Eesti Looduse fotovõistlus
2009/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2009/1
Põliselt kaunis Salevere Salumägi

Salevere Salumägi asub Lääne-Eestis Matsalu rahvuspargis. Lõuna-Läänemaa vaatamisväärsuste seas on Salumägi üks hinnatumaid. Seal armastavad käia nii kohalikud kui ka inimesed kaugemalt. Loodud on 1,5 km pikkune matkarada, mis annab väga hea ülevaate piirkonna geoloogilisest kujunemisest, eriilmelisest loodusest ja ajaloost.

Salevere matkarada on innukalt aidanud rajada ja korras hoida kohalikud elanikud. 2004. aastal asutasid nad Salumäe seltsi. Külarahva jaanituleplats ja põhiline kogunemiskoht asub Salumäe panga serval, kust avaneb vaade kauguses paistvale Topi lahele. Siia kogunetakse pidama nii jaanipäeva, volbriööd kui ka aastavahetust. Uusaastapidu on Epp Kärveti ja Ele Differti eestvõttel ning kohaliku kogukonna toel alates 2000. aastast peetud üsna imelisel moel. Matkarajale, pangaalusele ja allikaümbrusse asetatakse sajad küünlad, mis süüdatakse südaööl põlema. Astangualusele põllule on igal aastal loodud erilaadseid kujundeid: rõngasristist inspireerituna seatakse küünlad kuni 70-meetrise läbimõõduga kujunditesse. Salumäel saab lahkuvale aastale rahus ja vaikuses järele hüüda, vahelduseks suurlinnade tehislikule tulesärale ja kõrvulukustavale ilutulestikule, ja uue aasta koos pimedusest välja ilmuvate sõpradega vastu võtta. Kõige selle juurde kuulub hingematvalt ilus loodus, mille küünlavalgus muudab pisut müstiliseks. Aastavahetusest Salumäel on saanud imekaunis traditsioon, mis inimesi ühendab ja Saleverre kokku toob.

Salumägi (40 ha) on tekkinud Siluri ajastul (umbes 443–416 mln aastat tagasi) madala mere oludes, kus korallidest, sammalloomadest, krinoididest ja vetikatest kujunesid fossiilsed rifimoodustised. Salumägi on biohermne jäänukkõrgendik. Seda laadi pinnavorme leidub veel mujalgi Lääne Eestis ja saartel: Kõinastus, Kessulaiul, Mihkli Salumäel, Kirblas jm. [1]. Erinevalt paekivist ei ole bioherm kihiline, vaid urbne.

Salumäe põhja- ja kirdepoolne serv on kuni 15 meetri kõrgune ja umbes poole kilomeetri pikkune järsk paeastang, kus võib näha suuri rahkja dolomiidi paljandeid ja ka plaatja dolomiidi kihte. Salevere astangu alaosa on enamjaolt mattunud varisenud pinnase ja kivide alla, püstloodse ülaosa kõrgus on kuni 5 meetrit. Panga sisse on loodusjõud uuristanud kaks suurt kulbast – kaldaalust koobast. Läänepoolne kulbas on 3 meetrit lai, 1,7 meetrit kõrge ja 1,5 meetrit sügav. Idapoolse koopa laius ja sügavus ulatub 3 meetrini ning kõrgus 1,6 meetrini. Koopad on tekkinud üle 4500 aasta tagasi, mil astangut uhtusid Litoriinamere veed. Varakevaditi ja sademeterohkete suvede jooksul avaldab astangule ja koobastele mõju mitme allika uuristav tegevus [2].

Rannajoon on Salumäest praeguseks umbes kahe kilomeetri kaugusel. Matsalu lahe ümbruses kerkib maa merest kiirusega ligikaudu 2 mm aastas.


Kõige suuremat ja veerohkemat allikat, mis pangaastangust välja voolab, kutsutakse Salumäe Silmaallikaks. Varasematel aegadel on see olnud ohverdamispaik; allika veel arvati olevat raviv ja noorendav võime. Vanarahva uskumuse järgi saavat jaanipäeva südaööl allikaveega silmi pestes isegi pime nägijaks. Lugu on kandunud tänapäeva: enamik Salumäele tulnud matkajaist peseb lättes oma silmi või täidab karge veega oma joogipudeleid.


Taimestik. Künka pangapealset ala katab omanäoline liigirikas loomets. Varasematel aegadel on puistu olnud hõredam, puisniiduilmeline, ja seda on kasutatud karjamaana. Puudest kasvab peamiselt tammesid ja pärnasid. Põõsarinne on erakordselt liigirikas, enim levinud on sarapuu. Leidub ka lodjapuud, kuslapuud, toomingat, kukerpuud, magesõstart jpt. Varakevadel, kui pangaalune on alles lume all, õitseb pangapealsetel lagendikel rohkelt sinililli. Hiljem tärkavad ka nurmenukud ja metsülased ning maikellukesed. Tuleb ette ka loopealsele iseloomulikke liike, nagu kuldkann, kassikäpp, koldrohi ja mitmesuguseid käpalisi.

Salumäe jalamil viljakal ja niiskel pinnasel kasvab Eestis üsna haruldane pangaalune salumets, kus valdavad laialehised puuliigid (saar, pärn, jalakas, vaher), põõsarindes hakkavad silma pihlakas, toomingas, kuslapuu, lodjapuu jt. Rohttaimedest on siin kasvukoha leidnud haruldane mets-kuukress, parasiitne käopäkk, kopsurohi, püsik-seljarohi jt. salumetsale iseloomulikud liigid. Paekivi pragudest võib leida mitut liiki sõnajalgtaimi, nagu kivi-imar, habras põisjalg ning müür- ja pruun raunjalg.


Loomastik. Salevere Salumägi on kohalike elanike hulgas tuntud kui „ussimägi“: panga pragudes ja lõhedes on leidnud endale sobiva talvituskoha ümbruskonna rästikud ja nastikud. Kevadel, kui maod uimastena talveunest ärkavad, on nähtud suuri, mitmest kokkupõimunud isendist koosnevaid kogumikke. Siiski ei tasu karta, et matkarajal võiks hulgaliselt madusid kohata, sest kevade edenedes rändavad roomajad ümberkaudsetesse elupaikadesse. Eriti hea õnne korral võib peale üksiku nastiku või rästiku näha Eestis võrdlemisi haruldast ja varjulise eluviisiga roomajat – vaskussi.

Teerajal kohtab hoolikal vaatlemisel hoopis teist laadi vilgast elu: matkaraja äärde ja lähedusse jääb mitu kuklaste pesakuhilat. Sipelgate rajad ühtivad sageli aga inimese omaga ning rajal liikuja võiks aeg-ajalt hoolikalt jalge ette vaadata. On tähele pandud, et kuklased liiguvad oma kindlat teed mööda ja tihti just ühel pool matkaraja servas. Seega, kui olla pisut ettevaatlik, saab Salumäe loodust avastada väiksemaid jalge alla tallamata.

Lindudest elutsevad siin Eesti tavalisemad laululinnud: metsvindid, lehelinnud, punarinnad, rästad, ööbikud, mitut liiki tihased, puukoristajad jpt. Veel võib kohata peoleod ja hallpea-rähni. Jaanuari ning veebruari öödel kostab Salumäel kodukakupaari huikeid.

Niiskete ilmadega ilmuvad Salumäel välja ka must seatigu ja Eesti suurim maismaatigu – viinamäetigu.


1970. aastate alguses uuris Salevere Salumäge arheoloog Vello Lõugas. Ta avastas künka idaosast tarandkalme ja palju vanade põldude jäänuseid ning oletas, et osa kivivaresid võib kuuluda isegi muinasaega. Kogu Salumäge ei jõutud aga tollal väga põhjalikult läbi uurida ja nii juhtuski, et alles 2001. aastal avastas arheoloog Mati Mandel kaitserajatise valli, millesarnaseid on peetud linnusevallideks. Täpsemalt on valli otstarve siiski teadmata. Rajatis on püstitud Salumäe järsaku äärde, nii et põhja poolt kaitseb seda püstloodis langev astang. Kindlustise siseosa on 270 meetrit pikk ja 100 meetrit lai. Edelast, lõunast ja kagust piirab seda poolkaarjalt laugete nõlvadega vall, mille laius on viis-kuus meetrit ja kõrgus kuni üks meeter. Osaliselt koosneb vall kokku kuhjatud paekividest, mille vahel on veidi mulda, lõunakülge kindlustavad aga suuremad, kohati kuni meetrise läbimõõduga raudkivid. Lõunaküljel leidub kohti, kus selliseid rahne on valli välisserva lausa ritta seatud. Kaitserajatise ja selle lähikonna uurimine näitas veel, et kogu mägi on kunagi olnud põld: kõikjal, sealhulgas rajatise siseosas, leidub vanu tugevasti kamardunud põllukivihunnikuid ja põllupeenraid (Mati Mandli suulised andmed).

2008. aasta suvel tegi Salumäel kaevamisi Tartu ülikooli doktorant Helena Kaldre, kelle huvivälja jäid ennekõike põllupeenrad, nii rajatise siseosas kui ka vallist väljaspool. Leiti hulgaliselt potikilde. Keraamika on iseloomulik ja viitab keskmise rauaaja teisele poolele või noorema rauaaja algusele. Seega on Helena Kaldre hinnangul selgelt tegu muinasaegsete põldudega.

Salevere Salumäe vahetus läheduses on kindlaks tehtud kahe muistse küla asukohad. Üks neist paiknes praeguse Ullaste küla kohal ja teine Salumäe lauges edelaosas.

2002. aastal puhastasid MTÜ Keskaegne Lihula ja Salumäe seltsi liikmed kaitsevalli võsast. Praegu kulgeb matkarada osaliselt mööda valli. Selts teeb vallil hooldustöid, et vältida selle võsastumist ning uuesti kinnikasvamist.

Salevere kohta on rohkesti huvitavat juba välja selgitatud, aga siiski leidub veel palju salapärast – põnevaid uurimisteemasid jagub nii ajaloolastele kui ka loodusteadlastele. Paiga võlu seisnebki selles, et iga inimene saab siin kogeda avastusrõõmu ja tunnetada iidseid aegu.


1. Arold, Ivar 2005. Eesti maastikud, TÜ kirjastus, Tartu.

2. Vissak, Peeter 2006. Salevere Salumägi. – Õpetajate leht, 15. dets. http://www.opleht.ee/Arhiiv/2006/15.12.06/elu/4.shtml.



Marju Pajumets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet