Eesti Looduse fotov�istlus
2009/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2009/6
Plevkivisaaga Narva karjri maadel

Kui Googlei satelliidipiltidelt uurida Eestimaad, siis Kirde-Eesti kohal jb tahtmatult silma suur ja hele naeratus. See pole muud, kui maailma suurima plevkivikarjri, Narva karjri jlg.

Plevkivisaaga Ida-Eestis, praeguse Narva karjri alal, algas esimesel iseseisvusajal. 1923. aastal teatas ajaleht Vaba Maa, et Viivikonnas, Sirgalas ja Metsklas on leitud plevkivi, ..mille kttesaamine on hlbus, kuna kivi algab maapinna lhedalt. Juba jrgmisel aastal nitasid Vaivara maade plevkivi vastu suurt huvi lesse Rootsi kapitalistid.
1925. aastal anti Trsamel, praeguse Sillame klje all Silmeti tehaste asukohal, rootslastele igus rajada litehas ja elamud tliste jaoks. Kaks aastat hiljem raporteerisid Eesti suuremad pevalehed, et ettevtmist saadab suur edu. Trsamel on rajatud esmane livabrik, 11 hoonet ja raudtee Vaivara jaamast. Tle lubab Estlnska Olekiffer-konsortiet vtta kuni 3000 tlist. Jrgmise aasta ajalehed aga teatavad, et rootslased valmistavad toorplevkivist kvaliteetset bensiini juba esimese destilleerimisega. Riiklikus litehases Kohtla-Jrvel saadi hea kvaliteet alles kahe destilleerimise jrel.

Oma kaevandust rootsi tsturid esialgu ei avanud, kivi toodi Kohtla kaevandusest.
Kik ei olnud siiski nii roosiline, kui paistab. Trsame, nagu ka krvalasuv Sillame, oli tuntud kui vaikne suvituskla. Peterburi supelsakste kadumine prast Esimest maailmasda oli kohalikule turismimajandusele paras hoop, kuid 20-ndate esimestel aastatel tundus olukord pisut paranevat. Omamaised suvitajad leidsid tee phjarannikule. Ent kui 1927. aastal proovitehas tle hakkas, peletas Zeidleri hais Sillame mbrusest kik suvitajad. Rudolf Zeidler oli nimelt Trsame tehase insener. Suvilaomanikele pakkus lohutust vaid see, et tehas rentis majad oma tlistele elamiseks.

Rootslaste litootmise plaanid olid kll vimsad: lubati rajada suur tehas ja plevkivikarjr. Ent 1929. aastal tabas maailma majanduskriis, mis judis kiiresti ka Trsamele. Tehas suleti ning 200 inimest jid ttuks.

Saaga jrgmine peatkk algas 1935. aastal. Sgisel pandi kokku uus nn Balti lihing, kus teiste hulgas oli osalus kuulsal Wallenbergide suguvsal. Vana tehast remonditi ja tiendati, parandati raudtee ja rajati sadam. Juba jrgmise aasta 13. juulil viis Saksa tanker Julius Rckero Sillame sadamast esimesed 1000 tonni plevkivili [1, 6].

Ajaleheartiklites ja kohalike mlestustes on huvitav jlgida suhtumise muutumist plevkivitstusesse. 1920-ndatel ei teadnud avalikkus sellest maavarast suurt midagi ning ajakirjandus vaatles Kirde-Eestis toimuvat pigem kui mingit kurioosumit. Prast kriisi muutus plevkivitstus aga progressi smboliks ja ajakirjanikud suhtusid uute linnade ja tehaste tekkimisse ilmselge smpaatiaga. Ainsa negatiivse uudisena Trsame litstuse kohta ilmub Pevalehes 22.04.1937 teade, et Sillamel levib meres lireostus, mis peletab kalad, eriti just lhed, eemale. Mistagi ei olnud kalurid sellega sugugi rahul.

Krvuti Sillame tehase taasavamisega kisid Viivikonnas, 7 km Vaivara raudteejaamast edela pool ettevalmistustd plevkivikarjri avamiseks. 1936. aastal kaevandati seal kokku 22 800 tonni plevkivi. Paljandustdel rakendati 1 m kopamahuga draglaini, plevkivi murti aga ksitsi. Samal aastal alustati Viivikonna klas suurema tlisasula ehitamist. Kima pandi diiselelektrijaam.
Jrgnevatel aastatel kasvas nii tliste arv kui toodangu maht. 1939. kaevandati aastaga juba 216 700 tonni plevkivi, karjris ttas umbes 270 tlist. Ka litehast oli tublisti suurendatud aastas anti ca 30 00040 000 tonni toodangut. Bensiini tootmises oldi Eestis Kivili jrel teisel ja litootmises kolmandal kohal. Toodang lks peamiselt sjaks valmistuvale Saksamaale ja ka Rootsi sjalaevastik kasutas Sillamel toodetud li.
Nukogude vimu kehtestamisega tootmise maht suurenes. Kaevureid palgati juurde ja td alustas Viivikonna allmaakaevandus. Legendide jrgi lks ka nd enamus tehaste toodangust Saksamaale. Viimane lilaadung linud Sillame sadamast Kolmanda Reichi poole sja eelhtul [1].
Saksa okupatsiooni ajal ritati Viivikonna karjri ja kaevandust taas tootma panna. Kaevuritena kasutati peamiselt Vilniuse juute, kuid koonduslaagri vangid polnud just kige taltim personal. Nii mobiliseeriti 1944. aastal karjri tle kohalik elanikkond. Vaatamata okupantide pingutustele ja mnedele masinatele, mille sakslased olid toonud, andis Viivikonna vlja vaid veerandi sjaeelsest toodangust.

Ilmasda phkis minema nii Sillame tehase kui Viivikonna asula. Viivikonna purustused olid ilmselt nii suured, et kui mned lnepoolsed kaevandused saadi taas tle juba 1944. aasta lpus, siis siin planeeriti tismahulist tootmist alustada alles 1947. aasta kolmandas kvartalis. Vljastatava plevkivi mahtu aga suurendati tplaanides ennesjaaegse toodanguga vrreldes kolm korda 300 000 tonni aastas pidi tulema karjrist, teist sama palju allmaakaevandusest.
Siiski ei linud alguses kik pris nii libedalt, kui Giproahti projekteerijad Leningradis ette olid kirjutanud. Seda vaatamata sellele, et Viivikonnas asus Ahtme sjavangilaagri 6. osakond ja sakslastest torje kasutati nii kaevanduses kui asula lesehitamisel. Alles 1948. aastal saavutati sjaeelne tootmistase.
Td tehti spartalikes tingimustes tehnikat oli vhe, hobusedki loetud ja elamispinda praktiliselt polnud. llatav on aga see, et esimese paari aasta raskelt ktte videldud plevkivi ei leidnud tarbijat ja ladustati puistangusse. Sillame litehase kohale rajati ju hoopis uraani rikastamise vabrik ja kohalikuks ktteks nii palju plevat enam ei kulunud.
Ajapikku tuli juurde nii tehnikat, kaevureid kui ka elamuid. 19481949 ehitati vlja klubi, hiselamu ja paari tnava jagu stalinistlikus stiilis maju. Edasi lks kik tusvas joones asula kasvas, inimesi tuli juurde, toodang suurenes.
Siiski psis Viivikonna karjri toodangu maht ligi kmme sjajrgset aastat suurusjrgus 200 tuhat tonni aastas.

Hoopis uus leheklg nii Viivikonna karjri, kui kogu plevkivikaevandamise ajaloos keerati 1960-ndatel, kui meie pruuni kulda hakati ajama suure soojuselektrijaama ahjudesse. Kik eelnev muutus nd lapsemnguks. Uus ja vimas tehnika lubas toodangut tsta kordades. 1959. aastal juti Viivikonnas projektvimsuseni (s.o. 600 000 tonni) ja isegi letati seda. 1962. aastal toodeti ca 840 000 ja 1964. aastal rohkem kui 1 160 000 tonni. Viivikonna karjri tippaastad jid 1970-ndate lppu. Siis veti aastas maast vlja ca 3,3 miljonit tonni plevkivi. Prast seda algas allakik ja 1987. aastal hendati Viivikonna Sirgala karjriga.
Juba mainitud Sirgala karjr avatigi elektrijaamade vajaduse titmiseks. Projekteerimine algas 1956. aastal ja karjri aastatoodanguks planeeriti 4,2 miljonit tonni. Selle loomisest ja edasisest tst on phjalikult ja vrvikalt kirjutanud Sirgala karjri kauane direktor Matti Maack [4]. Sisuliselt loodi karjr sohu thjale kohale. Enne Teist maailmasda oli Sirgala vike metsakla, kus oli aga siiski poolesaja pilasega algkool. 1944. aasta veebruarist alates seisis rinne pool aastat Sirgala klje all ja klast ei silinud mitte midagi mrkimisvrset peale toponmi.
Aastatel 19581959 hakati kiirustades rajama teid ja kuivenduskraave. Lahti lks elamuehitus. Leningradis loodud projektide jrgi pidi Sirgalast saama 9000 elanikuga Eesti keskmisest suurem linn. Paraku avastati sna kiiresti, et karulaande thjale kohale asula rajamine on learu kulukas tegevus. Nii juhtuski, et juba 1960. aastal Sirgala arendamine lpetati. Valmis said kmmekond hrutovkat ja kolm hiselamut, 1962. aastal ka kool. Parimatel aegadel elas Sirgalas umbes tuhat inimest, kellel tuli esmatarbevajaduste titmiseks sita Sillamele. lejnud tlistele ehitatigi elamud juba Sillamele.
Kommunaalprobleemide krval oli hoopis tsisem katsumus vesi. Soos on seda palju. Juba Sirgala tlisasula ehitamiseks tuli maa kuivendamisega palju vaeva nha. Veel hullem oli lugu karjri enda ettevalmistamisel. Rajati see ju Puhatu soomassiivi kuuluvatesse lahtiste laugastega Ani- ja Laukasoosse. Kuigi kaevati le kahekmne kilomeetri magistraalkraave, olid kevadised leujutused koos liiva- ja mudavooludega algusaastate suur probleem.
Ega ka kraavikaevamine olnud lihtne: kuna tkohalt lahkumine oli vimatu, vtsid ekskavaatorijuhid kaasa ndala toidumoona. Sageli satuti soopinnasesse varjunud pommiaukudele vi lausa lhkemata lahingumoonale.
Kigi nende raskuste tttu andis Sirgala karjr ehk Karjr nr. 1 oma esimese toodangu 1962. aasta 25. augustil ligi aasta planeeritust hiljem. Ent selle eest hakati siit plevkivi vlja andma mitte kmnetes vi sadades tuhandetes tonnides nagu varem rajatud karjrides, vaid miljonites tonnides. 1980-ndatesse jnud tipptoodangu aastatel laaditi vagunitesse 5,5 miljonit tonni aastas. Pruuni kulda veti maast vlja enim 1987. aastal: 6,1 miljonit tonni. Meenutame, et kogu sjaeelse perioodi jooksul saadi kikidest kaevandustest kokku umbkaudu 10 miljonit tonni plevkivi [6].
Prast tippu algas allakik kadus vajadus nii suure hulga plevkivi jrele. Juti ka juba eraldatud kaevevlja piiride lhedale. Ressurss hakkas ammenduma, ees olid looduskaitsealad. Aastal 2000 hendati Sirgala karjr Narva karjriga.

Narva karjr on knealusest kolmikust noorim. Toonase nimega Karjr nr. 2 andis esimesed tonnid plevkivi 30. septembril 1970.
Lugedes mlestusi Narva karjri loomisest, tundub, et siin lksid paljud asjad ladusamalt kui kmnend varem Sirgalas. helt poolt oli objekt seotud leliidulise thtsusega ehituse, Eesti Soojuselektrijaama valmimisega, mistttu karjri tstusplatsi rajamisega lks kik enam-vhem libedalt. See rajati sjas kadunud Mustaje kla kohale. Teiselt poolt oli vee rastamisega Sirgalast vhem probleeme. Oma osa oli kindlasti sellel, et Narva karjri rajasid Sirgala veelahingutes karastatud mehed, nende eesotsas juba toona legendaarne memees lo Uluots (19301997), hilisem poliitik ja taasiseseisvunud Eesti esimene kaitseminister.
Kuigi ka Narva karjris lks kaevandamine sooaladele Putki- ja Krivasoole polnud vaja kaevata kmneid kilomeetreid kuivenduskraave. Vesi pumbati lbi settebasseinide Mustajkke vi Narva jkke. Vett oli muidugi palju, kuna 1955. aastal lesse paisutatud Narva veehoidla mjutab piirnevate alade veereiimi.
Narva karjri tippaastaks ji 1974, mil vljastati napilt alla 4 miljoni tonni plevkivi. Edasistel aastatel toodang langes, kuna kaevuritel tuli maadlema hakata ootamatult paksu ja mitmekesise katendikihiga. Narva karjri toodang ji psima 2,53 miljoni tonni tasemele. Alates aastast 2000, mil Narva alla hendati Sirgala ja Viivikonna, on kogutoodang taas tusnud 45 miljoni tonnini. Praegu on aga Narva karjr otsaga kas judmas vi juba judnud mitmete endiste omanike jreltulijatele tagastatud maade ja Puhatu looduskaitseala piirideni [1].

Miks neid miljoneid toodangutonne pidevalt rhutada? Selleprast, et nende kttesaamiseks tuleb teisaldada miljoneid kuupmeetreid pinnast ja vett. Ja seda on tehtud mitmesaja ruutkilomeetri ulatuses. Praeguse Narva karjride lbikaevandatud ja rekultiveeritud ala on umbes 103,5 ruutkilomeetrit sellele mahuks kaks ja pool Tartu linna. Mart Vihalem nimetas seda arutut loodusressursside raiskamist ja plevkivi ahju khveldamist geotsiidiks [8].
Vahetult prast Sirgala hiigelkarjri kikuandmist tegi Tartu lipilaste Looduskaitsering ekspeditsiooni Alutaguse soodesse ja Jri Jagomgi artikkel Eesti Looduses [2] on tis nukrust karjri neelatavate soode-rabade-metsade prast. Tavakujutluses ei ole karjrimaad ju midagi muud kui lessongitud kuumaastik.
Eesti memehi on selline suhtumine alati rngalt solvanud. Juba 1927. aastal ilmunud meseaduses nhti ette kaevandamistde kigus tekitatud keskkonnakahjude korvamist. Neli aastat varem oli vabariigi valitsuse korraldusega riigi plevkivitstusele ette kirjutatud ettevttele eraldatavate maade hilisem rekultiveerimine. Veel aasta varem 1922. aastal inglastele antud kontsessioonis oli sisse kirjutatud kohustus prast kaevetde lppu kasutatud alade tagastamine vastavalt kas metsa- vi pllumajandusliku maana. Tegelikkuses, eriti, kui t kis ekskavaatoriga, rekultiveerimiskohustusi kuigi hsti ei tidetud. Sellest ajastust on meile oma huvitavate pinnavormidega Ktteju karjr [5].
1960-ndate alguses, kui plevkivi kaevandamise mahud kasvasid kordades, taassndis idee lbikaevandatud maid rekultiveerida. Esimesed isetegevuslikud rekultiveerimise katsed tehti Kohtla karjri maadel. Ent sna kiiresti rakendusid karjrialade tasandamise ja metsastamise parima tehnoloogia vljaarendamisele teadlased.
Eraldi peaks vlja tooma rekultiveerimise pioneeri Mart Vausi td. Teinud Kohtla ja Viivikonna karjris vastavaid katseid, kaitses ta nende alusel vitekirja, mis juba 1970 aastal ka eraldi raamatuna eesti keeles ilmus [7]. Mainitud uurimuses on llatavalt suurel hulgal tsiteeritud lnemaailma st. USA, Suurbritannia ja Saksa autoreid. Vib elda, et 197080-ndatel kujunes Eestis vlja rekultiveerimisteadlaste koolkond. Nimetamist vriksid kindlasti Elmar Kaar, Enn Leedu, Leopold Lainoja ja Liilia Raid, aga ka paljud teised plevkivi uurimise instituudi teadlased ja metsandusteadlased.
Karjrialade rekultiveerimine oli ka NSV Liidu mastaapides niivrd uudne mtteviis, et videti mitmeid riiklike preemiaid ja saadi autasusid. Rekultiveerimisest on saanud plevkivi kaevandamisprotsessi lahutamatu osa. Rmsalt rohetavad mnni-istandused on Eesti Plevkivi giidide meelis-nitamisvrsused.
Peab tlema, et Eesti Plevkivi on koos rekultiveerimisteadlastega teinud oma aja kohta Heraklese t ja kivikrbe kuumaastiku asemel loonud haljendava... mnnikrbe (83% istandikest on mnnid). Ega omaaegses rekultiveerimisinnovaatikas pole midagi halba loodust pti kaevandamise kurbadest mjudest ssta nagu osati lihtsalt vahepeal on hiskonnas ja loodusteaduses valitsevad tekspidamised muutunud.
Pole mingi uudis, et metsandus oli Eesti NSV-s ja on praegugi vga tugeva lobijuga majandusharu. Ja pole saladus, et karjrialade rekultiveerimine veti ette peamiselt metsamajanduslikel eesmrkidel. M. Vausi ja teiste tdes on mrgatav muidugi ka maastikuline ja esteetiline aspekt, kuid peamine on siiski puude juurdekasv ja boniteet.
Viimasega phjendatakse sooaladel kaevandamist praeguseni. Vheproduktiivsete lodumetsade, angervaksa- ja pilliroopuhmaste, lagedate tsiku- ja laukaalade asemel on tekkinud metsamajanduslikult arvestatavad metsad.
Paraku on sellel kontseptsioonil ks vga rn koht juba ammu ei peeta soid liigniiskeks vrtusetuks jtmaaks, jhvikate ja pohlade karjamaaks vi potentsiaalseks turbamaardlaks. Sood on lihuvitavad kossteemid, millest saadav kasu ei ole mdetav turba tonnihinnaga. Hiiglasliku mageveereservuaari ja loodusliku puhastusssteemi krval vib soid globaalsete probleemide valguses vaadata ka kui ht efektiivset ssinikdioksiidi krvaldajat ja ladustajat. Ja siin pole midagi vaielda pool sajandit meie vanemate ja meie endi toasoe, telekavalgus (aga muidugi ka nukogude sjatehased ja keemiakombinaadid) on meilt rvinud Ani-, Lauka-, Putki- ja Krivasoo. Jdavalt, vhemalt lhimate sajandite perspektiivis vaadates. Keegi ei ne enam seda maastikku, millest omal ajal kirjutas Jri Jagomgi. Seda enam lihtsalt pole.
On hoopis istutatud mnnid. Nemad saavad kivisel pinnal sna hsti hakkama. Ent ka Elmar Kaar tunnistab, et mnd ei ole rekultiveerimiseks kige parem puuliik. Kll jllegi pigem metsamajanduslikust aspektist vaadatuna tehismnnikud on tuleohtlikud ja neid kimbutab juurepss. Kaar hurjutab ka Eesti Plevkivi, et see pole Narva karjrides ehitanud korralikke teid rekultiveeritud metsade majandamiseks [3].
Ent koloogilisest ja looduskaitselisest seisukohast, mille tugisambaks on tnapeval kujunenud liigirikkuse vrtustamine ja kaitse, vivad need monokultuursed istandused olla suhteliselt vhevrtuslikud. Rekultiveeritud metsad ei kannata liikide arvukuse osas looduslikult uuenenud koosluste vrdlust vlja [5].
Milline oleks siis alternatiiv? See oleneb sellest, kui pikaajalist perspektiivi silmas peame. Vaadates 50 aastat ette, on praegune suhteliselt tmahukas rekultiveerimine vgagi asjakohane. Vib vaielda istanduste koloogilise ja majandusliku tasuvuse le, kuid mis siin salata rohelist noorendikku on kena vaadata.
Kui aga lhtuda pikemaajalistest ja koloogiliselt jtkusuutlikumatest perspektiividest, siis viks maastiku jtta nii, nagu ekskavaator selle mber tstab.
Loomulikult, ksitav on kas Ktteju vi Viivikonna vanade karjride isetekkelisi kooslusi saab tuua oma liigirikkusega niteks praegustele Narva karjridele. Ndsel ajal tstetakse kmnete meetrite krgustesse kuhjatisse saunasuurusi paernkaid. Kui kiiresti sellisel telisel kuumaastikul taimekasvu- vi mullatekkeprotsessid alata saavad? Kindlasti tohutult aeglasemalt kui vanades karjrides, kus katendikiht oli huke ja juba iseenesest tublisti porsunud. Ent ilmselt oleks juba praegu 3040 aastat tagasi kaevandatud alasid katmas vsastik ja noor kaasik, mis annaks varju ja toitu palju rohkematele looma- ja taimeliikidele, kui istandus seda suudab. Metsamajanduslikku kasu aga ei maksaks sellistelt aladelt lhisajanditel unistadagi.
Viimase majandusbuumi ajal vis kuulda hooplevaid vljatlemisi, et rekultiveeritud plevkivikarjride nol on tegemist maaparandusprojektiga. Viimane sillutavat teed lisaks metsamajandusele ka kinnisvaraarendusele: on rgitud ideedest rajada endistele karjridele golfivljakuid ja suvituskohti.
Asjaolu, et meie plevkivikarjrid on rajatud valdavalt loodusmaastikusse, peaks mrama ka nende kaevandusjrgse saatuse. Kohustab ju Rio de Jaineros slmitud bioloogilise mitmekesisuse kaitse leping alla kirjutanud riike tegema kik selleks, et silitada ja taastada elupaiku. Seega tuleks rekultiveerimise sihiks seada eesmrk, et endise loodusmaastiku kohal trkaks prast kaevandamist teisenenud loodusmaastik. Lpeks on pea kik kaasaja keskkonnaprobleemid taandatavad sellele, et maailmas on liiga palju golfivljakuid ja sellega kaasnevat ning liiga vhe alasid, kus loodus saab omapi toimetada.
Lpetuseks tahaks elda, et Eesti on taas energeetilisel ristteel. Lhemal ajal peab Eesti, ehk siis meie kik otsustama, millist teed minna. Meil on reaalne vimalus lisaks juba eelpool mainitud lbi kaevandatud soodele igaveseks kaotada Puhatu ja Sirtsi soo. Samas vime ka valida tuumaenergeetika tee, mille keskkonnamjud vivad ebameeldiva nnetuse korral kuhjaga letada mnesaja ruutkilomeetri soode ja rabade kadu. Seega tuleb hoolikalt kaaluda erinevate alternatiivide plusse ja miinuseid ning valida oma vimalike kahjude poolest sobivaim variant.


[1] Jesaar, Aino-Monika 2002. Kuni sda kik purustas... Vaivara ja Alutaguse valla majandus ja omavalitsused 1944. aastani. Ida-Virumaa.
[2] Jagomgi, Jri 1966. lipilaste ekspeditsioon Alutagusele Eesti Loodus 17 (2): 127128.
[3] Kaar, Elmar 1998. Rekultiveerimine Eestis. Teaduse ajaloo leheklgi Eestist XII, Metsateaduse ajaloost Eestis. Tallinn, Teaduste Akadeemia Kirjastus.
[4] Maack, Matti; Mndmets, Aavo; Freiberg, Allan 1997. Sirgala-35. Tallinn, Disantrek.
[5] Sepp, Mait; Pensa, Margus 2007. Mis saab maast prast kaevandust: Ktteju karjri lugu Eesti Loodus 58 (9) 510513.
[6] Varb, Nikolai; Tambet, lo (koost.) 2008. 90 aastat plevkivi kaevandamist Eestis.
[7] Vaus, Mart 1970. Eesti plevkivikarjride pinnaste metsakasvatuslikud omadused. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinna Botaanikaaed. Tallinn, Valgus.
[8] Vihalem, Mart 1990. Geotsiid! Eesti Loodus 41 (12): 338344.



Mait Sepp, Margus Pensa
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012