Eesti Looduse fotovõistlus
01/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 01/2003
Ökosüsteemide insenerid

Kui kortermaja, kus praegu elan, rohkem kui kümme aastat tagasi valmis hakkas saama, kerkis küsimus selle ümbruse haljastamisest ja haljastuse maksumusest. Majaehitus oli niigi kallis ja seega jäi vähe järele, mida kulutada. Koosolekul, kus seda arutati, tõusis püsti taimeteaduse professor Kalevi Kull: “Jätke tühja muretsemine. Las loodus teeb selle töö meie eest ära. Lihtsalt niidame seda, mis ise kasvama hakkab, ja küll see muru varsti tuleb.” Meie bioloogidest ja teistest teadusasutuste töötajatest koosnev püstaku seltskond tegigi oma krundipoolega nii. Teine püstak, mida asustas ettevõtlikum insenerirahvas, loodusemehe juttu hästi ei uskunud, sest nii ju ometi ei tehta. Ostsid oma poolele mulda ja külvasid muruseemet.

Esimesel paaril aastal vohasid meil maltsad, ohakad ja kesalilled, mida paar korda suve jooksul piirasime vikatiga. Siis lõid tasapisi sisse kõrrelised ja ristik, ning vikat õnnestus vahetada muruniiduki vastu. Samal ajal sõdis teine pool põuaga, mis nende murukatet vägisi hävitada püüdis. Oli ju külvatud muru õrn, mitte nagu meie poole vintske metsik isehakanu. Umbes viie aasta pärast polnud aga kummagi poole võilillekirevatel murudel enam peaaegu mingit vahet. Ainult maksma oli teise poole oma palju kordi rohkem läinud.

Millegipärast meenub see mulle, kui mõtlen tänapäeval tööstusriike haaranud niinimetatud taastusökoloogia buumile. Euroopas ringi käies kohtab mõndagi imestamapanevat.

Hollandlased hävitasid kunagi majanduskasu nimel oma rabad, nüüd käib nende taastamine. Ekskavaatoritega kaevatakse maasse hiiglaslikud augud, valatakse betoonist vaheseinad, põhja polüetüleenkile. Ida-Euroopast tuuakse koormatäite kaupa turvast. Teadlased lähetatakse mujale uurima, mis rabades kasvab ja sibab, et samu elukaid omagi “taastatud” rabadesse tuua. Ökoloogid ütlevad: ootame nüüd pisut, sest raba ökosüsteemi väljakujunemine võtab ju vähemalt kümneid aastaid. Rahastajad vastu: ei, kullakesed, me soovime oma investeeringute tulemust kiiresti näha! Maksame juurde, peaasi et ruttu raba saaks.

Või selline näide. Kaljusel Kulleni poolsaarel Lõuna-Rootsis laius kunagi idülliline poolavamaastik lambakarjade ja kenasti pügatud kadakatega. Ühel päeval ei tasunud lambad enam ära ja kohalikud istutasid poolsaarele toreda laialehise metsa. Käisin seal hiljuti. Majesteetlike tammede ja vahtrate võrade vahelt paistis sinine meri, kaharad pihlakad kooldusid kaljude kohale. Mets rõkkas linnulaulust. Ilus oli. Sellist metsa põhjamaises Rootsis juba palju ei ole. Arvasin, et rootslasedki mõtlevad nii. Kus sa sellega! Mets plaanis hoopis maha võtta. Mitte et lambakasvatus tasuma oleks hakanud. Lihtsalt vaja taastada see, mis kord oli, maksku see mis maksab. Algust on juba tehtud – renditi maa golfiklubidele, need hoiavad maastiku avatuna. Kust muidu kadakate istutamiseks rahagi saada! Ise see maastik loomulikult püsima ei hakka, aga lambaid ka ei jõua pidada. Eks siis tulgu šoti mägiveis appi. Tulevikus näidataksegi turistidele kadakast poolavamaastikku golfiväljakute ja šoti mägiveistega ning turist õhkab vaimustusega: mõelda, milline autentne maastik.

Kust kõik see raha tuleb, et heaoluriigid endale selliseid pikantseid lõbusid võivad lubada? Kas mitte ei pea selle hankimiseks kusagil veelgi kiiremini langetama tõelisi ürgseid vihmametsi? Või veelgi rohkem maad üles sonkima, et ammendamatuid maavarasid SKP kasvuks muuta? Või veelgi rohkem keskkonda reostavat tööstust arendama?

Meilgi võtab taastusökoloogia tasapisi hoogu, tihti nendesamade heaoluriikide rahadega. Ärgu ükski ökosüsteemide insener mind mu mõlgutuste pärast oma vaenlaseks pidama hakaku. Vastupidi, olen veendunud, et taastusökoloogia on väga vajalik ja üllas tegevusala ning sellel on tõeliselt suur tulevik. Kestku meie kaunid alvarid, muinasjutulised puisniidud ja juttselg-kärnkonnad! Kuid ka parimate kavatsuste puhul tehakse mõnikord vigu. Milles on siin vigade risk? Seal, kus liiguvad suured rahad, on ka kiusatus neid rahasid kasutada peamiselt raha enda pärast. Raha antakse ikka rohkem neile, kes midagi uut teha lubavad, mitte neile, kes lihtsalt säilitada tahavad. See teeb mulle pisut muret. Arvan, et otsusetegijail tasuks mõnegi projekti puhul üheksa korda mõelda, enne kui oma õnnistus anda. Äkki on mõnikord selle asemel, et kodukolkas midagi olematut ja kulukat luua, targem rakendada vaid pisut jõudu kaitsmaks midagi, mis ses paigas veel alles on? Ja äkki tasub vahel lihtsalt oodata, kuni loodus, see ökosüsteemide peainsener, ise meie väikesel kaasabil haavad parandab? Tuleb odavam ja jääb lastele.


Raivo Mänd (1954) on Tartu ülikooli loomaökoloogia professor.



Raivo Mänd
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet