Eesti Looduse fotov�istlus
02-03/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 02-03/2003
Pampa rohumaadel, Patagoonia poolkrbes ja Andide metsades

Luna-Ameerika on paljude loodusteadlaste unistustemaa, mis tuntud juba noorusplve seiklusjuttudest. Milline neb vlja hiiglaslik pampa rohuookean, millised Andide med? Kuidas on loodus evolutsiooni kigus arenenud niivrd kauges kohas?


Argentina loodusteadlastega on meie instituudil kontaktid juba aastaid. Tartu likoolis kaitses oma doktorikraadi Argentina keskosast Crdoba provintsist prit Juan Jose Cantero. 2002. aasta veebruaris oleme viimaks oma lubadust lunastamas ja instituudi ttajate ning kraadippurite rhmaga teda klastamas, et koostd jtkata.

Argentina on hiiglaslik riik, mille ulatus phjast lunasse on umbes 3300 kilomeetrit. Argentina pindala on Eesti omast le kuuekmne korra suurem. Riigi phjaosa ulatub troopikasse, lunapiir aga vastu Antarktika jmgesid. Taimestik hlmab le kmne tuhande soontaime liigi. Argentinas elab ligi 38 miljonit inimest, kuid enamik neist linnades. Pealinn Buenos Aires on koduks kolmandikule kogu riigi elanikkonnast. Seega on suured maa-alad inimthjad ja loodus kohati hsti silinud.

Paarindalase reisi kestel juame tutvuda vaid Argentina keskosaga. Lbides tuhandeid kilomeetreid, uurime pampa rohumaasid, vana ja kulunud Crdoba mestikku, Patagoonia poolkrbet ning Andide rgseid metsi. Euroopas on taimkate tuhandeid aastaid kestnud inimtegevuse tttu muutunud "peeneskaalaliseks": vahelduvad metsatukad, pllud-niidud ja mrgalad, Luna-Ameerikas aga on alles suured tsonaalsed taimekooslused. Nii vib auto aknast avaneda hesugune vaatepilt sadade kilomeetrite ulatuses. Selline ulatuslikkus on samas iseenesest lummav.

Kliimalt paikneb Kesk-Argentina soojas parasvtmes ning meid tervitab ligi kolmekmnekraadine palavus, kuigi suve hari on lunapoolkeral juba mdunud. Omamoodi pnev on kia maailma eri paikades, mis kliima poolest oluliselt ei erine, kuid kus isolatsiooni tttu on evolutsioon saanud kulgeda eri rada pidi. ks esimesi biogeograafia reegleid, mis prit juba paari sajandi tagant, on tuntud Buffoni seaduse nime all: kliima poolest sarnaste, kuid geograafiliselt isoleeritud piirkondade loodus on erisugune. Huvitav on jlgida, millised nevad vlja meil leiduvate liikide sugulased, missugused omalaadsed eluvormid on siin tekkinud, millised liigid hlmavad eri kasvukohti.

Pampa taandub pldude ees. Pampa on Argentina keskosas tuhandetel ruutkilomeetritel laiuv rohune tasandik. Selle Atlandi ookeani poolne niiskem lneosa on riigi thtsaim pllumajanduspiirkond. Mullad on siin looduslikult vga viljakad ja seetttu on kunagised looduslikud rohumaad peaaegu tielikult les haritud. Pldudel kasvatatakse peamiselt nisu, maisi, pevalilli, sojaube ja maaphkleid; loomasdaks ristikut ja mitmeid teraviljakultuure. Loodusliku taimkattega alasid on pampas silinud vga vhe ning allesjnuid ohustab lekarjatamine ja sellest tulenevad erosioon ning krbestumine.

Pampa kige silmatorkavam taim on kuni kolme meetri krgune krreline argentiina pamparohi. Krreliste liike kasvab pampas le mitmesaja. Paljud eksootilise vlimusega krrelised kuuluvad meile tuttavatesse perekondadesse, nagu aruhein, nurmikas ja luste. Krreliste seas leidub palju Eestis tundmatuid taimi; on korvielisi, liblikielisi. Tunneme ra mned bromeelialised ja paar-kolm liiki kerajaid kaktusi perekonnast Gymnocalycium. Puud kasvavad pampas vaid jgede orgudes, kus need moodustavad galeriimetsi. Kuigi looduslikku pampataimestikku on alles vga vhe, ei ole selle kaitseks loodud veel htegi kaitseala.

Sisemaale jvad pampa kesk- ja lneosa on oluliselt kuivemad. Andide mestik peab kinni enamiku Vaikse ookeani poolt tulevast niiskusest. Valdavad edelatuuled (Pampiana) on jahedad ja kuivad. Siinsed ulatuslikud kuivad rohumaad ja poolkrbed on karjamaadena kasutusel suhteliselt lhikest aega: ulatuslikum karjakasvatus algas siin alles 120150 aastat tagasi. Liha- ja piimaveised ning lambad asendavad peaaegu tielikult kunagisi looduslikke kariloomi, kaamelite sugulasi guanakosid. Argentina on tnapeval maailmas viies loomalihatootja; riigi tapamajades tapetakse aastas ligi 13 miljonit veist. ige argentiinlase lemmiktoit on asado elaval tulel kpsetatud valik loomaliha ja rupskeid.


Paaril korral silmame nandusid pooleteisemeetrisi lennuvimetuid linde, kes jalutavad teed palistava karjatara taga. Kohalikud karjused, gauchod, ei salli neid ohustatud linde. Poegade eest hoolitsev isalind vib olla niivrd agressiivne, et rndab ka ratsanikku. Nandusid peetakse pllukultuuride kahjuriteks ning asulate juures on nad hvitatud, kaugematel karjamaadel aga veel alles.

hes liivasemas piirkonnas on suur tasandik kinnikasvanud luidetega, mille vahel leiame vikese jrvesilma. kki ratab meie thelepanu vees ujuv vikese koera suurune loom. Kes see on? Botaanikust teejuht jb looma ladinakeelse nimetusega htta, kuid teab, et kohalikud jahivad teda hea meelega toiduks ning kutsuvad nutriaks. Selle mned aastad tagasi meilgi populaarse nrilisest lihalooma priskodumaa ongi siin.


Crdoba ja San Luisi provintsi piiril asub vana (le 500 miljoni aasta vanune) kulunud meahelik, mille krgeimad tipud knivad siiski kolme kilomeetrini. Seda nimetatakse Crdoba mestikuks, sealse indiaani himu jrgi Comechingonesi mestikuks vi lihtsalt keskmestikuks. Kliima on keskmestikus jahedam ja niiskem kui mbritsevas pampas. Krge evolutsiooniline vanus ja eraldatus muudest mestikest on phjustanud rohkete endeemide tekke. Peale selle ulatuvad siia osade Andides kasvavate liikide levilad. Erinevalt pampast on mgede nlvadel pllupidamine olnud raskendatud, seetttu on keskmestiku taimkate valdavalt looduslik. Mestiku jalamil laiub madal ja hre akaatsiamets. Siin-seal annavad puuvrades vrvi punaste ning kollaste itega epifdid. Pooleteise kilomeetri krgusel merepinnast puid enam ei leidu ning laiuvad rohumaad. Looduslikult on neid karjatanud guanakod, praegu peetakse seal veiseid.

Mestiku platool asub ka Juan Jose Cantero uurimisala. Kui Cantero viieteistkmne aasta eest siia piirkonda tuli, pidi ta kigepealt koostama kohaliku floora mrajad. Niivrd lbiuurimata oli see paik. Taimkatte seadusprasusi on aidanud uurida ka Tartu likooli botaanikud. Keskmestiku rohumaad jagunevad oma struktuurilt ja liigiliselt koosseisult kolme rhma: orgudes on niiskuslembene mtasjas rohustu, tasasematel mgiplatoodel paksemal mullal krge rohustu ning nlvadel hemal mullal madal rohustu. Viimane on thelepanuvrne liigirikkuse poolest. Ilma eesmrgita mingit rekordit saavutada, on helt ruutmeetrilt leitud 89 soontaime liiki, mis on suurim teadaolev liigitihedus maailmas.

Judnud keskmestiku madala rohustu serva, on meie llatus piiritu: maha vaadates tundub, nagu seisaksime Eestis hukesemullalisel loopealsel! Tegelikult aga ei leidu siin htegi taimeliiki, mis kasvaks meie paepealsetel niitudel. Evolutsiooni kigus on sootuks teised liigid vtnud niivrd sarnased kujud, et tahtmatult sooviks tmmata liigipaare: need lehed meenutavad kassikpa rosette, need seal on justkui hrjasilma noored lehed. Isegi meie varretule ohakale on vaste: maasse kaevunud kerakujuline kaktus. Miks on tekkinud selline sarnasus, teaduslikult eldes struktuuriline konvergents? Kas niidu edukaks funktsioneerimiseks hukese mullaga aladel on optimaalne just selliste liikide komplekt? Lubame koostd Canteroga jtkata, et sellele ksimusele lahendus leida. Neil thelepanuvrivatel niitudel tuleb uurida ka sobilikke majandamisviise. lekarjatamine vib niidu hvitada: valitsema hakkavad suurekasvulised asteldega taimed, mis muudavad edasise karjatamise vimatuks. Kariloomadega kaasnevad ka vrliigid Euroopast, niteks meile tuttavad vilill, humallutsern ja tuliohakas. Vrliigid vivad teatud juhtudel saada hukatuseks paljudele looduslikele liikidele. Siin ei ole vrad veel sedavrd vimust vtnud kui niteks Phja-Ameerika rohtlates, kuid ige aeg on neil silm peal hoida.


Meie reis jtkub Andide poole. Juame krbepiirkonda, mida tuntakse Monte nime all. Sademeid on siin 80250 mm aastas. Paljud jed ei vii oma vett mitte ookeani, vaid lppevad siinsamas soolajrvedes, mille mbrus on palistatud halofiilsete paksuleheliste maltsalistega. Monte maastikku iseloomustavad liigirikkad kuivalembesed psastikud. Ainult hea taimetundja suudab neid sstemaatiliselt kuuluvuselt vga erinevaid psaid eristada. Eri pritolu liigid on evolutsiooni kigus muutunud sarnaseks: lehed on vikesed ja nahkjad, et minimeerida vee aurumist. Juured on seevastu hsti arenenud. Niteks kreosoodipsa juured vivad laiuda kuni 30 meetri kaugusele tvest, prosoopise juured aga suudavad tungida niisama palju meetreid sgavuti kuni veeni vlja. Selles Argentina kige kuivemas piirkonnas on ka oaasid, kus Andidest lhtuvate jgede tttu on vimalik puuvilja- ja viinamarjakasvatus. Siin, Andide jalamil, asub Argentina kuulsaim veinipiirkond Mendoza.

Karjakasvatus on tundmatuseni muutnud ulatuslikkude alade vljangemist Montes. Siinsetel kuivadel karjamaadel hinnatakse keskmiseks karjatamiskoormuseks vaid ks lehm 20 ruutkilomeetri kohta. Tegelikult varieerub see piirkonniti suures ulatuses ja lekarjatamine on hvitanud mitmekesise psastiku hapra tasakaalu ning muudab suured alad sekundaarseteks vaesunud krbeteks. Piirkonnas leidub ka naftat, mida pumpavad vlja arvukad pisikesed "koogutajad". Asulate mbrus on kilomeetrite viisi kaetud tuulest laiali kantud prahiga.


Kui juame Andide eelmestikesse, laiub mberringi poolkrb. Biogeograafiliselt on tegemist Patagoonia kitsa osaga, mis piki Andide mestikku ulatub soojemasse Argentina keskossa. Patagoonia phiosaks peetakse jahedat poolkrbet Colorado jest luna pool. Siin on psad madalamad kui Monte krbes. Puhmaste ja rohututtide vahel ratavad meie thelepanu astlalised viigikaktused. Paljudel puhmastel on fotosnteesiks vajalikud rohelised varred ning lehed sootuks puudu. Kik selleks, et kallihinnalist vett kokku hoida. Andide piirkonna vulkaanilisest aktiivsusest annavad aimu kikjal valges liivas vedelevad mustad vulkaanilised kivitkid. Vga hreda taimestiku tttu on mgede nlvadel juba kaugelt jlgitavad eri vrvi kivimite kihid. Mgede vahel puhuvad ajuti tugevad tuuled, mis tstavad hku suuri tolmusambaid.

Andides, paari kilomeetri krgusel on mginiidu taimkate talveklma, suvekuiva ja tugeva tuule trotsimiseks suisa vastu maad surutud. Kasvavad harvad rohututid. Lausa padjanditena laiuvad kaktused ning meil metsades kasvava jnesekapsa perekonna liigid. Nii mnigi padjand meenutab pigem kivi ilmselt on selline peitemng kasulik herbivooride eest hoidumiseks. Seda llatavam, kui sellisel "kivil" on ilusad suured ied lhikest suve tuleb efektiivselt kasutada, et tolmeldajaid ligi meelitada. Siinses taimestikus leidub nii rgseid liike, mis on prit Tertsiaarist ligikaudu 30 miljonit aastat tagasi, kui ka alles tekkivaid uusi liike. Niteks Eestiski tuntud ristirohu perekonnas leidub seal sadu arenevaid liike.

Inimene on ka selles karmis paigas endale elupaiga leidnud. Kohtame indiaanlasi, kes liiguvad lambakarjadega hest kohast teise: suvel krgemale, talvel madalamale. Ilm mgedes on ettearvamatu ning viimati Eestis seljas olnud kampsunid tuleb jlle lule vtta.


Ees ootab dinosauruste-stiilis mets. Oleme autoga lbinud sadu kilomeetreid mgiteid. htuks juame piki Andide ahelikku kulgevale ArgentinaTiili piirile. Viimaks avaneb loojuva pikese valguses kauaoodatud vaatepilt: araukaariad. Argentinas kasvavad tiili araukaaria metsad Neuquni provintsis kitsa ribana pikki Tiili piiri. Kogu areaali pikkus phjast lunasse on umbes 200 kilomeetrit, kuid philine osa puudest kasvab ligi 150 km pikkusel ning 3050 km laiusel alal. Araukaaria perekonna liike on veel Luna-Brasiilias, Austraalias, Uus-Guineal ning Okeaania lneosa saartel, kuid tiili araukaaria ainuke looduslik kasvukoht jb just Tiili ja Argentina piirile. Suuremate puude keskmine vanus on seal 400500 aastat, kige vanemad isendid on aga oma kasvu alustanud le tuhande aasta tagasi. Araukaariad on reliktid muistse lunamandri Gondvana mandri taimestikust, tpselt sellised puud kasvasid ka dinosauruste ajal, kuni kakssada miljonit aastat tagasi. mberringi laiuv vulkaaniline maastik teeb Juura-ajastu rekonstruktsiooni veelgi telisemaks.

Araukaaria oksad on soomusetaoliste lehtedega. Lhemalt vaadates nib, nagu oleks tegu futuristliku plastist toakaunistusega. Vanemad araukaariad on alt laasunud ning meenutavad hiiglaslikke vihmavarje, mis vivad kerkida kuni 50 meetri krgusele. Puud kasvavad saludena, metsad on hredad, plengud hvitavad tihti jrelkasvu. Araukaariad on kahekojalised. Emaskbid on lapse pea suurused ja seemned on nelja sentimeetri pikkused ja 1,5 sentimeetri laiused "kned". Kui emaskbi puult langeb, siis vastu maapinda prgates ta puruneb ja paiskab seemned laiali. Kuna on hilissuvi, leiame meiegi metsa alt hulga maitselt phkleid meenutavaid seemneid.

Tiili araukaaria on maailma looduskaitse liidu (IUCN) kategooria jrgi ohualdis. Ta kuulub ka rahvusvahelise ohustatud liikidega kaubitsemise konventsiooni (CITES) nimestikku. See thendab, et seda liiki ei tohiks kuidagi kahjustada. Kuna aga puitu on vaja, on kohalik omavalitsus otsustanud taasmetsastada oma maad kiiresti kasvava Phja-Ameerikast prit kiirja mnniga. Noori mnde neme peale istanduste ka mitmel pool araukaariametsa all. Pole raske ennustada, et kiire kasvu ja hea leviku tttu on kmmekonna aasta prast sel kohal tihe mnnik, kus niigi keeruline araukaaria uuenemine ei ole enam vimalik. Tiili araukaaria on mapute indiaanlaste mgedes elavale pehuni himule pha puu, sest selle puu seemned on olnud nende phitoidus. Ka puu hispaaniakeelne nimetus pehun prineb indiaani keelest. Pehuni himu territoorium, nii nagu ka tiili araukaaria praegune levila, asub nii Tiilis kui ka Argentinas, kahel pool riigipiiri.

Tiili araukaaria moodustab metsi koos mitmesuguste lunapgi liikidega. Lunapk on ilmselt ks vanimaid puid maailma katteseemnetaimede seas. Siinsed metsad on olnud isoleeritud juba 30 miljonit aastat, mistttu 90 protsenti metsade puuliikidest on endeemsed. Liigispetsiifilised on ka lunapkidel parasiteerivad epifdid ja seened. Metsa all levib kohati lausaliselt bambuseline Chusquea culeou, silma rmustab oran inkaliilia ja korvieliste sugukonda kuuluv Mutisia recutita. Luna-Ameerika parasvtme metsade taimestikku iseloomustab tugev ksteist abistav seos loomadega. Siinseid taimi tolmeldavad ja levitavad loomad tunduvalt sagedamini kui muudes parasvtme metsades. Looduse mitmekesisuse ja eripra tttu on see mets ks kahekmne viiest Maa bioloogilise mitmekesisuse "kuumast punktist".


Lahkumishtul kib ringi mate matepuu lehtedest toniseeriv tee, mida krre abil juuakse vikesest pudelkrvitsast tehtud anumast. Ilma mateta ei mdu igel argentiinlasel htegi peva. Lubame Juan Jose Canterole, et tuleme kord uuesti tagasi, pikemaks ajaks. Lahendamist jvad ootama ksimused keskmestiku liigirikaste niitude olemusest. On vaja uurida, kuidas vrliike (see thendab meie liike!) kontrolli alla saada ja kuidas loodust sstvalt karjamaid majandada.

Erinevalt Phja-Ameerikast ja Euroopast on Luna-Ameerikas alguprast loodust palju alles. Kahjuks ei osata seda kike veel vriliselt hinnata. Looduskaitse on alles lapsekingades. Kuidas kll viia sealsete inimesteni arusaam, et metsikust loodusest saab sna varsti selle piirkonna suur vrtus? Loodetavasti aitavad kontaktid Eesti ja Ladina-Ameerika loodusteadlaste vahel sellele natukenegi kaasa.


Meelis Prtel (1969) on Tartu likooli botaanikaprofessor.

Kersti Pssa (1970) on Tartu likooli botaanika ja koloogia instituudi doktorant.

Rein Kalamees (1967) on Tartu likooli botaanika ja koloogia instituudi teadur.

Nele Ingerpuu (1954) on broloog, Tartu likooli botaanika ja koloogia instituudi teadur.



Meelis Prtel, Kersti Pssa, Rein Kalamees, Nele Ingerpuu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012