metsapargi Prse je rde, lksin Kokneses ometi rpast vlja. Too tore jenimi tekitab eestlastes esmalt parajat elevust ning tstab tuju. Asja ei muuda ka hldus, mis lti pikenduskriipsu jrgi on /peerse/. Mullu Kuramaal ksisin Ilmar Graudinilt tema botaanikaaias kies, et mida igupoolest thendab Prse lti keeles. Ta ji vastuse vlgu. Ilmselt ei thendavat midagi, on lihtsalt nimi.

Lbus meeleolu saab Prse je res paraku ruttu otsa. Ndisajal on kogu org triiki vett tis ning tuulise peva lained laksuvad juliselt vastu kalda kaitseks kuhjatud auklikke-urbseid dolomiidilahmakaid. Kndisin mda suurte tammede ja prnadega palistatud knklikku rada pargi tagumisse soppi. Sinna, kus kssitmbunult norutab kuidagi kaitsetuna mjuv graniitskulptuur Prses meitene Prse neiu. Krval laskusid looduslikud paekaljuastmed vette, kadudes tumendavasse sgavikku.

Korraga hakkas mul limalt kurb isegi tagantjrele neid ridu kirjutadeski tikub nukrus vgisi ligi. See uputus on nagu unengu, mida telisuses, rgates, ei tohiks tegelikult ldsegi olemas olla. Kunagi mhises selles kohas ks Ltimaa kauneimaid ning vaatamisvrsemaid jugasid. Joa peale jid astmelised kaljud, kahemeetrisest veekardinast allavoolu aga sgav kanjon.

Tagasi kodumail, vtsin hendust Tiit Petersooga, kes 1959. aasta augustikuul kursusekaaslasega seal kandis jalgrattamatkal kis. Ksisin veeuputuse-eelset aega oma silmaga ninud inimeselt, kui sgav Prse kanjon igupoolest oli. Tiidu arvates ulatus see kllap kmne meetrini. Seda tendab ka tema tehtud foto massiivsest kaljuseinast ning hiiglaslikest varisenud dolomiidilahmakatest. Tema meenutuste jrgi olnud seal hmaravitu: helendava hleka joakardinaga kitsa kaljukanjoni kohale klammerdusid knkanlvult sirguvad puudesambad. Vib vaid kujutleda seda kadunud muinasmaailma.

Toona liikus nende matkaseltskond mda sgavat oruphja allavoolu, kuni valeva silla taga pakkus lai Vina jgi avaramat vaadet. Seal all nad einestasid, leval jrsul neemikul krgumas Koknese linnusevaremed.

Seisin nd samas paigas Koknese linnusevaremetes neeme tipul. Npus hulk sja ostetud 30-santiimiseid fotokoopiaid, millel kujutatud kunagisi vaateid Prse joale, linnusevaremetele alt Prse je sillalt ning vastupidi mride vahelt mda sulnist Vina orgu prastlunapikese poole. hel pildil oli ka Staburag, mis ji Koknesest veidi lesvoolu Zemgale-poolsele kaldale. Too lti rahvaluules oluline paik oli vahest kogu Ltimaa silmapaistvaim loodusmlestis. Seal oli paarikmne meetri krgune pank, mille laservast vlja tungivad allikad olid lupja sadestades loonud imeprastes vormides tahkunud allikalubjakaljud. Peale selle oli tegu joarikka Lti kige krgema joaga umbes 18,5 meetrit. Vga meeleolukalt on Staburagi kirjeldanud Heinrihs Skuja 1940. aastal ajakirjas Loodus ja Teadus (Daba un Zinatne) [1]:

.. jalad kannavad sirmina kerkiva Staburagi juurde, mis pakub vahest senise elu kige aukartustratavamat vaadet, on kui igavese ilu kuulutaja. --- Kui kskord tulevikus teised Vina kallaste dolomiitjrsakud alistuvad aeglasele, ent vramatule kulutusele, siis Staburag, erinevalt prmu vajumisest, snnitab ha uusi noori kihte, mis vanale alusphjale pidevalt peale kasvavad ning eripraseid vorme loovad.

Kigest veerandsajandi prast ei jnud tollasest loodusimest paraku midagi jrele. Nd lasub Staburagi peal 6,5 meetri sgavune veekiht, jalam on suisa 25 meetri jagu pimedas sgavikus. Allikad on nneks endiselt alles. Kui 2002. aasta juuli lpul alandati veehoidla taset ajutiselt nelja meetri vrra, avanesid pool meetrit veepiirist krgemale jnud allikad kui muiste. Kas tuleks kord pev, mil see Aizkraukle pais jdavalt avataks? Kik joad elustuksid siis otsekohe. Ainult et kes taastaks endised kultuurmaad, mis on kattunud muda ja kuhjunud risuga? Mets tuleks ajapikku muidugi tagasi. Kui siis vaid mnedki kohad lagedana hoida, nagu Koknese linnamgi. Ent need on kigest unistused. Aga ometi unistama peab. Kuigi inimloomadena oleme kohanemisvimelised, jme ikkagi unistama paremast.

Seisin seal poolenisti uppunud helendavate paekivivaremetega neeme tipul. sna vastu varbaid laksus kujuteldamatult sgav jest saanud jrv. Oli veidi khe seal vihaste vastutuulelainete piiril. Vimust vttis nukrus kige selle prast, mis inimliku lolluse tttu on kadunud. Ja oli killuke unistusi. Nagu arvas jrgmisel peval Klintaine kaljukaldal kohatud, Jelgavast prit Aivar: Enne tehku ks korralik, muidugi tingimata ohutu tuumaelektrijaam, aga see jama selle jega lpetagu ra!

Ma olin temaga nus: kuigi Vina je veejujaamad annavad Lti inimestele eluks vajalikku soojust ning valgust, on see hind vhemalt Paviase hdroelektrijaama puhul liiga krge. See on tegelikult ks nukogude poliitika jnuk, mille heastamise le tasuks tsisemalt melda.


Midagi on veel alles. Peale vees laevana ujuvate Koknese linnusevaremete on kunagisest ilust siiski veel ht-teist silinud. Ohter Devoni paekihtide paljandumine Koknese ja Paviase vahel on andnud geoloogilised huvivrsused, ent on tekkinud ka sobilikud kasvupaigad omaprastele taimekooslustele. Tsi, niteks Lti ainus alpi viptaka kasvukoht hvitati Staburagi jahedate allikate uputamisega. Kuid hulk teisi lubjalembeseid kooslusi elab oma elu rahulolevalt edasi. nneks ei jutud kike vee alla matta!

Devoni paepaljandeid vib silmata Koknese pargiski. Kuigi leujutus on katnud Paviase lademest vormunud joa ning kanjoni, noolivad lained krgemal vlja uusi kihte. Ndsel veepiiril paljandub Prse je mlemal kaldal paari meetri krguseid paeastanguid, mille valevus on vga hea kontrast varasuvise laialehise metsa vrskele rohelusele. Usutavasti peaks tegu olema Dubniki lademega kihtidega, mille paljandid on omal ajal ilmestanud meie Irboskamaad [loe ka: 2], ent on ndseks, paemurdmise lppedes, kinni kasvamas ning taas maapue varjumas.

Omaette vaatamisvrsus on karstialad. Nagu niteks Aizkrauklest lunas Lautsesse suubuv salajgi vi veeneeldumine Klintaine ning Rteri kandis. Karstiga tutvumiseks on varakevadine suurveeaeg siiski mrksa parem kui juhtumisi puaseks kiskuv juuni.

Kogu Lti suurejoonelisemaid paiku oli kord aga Vina kanjon Klintaine ja Paviase vahel. Kuulsaim koht asus Stukmai misa kohal. Seal, kus vastamisi kerkisid 1520 meetrit krged panganeemikud. Neist latgalite Olinkaln jb Liivimaa poolele, seelide Slpils Zemgalesse. Kllap oli vaade meelilendav, kui vgev Vina jgi krgest kivisest vravast tormitsedes lbi murdis. Praegusajaks on mlemast linnamest saanud saared keset tuimuimast veehoidlat. Samas siiski sna ahvatlevad saared mlemal paari meetri jagu panganukke le vee kerkimas, Slpilsil vanad varemed, Olinkalnil tammed ning mnnisalu turjal. Iseranis hea vaade avaneb neile helt pikalt, mandriga hendusse jnud poolsaarelt Stukmai lhedal.

Mrksa lhemalt saab Daugava lademe dolomiitidega tutvuda piki maakitsust Klintaine poole tagasi sammudes. hele poole jb mahajetud karjr, millest veetaseme tustes on saanud mitme meetri krguste pankkallastega avar jrv. igemini kaks teetammiga poolitatud jrve.

Mnevrra looduslikum vaade avaneb Vina je kaldal. Ka siit on rohkesti paasi murtud, mistttu on tekkinud vaevu le veepinna ulatuvad kaljuprandad. Inimesest puutumata osas tuseb voogudest nelja meetri jagu sakilist pangaserva. Samasugune pank ilmestab sna pikalt ka vastu jvat Zemgale kallast. Klintaine pangapealset katab aga tpiline loomnnik. See on mnnik kukerpuu aluspsastikuga, sekka kadakaid, trnpuid, lodjapuid, kontpuid ning ltilikke kikkapuid. Ilmekust lisasid itsele puhkenud verevad kurerehad ning lood-angervarred meie edelanurga saarte haruldus.

Angervarte pilkupdvaid valevaielisi rohelisi puhmaid ji ette ka kaevandatud klibuvljal, samuti he vikese abaja res, itsvate niahammaste ning koldrohtude naabruses. Veesgavusest kerkivatel panganukkidel roomas lopsakas tmianlikult vrtsine paljalehine liivatee taas ks Eestis pris harva nhtav liik.

htupike kuldas vastaskalda panka, libises le minu abaja panganuki ning justkui Hiiumaa Sarve rannast laenatud alvarikase. Valitses kummaliselt mereline tunne, mis sellest, et asupaik oli tegelikult keset sgavat sisemaad. Lhemalt vaadates nitasid saaremaalikud kaljud siiski hoopis hguvpunaseid kivikirju, mis on hsti omased Lti sisemaal levivale Devoni ajastu Daugava lademele. Sel htul tolles suureprases kohas ma peagu leppisin olukorraga: kui uputab, siis uputab.

Ent nnda leplik olin ainult kuni jrgmise hommikuni, mil judsin Paviase idaservas kulgeva vikese Skanstupite jeni. Tolles kandis kohtuvad Aiviekste, Vina ja Skanstupite. Viimase suudmes on ligi nelisada aastat tagasi Gustav II Adolfi ksul rajatud ringikujuline bastionivnd. See pidi kindlustama Suur-Rootsi rmist kagunurka, mis ji vastu Aiviekste taha jvat Poola Latgalet ning le Vina je paistvat Kuramaa hertsogiriigi Zemgalet. Praegusajal on jesuudmed selles kohas oluliselt muudetud. Ka Skanstupite suue on triiki ning rohkemgi vett tis. Aga nneks just nii tpselt, et peatuda vahetult poole meetri krguse hbeleva veekardina ees. Peale selle on pisut lesvoolu vike paeaste. Sraseid astmeid jagub ka vahetult joast allavoolu. Just tollel vihmasel juunipeval alandati Aizkraukles mnevrra uputuse taset ning ilmusid vlja esimesed noist allavoolu jvatest paeastmetest. Aga ainult esimesed, siis langus peatus. Ent nnda oli paljastunud vike treppoja.

Kuulasin orgu titvat langemise sahinat ja mistsin taas selgelt, millest me ilma oleme jetud. Tolle paisujurakata sstaks Vina poole vhemalt tosinkond juga, kusjuures neist Skanstupite oma oleks tagasihoidlikumaid. Nd on alal aga vaid ksainus juga (joastik), seegi poolikult.


Kus Vina voolab kui muiste. Muidugi mista ei saanud ma seal pooleldi uputatud Skanstupite joa servas reisi lpetada. Ma pidin judma sinnani, kus uhke Vina jgi voolab endiselt vabana, omapi. Sel lesvoolu reisil piki Vinat kippusin teda lpuks juba elusolevuseks pidama. Erinevalt paigal lsutavatest jrvedest tunduvad jed oma liikumises tepoolest rgsete, igikulgevate soontena, mstiliste veemadudena. Vahel nib kogunisti, et jgede igaveses minemises on enamgi vge kui suurtel meredel. Vi ei, vrrelda vrreldamatuid ei ole siiski paslik.

Jkabpilsi (Jakobilinna) kohal on Vina lpuks just selline nagu alati. Inimesed on ehitanud tema kaldale vastamisi Jkabpilsi ning Krustpilsi linna. Piirkonnas haritakse vahelduva eduga maad ja nutatakse jeveest ndki kala. Jgi voolab kige selle keskel hirimatult. Hea oli prast mitut uputatud kohta seda nha.

Ka selles kandis on Devoni paekivi je mbruses ulatuslikul alal maapinna lhedal. Daugava lademe dolomiite saab ehk hlpsamini silmitseda Jkabpilsist lunasse jva kaheksa saarega jrve nelja-viie meetri krguses kaldapangas. Tegu on endise karjriga, mis paarikmne aasta eest puhkejrve loomise kigus vett tis lasti.

Jkabpilsi lesvoolu muutub Vina korraks ige rahutuks. Just Abeli saare mbruses, mille loodetipus kummub Kaupre linnamgi. Siinpoolsel ehk siis Latgale kaldal levib piki kaldaveert pikalt paljanduvate paeprandatega murulauguloopealne. Jllegi meenutab see Sarve randa, ent on murulaugu isikunuttidest veelgi lillakirjum. Suurvee aegu ujutab jgi need paeprandad ajutiselt le.

lesvoolu, Abeli saare ning Latgale vahel li ttlev Vina le paephja hpates kmneid laineteravikke, harjad valget vahtu pritsimas. See on Garde krestik kui allpool oleks sgavam erosioonibaas, viks ta kunagi heal juhul tekitada vga veerikka joa. Ent piisab krestikustki.

Mda jekallast temani ilma kummikuteta ei pse, sest ette kerkiva paari meetri krguse (murtud?) paepanga jalamil levib allikatest niisutatud pdel, jalgu niitev mudakallak. Kui kellelgi on aga vga suur soov selle krestiku kohale juda, peab ette jva talu hoovi kaudu ringi minema ning jrsakutreppi kasutama. Muidugi oleks viisakas pererahvale oma plaanist aru anda, nnda tegin ka mina. Et siis lbi lopsaka salumetsariba juda alla voogude tormaka piirini, jtta selja taha tammed, prnapuud ja sarapik ning seisatada itsvate kontpuudega jalamil, ees igikestev ttlev minemine.

Lpliku hturahu leiab aga Krustpilsi lhedalt kaharate mndidega jrsunlvaliselt Asote maalinnast. Sealt rullub hinge kosutav vaade le orutasandiku, le Vina je ning tema saarte, kuni takerdub Zemgale mnnimetsadesse. Viimaks olen judnud kohta, kus kaob tunne, et kogu aeg oli kik kuidagi valesti olnud. Siin voolab Vina kui muiste, aimamata, mis ootab teda allavoolu.


1. Skuja, Heinrihs 1940. Staburags. Daba un Zintne, 4. numurs (www.dabasretumi.lv/Zudusie/StaburagsR.htm).

2. Vares, Tapio 2007. Unustatud Irboskamaa elavad maastikud. Eesti Loodus 58 (11): 616619.



Tapio Vares
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012