Eesti Looduse fotov�istlus
2010/2



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti looduskaitse 100 EL 2010/2
Gustav Vilbaste, looduskaitsja vimust sltumata

Meie looduskaitse suurmees Gustav Vilbaste judis palju: Vilbaste kui petaja, botaanik ja etnobotaanik, ornitoloog, allikate ja rndrahnude uurija, rahvaprimuse ja taimenimetuste talletaja, keelemees, teaduse popularisaator, kodu-uurija ja nii edasi. Tema laiahaardelise t hine nimetaja on kindlasti looduskaitse: kogu elu kulges selle the all; kige kaalukam oli ehk tegevus looduskaitseinspektorina.

Gustav Vilbaste kui mitmeklgse ja vimeka loodusmehe panus pealtnha justkui eri valdkondades on ikka ja jlle selline, et vrib esiletstmist. Kllap siis Vilbaste jaoks ei olnud need valdkonnad nii erinevad, kllap ei svinud ta kitsalt hte lesandesse, vaid haaras servast alati ka teiste jrele. Et Vilbaste looduskaitsetst on juba ilmunud mitu kokkuvtet [3, 4], keskendub siinne tagasivaade tema inspektoriaastatele, mis kattusid suure hiskondliku murranguajaga.

petajast inspektoriks. petajat Tartu koolides (H. Treffneri eragmnaasium ja Tartu linna poeglaste gmnaasium) sai Vilbaste jaoks mber, kui ta 22 kandidaadi seast valiti hiljuti loodud looduskaitseinspektori ametikohale aasta varem asutatud riigiparkide valitsuses (RPV). Selle ametiga alanud aastakmme (1936−1945) Gustav Vilbaste elus oli tepoolest tormiline. Kogu tema eelnev tegevus, philiselt kooli- ja teadusemehena, oli justkui sissejuhatus meistritle looduskaitseinspektorina. Jrgmine etapp loodusmuuseum [2] ja sellele jrgnenud toimekas pensioniplv on vaadeldavad rahuliku taandumise, epiloogina.
sja kehtima hakanud looduskaitseseaduse alusel kuulus kogu looduskaitsetegevuse RPV haldusse. Eelarvenumbrite jrgi ei olnud looduskaitse osakaal RPV eelarves samas kuigi mrkimisvrne, jdes alla 5%. Ennekike jid asutuse hooleks pargid, mis olid riigi hallata: Keila-Joa, Oru, Kadrioru, hiljem ka Phajrve, Toompea lossi iluaed, Iru linnus. Riigiparkide valitsust, nii nagu selle eelkijat Kadrioru valitsemise komiteed ning selle otsest jreltulijat loodushoiu- ja turismi-instituuti (LTI) juhtis kuni 1940. aasta suveni presidendi vend Peeter Pts. Tema alluvuses, praeguse knepruugi kohaselt siis avalikus teenistuses, alustasid Gustav Vilbaste (inspektor) ja Johannes Maide (asjaajaja) kahekesi meie riikliku looduskaitse esmast korraldamist.
Toonaste riigiametnike avatust, kindlasti ka phendumust oma tle iseloomustab kaudselt nende koduste telefonide avaldamine looduskaitseameti ametlikus hlekandjas, ajakirjas Loodushoid ja Turism. Sellegi ajakirja tegevtoimetaja oli Vilbaste, kes jtkas juba Loodusvaatlejast tuttavat tava, rgitades huvilistel prast kella 15 helistama oma kodusele telefonile: 312 49. Kllap oli Vilbastel, kes elas otse Kadrioru serval Vase tnaval, direktoriga kokkulepe, et osa tasju, muu hulgas ajakirja toimetamine, vib teha kodustes oludes. Kahtlane, kas ta kodus ttades mingit taja lppu ehk kella kukkumist ootas.
Saavutused, milleni viie aastaga juti, on meile ldiselt tuttavad [5]. aastail 19361941 veti looduskaitse alla 549 objekti, pooled neist juti maastikul ka thistada (LK-posti foto). Vaevarikas t oli abiliste (usaldusmeeste) leidmine ja kasvatamine, ametiasutusena tuli pidada tihedat kirjavahetust ja korraldada koosolekuid. Vlitd he vi teise loodusmlestise kohapealne levaatus olid Vilbastele eriti meele jrele. Arhiividokumentidest nhtub, et tema vlitde graafik oli tihe (niteks 1936. aasta suvel kavatses ta Saaremaal jalgrattal sites vaid kahe ndalaga le vaadata peaaegu poolsada objekti, neist osa veel omakorda meretagused), kuid igale poole ta ikkagi ei judnud, sest vahel ji direktori heakskiit vljasidul saamata. Kik Vilbaste kui looduskaitseinspektori pikemad vlitd olid ametlikud ning liikuda sai ta nii palju, kui ametkonna juhid vimaldasid.

Phimtted kirjasnasse. Vilbaste jrgis klassikalise looduskaitse puhul oma lihtsaid (ja ndki aktuaalseid) phimtteid, mis ta on hsti snastanud hes hilisemas artiklis: Looduskaitse aga pab loodust puutumatult alal hoida ja kaitsta seda inimese segava tegevuse eest. Kuid looduskaitse ei ole siiski selline fanaatiline vool, mis pab alal hoida kogu loodust terves ulatuses, vaid looduskaitse tegevuse lesandeks on silitada ainult seda, mis on 1) haruldane oma esinemiselt ja 2) mis on ilus [13].
Ilmselgelt tajus Vilbaste paremini kui keegi teine Eesti tagasihoidliku (pllu)majanduse kerget survet loodusmaastikele, samas ei ritanud ta kunagi tekitada teravat vastandumist looduskaitse ja majandushuvide vahel. Jdes loodusemeheks, oli majandus temale ometi paratamatu ja esmathtis. Ka oma lemmikmaastike, loopealsete puhul ei ninud Vilbaste vajadust nende formaalse kaitse jrele ja leppis teadlasele hdavajalikuga: Kuid arenegu metsandus, suurenegu pllu ja niidu pindala, aga jetagu vimalus psivalt jlgida muutusi metsas, niitudel, loodel, liivikutel ja mujal. Selleks olgugi looduskaitsealad. [---] Ning vikesel looduskaitsealal on vimalik sama mrgata, mis laialdasel metsa kompleksil, kilomeetri-pikkustel ja laiustel rabadel, kuigi kll vaid miniatuuris. Hektaarisuurusel loopealsel vime jlgida samu muutusi, mis laialistel lookarjamaadel, mis nuavad juba tublit judu, kui neid sammuda lbi risti-pigiti, nagu on nit. JelhtmeLooVerdla kla mbruses [8].
Nendesamade loopealsete metsastamine, philiselt maanteersete alleede rajamine, mis algas hoogsamalt 1930. aastate algul, ei tekitanud temas samuti erilist tredust, kll aga kutsus ta siin les ettevaatlikkusele. Katsete nnestumise korral ta probleeme ei ninud: .. ja kui need puud peaksid kik jma korralikult kasvama, oleks see kodumaa kaunistamise hoogt suurepraseks metsastamise katseks ning mne aastakmne prast viks kindlamini tegutseda loodude ja arude metsastamisega kas vi kitsamal alal, oma kodu mbruses [7].
Kmnete rndrahnude registrisse kandja ja looduses thistaja ei kaldunud ka rndrahnude kaitse alla vtmisel rmusesse: Iga rndrahn ei ole veel loodusmlestusmrk [...], siis ei pruugi meil veel sugugi pisaraid valada suurema raudkivi hvitamise prast kuski pllul, kus neid leidub otse sadadena, olles tliks ja takistuseks igale pllukultuurile ning t mehhaniseerimisele, neid raudkive tuleb lhkuda, purustada ja ra vedada pllult, et t oleks kergem ja tulukam; et viks mahutada neid pllukive ehitistesse, taradesse vi valmistada kindlaphjaga kiviteid, mida mda on kerge liikuda sidukitel igapevastel tdel ja talitustel. Sest siin on rndrahne veel klluses [8].

Usaldusmeeste kogudus. Arvukalt lhiteateid ja killukesi vrtusliku informatsiooniga laekus Vilbastele looduskaitse usaldusmeestelt, kes olid philiselt petajad ja metsamehed. See amet oli vabatahtlik, seega pigem auamet vi lausa elukutse. Usaldusmeestest kujunes vlja omalaadne kogudus, keda Vilbaste siis vaheldumisi innustas ja manitses. Muidugi oli raske leida igast vallast head usaldusmeest, ent siiski oli nende vljalangevus ldarvu (le 500) arvestades vike.
RPV ja LTI ajakirjade kaudu sai Vilbaste pidada usaldusmeestega laiemat dialoogi, vastates seal ldhuvitavatele jreleprimistele. Tema emotsionaalsed vitlused usaldusmeestega kiguvad isegi samas artiklis pessimismist ja lootusetusest heale petajale nii loomuliku oskuseni tunnustada oma kogudust: Kuid aruanded knelevad koguni teist keelt. Suurem osa looduskaitse usaldustegelasi ei ole kogu tegevuse kestel avaldanud mingit tegevust looduskaitse ksimuste lahendamisel. Vhemalt ei ole meil andmeid selle kohta, et nad oleksid midagi teinud [...] ja teisal: ks on kindel, kui meie looduskaitse tegelaste pere ttab senise innuga, siis ei j tulemata head tulemused. Selleks tks aga kigile psivat ttahet! [9].
Sooja ja sdamliku vastuse oma ebatavalisele ettepanekule hitada kolme lhestikku elava usaldusmehe tegevus, kuna nende huvidki on jagunenud just sobivalt kolme valdkonna vahel: hel taimed ja eluta loodus, teisel seltskonnategevus, kolmandal linnud ja loomad saab Holstre valla usaldusmees Allaste: Arvate, et Teie hes paari naaberusaldustegelasega moodustate kokku he ideaalse looduskaitse usaldustegelase. See on osalt huvitavgi. Botaaniliste huvidega ja eluta loodusega tegelev usaldustegelane paneb muidugi pearhu taimedele, looduskaitset vrivatele vanadele ja omaprastele puudele ning rndrahnudele, mis on ka tegelikkuseski tendunud. Seltskonnategevusega vilunud usaldustegelane phendab oma ju propagandale looduskaitse ksimuste lahendamiseks, eriti koolis ja koosolekutel, ning sellel on vga suur vrtus looduskaitse tuleviku seisukohalt, samuti ka looduskaitse alla vetud esemete praeguses kaitses. Kui Teie veel agaralt ttate loomade ja lindude kaitse teostamiseks ning selliste phimtete alusel oma mbruse phjalikult lbi ttate, siis olete kolmekesi teinud testi ideaalse usaldustegelase t. Kik teie usaldustegelased kuulute ju hte suurde perre, kellel on hised eesmrgid ja lesanded [...] Loodushoiu- ja Turismi-instituut neb seesuguseid hinemisi meelsasti ning aitab selleks isegi kaasa [....] [10].

Tee viib haridusministeeriumisse. Vilbaste ja Maide tegidki nelja esimese aasta jooksul kogu sisulise looduskaitset. Muidugi oli neil palju tuge ka arvukast usaldusmeeste perest, teadusasutustest, looduskaitse asutusi kureerinud nukogu otsustest ja soovitustest ning Peeter Ptsi asjalikust ldjuhtimisest. Prast Maide arreteerimist 1940. aasta suvel jtkas Vilbaste veel neli aastat, nd juba ksinda.
Looduskaitsja ametikoht liikus nendel aastatel he valitsusasutuse alluvusest teise. Kitsamalt looduskaitsele orienteeritud RPV tegutses riigisekretri (Karl Terras), laiemate funktsioonidega LTI aga sotsiaalministeeriumi (minister Oskar Kask) hoole all. Juuniprde jrel LTI suleti ja selle lesanded pihustati mitme uue ametkonna vahel. Looduskaitseregister ja ssteemi alused jid ometi alles. LTI otsest igusjrglast vis aimata pika nimega asutuses vabaaja veetmise, kehakultuuri ja turismi talituses , kuhu siirdus tle Vilbaste endine kolleeg, turismi-inspektor Paul Randpld. See institutsioon hakkas vastutama riigi- ja linnaparkide, samuti suvituskohtade eest. Klassikaline looduskaitse, sh. registri pidamine, lks koos Vilbastega aga haridusministeeriumi haldusse.
Vilbaste inspektori-tkoht kuulus haridusministeeriumi teaduse ja kunstide osakonna, viimase reformimise jrel teaduse ja krgema hariduse osakonna alla (juhataja K. Saaret). Formaalselt sai Vilbaste siin parema staatuse: tema ametinimetus oli vanem looduskaitseinspektor. Sisuliselt ttas ta aga nd ksinda, looduskaitse positsioon haridusministeeriumis polnud esmathtis. Vimalik, et osaliselt tuli ka Vilbastel kaasa minna ldise hustikuga, mis oli minevikku halvustav. Eesti riigiarhiivis on sellest ajast hoiul Vilbaste aruanded (kes neid kll hinnata oskas vi hindama pidi?) mnede tollaste ja kavandatavate kaitsealade vrtuslikkuse kohta.
Vimude ebasoosingusse langenud Peeter Ptsi ja Johannes Maide aadressil teeb ta kogunisti kerget kriitikat, mida vib lugeda 1941. aastal 11. juunil avaldatud arvamusest Muuga-Uudekla linnukaitseala kohta: .. Sellel alal pidi olema endisest Liivakandi jrvest algava suure kraavi suudmes rikkalikult roostikku, mis oleks pakkunud hid pesitsusvimalusi merelindudele. Kohale sita kontrollimiseks mulle ei vimaldatud, kuigi seda nudis korduvalt Looduskaitse Nukogu. Kohal selgus, et Muuga-Uudekla linnukaitse-alal puuduvad roostikud ja teised sobivad vimalused vesilindude pesitamiseks, sest suurem osa on paljas liivik. Selleprast ei ole Muuga-Uuekla linnukaitse-alal erilisi vrtusi linnukaitse suhtes [1].
Ent nii, nagu Vilbastele enamasti tunnuslik oli, vitis kokkuvttes ikkagi ratsionaalsus: Kuid see ala on peamiselt meres (umbes 300 m rannajoonest alates mere poole), selleprast ei ole ka tarvidust veel selle ala mahakustutamiseks, sest kevadeti kogub madalale lahele suuremaid linnuparvi. Kaitse takistab neile siis jahi pidamist. Kriitilist suhtumist valitsevasse vimusse ja oma phimtete kaitsmist nitab Vilbaste mrgukirja ja kohapealse selgitustga Lasname lootaimede kaitsealal, ajendatuna punave tankide manvritest selles piirkonnas.

Saksa vimu all metsameeste sekka. Sakslased vaatasid elule Eestis pika perspektiiviga, sest sja algfaas sisendas selleks piisava kindlustunde. Kindralkomissar Litzmanni korraldusega 1942. aasta 5. mrtsist oli metsade keskvalitsusele (juhataja Franz Reidolf) tehtud lesandeks looduskaitse juhtimine, samamoodi kui oli Saksamaa praktika [11]. Okupatsiooni saabudes oli riigimetsa looduskaitseobjektide eest vastutanud riigimetsade talitus reformitud esmalt riigimetsade valitsuseks, seejrel aga metsade keskvalitsuseks.
Nd liikus ka Vilbaste kui inspektor just metsaametkonna rppe. Siin oli tema tpld haridusministeeriumiga vrreldes oluliselt avaram, kasutada sai (kuivrd sja-aastad seda muidugi lubasid) ameti juhatusel olevat metsalemate (106) vrgustikku ja jrjepidevalt ilmuvat ajakirja Eesti Mets. Head nu andvad asjalikud kolleegid asusid otse le koridori. Ameti abijuhatajana ttas le-eelmisest riigikorrast tuttav Bernhard Tuiskvere, varasem usaldustegelane ja ks 1940. aastal looduskaitsemrgi saanutest, kes veel elus vi vabaduses oli. Looduskaitseinspektor Vilbaste positsioon metsade keskvalitsuse juhatuse liikmena, kuhu kuulus heksa inimest, oli vrikas. Praktiline tegevus oli loomulikult raskendatud. Vana loodushoiu seadus justkui kehtis ega kehtinud ka. Kaitse alla vetud objekte ksitleti endistviisi kaitsealustena, uusi ei lisandunud, usaldusmeeste ssteemi taastada polnud vimalik.
ks Vilbaste varasem mte oli kaasata uute vrtuste kirjapanekul senisest enam metsamehi: Kas ei oleks vimalik igasse metskonda sisse seada metskonna mrkmete raamatut, millesse metsamehed kannaksid kik thelepandavad esemed, nit. suuremad puud, haruldased taimed, rndrahnud, huvitavad taimehingud, kaitset vrivad metsasalud jne.? [...] Kui sellase mrkmete-raamatu pidamine tehakse metsalemaile kohustuslikuks, kas siis ei saaks meie metskonnad looduskaitse suhtes selgemaks ja kas ei muutuks metskond oma ametnikelegi huvitavaks? [...] Sest misprast peab see olema just looduskaitseasutus, kes teaduslikult vi esteetiliselt huvitavad esemed vtab kaitse alla? Metsade Valitsusel pllutministri kinnitamisel peaks igus olema thelepanuvrivaid puid, psaid, taimi jtta kaitse alla ja neid lasta kanda ka looduskaitseregistrisse [6].
1942. aastal saavutaski Vilbaste selle, et metsade keskvalitsuse juhataja tegi metsalemaile lesandeks hakata pidama nn. looduskaitsemrkmikke, kuhu tuli kanda kik metskonnas leiduvad esemed ja alad, mis vrivad looduskaitset neil kaalutlusil, mida neb ette looduskaitse seadus. See mrkmik jb alatiseks metskonna kantseleisse [11]. Kahjuks pole midagi teada, kas ja kuivrd selliseid mrkmikke kasutati. Jrgmise aasta kevadel, prast Tallinna pommitamist, evakueeriti metsaamet Apja. Segaste aegade mdudes alustas pealinnas uus vim.

Nii sai Vilbaste, jrjestikku kolme vimu all, mis eelmistele otseselt vastandusid, teenida samas ametis. Kllap oleks ta saanud teenida ka neljanda ametiaja, kui vastav ametkond oleks uuesti ellu kutsutud. Kuidas ometi? Enamikul esimese vabariigi ameteis alustanutel lks ju teisiti. Vilbaste aga psis. Ta hoidus vljendamast selgelt poliitilisi seisukohti: erapooletut kirjeldust bolevike poolt vimu levtmine [12] nimetaksin kige rmuslikumana selles vallas. Ent kindlasti polnud ksnes ettevaatus tema pikaajalise kutset phieeldus. Ehk oli Vilbaste puhul erialateadmiste krval olulisem rahva enamiku sisemise hoiaku ige tajumine ja oskus inimesi innustada.

1. Eesti Riigiarhiiv, f 983, N 2, S 117.
2. Je, Lemmi 1994. Gustav Vilbaste ja Loodusmuuseum. Teaduse ajaloo leheklgi Eestist. X kogumik. Botaanika ajaloost Eestis. Tallinn: 5866.
3. Hang, Vaike 1986. Dr. Gustav Vilbaste looduskaitsetegelasena. Teaduse ajaloo leheklgi Eestist. VI kogumik. Looduskaitse ajaloost Eestis. Tallinn: 115133.
4. Laasimer, Liivia jt. 1994. Gustav Vilbaste elu ja tegevus. Teaduse ajaloo leheklgi Eestist. X kogumik. Botaanika ajaloost Eestis. Tallinn: 4357.
5. Tnisson, Andres (koostaja) 2006. Esimene Eesti looduskaitse seadus. Tallinn.
6. Vilbaste, Gustav 1938. Meie metsades on veel huvitavaid looduse mlestusmrke. Eesti Mets 1: 3233.
7. Vilbaste, Gustav 1938. Loopealsete metsastamisest. Eesti Mets 4: 143145.
8. Vilbaste, Gustav 1939. Looduskaitse ksimusi Eestis. Loodushoid ja Turism 1: 1117.
9. Vilbaste, Gustav 1939. Looduskaitse usaldustegelastest ja nende kohustest. Eesti Looduskaitse 4: 141145.
10. Vilbaste, Gustav 1940. Looduskaitse usaldustegelaste hinemisest oma tegevuses. Vastus A. Allaste ksimusele. Loodushoid ja Turism 1: 64.
11. Vilbaste, Gustav 1943. Metskondades tuleb les otsida kik looduskaitset vrivad esemed ja alad. Eesti Mets 2: 6062.
12. Vilbaste, Gustav 1943. Tervishoiuparkide korrastamisest. Eesti Mets 6: 153-155.
13. Vilbaste, Gustav 1944. Looduskaitse ja jaht Eesti Mets 5: 100102.



Andres Tnisson
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012