Tõnu Tuvikene

28. juuni 1952 – 13. märts 2010

Aeg ja ruum on oma olemuselt lõpmatud. Piiratud inimmõistusel on seda raske hoomata, ikka kipuvad piirid ette tulema. Üks tubli Eesti mees, kelle elutöö oli meie teadmiste piiride avardamine, on nüüd ise oma ajaliste piirideni jõudnud. Tõnu Tuvikene oli astronoom, arvutiasjatundja, eelkõige aga rahvavalgustaja, kes kogu hingest hoolitses selle eest, et eestimaalased teaksid paremini, milline on meie universum, kuidas seda uuritakse, milliseid teaduse ja tehnoloogia saavutusi kasutavad uuemad kosmoseaparaadid.

Tõnu Tuvikese elu möödus Tartus, kus ta 1970. aastal lõpetas tollase 1. keskkooli, mida nüüd tuntakse taas Hugo Treffneri gümnaasiumina. Füüsikust isa eeskujul kujunes haridustee jätkuks Tartu ülikooli füüsikaosakond, kust ta sai diplomi 1975. aastal. Järgnesid tööaastad Tõraveres, Eesti täheteaduse ja kosmoseuuringute keskuses, kus peamisteks märksõnadeks olid astronoomia, arvutid ja kosmos.
Eesti jaoks huvitaval ajal, 1980. aastate lõpul, muutusid majandus- ja tööolud. Tõnu Tuvikese igapäevatööks sai programmeerimine, esialgu firmas Urania, viimastel aastatel aga Eesti hariduse ja teaduse andmesidevõrgus EENet. Hobiks, aga pigem siiski armastuseks jäid astronoomia ja kosmos. Üle 20 aasta hoidis Tõnu Tuvikene käigus Tartu tähetorni astronoomiaringi, mille koosolekutel oli ta ise juba koolipoisina käima hakanud. Ta pidas väga tähtsaks ringi töö järjepidevust ja töötas selle nimel viimaste nädalateni.

Tema populaarteaduslike kirjatööde kokkulugemine võtab veel veidi aega, kindlasti on neid vähemalt sada. Eesti astronoomia populariseerimise tähtteoses „Universum” on tema sulest ilmunud üle 60 lehekülje. Ajakirjad Horisont, Tehnikamaailm, Tarkade Klubi jt. on jäänud ilma heast kaasautorist, kes kirjeldas kauge kosmose keerukaid asju inimlähedaselt. Aastakümneid raadios esinenud Tõnu Tuvikese hääl kostis viimati kõige sagedamini Vikerraadio saates „Labor”. Tema ettekanded olid alati oodatud astronoomiahuviliste üle-eestilistel kokkutulekutel, mitmesugustel teaduspäevadel, koolides ja Ahhaa näitustel.
Hingega tehtust jätkub innustust ka ümberkaudsetele. Üks Tõnu Tuvikese poegadest jätkab isa jälgedes astronoomi tööd. Küllap on nii mõnedki noored leidnud tee täppisteaduste juurde just Tõnu Tuvikese kirjatükke lugedes või raadiovestlusi kuulates. Oleme tänulikud koos oldud aja eest. See võinuks olla pikem, kuid püüame leppida looduse seatud piiridega.