Eesti Looduse fotovõistlus
2009/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
tööjuhend EL 2009/12
Lennumeistrite pildistamine

Hämarik on metsa enda alla matnud, kuid metsalagendikul kestab päev pisut kauem. Ei ole veel õige aeg lahkuda. Järsku reageerib silm millelegi heledale, mis nüüdseks täielikult pimeduse vangis olevast metsast välja sööstab. Vaevalt kahe meetri kõrgusel maapinnast liugleb händkakk mänglevalt, kordagi tiibu liigutamata oma jahipostile. Maandumine on sama helitu ja graatsiline nagu lendki. Elegantselt sujuva liigutusega sirutab ta küünised ette ja haarab oksast, tiivad on selleks ajaks laskudes kogutud hoo endilt maha raputanud ning suur lind peatub hetkega soovitud kohas. Nüüd on minulgi jälle mahti hingata. Võimas.

Linnud oma eri lennustiilidega on köitnud inimeste meeli ammustest aegadest saadik. Paljud kunstnikud ja insenerid on võtnud oma töödes lindudelt malli. Pole siis ime, et enim harrastatav loodusfotograafia haru on lindude pildistamine. Kõige atraktiivsem osa on seejuures lennufotode tegemine, sest just lennates eristuvad linnud teistest loomadest ja köidavad oma vaba ja kiirelt edasi viiva elustiiliga inimeste meeli.

Ei pea vist lisama, et lendavate lindude pildistamine on ka kõige raskem osa nende jäädvustamise puhul. Kõige ilusamad asjad peavadki olema rasked. Muidu kaotaks inimene kiiresti huvi. Nii juba on kord meie mõistus kokku seatud, et ta vajab pidevaid proovikivisid. Lindude pildistamine on proovikivi. Linnud teevad lennates tuhat trikki ja nende kõigi fotole kogumisest võib saada tõeline hasart. Ja siis on veel erisugused kiirused, liigid ja valgused! Igavuse all ei pea linnupildistaja kannatama.

Lennu eri faasid. Pildistamine nõuab alati eeltööd, lennupildid veelgi enam. Kõigepealt tuleb tunda eri lennufaase, sest neist igaühel on oma aeg ja kiirus. Sisuliselt koosneb lend kolmest faasist: õhkutõus, lendamine ja maandumine. Olenevalt lennu sihist võib lendamine asenduda ka liuglemise või sööstmisega. Analüüsime neid faase pildistamise seisukohalt: meid huvitab kiirus, hea foto saamise võimalikkus ja linnu poos atraktiivsuse mõistes pildil.
Õhkutõus või äratõuge algab tavaliselt mingilt pinnalt, näiteks oks, pesa, maapind, vesi vms. Õhkutõusul rakendavad linnud korraga töösse nii jalad kui ka tiivad. Seega on õhkutõus äärmiselt jõuline ja äkiline hetk, mida on keeruline täpselt ennustada. Viie palli süsteemis pildistamise raskusastme skaalal saaks õhkutõus viis palli.
Lind liigub suhteliselt pika vahemaa väga lühikese ajaga suunas, mida ei saa täpselt ennustada. Seetõttu on teda kadreerida ja fookuses hoida äärmiselt raske. Häid pilte saab tihti teha ainult suurematest lindudest, kes on paigaltstardist üpris aeglased (kotkad, kakud).
Väga häid pildivõimalusi pakuvad veelinnud, kes kasutavad õhkutõusul hoojooksu, ise samal ajal tiibadega vehkides. Väiksemad linnud ja värvulised, kes peamiselt tõusevad õhku istumisoksalt või maapinnalt, nii kiireid ja kergeid tulemusi ei paku.
Lennu faasidel on mitu rolli: ühest kindlast kohast teise jõudmine (poegadele toidu viimine), varitsus- või puhkekoha vahetamine, saagi tabamine ja põgenemine. Ühest kohast teise jõudmiseks kasutavad kõik linnud sirgjoonelist ja konkreetset lendu, milles ilmnevad hästi lindude lennustiilid (rähnidel lainetamine, värvulistel kiirete tiivalöökidega lend, tuvidel heitlemine, kotkastel laisad liigutused jne.), mis tihti tulenevad nende suurusest ja läbitavast maastikust. Sellel lennul on kindel eesmärk.
Varitsus- või puhkekoha vahetamisel ei ole päris kindlat sihti, on vaid lootus, et uues kohas läheb paremini, seetõttu kasutatakse selleks nii vähe energiat kui võimalik. Sestap välditakse tiibadega vehkimist ja kasutatakse osavalt tiibade kaldenurki, mida inimesed rakendavad lennunduses, ja liueldakse järgmisele asukohale.
Liuglennud on lühikesed, kõige rohkem sadakond meetrit. Muidugi kombineeritakse ka liuglendu tavalise lennuga. Hea näide on jälle rähnlaste lend, kus rapsitakse kiirelt mõned tiivalöögid ja siis liueldakse taas kümmekond meetrit.
Saagi tabamine ja põgenemine on kõige kiiremad lendamisviisid. Sööstmine on omane ainult röövlindudele. Maailma kiireim sööstja rabapistrik suudab saavutada kiiruse 300 km/h. Kiirus on oluline saagi tabamiseks. Hoopis hämmastavam on see, et linnud suudavad täiskiiruselt pidurdada hoo hetkega peaaegu täielikult.
Pildistamise seisukohalt on liuglend üks meeliköitvamaid, sest see kulgeb väga ühtlaselt – saab rahulikult kaameraga jälgida. Ühtaegu on tiibadel kogu aeg samasugune asend, mis näeb pildi peal äärmiselt atraktiivne välja: siis on lind absoluutselt sümmeetriline. See rõõmustab nii vaataja kui ka fotograafi silma.
Samas on väga paeluv ka sööstmine, sest siin on tiivad sätitud samuti sümmeetriliselt, kuid pole täislaotuses välja sirutatud, vaid hoopis küünarnukist pooleldi kõverdatud. Need pildid väljendavad jõudu ja kiirust. Sedasama peab selles situatsioonis ilmutama ka linnufotograaf.
Maandumisel saabub lind oma lennu sihtpunkti: mõni istumiskoht, pesa või vesi. Maandumine on lennufaas, mida saab kõige lihtsamini pildistada. Esiteks on laskumiskohta erinevalt teistest lennufaasidest palju kergem ära arvata. Teiseks, maandumine on kõige aeglasem hetk linnu lennus. Õnneks on maandumine ka äärmiselt köitev hetk, sest siis kasutab lind hoo pidurdamiseks tervet oma tiivalaotust ning jääb pildile täies hiilguses.

Väiksed kiired ja suured aeglased. Linnufännide silmad löövad tavaliselt särama suuri linde nähes (kotkad, kakud, kullid, kured). Suured linnud on kartlikumad ja neid on vähem, sest nad vajavad suuremat kodupiirkonda. Seepärast hinnatakse ka nende lennupilte kõrgelt. Teiselt poolt on suuri linde lennust pildistada jällegi lihtsam, sest oma kogukuse tõttu on nad lennus palju aeglasemad. Nõnda võib linnufotograafias kindlalt eristada suurte ja väikeste lindude pildistamist.
Väikesed vurrid on ülikiired ja nende tabamine fotol palju raskem. Tavalise rasvatihase pikkuseks noka otsast saba tipuni saame ligikaudu 14 sentimeetrit. Lennates on tema tiibade siruulatus 24 cm. Selleks et jäädvustada teda 300 mm objektiiviga 36 mm x 24 mm suurusele sensorile nõndaviisi, et tiivad ei puutuks vastu servi, tuleb pildistamishetkel olla umbes 2,4 meetri kaugusel. Nii lähedal olevat lindu läbi objektiivi jälgides on äärmiselt raske tema lennutrajektoori tabada, sest fotograaf peab ennast liigutama sama palju kui lind. Isegi kui fotograaf seda suudaks, ei võimalda tänapäeva fotoseadmed sellist hetke teravana jäädvustada. Käsitsi teravustamine ei tule ka siin kõne alla.

Fototehnilised nüansid. Ennekõike soovin ma avaldada austust vana kooli pildistajatele, kes oma praeguses mõistes algelisest fotoaparaadist hoolimata – pimedad ähmased pildiotsijad, autofookuse puudumine ja tohutu katikuviivitus – ikkagi üritasid lindudest lennupilte teha. Nende fanatism oli niivõrd suur, et vahval hetkel tuli proovida ja unustada oma kaamera puudused ja filmilindi hind.
Moodsa tehnoloogia ajastul on lihtsam. Esiteks on pildiotsijad suured ja valged: on täpselt näha, millal linnu kujutis on kaadris teravdatud. Teiseks on välja mõeldud kiire autofookus, mis suudab piltniku oskuslikul tegutsemisel linnu kujutise tema liikumise vältel ise teravana hoida. Ole ainult mees ja hoia fookustamispunkt linnul.
Kolmandaks on meil kasutada ülivalgusjõulised teleobjektiivid (F/2,8) ja kvaliteetsede ISO-tundlikkused (ISO 1600 või kõrgem), kuivõrd vanasti pidi leppima peamiselt ISO 100-ga, ehkki natuke hiljem sai lausa ISO 400 lubada. Mõistagi oli säriaeg sellise tundlikkuse puhul niivõrd aeglane, et teravaid pilte sai ainult keskpäevase valguse käes. Ja neljandaks saame kasutada kiiretele hetkedele optimeeritud fotokaameraid, mis võimaldavad teha 8–10 kaadrit sekundis. Ühes sekundis kümme kaadrit! See on kõigi linnupildistajate unistus, sest nüüd saab tähelepanuväärsetest hetkedest palju rohkem pilte ja pärast võib arvutiekraanil kõiki lennufaase peensusteni uurida.
Kui lähen välja linde pildistama, võtan kaasa järgmised seadmed: kiire kaamera, mille ISO-tundlikkus on keeratud vähemalt 800 peale, valgusjõuline objektiiv koos konverteritega (1,4 x, 1,7 x ja 2 x). Konverterite puhul tuleb arvestada, et need aeglustavad kaamera fookustamiskiirust: 2 x on kõige aeglasem ja 1,4 x vaevalt tuntav; 1,7 x jääb sinna vahele. Konverteri paigaldan objektiivi ja kaamera vahele linnu suuruse ja valgusolude järgi.
Valin jälgiva fookustamisre˛iimi (Continuous): kaamera otsib siis fookust selle aja vältel, kui päästikunupp on pooleldi alla vajutatud. See on väga oluline nüanss, sest unustades kaamera ühekordse fookustamise (Single) peale lukustatakse fookus sinna, kus see esimesena kätte saadi. Olenemata, kuhu lind edasi liigub, jääb fookus päästikunuppu all hoides sinna pidama.
Fookuspunktidest aktiveerin ma keskmise, sest see on tavaliselt kõige tundlikum ja täpsem punkt. Valides mitu punkti, kannatab fookustamise kiirus, seetõttu peaks peavalikus olema ainult üks aktiivne punkt. Linnupildistamise tarbeks soetatud kaamera funktsioonides on oluline võimalus laiendada fookuse punkti vaikimisi. See tähendab, et valitud ühte punkti saaks laiendada, võttes kasutusele ümbritsevaid punkte. Linnud on üsna isepäised olevused ja tihti ei suuda ka osavaim fotokütt valitud punkti täpselt linnul hoida. Nüüd tulevadki appi vaikimisi valitud abipunktid, mis saavad peapunktilt märguande, kui see on oma objekti kaotanud.
Kahtlemata nõuab linnupildistamine keskmisest suuremat süvenemist ka oma fototehnikasse. Et kaamera kasutusjuhendist aru saada ja kätt harjutada, tasub alustada kuskil linnatiigil. Kajakad on väga hea märklaud alustajale linnufotograafile, kes tahab nii enda kui oma kaamera võimeid proovile panna. Ennekõike linnakajakad, kes inimest ei karda ja lubavad end rõõmsalt katsejänestena kasutada.

Kaasavedamine ja liikumine pildis. Eespool oli juba juttu kaasavedamisest, kuid peaasjalikult piltide teravdamise mõttes. Kindlasti pole paremat võtet kiiruse rõhutamiseks kui aeglane säriaeg, mis paneb linnu tiivad ka staatilise foto vahendusel liikuma. Et neid pilte teha, peab olema talletunud teatud kogemus lindude lennukiiruste kohta. Näiteks säriaeg, mis on kohane värvuliste kiirete liigutuste elavamaks pildistamiseks, ei sobi aeglasemalt lehvitavate kotkaste puhul üldse. Liikumispiltide puhul on äärmiselt oluline kaasavedamise kiirus, mis peab ühtima linnu kiirusega, sest ainult niiviisi saab linnu pea kujutis olla terav ja tiivad jõulistest liigutustest udused.
Seega saab linde pildistades toetuda kogemustele ning katse ja eksituse meetodile. Seda hõlbustab innukas huvi lindude vastu. Algul tuleb enamjaolt arvestada ebaõnnestumistega, kuid seda magusamini maitsevad pärast need võidud, mille puhul võib kindlalt öelda, et neid hetki harjutamata ei taba.

Händkakk piidleb närviliselt vasakule ja paremale: ilmselt on täna hea jahiõhtu ja hääli tuleb igast ilmakaarest. Ei lähe minutitki, kui ehavalguses helenduv röövlind tabab saagi. Sööst on olnud edukas. Küünistes priske õhtusöök, liugleb ta nagu sabakakk, nagu helendav vaibake tuldud teed metsa tagasi. Veel korraks võib tema heledat kogu puude vahel vilksatamas näha, kuid siis on ta kadunud.



Sven Začek
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet