Eesti Looduse fotovõistlus
01/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 01/2003
Soome sild: reisikiri Soome loodusest ja inimesest, kes looduses askeldab

Meie ei tarvitse üksteist idealiseerida, me teame et aeg-ajalt meie vahel väärmõistmist ja lahkuminekut võib sündida, kuid niisama kindlasti teame: meil ei ole kedagi teist pääle soomlaste ja soomlastel ei ole kedagi pääle meie. Me peame üksteisega läbi ajama. (Friedebert Tuglas. “Soome sild“ kogumikust “Aja kaja“, 1919)



Reisimine ja rännakud maakera eri paikadesse pole tänapäeval midagi eriskummalist. Aga kui tihti märkame käia naabrite juures? Mingem Soome – otsima uut ja põnevat, leidmaks hoopis kodust ja tuttavat. Ehk tasuks isegi avastada asju, mis meilegi varem omased olnud, kuid aegade sogastes voogudes kaduma läinud.

Esimene asi, mis Soome jõudes kohe silma hakkab, on graniitkalju. Astume siis põhjanaabrite pinnale laeva- või lennukitrapist. Õieti juba laevaga Soome rannikule lähenedes paeluvad meid kaljusaared. Ilmselt just kaljumaastikke seostamegi Soomega kõige rohkem, sest graniiti meil ju pole. Õigem oleks küll öelda, et on, kuid liiga sügaval jalge all, et seda tegelikult omana tunnetada. Sedasama kaljut vast olen minagi põhja otsima läinud, seda ka leidnud, ning paljut muudki avastanud. Kas või järvi ja metsi, vaaru ja tundraid, soid ja saima hüljest, kellega pole küll isiklikult tuttavaks õnnestunud saada, ning inimest kõige selle keskel toimetamas. Toimetamas tasa ja targu – peremehetundega, iseenda ja tulevaste põlvede jaoks.

Jõudes Helsingi teederägastikus viimase ehk kolmanda ringtee ületada, näeme peale kaljude metsa. Kodust männimetsa või männi-kuuse segametsa. Ehk küll natukene hõredamat, kui oleme kodus harjunud nägema, kuid ikkagi sama. Eestlase hingele pakub siin aga rõõmu avarus ja mastaapsus. Mitte küll otse silmaga nähtavalt, sest õigeid vaateid võime nautida alles Koli või Oulanka vaaradel ning Lapimaa tundrates, kuid ruumipuudust siin igatahes pole. Eestimaal saad vaevalt mõnisada kilomeetrit kulgeda, kui riigipiir vastu tuleb. Soomes niisugust muret pole, vähemalt põhjast lõunasse liikudes. On ruumi loodusele ja on ruumi inimesele. Mulle ja mu perele meeldib seda nautida.

Inimene ning loodus on olnud sunnitud sellel karusel maalapil teineteisega arvestama. Teisiti pole olnud lihtsalt võimalik. Mets on oluline nii igapäevaelus kui ka majanduses. Metsast saadav tulu on elatanud soomlast keskajast alates ning seetõttu on vaja metsa ka kaitsta. Kaitsta eriti seal, kus teda liiga väheseks kipub jääma ja kus inimene rohkem askeldab: lõuna- ja läänerannikul. Kaitsta ka seal, kus karm kliima ei luba puudel jõudsalt kasvada – põhjas. Ikka leidub neid, kes tahaksid rohkem kaitsta, ning alati on ka neid, kes tahaksid rohkem raiuda. Kuid lõppude lõpuks suudetakse ikka leida kõiki pooli rahuldav lahendus. Kas alati kõigile meelepärane, kuid siiski selleks korraks heaks kiidetud. Aega peab olema nii läbirääkimiste pidamiseks kui ka kokkuleppimiseks.


Looduskeskuste võrgus. Kuigi ka meie peame end loodusega seotuks, on põhjanaabrid seda kindlasti rohkem. Nii kui vähegi võimalik – nädalavahetustel, puhkepäevadel või pühadel – rutatakse maale järve kaldale või metsa rüppe. Rahvusparkidessegi jõutakse kas peredega või kooliklassiga päris tihti. Loomulikult mitte kõik pered ja mitte kõik klassid, kuid siiski paljud. Tingimusi selleks on riik loonud üksjagu. Soome metsaameti looduskeskuste võrgustik katab kogu maa – Saaristomerest kuni Inarini, kusjuures teadmisi koguneb kui mosaiikpilti kokku pannes, sest täieliku ülevaate Soome loodusest ja rahvusparkidest saad vaid kõik looduskeskused läbi käies. Merd tutvustavad looduskeskused Kasnäsis Saaristomere rahvupargis ja Tammisaaris; metsaga saab tutvuda Länsi-Aures Seitsemise rahvuspargis, järvedega Rantasalmis Linnansaari rahvuspargis ja saima hüljestega Nestoris Savonlinnas. Soode tutvustamiseks on loodud Tammela looduskeskus Torronsuo ja Liesjärve rahvuspargi lähistel, Tammelas. Põhja-Karjala, Kainu ja Kirdemaa-Koillismaa karuste koskede ja metsade juurde juhivad meid Ruuna ja Kuhmo keskus ning Oulanka rahvuspargis asuvad Kuusamo ja Oulanka (Karhuntassu) külastuskeskus. Tundrate kohta saame teada Syötelt, Pyhatunturilt, Yllastunturilt ning Pallastunturilt ja Hetast Pallas-Ounastunturi rahvuspargis, samuti Tanavaaralt ja Kiehiselt Urho Kaleva Kekkose nimelises rahvuspargis. Saamide eluolu kajastab Üla-Lapi looduskeskus ja saamide muuseum Siida oma ühises majas Inaris.

Loetelu sai pikk, kuid loodetavasti kõnekas. Kindlasti on nende looduskeskuste seas nii huvitavamaid kui ka igavamaid, uuenduslikumaid kui ka vanamoelisemaid, kuid oma iva võib leida kõikjalt. Tähelepanuväärivaim meie vaatenurgast on aga püüd haarata kogu loodus ning ruumiliselt ka kogu maa. Seda Soome olude kohta kõhna rahakoti puhul, sest otsest rahalist tulu sellest kõigest ei tõuse. Peale selle ei maksaks neil, kel asja Lõuna-Karjala ning Lõuna-Savomaa kanti, mööda minna metsamuuseumist Lusto Punkaharjul, kus igal suvel saab näha uusi ja põnevaid vaatenurki metsale lähimast ja kaugemast möödanikust. Parvepoiste elust pajatav rahvalik näitemängki, mida metsamuuseumi õuel möödunud suveõhtutel etendati, kuulub praeguseks kadunud romantilisse maailma.

Kel aga looduskeskustest villand saab, võib seada sammud kas väljaehitatud matkaradadele või siis otse loodusesse, sest põhjanaabrite juures kehtib tingimusteta igameheõigus ning keegi keelusilti krundile üles panna ei tohi (ega tundu tahtvatki). Rahvuspargid on aga kõik riigimaadel. Loomulikult ei visata prügi maha, tuld tehakse vaid lõkkekohtades, austatakse maaomaniku ning metsa-, järve- ja mereelanike privaatsust ega lärmata ilmaasjata. “Võta koju minnes prügi kaasa!“ – selline on üha enam juurduma hakkav reegel. Muide, kuival ajal ei tehta tuld ka lõkkepaikades ja tuleohtlikest metsaaladest antakse teada ilmateates. Ei mingeid metsade sulgemisi ega (pseudo)rähklemist. Muidugi pole tegelik elu nii ideaalne, kuid ega nende reeglite vastu astujaid eriti silma ka ei hakka, kui just suuremate linnade läheduses ei liigu. Inimese tekitatud metsapõlenguid on Soomes igatahes palju vähem kui meil. Ja tulega oskab nii metsamees kui ka looduskaitsja oma igapäevast tööd tehes julgelt ringi käia. “Tuli on hea sulane, kuid halb peremees,“ väidab vanarahvas Soomes.


Niisiis – metsa, järvele või merele. Aeg on justkui peatunud ning inimese igapäevased askeldused tunduvad tühistena, kõndides Pyhä-Häkki rahvuspargis Kesk-Soomemaal ligi 300-aastaste puude all, mis on võetud looduskaitse alla juba 1912. aastal. Astudes sealsel matkarajal, mööda laudteed, metsaveerel ja sooserval, hoomad metsa kogu tema rahus ja suursugususes. Suursugusus ei tähenda aristokraatlikkust, sest nii eestlased kui ka soomlased on maarahvas, vaid mets on kui iseenese väärtust ning kohta teadev vanahärra, kes vaatab oma laste ja lastelaste argiaskeldusi mõnusa muhelusega pealt. Siin ja seal kostub rähni toksimist, tuul kahiseb auväärsetes latvades ning samal ajal keerlevad murueide tütred ühises hääletus tantsuringis puude vahel...

Helvetinjärve rahvuspark, meie keeli Põrgujärve, asub Põhja-Hämemaal. Seda rahvusmaastikuks nimetatud ala iseloomustab kaljulõhesse peitunud järvedekett, millest tuntuim paik on Helvetinkolu ehk Põrguauk. Needsamad järsud kaljuseinad, kaljulõhedes helklevad järved ja ürgne mets, mida on imetlenud ja ülistanud Soome rahvuslikud klassikud alates Johan Ludvig Runebergist kuni Akseli Gallen-Kallelani välja. Siinses maastikus on ka meie Soome-pildi juured, sest nii Aleksis Kivi Hämemaa kirjeldused kui ka Akseli Gallen-Kallela illustratsioonid “Kalevalale“ on kinnitanud eestlastes kujutlust Soomest kui kaljusest maast. Kui aga heita pilk alt, järsaku põhjast järve kaldalt üles, sinetavad puude ladvad kõrgel kaljudel sinitaeva taustal. Tegemist on Lääne-Soome ürgseima alaga. Koos Koliga on Helvetinjärvi üks Soome tähtsaim looduslik turismiobjekt, tuntud ja reklaamitud juba 19. sajandil.

Soome looduse pärliks aga peetakse rahvusmaastikke Koli vaaradel Koli rahvuspargis. Vaarasid tutvustab looduskeskus Ukko Koli rahvuspargis. See Põhja-Karjalas paiknev rahvuspark allub ainukesena Soome metsainstituudile. Lummavad ja ülevad vaated vaaradelt Pielisjärvele on võlunud inimesi aastasadu, inspireerinud Soome rahvusromantikuid ning aidanud luua pilti iseendast ja Soome loodusest nii soomlastele endile kui ka meile. On ju peaaegu kõik Soome 19. sajandi suurkujud käinud siinset loodust imetlemas ja ühel või teisel viisil jäädvustamas. Koli rahvuspargis on samamoodi kui Eesti rahvusparkideski tehtud palju tööd muististe ja ajaloo kaitseks ja uurimiseks. Olgu selle näiteks siis aletegemise taaselustamine või nendelsamadel alepõldudel naeri kasvatamine. Aleringiks (kaskenkierros) nimetatud matkarajalt saab sellele ka ise pilku heita. Looduskeskusest võite aga osta kaasa näiteks pakikese mõnes Ladina-Ameerika rahvuspargis kasvatatud mahekohvi. Juba teist suve järjest on Kolis olnud võimalik vaadata ka vabaõhuetendust Aleksis Kivi elust.


Järvehülged ja meresaared. Kolovesi rahvuspark Lõuna-Savomaal on loodud Kolovesi järve ja selles elutseva saima hülge kaitseks. Saima hüljes, teadusliku nimetusega Phoca hispida saimensis, meie viigri väga lähedane sugulane, on tänu tõhusale kaitsele Saimaa järvistu eri kaitsealadel – neist olulisimad Kolovesi ja Linnansaari rahvuspark – jälle jõudsalt paljunema hakanud. Siinseid kogemusi õnnestub ehk kasutada ka selleks, et päästa saima hülge suguvend, laadoga hüljes (Phoca hispida ladogensis), kes elab suures idapiiritaguses naaberjärves Laadogas.

Kujutlege end istumas süstas, mis liugleb hääletult, vaevumärgatavat joont veepinnale jättes, kõrgete kaljude vahel. Järv ja taevas on sinine, kaljud punakashallikaspruunid, neil kasvav mets roheline. Ei ühtegi häält, ega hülge vurrukarva otsagi, sest on südasuvi ning järve pärisperemehel pole lagedatele kaljunukkidele asja. Võib-olla tõuseb ninaots kuskil siiski korraks järvepinnale ning kaks silmanööpi heidavad mööduvale süstale hetkeks pilgu, kuid võib-olla oli see hoopis tuulevirvendus keskpäevasel järvepinnal või kiili õrn tiivalöök vee kohal. Kala lööb lupsu iseenese rõõmuks ning kuskilt kaugelt kajab mootorpaadi urin. Kaugelt, sest rahvuspargis mootorpaadid ei liigu. Rahvuspargi piirest väljas kulgeb aga järvest järve ja järvistust järvistusse viiv laevatee. Seda mööda pääseb nii Kuopiosse, Savonlinna kui ka Uus-Valamo kloostrisse ja Linnansaare rahvusparki. Need kohad aga meid praegu ei huvita, sest meie süst liugleb ikka veel kaljusaartevahelises järvelabürindis. Kuskil mujal, teisel pool rahvusparki, veavad puksiirid aga ähkides palgiparve, sest parvepoisid on kõik ammu pensionile saadetud, ning autorida ootab autoparve, mis palgiparvedele teed annab. Autoparved taanduvad vaikides sildade ees ning seetõttu kiirusta, armas rändaja, et saaksid neid veel oma silmaga näha.

Saaristomeri oma sise- ja välissaaristuga hõlmab endas hulganisti pisisaari, mille vahele ka mõni suurem on ära eksinud: Nötö ja Jurmo, Vänö ja Utö. Viimase lähedal on viimsel unel parvlaev Estonia. Saaristomeri aga elab oma elu – rootsikeelset, suvel ja nädalalõppudel tormilisemat, argipäeviti ja talviti rahulikumat. Selles rahvuspargis on inimenegi tähtsal kohal, lausa kaitse all, sest traditsiooniline elulaad säästab kõige paremini siinseid rannaniite ning heinamaid, aga ka omapärast kultuuri ja keelt. Kui neid säästjaid vaid rohkem oleks. Siin kandis on läbi aegade kulgenud tähtsad mereteed, nende ääres aga tegutsenud mereröövlid. Rannarahvas on ikka ja alati pidanud vetevalla valitsejaga suutma asju ajada ja meri on siin andnud ja võtnud, nagu Eestigi saartel ning põhjarannikul. Mootorpaadiga loendamatute saarte vahel sõites, justnagu tähistaeval seilates, ei tule aga kordagi meretunnet, sest nii kaugele kui silm ulatub, on kõikjale merre pillutud väiksemaid või suuremaid maanukke.


Sammhaaval Soome loodusesse. Meie reisikiri on nüüd hüpelnud lõunast põhja ja idast läände, kuid suuremale osale, mida Soome looduses näha võib, pole me ikka suutnud pilku heita. Koskedest pole me laskunud, tundratel suusatanud ega ajanud juttu saamidega. Ei jõudnud me ka linnaloodusse, mida nii mõnelgi pool tõsiselt kaitstakse. Ühtlasi pole me otsinud ajaloo jalajälgi, mida looduses mitmel pool leida võib ning mida tänapäeval on asutud kaitsma. Nii neid, mis aastasadu tagasi loodud, kui ka viimaste suurte sõdade jäetuid. Muide, nii mõnegi sellise juures võite mõnusa papiga juttu ajades näha maailma ja inimest ning loodust tavalise soomlase silme läbi. Jällegi on kild rännumehe mosaiiki lisandunud.

Tuleb leppida paratamatusega, et põhjanaaber on suur ning ühe korraga sellele tiiru peale ei tee; midagi peab jääma ka tuleviku tarbeks. Mis on Soomes Eestiga sarnane ja mis erinev – selle peab igaüks vast ise leidma ja avastama. Näiteks rannakõrtsis suitsurääbist nosides ning magustoiduks aedmaasikaid peale hammustades.

Virtuaalseks reisiks saab aga soome-, rootsi- ja ingliskeelset abi veebiaadressilt http://www.metsa.fi/, minnes sealt edasi teemadele „klienditeeninduskeskused“ või „looduskaitse“. Koli rahvuspargis reisimiseks on abiks soome-, saksa- ja ingliskeelne aadress http://www.metla.fi/koli/.


Teet Koitjärv (1963) on Soome-huviline looduskaitseametnik, Lahemaa rahvuspargi asedirektor.



Teet Koitjärv
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet