Eesti Looduse fotov�istlus
2009/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2009/11
Piiludes plevkivitstuse hlli

Plevkivi, ht Eesti thtsamat maavara, on siinmail tuntud juba mitu sajandit. Kirjalikes allikates mrgitakse seda esimest korda 1777. aastal. Kaevandatud on plevkivi muidugi mrksa lhemat aega. Kus pris esimese karjri auk tpsemalt asub, seda ei tea paraku keegi. See koht vib olla kusagil seal Kohtla-Jrve Jrve linnaosa kirdepiiril, kunagise Jrve vallamaja lhedal.

Esimesed katsetuseks saadetud plevkivipuudad lksid kttepuuduses vaevlevasse Petrogradi teele 1916. aasta juunis Jrve misa klje alt. Katsetused tehti Peterburi poltehnilises ja tehnoloogilises instituudis.

16. novembril 1916 kinnitati plevkivi ametlikuks nimetuseks kukersiit: Kukruse misa jrgi, mille lhedal paikneb ka plevkivikihtide avamusala.
Kivi- ja pruunsest tunduvalt kehvemate nitajatega plevkivi sai ktteainete peakomiteelt rohelise tule ja samal aastal hakati Pavandu krtsi lhedale rajama esimest karjri [1]. See koht on Kohtla-Jrvel smboolselt thistatud vagonetist mlestusmrgiga.
Nii vib just Jrve ja Kukruse piirkonda pidada meie plevkivitstuse hlliks. Siin kandis on ju liikvel isegi hulk legende selle kohta, kuidas plevkivi Kukrusel avastati. Seda pruuni kivi vedeleb siinsetel pldudel kllaga.
he pajatuse jrgi otsustanud klamees endale plevkivist kerise laduda (teise tlgenduse alusel ehitanud ta terve sauna). Kergekaaluline kivi, lihtne tassida. Esmaktmise peval aga ilmnes: sauna panid, kla lks. Teine, mnevrra usutavam lugu rgib karjastest, kes lehmi valvates ladusid lkke mber kttesaadavatest kividest tuleaseme. Lke ples ra ja kivid samuti. Thelepanelikud karjased olid sellest imeasjast oma misnikule ette kandnud. Too aga andnud teada Peterburi akadeemikutele, kes thtsat nhtust uurima sitnud.
Viimast rahvajuttu viks lausa uskuda: Kukruse misnikud Tollid olid ju tuntud oma teaduslembelisuse poolest. Polaaruurija Eduard von Tollist kirjutati mullu Eesti Looduse mrtsinumbris. Tema ajaloohuvilisest onu Robert von Toll pani aga misa viinakgi juba 1870. aastail plevkivikttele.

Kirjalikesse allikatesse judis plevkivi ligi sada aastat enne vana Tolli viinakgi katseid. Teadaolevalt mrkis tuntud rahvavalgustaja ja toona Pltsamaa pastor August Wilhelm Huppel (17381819) aastal 1777 kirjalikult ra, et kusagil Eestimaa vikese misa juurest leiti likivi[1, 2].
Vib arvata, et plevast kivist teati siiski juba vhemalt pool sajandit varem. Peaaegu kikidest prast Teist Maailmasda ilmunud raamatutest, mis tutvustavad meie pruuni kulda, leiame seda laadi tsitaadi: Loodusuurija, rnnumees ja arst Johann Anton Gldenstdt (17451781) kirjutas oma reisimrkmeis, et 1725. aastal avastati Jhvi lhedal kivi, mis stamisel tuld vtab. Need reisimrkmed avaldas 1787. aastal juba prast Gldenstdti varajast surma tuntud saksa zooloog, geograaf ja Venemaa uurija Peter Simon Pallas (17411811) [1].
Tavaliselt pole vite juurde viidet lisatud vi on see kuidagi hmane [1, 3]. Igal juhul viib tsitaat mttele, et meie maale nii olulise vihje pani Gldenstdt kirja oma ainsas reisiraamatus, mille saksakeelne pealkiri klab tlkes Reis lbi Venemaa ja Kaukaasia. Selle esimene osa ngi testi Pallase toimetatuna trkivalgust aastal 1787.
Paraku, lehitsenud lbi Gldenstdti Kaukaasia-reisi (17681775) mlemad raamatud, polnud sealt leida htegi vihjet Eestimaale, veel vhem plevkivile. Ja miks pidanukski: tema ekspeditsioon ju siia ei ulatunud.
Siiski ei maksaks Gldenstdti plevkivi esmamainijate nimekirjast veel pris maha kanda. Riiast prit noor, andekas ja mis kige thtsam, vga hoolikas maadeuurija tegi Venemaal kiiret karjri: 25-aastasena valiti ta akadeemikuks. Naasnud kuulsusrikkalt reisilt Peterburi, oli Gldenstdt aktiivselt tegev Vabas Majandushingus, mis oli ja on praegugi eraalgatuslik organisatsioon, et edendada Venemaa majandust.
Kuigi see vajaks tpsemat uurimist, vib kaudsete allikate [4] alusel arvata, et Gldenstdt mainis plevkivi Venemaa teaduste akadeemia juubelile phendatud knes, milles muu hulgas propageeriti kohalike ktuste kasutuselevttu.
Ent need olid vaid esmamainimised.

Plevkivi esimese kirjeldaja au langeb seniste teadmiste jrgi Anton-Johann Engelhardtile (17291808), kes uuris plevkivi Rakverest kmmekonna kilomeetri kaugusele jva Kohala, toonase nimega Tolksi misa maadel. Seega esmakirjelduse au jb Lne-Virumaale, praegusele Smeru vallale.
Engelhardt tegi plevkiviga rohkesti katseid. Kuumutades sai ta tumeda sitke massi, mis jahtumisel tardus. Oma tulemustest kandis Engelhardt Peterburis ette juba mainitud Vabale Majandushingule [1].
Anton-Johannist on vhe teada. Ta sndis Riias ja kutsuti 1780. aastal Peterburi, kus hakkas krge ametnikuna Liivimaa majandust kureerima. Hoopis kuulsamad on tema pojad Christoph (17621831) ja Georg (17751862). Esimene oli sjavelane ja Potjomkini adjutant, teine aga koolihariduse arendaja Venemaal kuulsa Tsarskoje Selo ltseumi asutaja.
Nagu kik maailma von Engelhardtid olid ka Anton-Johann ja Tartu likooli esimene geoloogiaprofessor Otto Moritz Ludwig von Engelhardt (1779-1842) omavahel sugulased, ent seda 16. sajandil elanud esiisa Caspari kaudu.
Johann Gottlieb Georgi (17291802) oli teadaolevalt jrgmine, kes asus plevkivi uurima. Ja sedagi korda praeguse Lne-Virumaa aladel, Vanamisa ja juba tuttava Kohala misa maadel. Nagu paljud 18.19. sajandi teadlased, oli ka Pommerimaalt prit Georgi laialdaste huvidega mees: hariduselt arst, keemik, harrastuse poolest botaanik, elulaadilt geograaf. Koos Pallase ja rootsi botaaniku Johan Peter Falckiga (17321774) vttis ta osa mitmest ekspeditsioonist Siberisse. Eriti huvitas teda Baikali jrv.

Esimeseks teaduslikuks publikatsiooniks peetakse 1789. aastal (teiste allikate jrgi 1791. aastal) avaldatud Johann Gottlieb Georgi artiklit plevkivieksperimentide kohta [1, 5]. Maagist sai ta 40% toorli, lejnu hlmas vesi, savi ja lubjakivi. Ilmselt suure lisisalduse tttu on Georgi kasutanud plevkivi kirjeldamisel sna Bergpecherde, mida on tlgitud kui mepigiaine [1].
Sellist pruunikat, kihilist, savikat ja bituumjat kivimit leidis Georgi Vanamisa ja Kohala misa maadelt toonases mistes vga suurelt alalt. htlasi on ta oma ts maininud, et plevat kivi loobivad karjased lkkesse. Kas see pole sarnane Kukruse legendiga? Muide, georgiin ehk jorjen ehk daalia on saanud oma nime Johann Gottlieb Georgi jrgi.

Jrgmine uurimus plevkivist valmis ligi pool sajandit hiljem Gregor (Grigori Petrovit) von Helmerseni (18031885) sulest. Tulevase akadeemiku ja kindralleitnandi tid peetakse jllegi tihti esimesteks teaduslikeks uuringuteks plevkivi vallas [6]. Vaieldav esikoht kll, kuid Eesti memeeste ja plevkivikeemikute ajalooksitlused algavad sageli just Helmerseni tdest.
Igal juhul kis toona majori aukraadis Helmersen (ta kuulus meinseneride korpusse, mis oli poolmilitaarne asutus oma sjaveliste auastmetega ja mundriga) aastatel 18381839 mda Eestimaa kubermangu ringi ja uuris phjalikult siinset plevkivi Keila-Joa astangus bituminoosset savikilta" (diktoneemaargilliit) // wiki andmeil ei ole seda ige nimetada kildaks http://et.wikipedia.org/wiki/Dikt%C3%BConeemaargilliit// (igus, selleprast vis selle bitumin... panna jutumrkidesse, kuna sellal tunti seda sellise nime all) ja praeguses mistes kukersiiti taas Kohalas ja Vanamisas.
1838. ja 1839. aastal ilmusid mendusajakirjas Gorni urnal artiklid, kus Helmersen vttis kokku Eestimaal tehtud uuringud. Muu hulgas kirjeldas ta seda, kuidas Vanaklas (taas-)avastati plevkivi. Ka selles loos on mningaid sarnasusi Kukruse legendidega. Nimelt kaevati Vanamisa klas kaevu. August vlja tstetud kividest ladunud lapsed vanematele sgitegemiseks kolde. Tule stamisel plenud ka kolle suure leegiga.
Plevkivi majanduslikule tarvitusele andis Helmersen kriitilise hinnangu. Ta leidis, et plevkivi varud on kll suured ja sobivad lahtiseks kaevandamiseks, ent ei suudaks konkureerida Inglise kivisega. Seetttu tasub seda tarvitada vaid kohapealseks vajaduseks Peterburi vedada poleks majanduslikult mttekas.
Helmerseni td olid vga phjalikud: Vanamisa maadele rajas ta plevkivi uurimiseks kuusteist urfi ning katsetas ka litootmisega. Kummalisel kombel sai ta plevkivi lisisalduse hoopis viksema kui Georgi: vaid 9,512% [1, 2, 6].
Erinevalt eelnevatest plevkiviuurijatest polnud Gregor von Helmersen enam valgustusajale tpiline entsklopedistist maailmarndur, vaid selgelt spetsialiseerunud teadlane. Siiski oli tema haare ka geoloogina tohutult lai. Hdrogeoloogia, rannaprotsessid, Peipsi ja Narva je geoloogia, jajast kujunenud pinnavormid ja setted see on vaid lhike loend Helmerseni huvialadest, mida ta Eestis uuris. Venemaa avarustelt leitud kulla- ja kivisemaardlad tegid temast omal ajal he mjuvimsama teadlase.
Helmersen oli ks esimesi eluta looduse kaitsmise eestknelejaid Eestimaal. 1878. aastal Tartus loodusuurijate seltsis peetud knes tstatas ta rndrahnude kaitsmise vajaduse. Hiiumaal on Gregor Helmerseni jrgi nimetatud kiviklv. Helmersenist ja rndrahnudest on 1970. aastal Eesti Looduses phjalikult kirjutanud K. Orviku.
Jrgnevad td plevkivi alal (Fr. Schmidt jt) tehti juba Kukruse misa maadelt saadud materjaliga.

Sellega Lne-Virumaa plevkivisaaga siiski veel ei lpe. ieti kestab see ju Ubja lubjakivikarjrina praegusajalgi edasi. Seal kaevandatakse Kunda tsemenditehase tarvis lubja- ja plevkivi segu.
Kui taas ajalukku svida, juame Eesti Vabariigi esimeste kuude juurde, kui energianlja leevendamiseks avati Virumaal jrjest mitu plevkivikarjri. Esimeste seas oli ka Rakvere-Kunda raudtee lhedale jva Vanamisa maadele rajatud karjr, mis alustas td 1920., mnede allikate jrgi 1919. aastal [1, 2, 7]. Karjri esimene omanik oli riik ja see rajati plevkivikihtide avamusalale, et uurida li tootmise vimalikkust.
1924. aastal mdi kaevandamiskontsessioon Inglise kapitalile: asutati kompanii Estonian Oil Development Syndicate Ltd. ja sinnasamasse, karjri klje alla hakati ehitama litehast.
Erinevatest riikidest prit investorite vidujooks Eesti litootmise turu hivamiseks algas tehnoloogilises mttes suhteliselt thjalt kohalt. Teati, et plevkivist saab vrtuslikku li, ent kuidas seda tstuslikes mahtudes ktte saada? Sellist tehnoloogiat maailmas ieti veel polnud. 19. sajandil oli kll otimaal kasutatud plevkivi keemiatstuses, kuid sealne tehnoloogia ei sobinud siia. Nii tuli teoreetiline pool igal tehasel endal vlja nuputada. Inglise investorid lksid Vanamisa katsetehases seda teed, et kasutasid vljastpoolt ketavat lamavat prdahju. pevas kavatseti toota kuni 24 tonni li [1].

Vanamisa katsetehase tehnoloogial oli jumet, sest siin keedeti plevkivist protsentides vlja oluliselt rohkem li kui niteks Kivili vi Kohtla-Jrve tehastes. 1940. aasta 10. septembri Rahvalehes hindasid uued vimud Vanamisa eksperimente krgelt, vites, et seal andis plevkivi keskmiselt 28% li, samal ajal kui teistes tehastes ji see suurus 1620% kanti. Vanamisa saavutusi soovitati juurutada punase viisnurga all ttaval Kohtla-Jrve litehasel.
Paraku ei nita protsendid sageli suurt midagi. Inglaste kavandatud tehnoloogia vis li kll kivist rohkem vlja anda, aga kukersiit paakus ja ummistas prdahju kiiresti, selle lbilaskevime oli vike. Paakunud plevkivi kttesaamiseks tuli tootmine tkiks ajaks peatada. Kapitalismi oludes thendas see aga kiiresti saabunud finantsraskusi, omanikevahetusi ja muid ebameeldivusi. Lpuks tuli tehas sulgeda. Kes teab, kui inglastel olnuks rohkem nne, oleks ehk praegu Kunda ja Rakvere vahel laiunud samasugune linn nagu Kivili vi Sillame, oma tstuse ja tuhamgedega.
Vanamisa plevkivikarjr lpetas oma tegevuse 1931. aastal. Kokku toodi karjrist vlja 34 000 tonni plevkivi [1]. Praegu on see ligikaudu Eesti Plevkivi pevatoodang.
litstuse epopast ji Vanamisa klje alla Aresi kla maadele maha umbes 800 meetri pikkune lne-idasuunaline karjrivagumus ja veidrad vundamendid-varemed noorukese mnnisalu all. Kla majade vahel asub aga pikk vallseljak, mis oli karjri aherainemgi; litehase jtmete ehk poolkoksi ladestuskohast on ndseks saanud peaaegu mrkamatu kngas kla taga.
Vanaklast mitte eriti kaugel alustas 1926. aastal td Ubja plevkivikaevandus. Kunda tsemenditehase tarvis murti siin plevkivi nii karjris/karjrides/karjriviisiliselt kui ka allmaakikudes kuni 1959. aastani. Selle ajaga kasvasid aherainemed ja kujunes vlja vike tlisasula, mille eluolust on raamatus 90. aastat plevkivi kaevandamisest Eestis vrvikalt kirjutanud teenekas plevkiviuurija Arvi Toomik, kelle lapseplv seal mdus.

Plevkivitstus pole seega ainult Ida-Virumaa monopol. Seda jagub sbralikele naabritelegi nii le Narva je kui ka lnepoolsetele semudele. Lnevirulased ei pea naabreid kadestama litehaste, poolkoksi, aherainemgede ja alt thjaks kaevandatud maa prast. Need kik on Lne-Virumaal endal olemas. Tsi, Ubja kaevanduse aheraine on kll tee-ehituseks laiali veetud ja litehas lagunenud, kuid ikkagi.
Lpetuseks tahaksin juhtida thelepanu seigale, et kik varemed, mis plluservas sammalduvad, pole endised karjalaudad. Ootamatutest kohtadest vib leida vga huvitavaid ajaloo jlgi. Omaette ksimus on, kuidas me neisse suhtume. Kas Eesti plevkivisaagast on midagi ppida ja jreltulevatele plvedele talletada? Vi matame need piinliku mlestusena olmeprgi alla, mida Vanakla litehases ja vanas Ubja karjris leidub ohtralt?
Tstusprand, nagu tehased ja karjrid, pole vaid Ida-Virumaa vi Tallinna prusmaa. Suuremad ja viksemad kitised on juba aastasadu Eesti maastikke kujundanud. Paljudest inimese tehtud aukudest vi kuhjadest on saanud Eesti looduse osa, millel on huvitav tekkelugu ja kes teab, vib-olla isegi teaduslugu. Vaadake, kas teie tagaaias ei ole mnda sellist.

1. Varb Nikolai.; Tambet lo. (koost.) 2008. 90 aastat plevkivi kaevandamist Eestis.
2. Luts, Karl. 1939. Plevkivi meie rahvuslik suurvara. Elav Teadus 91. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu.
3. Aarna, Agu. (koost.) 1954. Plevkivi. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.
4. Копелевич, Юдифь Хаимовна 1997. Иоганн Антон Гильденштедт 1745-1781. Москва: Наука.
5. Allik, Anatoli. (koost.) 1968. 50. aastat plevkivi kaevandamist. Valgus, Tallinn.
6. Raukas, Anto.; Viiding, Herbert. 1993. Akadeemik Gregor Helmersen ja tema osa Eesti geoloogias. Teaduse ajaloo leheklgi Eestis IX. Tallinn.
7. Kattai, Vello. 2003. Plevkivi likivi. Eesti geoloogiakeskus, Tallinn.



Mait Sepp
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012