Eesti Looduse fotovõistlus
02-03/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 02-03/2003
Pampa rohumaadel, Patagoonia poolkõrbes ja Andide metsades

Lõuna-Ameerika on paljude loodusteadlaste unistustemaa, mis tuntud juba nooruspõlve seiklusjuttudest. Milline näeb välja hiiglaslik pampa rohuookean, millised Andide mäed? Kuidas on loodus evolutsiooni käigus arenenud niivõrd kauges kohas?


Argentina loodusteadlastega on meie instituudil kontaktid juba aastaid. Tartu ülikoolis kaitses oma doktorikraadi Argentina keskosast Córdoba provintsist pärit Juan Jose Cantero. 2002. aasta veebruaris oleme viimaks oma lubadust lunastamas ja instituudi töötajate ning kraadiõppurite rühmaga teda külastamas, et koostööd jätkata.

Argentina on hiiglaslik riik, mille ulatus põhjast lõunasse on umbes 3300 kilomeetrit. Argentina pindala on Eesti omast üle kuuekümne korra suurem. Riigi põhjaosa ulatub troopikasse, lõunapiir aga vastu Antarktika jäämägesid. Taimestik hõlmab üle kümne tuhande soontaime liigi. Argentinas elab ligi 38 miljonit inimest, kuid enamik neist linnades. Pealinn Buenos Aires on koduks kolmandikule kogu riigi elanikkonnast. Seega on suured maa-alad inimtühjad ja loodus kohati hästi säilinud.

Paarinädalase reisi kestel jõuame tutvuda vaid Argentina keskosaga. Läbides tuhandeid kilomeetreid, uurime pampa rohumaasid, vana ja kulunud Córdoba mäestikku, Patagoonia poolkõrbet ning Andide ürgseid metsi. Euroopas on taimkate tuhandeid aastaid kestnud inimtegevuse tõttu muutunud "peeneskaalaliseks": vahelduvad metsatukad, põllud-niidud ja märgalad, Lõuna-Ameerikas aga on alles suured tsonaalsed taimekooslused. Nii võib auto aknast avaneda ühesugune vaatepilt sadade kilomeetrite ulatuses. Selline ulatuslikkus on samas iseenesest lummav.

Kliimalt paikneb Kesk-Argentina soojas parasvöötmes ning meid tervitab ligi kolmekümnekraadine palavus, kuigi suve hari on lõunapoolkeral juba möödunud. Omamoodi põnev on käia maailma eri paikades, mis kliima poolest oluliselt ei erine, kuid kus isolatsiooni tõttu on evolutsioon saanud kulgeda eri rada pidi. Üks esimesi biogeograafia reegleid, mis pärit juba paari sajandi tagant, on tuntud Buffoni seaduse nime all: kliima poolest sarnaste, kuid geograafiliselt isoleeritud piirkondade loodus on erisugune. Huvitav on jälgida, millised näevad välja meil leiduvate liikide sugulased, missugused omalaadsed eluvormid on siin tekkinud, millised liigid hõlmavad eri kasvukohti.

Pampa taandub põldude ees. Pampa on Argentina keskosas tuhandetel ruutkilomeetritel laiuv rohune tasandik. Selle Atlandi ookeani poolne niiskem lääneosa on riigi tähtsaim põllumajanduspiirkond. Mullad on siin looduslikult väga viljakad ja seetõttu on kunagised looduslikud rohumaad peaaegu täielikult üles haritud. Põldudel kasvatatakse peamiselt nisu, maisi, päevalilli, sojaube ja maapähkleid; loomasöödaks ristikut ja mitmeid teraviljakultuure. Loodusliku taimkattega alasid on pampas säilinud väga vähe ning allesjäänuid ohustab ülekarjatamine ja sellest tulenevad erosioon ning kõrbestumine.

Pampa kõige silmatorkavam taim on kuni kolme meetri kõrgune kõrreline argentiina pamparohi. Kõrreliste liike kasvab pampas üle mitmesaja. Paljud eksootilise välimusega kõrrelised kuuluvad meile tuttavatesse perekondadesse, nagu aruhein, nurmikas ja luste. Kõrreliste seas leidub palju Eestis tundmatuid taimi; on korvõielisi, liblikõielisi. Tunneme ära mõned bromeelialised ja paar-kolm liiki kerajaid kaktusi perekonnast Gymnocalycium. Puud kasvavad pampas vaid jõgede orgudes, kus need moodustavad galeriimetsi. Kuigi looduslikku pampataimestikku on alles väga vähe, ei ole selle kaitseks loodud veel ühtegi kaitseala.

Sisemaale jäävad pampa kesk- ja lääneosa on oluliselt kuivemad. Andide mäestik peab kinni enamiku Vaikse ookeani poolt tulevast niiskusest. Valdavad edelatuuled (Pampiana) on jahedad ja kuivad. Siinsed ulatuslikud kuivad rohumaad ja poolkõrbed on karjamaadena kasutusel suhteliselt lühikest aega: ulatuslikum karjakasvatus algas siin alles 120–150 aastat tagasi. Liha- ja piimaveised ning lambad asendavad peaaegu täielikult kunagisi looduslikke kariloomi, kaamelite sugulasi guanakosid. Argentina on tänapäeval maailmas viies loomalihatootja; riigi tapamajades tapetakse aastas ligi 13 miljonit veist. Õige argentiinlase lemmiktoit on asado – elaval tulel küpsetatud valik loomaliha ja rupskeid.


Paaril korral silmame nandusid – pooleteisemeetrisi lennuvõimetuid linde, kes jalutavad teed palistava karjatara taga. Kohalikud karjused, gaucho’d, ei salli neid ohustatud linde. Poegade eest hoolitsev isalind võib olla niivõrd agressiivne, et ründab ka ratsanikku. Nandusid peetakse põllukultuuride kahjuriteks ning asulate juures on nad hävitatud, kaugematel karjamaadel aga veel alles.

Ühes liivasemas piirkonnas on suur tasandik kinnikasvanud luidetega, mille vahel leiame väikese järvesilma. Äkki äratab meie tähelepanu vees ujuv väikese koera suurune loom. Kes see on? Botaanikust teejuht jääb looma ladinakeelse nimetusega hätta, kuid teab, et kohalikud jahivad teda hea meelega toiduks ning kutsuvad nutriaks. Selle mõned aastad tagasi meilgi populaarse närilisest lihalooma päriskodumaa ongi siin.


Córdoba ja San Luisi provintsi piiril asub vana (üle 500 miljoni aasta vanune) kulunud mäeahelik, mille kõrgeimad tipud küünivad siiski kolme kilomeetrini. Seda nimetatakse Córdoba mäestikuks, sealse indiaani hõimu järgi Comechingonesi mäestikuks või lihtsalt keskmäestikuks. Kliima on keskmäestikus jahedam ja niiskem kui ümbritsevas pampas. Kõrge evolutsiooniline vanus ja eraldatus muudest mäestikest on põhjustanud rohkete endeemide tekke. Peale selle ulatuvad siia osade Andides kasvavate liikide levilad. Erinevalt pampast on mägede nõlvadel põllupidamine olnud raskendatud, seetõttu on keskmäestiku taimkate valdavalt looduslik. Mäestiku jalamil laiub madal ja hõre akaatsiamets. Siin-seal annavad puuvõrades värvi punaste ning kollaste õitega epifüüdid. Pooleteise kilomeetri kõrgusel merepinnast puid enam ei leidu ning laiuvad rohumaad. Looduslikult on neid karjatanud guanakod, praegu peetakse seal veiseid.

Mäestiku platool asub ka Juan Jose Cantero uurimisala. Kui Cantero viieteistkümne aasta eest siia piirkonda tuli, pidi ta kõigepealt koostama kohaliku floora määrajad. Niivõrd läbiuurimata oli see paik. Taimkatte seaduspärasusi on aidanud uurida ka Tartu ülikooli botaanikud. Keskmäestiku rohumaad jagunevad oma struktuurilt ja liigiliselt koosseisult kolme rühma: orgudes on niiskuslembene mätasjas rohustu, tasasematel mägiplatoodel paksemal mullal kõrge rohustu ning nõlvadel õhemal mullal madal rohustu. Viimane on tähelepanuväärne liigirikkuse poolest. Ilma eesmärgita mingit rekordit saavutada, on ühelt ruutmeetrilt leitud 89 soontaime liiki, mis on suurim teadaolev liigitihedus maailmas.

Jõudnud keskmäestiku madala rohustu serva, on meie üllatus piiritu: maha vaadates tundub, nagu seisaksime Eestis õhukesemullalisel loopealsel! Tegelikult aga ei leidu siin ühtegi taimeliiki, mis kasvaks meie paepealsetel niitudel. Evolutsiooni käigus on sootuks teised liigid võtnud niivõrd sarnased kujud, et tahtmatult sooviks tõmmata liigipaare: need lehed meenutavad kassikäpa rosette, need seal on justkui härjasilma noored lehed. Isegi meie varretule ohakale on vaste: maasse kaevunud kerakujuline kaktus. Miks on tekkinud selline sarnasus, teaduslikult öeldes struktuuriline konvergents? Kas niidu edukaks funktsioneerimiseks õhukese mullaga aladel on optimaalne just selliste liikide komplekt? Lubame koostööd Canteroga jätkata, et sellele küsimusele lahendus leida. Neil tähelepanuväärivatel niitudel tuleb uurida ka sobilikke majandamisviise. Ülekarjatamine võib niidu hävitada: valitsema hakkavad suurekasvulised asteldega taimed, mis muudavad edasise karjatamise võimatuks. Kariloomadega kaasnevad ka võõrliigid Euroopast, näiteks meile tuttavad võilill, humallutsern ja tuliohakas. Võõrliigid võivad teatud juhtudel saada hukatuseks paljudele looduslikele liikidele. Siin ei ole võõrad veel sedavõrd võimust võtnud kui näiteks Põhja-Ameerika rohtlates, kuid õige aeg on neil silm peal hoida.


Meie reis jätkub Andide poole. Jõuame kõrbepiirkonda, mida tuntakse Monte nime all. Sademeid on siin 80–250 mm aastas. Paljud jõed ei vii oma vett mitte ookeani, vaid lõppevad siinsamas soolajärvedes, mille ümbrus on palistatud halofiilsete paksuleheliste maltsalistega. Monte maastikku iseloomustavad liigirikkad kuivalembesed põõsastikud. Ainult hea taimetundja suudab neid süstemaatiliselt kuuluvuselt väga erinevaid põõsaid eristada. Eri päritolu liigid on evolutsiooni käigus muutunud sarnaseks: lehed on väikesed ja nahkjad, et minimeerida vee aurumist. Juured on seevastu hästi arenenud. Näiteks kreosoodipõõsa juured võivad laiuda kuni 30 meetri kaugusele tüvest, prosoopise juured aga suudavad tungida niisama palju meetreid sügavuti kuni veeni välja. Selles Argentina kõige kuivemas piirkonnas on ka oaasid, kus Andidest lähtuvate jõgede tõttu on võimalik puuvilja- ja viinamarjakasvatus. Siin, Andide jalamil, asub Argentina kuulsaim veinipiirkond Mendoza.

Karjakasvatus on tundmatuseni muutnud ulatuslikkude alade väljanägemist Montes. Siinsetel kuivadel karjamaadel hinnatakse keskmiseks karjatamiskoormuseks vaid üks lehm 20 ruutkilomeetri kohta. Tegelikult varieerub see piirkonniti suures ulatuses ja ülekarjatamine on hävitanud mitmekesise põõsastiku hapra tasakaalu ning muudab suured alad sekundaarseteks vaesunud kõrbeteks. Piirkonnas leidub ka naftat, mida pumpavad välja arvukad pisikesed "koogutajad". Asulate ümbrus on kilomeetrite viisi kaetud tuulest laiali kantud prahiga.


Kui jõuame Andide eelmäestikesse, laiub ümberringi poolkõrb. Biogeograafiliselt on tegemist Patagoonia kitsa osaga, mis piki Andide mäestikku ulatub soojemasse Argentina keskossa. Patagoonia põhiosaks peetakse jahedat poolkõrbet Colorado jõest lõuna pool. Siin on põõsad madalamad kui Monte kõrbes. Puhmaste ja rohututtide vahel äratavad meie tähelepanu astlalised viigikaktused. Paljudel puhmastel on fotosünteesiks vajalikud rohelised varred ning lehed sootuks puudu. Kõik selleks, et kallihinnalist vett kokku hoida. Andide piirkonna vulkaanilisest aktiivsusest annavad aimu kõikjal valges liivas vedelevad mustad vulkaanilised kivitükid. Väga hõreda taimestiku tõttu on mägede nõlvadel juba kaugelt jälgitavad eri värvi kivimite kihid. Mägede vahel puhuvad ajuti tugevad tuuled, mis tõstavad õhku suuri tolmusambaid.

Andides, paari kilomeetri kõrgusel on mäginiidu taimkate talvekülma, suvekuiva ja tugeva tuule trotsimiseks suisa vastu maad surutud. Kasvavad harvad rohututid. Lausa padjanditena laiuvad kaktused ning meil metsades kasvava jänesekapsa perekonna liigid. Nii mõnigi padjand meenutab pigem kivi – ilmselt on selline peitemäng kasulik herbivooride eest hoidumiseks. Seda üllatavam, kui sellisel "kivil" on ilusad suured õied – lühikest suve tuleb efektiivselt kasutada, et tolmeldajaid ligi meelitada. Siinses taimestikus leidub nii ürgseid liike, mis on pärit Tertsiaarist ligikaudu 30 miljonit aastat tagasi, kui ka alles tekkivaid uusi liike. Näiteks Eestiski tuntud ristirohu perekonnas leidub seal sadu arenevaid liike.

Inimene on ka selles karmis paigas endale elupaiga leidnud. Kohtame indiaanlasi, kes liiguvad lambakarjadega ühest kohast teise: suvel kõrgemale, talvel madalamale. Ilm mägedes on ettearvamatu ning viimati Eestis seljas olnud kampsunid tuleb jälle õlule võtta.


Ees ootab dinosauruste-stiilis mets. Oleme autoga läbinud sadu kilomeetreid mägiteid. Õhtuks jõuame piki Andide ahelikku kulgevale Argentina–Tšiili piirile. Viimaks avaneb loojuva päikese valguses kauaoodatud vaatepilt: araukaariad. Argentinas kasvavad tšiili araukaaria metsad Neuquéni provintsis kitsa ribana pikki Tšiili piiri. Kogu areaali pikkus põhjast lõunasse on umbes 200 kilomeetrit, kuid põhiline osa puudest kasvab ligi 150 km pikkusel ning 30–50 km laiusel alal. Araukaaria perekonna liike on veel Lõuna-Brasiilias, Austraalias, Uus-Guineal ning Okeaania lääneosa saartel, kuid tšiili araukaaria ainuke looduslik kasvukoht jääb just Tšiili ja Argentina piirile. Suuremate puude keskmine vanus on seal 400–500 aastat, kõige vanemad isendid on aga oma kasvu alustanud üle tuhande aasta tagasi. Araukaariad on reliktid muistse lõunamandri Gondvana mandri taimestikust, täpselt sellised puud kasvasid ka dinosauruste ajal, kuni kakssada miljonit aastat tagasi. Ümberringi laiuv vulkaaniline maastik teeb Juura-ajastu rekonstruktsiooni veelgi tõelisemaks.

Araukaaria oksad on soomusetaoliste lehtedega. Lähemalt vaadates näib, nagu oleks tegu futuristliku plastist toakaunistusega. Vanemad araukaariad on alt laasunud ning meenutavad hiiglaslikke vihmavarje, mis võivad kerkida kuni 50 meetri kõrgusele. Puud kasvavad saludena, metsad on hõredad, põlengud hävitavad tihti järelkasvu. Araukaariad on kahekojalised. Emaskäbid on lapse pea suurused ja seemned on nelja sentimeetri pikkused ja 1,5 sentimeetri laiused "küüned". Kui emaskäbi puult langeb, siis vastu maapinda põrgates ta puruneb ja paiskab seemned laiali. Kuna on hilissuvi, leiame meiegi metsa alt hulga maitselt pähkleid meenutavaid seemneid.

Tšiili araukaaria on maailma looduskaitse liidu (IUCN) kategooria järgi ohualdis. Ta kuulub ka rahvusvahelise ohustatud liikidega kaubitsemise konventsiooni (CITES) nimestikku. See tähendab, et seda liiki ei tohiks kuidagi kahjustada. Kuna aga puitu on vaja, on kohalik omavalitsus otsustanud taasmetsastada oma maad kiiresti kasvava Põhja-Ameerikast pärit kiirja männiga. Noori mände näeme peale istanduste ka mitmel pool araukaariametsa all. Pole raske ennustada, et kiire kasvu ja hea leviku tõttu on kümmekonna aasta pärast sel kohal tihe männik, kus niigi keeruline araukaaria uuenemine ei ole enam võimalik. Tšiili araukaaria on maputše indiaanlaste mägedes elavale pehuéni hõimule püha puu, sest selle puu seemned on olnud nende põhitoidus. Ka puu hispaaniakeelne nimetus – pehuén – pärineb indiaani keelest. Pehuéni hõimu territoorium, nii nagu ka tšiili araukaaria praegune levila, asub nii Tšiilis kui ka Argentinas, kahel pool riigipiiri.

Tšiili araukaaria moodustab metsi koos mitmesuguste lõunapöögi liikidega. Lõunapöök on ilmselt üks vanimaid puid maailma katteseemnetaimede seas. Siinsed metsad on olnud isoleeritud juba 30 miljonit aastat, mistõttu 90 protsenti metsade puuliikidest on endeemsed. Liigispetsiifilised on ka lõunapöökidel parasiteerivad epifüüdid ja seened. Metsa all levib kohati lausaliselt bambuseline Chusquea culeou, silma rõõmustab oranž inkaliilia ja korvõieliste sugukonda kuuluv Mutisia recutita. Lõuna-Ameerika parasvöötme metsade taimestikku iseloomustab tugev üksteist abistav seos loomadega. Siinseid taimi tolmeldavad ja levitavad loomad tunduvalt sagedamini kui muudes parasvöötme metsades. Looduse mitmekesisuse ja eripära tõttu on see mets üks kahekümne viiest Maa bioloogilise mitmekesisuse "kuumast punktist".


Lahkumisõhtul käib ringi mate – matepuu lehtedest toniseeriv tee, mida kõrre abil juuakse väikesest pudelkõrvitsast tehtud anumast. Ilma mateta ei möödu õigel argentiinlasel ühtegi päeva. Lubame Juan Jose Canterole, et tuleme kord uuesti tagasi, pikemaks ajaks. Lahendamist jäävad ootama küsimused keskmäestiku liigirikaste niitude olemusest. On vaja uurida, kuidas võõrliike (see tähendab meie liike!) kontrolli alla saada ja kuidas loodust säästvalt karjamaid majandada.

Erinevalt Põhja-Ameerikast ja Euroopast on Lõuna-Ameerikas algupärast loodust palju alles. Kahjuks ei osata seda kõike veel vääriliselt hinnata. Looduskaitse on alles lapsekingades. Kuidas küll viia sealsete inimesteni arusaam, et metsikust loodusest saab üsna varsti selle piirkonna suur väärtus? Loodetavasti aitavad kontaktid Eesti ja Ladina-Ameerika loodusteadlaste vahel sellele natukenegi kaasa.


Meelis Pärtel (1969) on Tartu ülikooli botaanikaprofessor.

Kersti Püssa (1970) on Tartu ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi doktorant.

Rein Kalamees (1967) on Tartu ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi teadur.

Nele Ingerpuu (1954) on brüoloog, Tartu ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi teadur.



Meelis Pärtel, Kersti Püssa, Rein Kalamees, Nele Ingerpuu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet