Sarapuu nimetust on Gustav Vilbaste seostanud taraga ümbritsetud põlluaiaga – saraga (sarg : sara), mille ääres olevat rohkesti sarapuid kasvanud [5]. Ants Viires kordab raamatus „Puud ja inimesed” [4] Vilbaste seletust ja see on jõudnud paljudesse rahvalikesse väljaannetesse.

Keeleajaloolaste jaoks pole sarapuu nimelugu olnud nii hõlpsasti avatav pähkel. Soome ja idapoolsete läänemeresoome keelte sõna sarka ’kitsas põllupeenar; metsaveer; tohu- või niineriba; villakangas’ on Eestist üles märgitud üksnes Soome lahe äärest Kuusalu kihelkonnast ja võib seal olla laen soome keelest (#).

Samas on sarapuu tuntud üle kogu Eesti keeleala (#), ka kõigist lõunapoolseimaist murrakuist, isegi Setust ja arhailiselt Leivu ja Lutsi keelesaarelt Lätis. Nii ei pea kuidagi paika väide, et „sarapuu” oleks põhjaeesti ja „pähklipuu” lõunaeesti sõna. Kõige hõredamalt on teateid sarapuu kohta just Soome lahe rannikult. Suur osa eesti murretest tunneb samas kõrvuti nii sarapuud kui ka pähklipuud, viimane näikse olevat uuem piltlik nimetus.
Sarapuu ja selle vastete levikut täpsemalt vaadates on näha, et tegemist on kõige lääne- ja lõunapoolsemates läänemeresoome keelekujudes levinud sõnaga. Peale eesti murrete on sarapuu tuntud veel Soome edelamurretes ja liivi keeles, seal nii Liivimaa kui Kuramaa murretes [3: 158]. Liivi keeles algab sõna küll t-ga: salatsiliivi tärab, kuraliivi tarābõz. Sõnaalgulisele s-ile vastab liivi keeles t siiski mõnes teises sõnaski, vrd. näiteks eesti sulg, süva ja liivi tūrgõz, tõvā. Sellise konsonandivaheldusega tüved on üldiselt väga vanad.

Seni põhjalikema keeleteadusliku analüüsi sõna sarapuu algupärast on esitanud Julius Mägiste, kes oli 1920.–1930. aastatel Tartu ülikooli läänemeresoome keelte professor ja pagulaspõlves Lundi ülikooli dotsent. Mägiste on arvanud, et sarapuu kannab endas iidset läänemeresoome puunimetust sara, mida ta võrdles saare(puu) sõnatüvega (vanas soome keeles on sarapuu tähendanud ka saart) ning samuti paju marikeelse nimetusega šarangõ. Liivi tarab-vormi puhul peab ta võimalikuks rahvaetümoloogilist seostamist sõnaga tarā ’aed’ [1: 2703].
Alo Raun, kes töötas pagulasena aastakümneid Indiana ülikooli soome-ugri keelte professorina, on oma etümoloogilises teatmikus [2] pidanud sarapuud eesti-soome-liivi ühissõnaks, jättes seejuures liivi sõna kokkukuuluvuse eesti ja soome omaga küsimärgiliseks.
Sarapuu iidsust eesti keeles osutavad nii lai murdelevik, mitmekesised murdekujud kui ka leidumine paljudes vana kirjakeele allikates alates 17. sajandist. Vanas kirjakeeles on kõige tavalisem kahe sõnana kirjutatud Sarra pu(h) (Gutslaff 1648, Clare 1730, Hupel 1977 jt, vt. 5: 268), kus vana kirjaviisi järgi näitab -rr- eelneva vokaali lühidust, vokaal lahtises silbis on aga pikk. Vokaalile järgnev h viitab samuti vokaali pikkusele.
Seda arvestades osutuvad tähelepanuväärseks 17. sajandi vormid, nagu Sarapuh (Gutslaff 1648) ja Sahra puh (Göseken 1660), mida tuleks lugeda saara puu. Esisilbi pika a-ga vormid viitavad ühelt poolt seosele saare(puu) sõnatüvega, samuti aga läänemeresoome tüvega saara, mis tähendab mitmes lähisugulaskeeles (puu, tee, jõe) haru ning sellest tuletatud tähendustega haralisi puust esemeid, adravannast jm.

Sarapuu võib murretes ilmneda ilma puu-järelosata tuletistes, nagu sarak ja sarakas (vrd. pedak, pedakas). Paraku pole ühtki teadet, mille järgi tüvisõna sara tähendaks lihtkujul sarapuud. See on pannud rahvast seostama sarapuud hilise vene laensõnaga sara, mis nii varjualuse kui ka katuskuhja tähistajana (ka sarajas, kagueesti sarai) on paraku tulnud kasutusele alles Põhjasõja järel. On loomulik, et vanade tuhmuvate tähenduste asemele luuakse uusi, mis mõtestavad puude tähtsust inimese elus. Kuid sarapuu nimetus ulatub ikkagi üle eesti keelepiiride ja on kõige tõenäolisemalt pärit ammustest aegadest, kui eesti keel ei olnud veel tänapäevases tähenduses tekkinudki.

1. Mägiste, Julius 2000. Estnisches etymologisches Wörterbuch. 2. painos. Osa VIII. Suomalais-Ugrilainen Seura, Helsinki.
2. Raun, Alo 1982. Eesti keele etümoloogiline teatmik. Maarjamaa, Rooma–Toronto.
3. SSA 2000 = Suomen sanojen alkuperä. Etymologinen sanakirja. 3. R~Ö. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Helsinki.
4. Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. 2. tr. Ilmamaa, Tartu.
5. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele Selts, Tallinn.