Tänavu möödus 75 aastat „Eesti Looduse” sünnist, kuigi tema ilmumine on olnud Eestit tabanud poliitiliste tõmbetuulte pärast lünklik. Samuti on ajakirja eellugu täis dramaatikat. Kuid Eesti loodusteadlaste tahe anda välja oma häälekandjat suutis ületada kõik takistused.

Ajakiri „Loodus”. Aastal 1920 asutasid zooloog Johannes Piiper, füsioloog Aleksander Audova ning keelemees Johannes Voldemar Veski kirjastusühingu „Loodus”. 1924. aastal sai ühingu tegevjuhiks tarmukas ja pragmaatilise meelega Hans Männik, kes oli lõpetanud Tartu ülikooli zooloogina. Kirjastuse peamine eesmärk oli esialgu välja anda kooliõpikuid, kuid tegevus üha laienes (ilukirjandusest „Eesti entsüklopeediani“) ja nii arenes “Loodus” ajapikku suurimaks kirjastuseks Eestis.

1919. aastal rajatud eestlaste oma riik hakkas looma rahvuskeelset teadlaskonda ning rahvusmeelset haridussüsteemi. Selle töö oluline tahk oli tutvustada ja levitada väikesearvulise teadlaskonna, õpetajate ning õpihimulise noorsoo seas nii eesti kui ka maailma loodusteaduslike uurimuste saavutusi. Parim viis seda teha oli loodusteaduslikus ajakirjas. Kirjastusühing Loodus otsustaski kätt proovida omanimelise (esialgu aperioodilise) ajakirjaga. 1921. aasta kevadel tärganud idee tehti teoks 1922. aasta algul, mil ilmus „Looduse” esimene number.

Vastutavaks toimetajaks sai geograaf Jaan Rumma, toimetusse kuulusid veel Johannes Piiper, Aleksander Audova, matemaatik Jaan Sarv ning botaanik Gustav Vilbaste. 1923. aasta 3. numbrist võttis vastutava toimetaja koha üle Vilbaste. Ajakirja plaaniti välja anda kuus numbrit aastas, kaastööd olid valmis tegema peaaegu kõik eesti loodusteadlased, saatesõnas kirjutati: „Põhjused, mis loodusteaduslise ajakirja asutamist ja väljaandmist tingivad, on kahesugused: loodusteaduste ilmavaateline ja tegeline väärtus ning vastava vahendi puudus Eesti kirjanduses, mis loodusteadusi kavakindlalt esitaks.” [20: lk. 1] Toimetuse eessõnas ajakirja teisele numbrile kirjutati, et ajakiri seab „.. omale eriliselt lähiseks ja kalliks just kodumaa tundmaõppimise küsimused, avades veerud eeskätt neile uurimistöödele, ja märkustele, mis aluseks võtnud kodumaa looduse. Sellega tahame heita huvisädet laiadesse hulkadesse ja virgutada üksikuid looduseharrastajaid vaatlusi ja tähelepanekuid tegema.” [21: lk. 65]

Seda huvisädet aga rahva hulgas veel nii palju ei leidunud, et ajakiri end ära tasunuks. Tegevtoimetaja Gustav Vilbaste kirjutas hiljem: „[„Looduse“] väljaandja K./Ü. „Loodus” teatas, et ta on „loodusteaduslise hariduse levitamise nimel ajakirja „Looduse” väljaandmisel kolme aasta jooksul summad juurde maksnud, kuid seltskond, kellele oli ajakiri määratud, ei toetanud teda küllaldaselt.” Kui alguses ajakirja loeti võrdlemisi rahuldavalt – kuni 650 tellijani, langes see arv teisel aastal 460 ja kolmandal 380-le.” [25: lk. 9] Ühiskondlikke huve toetava Eesti kultuurkapitali seaduse ning selle vastuvõtmiseni oli jäänud alla aasta.

Ettevalmistused asutada loodusuurijate seltsi loodusteaduslik ajakiri. Populaarse loodusteadusliku ajakirja väljaandmine muutus taas päevakohaseks 1929. aastal eestistatud loodusuurijate seltsis (LUS). Loomise ajendid olid samad mis „Loodusel”. Ka ülesehituselt pidi ajakiri tulema „Looduse” sarnane. 1929. aasta 14. märtsil peetud üldkoosoleku protokollist selgub, et zooloogid Hans Kauri, Johannes Piiper, Juhan Aul, Heinrich Riikoja, geoloogid Karl Orviku, Artur Luha, geograaf Edgar Kant ja jurist Eduard Sahkenberg tegid ühisettepaneku: „Levitada teadust, asutades selleks populaarteadusliku ajakirja, [et] süvendada sellega huvi loodusteaduslikkude küsimuste ja eriti kodumaa looduse vastu ning mõjuda seega kaasa meie teadusliku noorpõlve arenemisele.” [9: l. 134p]

10. aprillil peetud LUS-i juhatuse laiendatud istungil töötati ülalnimetatud isikute osavõtul välja loodava ajakirja üldine ülesehitus. Leiti, et ajakiri „.. peaks sisult olema küllalt mitmekesine ja arusaadav keskkooli viimaste klasside õpilasile, ning sisaldama ka materjale, mis võiksid olla aluseks mitmesuguste vaatluste toimetamiseks otse looduses. Väikeste teadete osakonnas võiksid leida ruumi lühikesed kirjauudised loodusteaduste alalt ja Eestit ning naabermaid käsitav uuem loodusteaduslik kirjandus. .. Mis puutub ajakirja suurusesse, siis võiks olla number 2. trükipoognaline end. „Looduse” kaustas. Ajakiri ilmuks 6 korda aastas.” [6: l. 116–116p]

Esialgsed kalkulatsioonid viitasid sellele, et äramajandamiseks (autorihonorarid, toimetajatasud) vajanuks uus ajakiri igal aastal Eesti kultuurkapitalilt 2000 krooni toetust. Täpsema, Kanti ja Orviku tehtud arvestuse järgi oli tarvis 2900 krooni [6: l. 116p, 9: l. 135p]. 1929. aasta 11. aprillil peetud LUS-i üldkoosolekul tegigi juhatus ettepaneku „.. paluda Kultuurkapitali summadest 2900 krooni iga-aastast toetust populaarteadusliku ajakirja väljaandmiseks”. Veel suuremad kulud tähendanuks seltsile äririski. Seepärast tegi seltsi auliige, endine Tartu ülikooli rektor Henrik Koppel teise ettepaneku: anda välja uut ajakirja kultuurkapitali toetusel nii, et selts ei peaks kandma „varanduslikku riisikot” [9: l. 135p]. Üldkoosolek kinnitas juhatuse ettepaneku ning otsustas pöörduda juhatuse kaudu potentsiaalsete kaastööliste poole kirjaga, et selgitada välja nende kaastöö ulatus ning oletatavad artiklite teemad.

„Loodusevaatleja” asutamine. Loodetud kaastöölisi oli aga vähe ning seepärast jäi oma ajakirja tegemine LUS-il soiku. Pealegi hakkas 1930. aasta algul Gustav Vilbaste algatusel ja ainutoimetamisel Tartus ilmuma populaarteaduslik loodusajakiri „Loodusevaatleja“. Vilbaste meelest oli ajakirja „Loodus” ebaõnnestumise põhjus haridusvahe kaastööliste ja lugejaskonna vahel. Artiklite autorid kasutasid nimelt oma kirjatükkides „.. säärast sõnastust, millest lugejail oli raske aru saada” [25: lk. 10]. Vilbaste kriitika toonase sõnakasutuse kohta oli põhjendatud, sest alles tärkava eesti teaduse esindajad kasutasid oma mõtete väljendamiseks tõesti ohtralt mitmesuguseid võõrsõnu. „Loodusevaatleja” eesmärk oli aga olla lihtsalt mõistetav nii loodusearmastajale, kooliõpetajale kui ka kasvavale noorsoole [23: lk. 2]. Hinnanguliselt oli neid inimesi 2000 – piisavalt, et ajakirja ära majandada. Autorihonorare „Loodusevaatleja” ei maksnud.

„Loodusevaatleja” ilmumine võttis LUS-ilt vajaduse asutada oma häälekandja, sest Vilbaste ajakirja veergudel said seltsi liikmed avaldada artikleid ja ühtlasi teateid seltsi kohta.

Vilbaste ja Lippmaa tüli. Kuid vaen oli juba majas: Vilbaste ning 1930. aastal Tartu ülikooli taimefüsioloogia erakorraliseks professoriks valitud Theodor Lippmaa vahel, kes samast aastast oli tegutsenud LUS-i sekretärina. Geoloog Artur Luha kirjutas Kantile 1932. aasta märtsis: „.. mul on viimase aasta kestes olnud jutuajamisi, näiteks Lippmaaga, mille põhjal ma pean ütlema, et ta oma avalikku ja vastutusrikast professori ametit jämedalt kasutab isiklikkude arvete õiendamiseks.” [12: l. 33p–34] „Loodusevaatleja” ilmumahakkamine ainult süvendas nende vaenu. See vastasseis põhjustas niigi väikeses eesti loodusteadlaste peres kõige sügavama kriisi enne Teist maailmasõda.

Vilbaste ja Lippmaa said väga hästi läbi kuni 1928. aasta novembri lõpuni. Siis selgus, et Tartu ülikooli taimefüsioloogia dotsent Edmund Spohr näeb enda järglasena Vilbastet. Et valmistuda õppejõu ametiks, sai Vilbastest ülikooli stipendiaat. Lippmaa soovis aga ise Spohri kohta ning temast sai samuti stipendiaat. See tähendas kahe botaaniku omavahelist võistlust.

Lippmaal läks paremini, sest tal oli võimalus retsenseerida Vilbaste uurimust „Eesti taimeühiskonnad I. Formatsioonid”. See oli 1929. aasta kevadel esitatud matemaatika-loodusteaduskonnale habilitatsioonitööna. Vilbaste küll protestis, kirjutades teaduskonna nõukogule, et „.. minu arust oleks pidanud minu habilitatsiooni töö andma kas dr. Lepiku või dr. [Paul] Thomsoni kätte läbivaatamiseks, mitte aga Dr. Lippmaale, sest siin ei või olla juttu erapooletust otsustamisest.“ [2: l. 55] Kuid teda ei võetud kuulda ning Lippmaa kirjutaski väga negatiivse arvamuse vastukaaluks Thomsoni heakskiitvale hinnangule [2: l. 56–58]. Eraviisil andis hea hinnangu Vilbaste tööle ka 1930. aasta algul ülikooli juurest lahkunud Spohr.

Kuna ülikool oli suuresti saksavaenulik, kaasa arvatud juhtkond, siis baltlaste arvamused ei lugenud ning Vilbaste ei saanud esitatud uurimust habilitatsioonitööna kaitsta [2: l. 55]; iseloomu jäikuse tõttu ei soovinud ta seda ka hiljem teha. Seega polnud tal erinevalt Lippmaast õigust kandideerida Spohri kohale. Seepärast ei võimaldatud Vilbastele ka eradotsendi kohta ülikooli juures ning konservaatori ametit [2: l. 96–96p].

Vilbaste oli ülikoolist väljas ning ta otsustas hakata loodusteadusi populariseerima, rajades „Loodusevaatleja” [22: lk. 162].

„Loodusevaatleja” ei saa eesti loodusteadlaste häälekandjaks. Asjade selline käik tekitas Vilbastes nördimust. Vihane oli ka Lippmaa, kes takistas igati näiteks LUS-i, ülikooli geoloogiakabineti ja Eesti kirjanduse seltsi kodu-uurimise toimkonna töiseid kontakte Vilbastega [11: l. 22–23]. Üksiti püüdis Lippmaa halvata eraisikute suhtlust Vilbastega, et „Loodusevaatleja” ei saaks kodu-uurimise toimkonna häälekandjaks [12: l. 31]. Kuid sellestki oli vähe, sest plaan oli Vilbaste „surnuks teha ka populariseerimise alal”, nagu kirjutas Luha Kantile 1932 [12: l. 36]. Ning tõesti, 19. septembril 1931. aastal otsustas LUS-i juhatus rajada oma häälekandja. Võrreldes 1929. aastal esitatud plaaniga otsustati uut ajakirja välja anda neli, mitte kuus korda aastas ja jätta autorid honorarita, et kulusid kokku hoida. Tegevtoimetaja koha pärast otsustati läbi rääkida geoloog Karl Orvikuga [6: l. 127]. Seega pidi loodav LUS-i loodusteaduslik ajakiri nii sisu kui ka majandamise poolest kopeerima juba ilmuvat „Loodusevaatlejat”.

1931. aasta 22. oktoobri LUS-i üldkogul esitaski juhatus oma plaani asutada loodusteaduslik ajakiri. Nii mõnigi seltsi liige mõistis, et see oleks pelgalt raiskamine ja mõttekam oleks ühendada LUS-i ja Vilbaste huvid. Luha panigi üldkoosolekul ette nõnda talitada, kuid Lippmaa esitas talle vastukaaluks oma otsuse eelnõu, et tuleb hakata välja andma iseseisvat loodusteaduslikku ajakirja [10: l. 7p]. Hääletusel jäi napilt peale Lippmaa ettepanek. Sellel üldkoosolekul valiti seltsi kodukorrast mööda minnes loodava ajakirja toimetusse Orviku, antropoloog Juhan Aul ning Jaan Port.

Kaine kaalutlus ja paljude liikmete vastuseis üldkoosoleku otsusele aga siiski võitis ning LUS-i juhatus otsustas 26. oktoobril alustada läbirääkimisi Vilbastega „.. võimaluste leidmiseks „Loodusevaatleja” ühinemiseks Loodusuurijate seltsi väljaandega” [6: l. 128–128p]. Läbirääkimisi volitati pidama Kauri.

Ent 5. novembril 1931 peetud LUS-i juhatuse koosolekul nenditi, et Vilbaste „.. tingimused LUS-i ürituse liitmise suhtes „Loodusevaatlejaga” ei ole LUS-le soodsad” [6: l. 128p]. Samal päeval peetud üldkoosoleku protokollist aga selgub, et: „Ajakirjade liitmise küsimuses ei ole siiski veel kokkuleppele jõutud – läbirääkimised jätkuvad.” [10: l. 8] Sel moel püüdis LUS-i juhatus kallutada üldkoosolekut otsustama oma ajakirja rajamise kasuks, kuid eelkõige kõiges väga kompromissialti Luha otsustav tegevus ajendas siiski läbirääkimisi edasi pidama. On huvitav märkida, et Luha ei teinud erinevalt Vilbastest skandaali, kui ta valiti 1930. aastal häälteenamusega ülikooli nõukogus geoloogiaprofessoriks ja tema asemel kinnitati sellele kohale haridusministeeriumis hoopis Armin Öpik [1: l. 54–54p].

Kuigi läbirääkimised käisid, levis loodusteadlaste seas visalt kuuldus, et Vilbaste polnud kokkuleppeks valmis. See jõudis ka välismaal end täiendanud Kanti kõrvu [12: l. 31]. Kuulujutt polnud tõsi, millest andis tunnistust asjaolu, et Vilbaste lõpetas 1931. aasta sügisel oma ajakirjas kritiseerivate märkuste ehk „ogalike” avaldamise oma kolleegide kohta. Luha kirjutas Kantile 30. märtsil 1932: „Teie kirjutate, et Teie ei näe tõkestusi „L-vaatleja” muutmiseks LUS-i ajakirjaks G. V-ga eesotsas, siis on see sama mõte, mida ma algusest peale propageerin, isegi mitte niisugusel absoluutsel kujul, vaid laialdasemalt, et G. V-l, nagu igal teisel oleks võimalik LUS-s ja meie loodusteadlaste peres teotseda. Tühi lootus! Lippmaa deklareeris mulle kategooriliselt, et on mõeldavad kolm juhust: 1) Vilberg annab üksi pop. ajak. välja; 2) LUS annab üksi; 3) mõlemad annavad koos. Seda viimast võimalust tema ei poolda ja lubas selle vastu välja astuda. Ja nüüd ongi asi nii, enne jõule [1931] saime mingi sobimuse G. V. ja Orviku ning Auli kui LUS-i „toimetuse” vahel. Nüüd aga LUS-i juhatus ei mõtlegi sellele sobimusele anda käiku, ei võta teda päevakordagi. Ja minu teada ei ole G. V. vahepeal midagi teinud, mis asja peaks takistama.” [12: l. 34–34p]

Vilbaste soov ühisajakirjas kokku leppida oli suur ka 1932. aastal. Ta kirjutas: „Tänavu aasta algul tulid uue ajakirja ja „Loodusevaatleja” toimetuse esindajad kokku ühisele nõupidamisele, et arutada küsimust, kuidas saaks sellest ummikust üle. Lepiti siis viimaks sellega, et „Loodusevaatleja” ei näe uues ajakirjas endale võistlejat, pooldab selle ilmumist ja toetab algatust sellega, et „Loodusevaatleja” väljaandja annab uuele toimetusele võimaluse kolmel vahelduval numbril näidata oma võimeid, kusjuures kulud kannab vaid „Loodusevaatleja” samas ulatuses kui seninigi. Kokkulepe esitati LUS-i juhatusele, kuid sealtpoolt ei tuldud sellele vastu, kõneldi prestiiþiküsimusest ja asi soikus koguni.” [24: lk. 184]

„Eesti Looduse” asutamine ja areng kuni 1940. aastani. Seega muutus LUS-i juhatusele auküsimuseks oma ajakirja väljaandmine, sest toimetus oli formaalselt olemas ning Pikalaenu pank lubas uut ajakirja toetada saja krooniga. Toetust loodeti saada ka kultuurkapitalilt. Nii esitaski Kauri 24. novembril 1932. aastal peetud LUS-i juhatuse koosolekul ettepaneku „.. asuda seltsi eestikeelse häälekandja väljaandmisele 4 trp. aastas, missugused kulud seltsile ülejõukäivaiks ei osutu. Kuna vastav põhimõtteline otsus [1931. aasta 22. oktoobrist] olemas, ei pöörduta selles suunas enam üldkoosoleku poole.” [6: l. 131p] Sel moel ei olnud vaja karta, et liikmed saanuks teha ettepaneku jätkata läbirääkimisi „Loodusevaatlejaga”.

LUS-i juhatuse 2. veebruari 1933. aasta koosolekul otsustati ajakirjale anda nimeks „Eesti Loodus” ning juba 15. veebruaril 1933 ilmus ennekõike teadusliku suunitlusega loodusajakirja esimene number. Selle kaassõnas kirjutati, et „Eesti Loodus” on koht, „.. kus meie loodusteadlaste uurimistulemused, leiud ja tähelepanekud leiaksid esialgset avaldamist kas lühemate artiklite või väikeste teadete kujul ..” [18: lk. 1].

Vilbaste uuele ajakirjale kaikaid kodarasse ei loopinud, kirjutades, et kuna nüüd on ajakiri, „.. kus võidakse avaldada raskesti arusaadavaid teaduslikke probleeme, siis on loomulik, et „Loodusevaatleja” kui populaarteaduslik ajakiri rohkem rõhku hakkab panema selgemale väljendamisele ja puudutab peamiselt neid küsimusi, millest arusaamine ei vaja erilist ettevalmistust” [24: lk. 185]. Kuid „Loodusevaatlejal” jäi uue ajakirja tõttu siiski lugejaid vähemaks – 1938. aastal oli vaid 200 tellijat –, üksiti ahenes kirjutajate ring. Vilbaste ajakirja tabasid samasugused probleemid mis kunagi „Loodust”. Et vältida suuremat kahjumit, tuli „Loodusevaatlejal” 1939. aastast alates ühineda uue doteeritava ajakirjaga „Loodushoid ja turism”. Ajakirja vastutava väljaandjana tegutses Vilbaste [22].

Aastail 1933–1934 ilmus „Eesti Loodust“ neli numbrit aastas, 1935. aastast alates aga viis. Suurenes ka ajakirja maht: 1,5 trükipoognalt kahe trükipoognani ning alates 1936. aastast kolme trükipoognani. 1937. aastal lisandus igale ajakirjanumbrile üks illustreeriv kriiditahvel. 1934. aastal otsustati ajakirjale lisada ingliskeelsed sisukorrad ning 1935. aastal välismaale minevatele numbritele ingliskeelsed artiklite sisukokkuvõtted eraldi lehel. 1940. aastal seda enam ei tehtud, et kulusid väiksemana hoida. Ajakiri sai toetust nii Eesti kultuurkapitalilt kui ka Pikalaenu pangalt. 1936. aastast alates trükiti „Eesti Loodust” 600 eksemplari. Ajapikku paranes „Eesti Looduse” rahaline olukord niivõrd, et 1936. aastal hakati tasustama tegevtoimetaja tööd 10 krooniga trükipoognalt.

Hoolimata toetustest ja asjaolust, et 1938. aasta lõpul lakkas „Loodusevaatleja” ilmumast, tabas 1938. ja 1939. aastal lugejate ja autorite põud ka „Eesti Loodust”. Et kindlustada 1938. aastal ajakirja läbimüüki, soovitati „Eesti Loodus” võtta koolides kohustusliku kirjanduse hulka, kuid ministeerium ei rahuldanud seda taotlust. Kõik see päädis 1939. aasta lõpul kogu toimetuse tagasiastumisega. „Eesti Looduse” toimetuskolleegiumisse kuulusid aastail 1933–1940 Juhan Aul, Jaan Port, Karl Eichwald, Armin Öpik, Aksel Kipper, Edgar Väärismaa ja Hans Kauri. Tegevtoimetajana olid ametis Karl Orviku, Harald Haberman, Ants Laasi, Leo Sepp ja August Vaga [6: l. 135–159; 7: l. 1–17; 10: l. 52p–72; 22, lk. 162].

Purunenud lootused „Eesti Looduse” jätkamiseks aastail 1941–1955. Eesti NSV „rajamine” 1940. aasta suvel tekitas seltside edasises töös palju ebamäärasust. Ka seltside väljaannete saatus polnud selge. „Eesti Looduse” viimane 1940. aasta (kaksik)number anti trükki alles veebruari algul 1941 (formaalse parteilise peatoimetaja Kristjan Kure juhtimisel). Ajakirja edasine saatus oli lahtine. Riiklik kirjastus „Teaduslik Kirjandus” kinnitas 1940. aasta lõpul LUS-i juhatuse soovitusel ametisse „Eesti Looduse” tegevtoimetaja A. Vaga. 1941. aasta 13. juunil esitas LUS Tartu ülikooli rektorile Hans Kruusile „Eesti Looduse” 1941. aasta trükikulude taotluse 10 000 rubla kohta [5: l. 41], et avaldada „Eesti Looduse” 1941. aasta esimene number. See sai enamjaolt valmis, kuid jäi puhkenud sõja tõttu siiski ilmumata.

Kui Eesti olid okupeerinud Saksa väed, tekkis lootus, et uus võim taastab kõik Eesti Vabariigi aegsed institutsioonid ja ajakirjad, mis nõukogude võim oli kinni pannud. See ootus aga üldjuhul ei täitunud. 1942. aasta veebruaris määras Tartu ülikooli ajutine rektor Edgar Kant LUS-i hooldajaks Hugo Kaho. Arvati, et selts hakkab uuesti tööle ning oma väljaandeid üllitama. 1942. aasta aprilli lõpul pöördus Kaho kõikide seltsi liikmete poole kirjaga, milles teatati, et „.. on loota, et lähemal ajal jälle ilmuma hakkavad Seltsi „Aruanded” ja ka „Eesti Loodus”. Seega tuleb Seltsi liikmeil kasutada uuesti avanenud teaduslike uurimistööde trükivõimalust. Kaastöö „Eesti Looduse” kevadel ilmuvasse numbrisse tuleb esitada hiljemalt 15. V [19]42 hr. dr. A. Vagale.” [13: l. 69].

Seltsi liikmed küll tahtsid oma töid avaldada, kuid LUS-i hooldaja ei võtnud selleks midagi ette erinevalt paljudest teistest seltsidest (nt. Eesti rohuteadlaste selts ja Eesti loomaarstide ühing), kes pöördusid oma ajakirjade taasavamiseks Eesti Omavalitsuse haridusdirektooriumi kirjastusameti poole. Enamasti polnud nende taotlused siiski edukad (äraütlemist põhjendati paberipuudusega), kuid n.-ö. strateegilised ajakirjad, nagu „Eesti Arst”, „Eesti Mets”, „Põllumajandus”, „Raudtee Teataja” ja mõned teised, siiski ilmusid [14; 15].

1944. aasta algul sai LUS küll ametliku tegevusloa, ent keerulistes oludes jõuti pidada vaid üks üldkoosolek (3. veebruaril 1944). Sama aasta lõpuks läks Eesti territoorium uuesti nõukogude võimu kontrolli alla.

Uus võim ei peremehetsenud aga kaugeltki igas Eestimaa nurgas. Sellises keerulises poliitilises olukorras otsustas ÜK(b)P keskkomitee, et ei sekku igas asjas kohaliku võimu töösse ning EK(b)P keskkomitee sai rohkem otsustusõigust. Just selle näilise vabaduse perioodil (1944 kuni 1947. aasta esimene pool), mil iseotsustamise võimalus oli suur, taastati EK(b)P keskkomitees näiteks Eesti teaduste akadeemia ning samuti ajakiri „Eesti Loodus”. EK(b)P keskkomitee büroo otsustas 1945. aasta 28. ja 30. novembri istungil, et „.. pidades silmas loodusteadlaste teadussaavutuste populariseerimist Nõukogude Eestis ja vennasvabariikides [---] EK(b)P keskkomitee otsustab: 1. lubada Eesti NSV hariduse rahvakomissari alates 1946. aasta jaanuarist taasalustada ajakirja „Eesti Loodus” väljaandmist, mis anti välja 1941. aastal. Ajakirja antakse välja kord kuus, selle tiraaþ on 2000 eksemplari ning numbri maht 3 trükipoognat. 2. Kinnitada ajakirja „Eesti Loodus” vastutavaks toimetajaks sm. H. Haberman, toimetuskolleegiumi liikmeteks sm-d K. Orviku, H. Riikoja, A. Kipper, A. Vaga, T.[aavet] Rootsmäe, A. Luha ja G.[unnar] Kangro. Paluda ÜK(b)P keskkomiteed kinnitada käesoleva otsuse p. 1.” [16: l. 4–5]

Kuid ÜK(b)P keskkomitee ei kinnitanud seda otsust. LUS-l oli kuni poliitiliste olude leevenemiseni NSV Liidus 1955. aastal väga raske anda välja oma „Aastaraamatut”, mille esimest köidet uue numeratsiooniga taheti avaldada alates 1948. aastast. 1955. aastal „Aastaraamat” siiski ilmus – olude lõdvenemise tunnistusena vana numeratsiooni järgi. Selles kirjutati: „Loodusuurijate Selts loodab, et nii käesolev aastaraamat kui ka järgnevad aastaraamatud kujunevad teretulnud külalisteks kõigile loodusesõpradele ja valmistavad ühtlasi ka pinda loodusteaduslikule ajakirjale.” [19: lk. 5]

„Eesti Looduse” taassünd. Seega olid eesti loodusteadlased kandnud tugeva poliitilise surve kiuste oma hinges soovi anda välja oma ajakirja. Vabamal ajal taheti see mõte sedamaid ellu rakendada ja „Eesti Loodus” taastada. Sellest kirjutas 1956. aasta suvel ajalehes „Edasi” ornitoloog Eerik Kumari [17].

22. novembril 1956 oligi LUS-i üldkoosolekul arutlusel loodusteadusliku ajakirja rajamine. Eriti agar oli Haberman, kes pidas väga oluliseks toetada riikliku teaduskirjastuse loomist, sest ainult selle tiiva all oli võimalik ajakirja nõukogude oludes teha. Teiseks rõhutas ta, et ajakirja asutamisel tuleb „.. esitada niisugune motivatsioon, millest ka juhtivad töötajad aru saavad” [10: l. 345].

1957. aasta lõpuks olid ettevalmistused nii kaugele jõudnud, et 16. detsembril käskis Eesti NSV kultuuriminister hakata ministrite nõukogu 26. novembri otsuse alusel hakata välja andma ajakirja „Eesti Loodus” alates 1. jaanuarist 1958 „.. ühe numbri mahuga 4 trükipoognat [---] ilmumissagedusega 6 korda aastas, ühekordse tiraaþiga 4000 eksemplari” [3: l. 2]. Eesti NSV teaduste akadeemia juures ilmuva hakkava ajakirja „Eesti Loodus” toimetajaks määrati 18. detsembril 1957 „direktiivorganite korraldusel” Erast Parmasto [3: l. 4]. Akadeemia presiidium aga kinnitas toimetuskolleegiumi liikmeteks Harald Habermani, Aksel Kipperi, Karl Orviku, Eerik Kumari, Erast Parmasto, Aleksander Valsineri, Endel Varepi, Boris Nurmiste ja V. Tellingu [4: l. 4].

Kokkuvõte. Vajadust loodusteadusliku ajakirja järele olid eesti looduseuurijad tunnetanud juba 1920. aastate algusest alates. Seda tõestavad ajakirja „Loodus”, „Loodusevaatleja” ja „Eesti Loodus” ilmumine nii kahe sõja vahel kui ka viimase puhul pärast sõda. Neid ajakirju toimetanud inimeste nimed (nt. G. Vilbaste, H. Haberman, K. Orviku, A. Luha, A. Kipper, A. Vaga) tõestavad seda soovi ilmekalt. Samas annab nende inimeste kitsas ring aastail 1920–1960 tunnistust eesti loodusteadlaste vähesest kandepinnast.

Kõikide ülalnimetatud ajakirjade ülesehitus oli sarnane ja seetõttu võib kahtlemata pidada „Loodust” nii „Loodusevaatleja” kui ka „Eesti Looduse” otseseks eelkäijaks. Kasumit need väljaanded ei teeninud, pigem vastupidi. Ajakirjade väljaandmiseks tuli leida lisaraha, kuna lugejas- ja kirjutajaskond oli väike. Nõukogude võimu tulekul oli „Eesti Loodusel” võimalus ilmuda nii sõja eel kui ka ajal ning pärast sõda, kuid mitme asjaolu kokkusattumise tõttu see ei õnnestunud. Luhtusid ka Habermani pingutused 1945. aastal alustada juba 1946. aastal „Eesti Looduse” väljaandmist.

Alles Hruðtðovi sula tegi võimalikuks „Eesti Looduse” taassünni, kuigi ametlikult ei võimaldatud ajakirja tegevtoimetajal E. Parmastol sellest nii kirjutada. Ilmselgelt polnud aga toonastel asjaosalistel ning paljudel lugejatel kahtlust, et 1958. aastal ilmuma hakanud „Eesti Loodus” jätkas 1933. aastal asutatud „Eesti Looduse” traditsiooni. Ta ilmub praegugi ja loodetavasti jääb kestma ka järgmised 75 aastat koostöös eesti loodusteadlaste ning eri rahastajatega. Nagu tõestab populaarteaduslike loodusajakirjade ajalugu Eestis, pole see muudmoodi võimalik.

1. EAA, f. 2100, n. 2, s. 576. A. Luha teenistusandmed Tartu ülikoolis.

2. EAA (Eesti ajalooarhiiv), f. 2100, n. 2, s. 1352. G. Vilbaste teenistusandmed Tartu ülikoolis.

3. EAA, f. 5306, n. 1, s. 1. Kõrgemalseisvate organite otsused jt. materjalid ajakirja [Eesti Loodus] asutamise kohta (1958).

4. EAA, f. 5306, n. 1, s. 2. Materjalid ajakirja töö organiseerimise kohta 1958–1960.

5. EAA, f. 5309, n. 1, s. 4. Materjalid LUS-i juhatuse koosseisu ja muutuste kohta 1932–1934.

6. EAA, f. 5309, n. 2, s. 1. LUS-i juhatuse protokollid 1913–1937.

7. EAA, f. 5309, n. 2, s. 2. LUS-i juhatuse protokollid 1938–1939.

8. EAA, f. 5309, n. 2, s. 3. LUS-i juhatuse protokollid 1940–1941.

9. EAA, f. 5309, n. 2, s. 4a. LUS-i üldkoosolekute protokollid 1918–1930.

10. EAA, f. 5309, n. 2, s. 4b. LUS-i üldkoosolekute protokollid 1930–1958.

11. Eesti TA arhiiv, f. 30, n. 2, s. 149, l. 22–23. A. Luha arhiiv. Luha telefonikõnelus T. Lippmaaga 1931. aastal. Ülestähendused.

12. Eesti TA arhiiv, f. 30, n. 2, s. 153, l. 21–51p. A. Luha arhiiv. Kirjavahetus E. Kantiga.

13. Eesti kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv, F152 M55:1. G. Vilbaste isikuarhiiv. Dokumendid seoses seltside tegevusega.

14. ERA (Eesti riigiarhiiv), f. R-81, n. 1, s. 291. Eesti Omavalitsuse haridusdirektooriumi kirjastusamet. Avaldused kirjastustelt, asutustelt, ja isikutelt ajakirjade ja raamatute trükkimise ja väljaandmise loa saamiseks; kalkulatsioonid nende trükkimiseks vajaliku paberi hulga kohta ja kirjavahetus sellega seoses olevates küsimustes, 1941–1944.

15. ERA, f. R-81, n. 1, s. 299. Eesti Omavalitsuse haridusdirektooriumi kirjastusamet. /1943. a/ ilmunud ajakirjade registreerimise raamat ühes ajakirja kohta käivate andmetega.

16. Eesti riigiarhiivi filiaal, f. 1, n. 4, s. 222. EK(b)P keskkomitee otsused, 28. ja 30. november 1945.

17. Kumari, Eerik. 1956. Vajame uut ajakirja. – Edasi, 25. august 1956.

18. Saateks [1933]. – Eesti Loodus 1 (1): 1.

19. Saateks [1955]. – Loodusuurijate Seltsi Aastaraamat 1955 48: 5.

20. Saatesõna [1922]. – Loodus 1 (1): 1–2.

21. Toimetuselt [1922]. – Loodus 1 (2): 65–66.

22. Vilbaste, Gustav 1939. „Loodusevaatleja” teekäik on lõppenud… – Loodusevaatleja 9 (6): 161–163.

23. Vilberg, Gustav 1930. Jõudu tööle. – Loodusevaatleja 1 (1): 1–2.

24. Vilberg, Gustav 1932. „Loodusevaatleja” ja Loodusuurijate Seltsi vahekorrast. – Loodusevaatleja 3 (6): 184–185.

25. Vilberg, Gustav 1933. Mõned peatuspunktid eestikeelse populaarteadusliku ajakirjanduse sammumisteel. – Loodusevaatleja 4 (1): 6–10.
Väljavõtteid Artur Luha kirjast Edgar Kantile (30. märts 1932):

„See ajakirja küsimus ei ole ju endast jumal teab kui suur, kuid ta on tõstatanud terve rea teisi palju laiaulatuslikumaid. Minule on see õhkkonna küsimus meie loodusteadlaste peres üldse ja Geol. Kab-s ning K[odu]-U[uurimise] T[oimkonna]s eraldi. Minu arvates ei riku seda õhku kaugeltki mitte üksi Vilberg oma „ogalikkudega“ (milliseid ma mõistagi ei poolda, millised aga juba sügisest „L-vaatlejas“ täitsa puuduvad – arvan seda osalt ka enda „teeneks“). Vaid jõudumööda aitavad õhurikkumisele kaasa õige mitmedki teised isikud. Minu nõrga mõistuse järele peaks nüüd mingi esilekerkiv aktiivrühmitus, kes tahab olukorda tervendada, hakkama pihta asja juurtest [---]. Tõsi, näen, et need juured on sügaval, et nõuab tõesti erakordset eneserevideerimist nii mitmelgi pool, kui see paranemine peab tulema. [---] „Fundamentaalkaraktereid“ saaksime vaos hoida vaid avaliku arvamusega, mis oleks juhitud tõelisest „ühishingest“ (kui nii ütelda võib) ja mitte olupoliitilisest kaalutlemisest, kas see ehk teine eneseavaldus on meele järele ühele ehk teisele võimumehele. Mina propageerin siin – ärge materdage ainult Vilbergi, näidake õige koht ka tema vastastele. [---] Resümeerin: mul on viimase aasta kestes olnud jutuajamisi, näiteks Lippmaaga, mille põhjal ma pean ütlema, et ta oma avalikku ja vastutusrikast professori ametit jämedalt kasutab isiklikkude arvete õiendamiseks. Mispoolest on see parem, kui G. V. „ogalikud“ populaarses ajakirjas? [---] Aga ega see botaanikute keskel üksi sarnane õhkkond ei valitse. Pea igal pool, kuhu silm ulatub nägema, kipub aset võtma nähtus, et kõrged härrad õppejõud võtavad oma positsiooni, kui teatavat „kontsessiooni“ „heade rohumaade“ peal, mõtlemata sellele, milliseid avalikke ja vastuvaidlematuid ülesandeid see neile peale paneb.“

Teisi detaile: L. lepib väliselt G. V-ga, kuid ei raatsi temale sõrme otsagi anda kasvõi sel näol, et võimaldaks LUS-i botaaniliste kogude konservaatoriks saada, kust Spohr juba pikema aja eest tagasi astunud. Vastuoksa: juhuslikult LUS-i koosolekut juhatades pressib põhikirja ignoreerides Eichwaldi sellele kohale läbi, kutsub välja protesti ja lahkub demonstratiivselt sekretäri kohalt. Kui ma siis hiljem juhtisin ta tähelepanu sellele, et ta suurepärase võimaluse lasi mööda vahekordade parandamiseks botaanikute keskel, siis nõustus ta näiliselt selle väitega, kuid keeldus kategooriliselt asja parandamast sellega, et ta valimiste kordamisel ise juba paneks ette G. V.”

Näide ühest Vilbaste ”ogalikust” tulunduseesmärgil välja antud raamatu kohta, (Loodusvaatleja 1931, nr. 3):

„Üldiselt võib kokkuvõttes märkida seda, et „Pärnumaa” taimkatte kirjeldamine ei avalda milleski sammu edasi meie botaanilises kirjanduses. Kava ei ole mitte küllalt hästi läbi mõeldud, andmed tunduvad pinnapealsed ning sisaldavad liig palju harilikke taimi, kuna haruldasemaid taimi on võrdlemisi vähe, nagu eelmisteski annetes üliõpilaste töös. Tundub isegi, et autorid on tööd võtnud liiga kergelt ja mõne kihelkonna taimkatte kirjeldamisel on püütud teha vaid ridu, – muidu ei oska omale kujutada ette sagedasi kordumisi. Igatahes tundub minule, et järgnevate maakondade taimkatte kirjeldamisel ei tohiks kasutada „Pärnumaas” toodud eeskuju. Peaks leitama kirjeldusviis, mis oleks ülevaatlikum ja ka täpsam. Seda peaks Kodu-uurimis-toimkond silmas pidama.

G. Vilberg.”