Eesti Looduse fotovõistlus
2009/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2009/1
Perekonna Podiceps kaks võrratut liiget: perssjalg ja punasilmne sukelduja

Pütlased on veega niivõrd kokku kasvanud, et ehitavad isegi pesa saarekesena veepinnale ning nende noorpõlv ei puhka sõudmisest väsinud jalgu mitte kaldal, vaid ringiujuvate vanemate seljas. Saame tuttavaks Eesti pütlaste kahe pärliga.

Maailmas on teada 22 pütiliiki, mis jaotuvad kuude perekonda. Eestis elutseb pütlaste (Podicipedidae) sugukonnast viis liiki. Neist neli – tuttpütt, hallpõsk-pütt, sarvikpütt ja mustkael-pütt – kuuluvad perekonda Podiceps. Viies, väike- ehk punakael-pütt, on perekonna Tachybaptus liige ja Euroopas pesitsevatest püttidest väikseim. Eestis pesitseb väikepütte kümmekond paari ning liik on arvatud III kaitsekategooriasse. Samas kategoorias on ka tuttpütist veidi väiksem hallpõsk-pütt, keda eri andmetel pesitseb Eestis 300–400 paari. Olles sarvikpütist suurem ja tugevam, on hallpõsk meil paljudes kohtades vallutanud endale sarvikpüti elualasid. Lõunapoolse levikuga mustkael-pütti kohtab Eestis üliharva.

Pärlid. Siinne jutt keskendub kahele liigile: tutt- ja sarvikpütile. Rahvapäraselt tuukerpardiks, perssjalaks, pärsuseks, merevareseks ja kalakauriks ristitud tuttpütt (Podiceps cristatus) meil looduskaitse alla ei kuulu. Sarvikpütt (Podiceps auritus), rahvanimedega põrgu-sukelduja, sarvik-sukelduja, punasilmne sukelduja ning vee-nõid, on seevastu II kategooria kaitsealune liik.

Esmapilgul on need kaks liiki pütlaste seas kõige ilusamad ja värvilisemad. Tuttpütil, kes on Eesti püttidest suurim ja tavalisim, on peas kaks kikk-kõrva meenutavat suletutti ning pika kaela ümber kohev kastanpruunist sulestikust krae. Sarvikpütil on vastu panna pea ülaosas silmadest kukla poole laienev kollane kiird, sarlakpunased silmad ning eriti kirev oranžikaspruun hundsulestik, mis seab ta kõrvuti sääraste pärlitega nagu jäälind, siniraag ja vaenukägu. Kõigil püttidel on hundsulestik (pulmarüü) kirkam ja küütlevam kui puhkerüü, mis järgib märksa tagasihoidlikumat mustvalget joont.


Vastus peitub jalgades. Pütid on väga head ujujad ning sukeldujad, seevastu maismaal väga kohmakad. Suurepärane osavus vees ning saamatus kuival maal tuleneb nende jalgadest, mis asetsevad rohkem keha tagaosas kui paljudel teistel lindudel. Toitu hankides sukelduvad linnud vee alla, kus tuttpütt jahib eelkõige kalu, vähem koorikloomi ja pisikesi konni ning sarvikpütt selgrootuid, väikseid koorikloomi ja talvel limuseid, harvem kalu. Aeg-ajalt napsavad pütid ka veepinnalt mõne putuka.

Et ujudes istuvad pütid sügaval vees, tuleb neil kaua vee peal joosta, enne kui saavutatakse paras kiirus, et lendu tõusta. Maismaal suudab pütt joosta vaid lühikest maad ja maapinnalt õhku tõusta ei õnnestu: enne kukub lind lihtsalt ümber. Seepärast proovivad pütid elus hakkama saada võimalikult vähese lennuga. Päris ilma ei saa nemadki, eriti kui kutsub ränne, pulmatants või on vaja kaitsta kodu.


Levik. Tuttpütid on levinud kogu Euroopas, Aasias ning Aafrikas, samuti Austraalias ja Uus-Meremaal. Sarvikpütid asustavad peale Euroopa ja Aasia veel Ameerika ühendriike ning Kanadat. Rändlindudena saabuvad pütid Eestisse aprillis-mais. Siin arvatakse pesitsevat umbes 2000–3000 tuttpütipaari ning 200–400 paari sarvikpütte.

Tuttpütid asustavad suuremaid kala- ja taimestikurikkaid järvi, kuid ka rannikualasid. Sarvikpütid eelistavad pigem väikesi ning madalaveelisi jäänukjärvi ja tiike. Olen märganud, et tuttpütid on võrdlemisi arad ja ettevaatlikud, kuna sarvikpütid end inimese lähedusest liiga heidutada ei lase. Võib oletada, et elukohavalik on muutnud sarvikpütid inimeste suhtes julgemaks, sest järveke ei paku kalameeste eest põgenemiseks teab mis võimalusi. Tuttpütil on suurel järvel põgenemisteid rohkem ning need viivad kaugemale.


Pütimäng. Enne vastutusrikast pereelu peetakse kevadel toredad pulmad, mille eesmärk on leida sobiv paariline. Tuttpüttide pulmad on eriti vaatemängulised. Kaks vanalindu ujuvad kohakuti, vaatavad teineteisele otsa ja liigutavad ühes rütmis päid, tuues sealjuures kuuldavale krooksuvaid, prääksuvaid, lausa koledaid helisid. Järgmisel hetkel ajavad nad joostes teineteist taga, nii et vesi pladiseb lestade all ning pritsmeid lendab nelja tuule poole.

Sarvikpütid valivad partneri talvel või kevadel, mõnikord rohkem kui üheks aastaks. Ka nende pulmamängud koosnevad paljudest rituaalidest: koos ujumisest, poseerimisest, sukeldumisest ning hirmsa häälega krooksumisest.


Järelkasv. Pärast pulmamänge, kui paarid on teineteist leidnud, hakatakse üheskoos kodu meisterdama. Saarekesi meenutavad ujuvpesad ehitatakse surnud veetaimedest ning kinnitatakse kaldataimestiku külge. Tuttpüti pesa, pooleldi üleujutatud, vajub vees, mistõttu peavad linnud seda aeg-ajalt poolkõdunenud veetaimedega kohendama.

Tuttpütid võivad pesitseda nii üksikpaaridena kui suurematel järvedel ka kolooniatena. Sarvikpütid on vaiksemad ja eraklikumad. Kuigi ühel järvel võib korraga pesitseda mitu paari sarvikuid, kolooniasse nad siiski ei kipu.


Tuttpüti emaslind muneb maikuus kaks kuni viis rohekaskollast muna, mida vanemad vaheldumisi umbes kuu aega hauvad. Pärast koorumist on sebramustriliste peadega pojad kohe valmis vette minema, kuid mugavuse ja turvalisuse huvides ukerdavad nad vanematele selga, nõnda koos mööda järve sõudes otsitakse toitu. Sulestikku kinnitununa leiavad põnnid kaitset röövloomade ja -lindude eest, sest poegi vedav lind suudab nii lennata kui ka sukelduda. Toiduks serveeritakse väikestele terve kala, lisandiks suled! Sulgi süüa on pütlaste seas tavaline. Sageli täidab tervetest ja pooleldi seedunud sulgedest pall peaaegu kogu kõhu. Selle käitumise eesmärk pole kindlalt teada, arvatakse, et see soodustab väljaheite teket ning kaitseb maoparasiitide eest. Pojad iseseisvuvad umbes kahe ja poole kuu vanuselt, kui on saavutanud lennuvõime. Keskmiselt kümneaastaseks elav tuttpütt saab suguküpseks kahe aasta vanuselt.

Sarvikpüti-ema muneb mais-juunis kolm kuni viis muna, mida hauvad mõlemad vanalinnud, keskmiselt nädalakese alla kuu. Kas sarviku vastkoorunud pojad suudavad ujuda ja sukelduda, kuid nemadki eelistavad titepõlve võlusid nautida algul vanemate seljas. Järelkasvu toidavad mõlemad vanalinnud ligikaudu kaks nädalat. Alla kuu vanuselt saavad pojad juba ilma vanemateta hakkama ning poolteisekuuselt suudavad juba lennata. Kuna sarvikpütid elavad kuni viieaastaseks ehk umbes kaks korda vähem kui tuttpütid, saavad noored suguküpseks kaks korda varem, aastaselt.


Äralend. Pütid lahkuvad Eestist septembris-oktoobris, et suunduda talvituma Lääne- ja Lõuna-Euroopa rannikualadele või jäävabadele järvedele. Tuttpütid veedavad talve peamiselt üksikutena. Ka sarvikpütid eelistavad olla pesitsusvaheajal eraklikult, ehkki toiduotsingud paarikaupa või väikese rühmana pole haruldased.


Linnu hirmud. Tuttpütt on kunagi olnud hinnatud jahilind. Seda, kui maitsev ta liha on, teadsid hästi näiteks uusmeremaalased. Inglased aga hindasid kõrgelt kübarat, mida kaunistasid tuttpüti pulmarüü suled. 19. sajandil oli see liik Inglismaal küttimise tõttu peaaegu hävinud, mistõttu jaht keelustati – ja asurkond on jõudsalt kosunud.

Eestis võivad pütte kimbutada vareslased, kes noolivad nende mune. Sarvikpütt peab seisma silmitsi tugevama hallpõsk-pütiga, kes sarvikult tema pesitsuspaiku endale proovib vallutada. Püttidele ohtlik on ka mere õlireostus, tõsi küll, pigem talvitusaladel kui meil Eestis. Seega ülemäära karme ohte püttidel Eestis karta ei ole. Jääb loota, et lindude hirmud võimalikult harva tegelikkuseks saavad ning et püttide tulevik on soodne.



Eda Muts
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet