Eesti Looduse fotovõistlus
2010/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Looduskaitse 100 EL 2010/5
Pikk tee looduskaitsemärgini

Inimesi innustab põhimõtete ja aadete kõrval ka avalik kiitus ja tunnustus. Need, kes on seatud mingi tegevusala korraldama, teevad targalt, kui arvestavad sellega. 1940. aasta talvel oli looduskaitse valdkonnas tegev 497 usaldustegelast, looduskaitsemärgi sai aga vaid 23 inimest. Looduskaitsemärk oli suur tunnustusavaldus.

Looduskaitseseaduse § 14 aastast 1935 sätestas, et looduskaitse alal tegutsevaile isikuile võidakse annetada hoolsa ja tulemusrikka tegevuse eest eriline looduskaitsemärk riigivanema kinnitatud statuudis ettenähtud alustel. Looduskaitsemärk säilis ka 1938. aasta loodushoiuseaduse paragrahvis § 25, märgi statuudi kinnitajaks nüüd juba vabariigi president. Riigiarhiivis tallel hoitavate dokumentide (f. 983, n. 2, s. 8) põhjal võib öelda, et 1938. aasta kevadeks oli jõutud märgi kavandi ja statuudi eelnõu kooskõlastamiseni.

Märgi kujunduse lugu. Looduskaitsemärk kavandati kolmes järgus. Üks varasemaid, dateerimata kirjeldusi on järgmine: „I järk: sinine põhi, kullatud pärg ja tammelehed, plaat I-ga valge. II järk: must põhi, kullatud pärg ja tammelehed, plaat II-ga sinine. III järk: valge põhi, oksüd. hõbepärg ja tammelehed, plaat III-ga must”.
Välja pakuti ka sinisel põhjal kahe reljeefse tammelehe kujutisega, ovaalse loorberipärjaga ümbritsetud märk, mille all oleks väike riigivapp. Pärg oleks olnud järgu alusel kas kuldne, hõbedane või pronksjas. Märgi suurus olnuks 5 x 3,5 cm. Dokumendile pliiatsiga tehtud paranduste järgi oleks pärjal kujutatud luuderohulehti. Ühtlasi tehti ettepanek eristada järke oksüdeeritud tammelehtede kujutise taustaks oleva värvi alusel: kuldne, hõbedane või sinine. Kaaluti ka tammelehtede rohelist värvi.
11. augustil 1938 saatsid sotsiaalministri kt. Aleksander Jaakson ja loodushoiu- ja turismiinstituudi (LTI) direktor Peeter Päts vabariigi valitsusele looduskaitsemärgi statuudi eelnõu. Selle eelnõu järgi oli märk kumer ja pidi kujutama luuderohupärjale asetatud kahte tammelehte riigivapi kujutisega märgi allosas. I järk oleks olnud kullakarva, II järk hõbedane ja III järk tumepronks. Iga järk oleks olnud kahes suuruses. Suurt märki tulnuks kanda paremal pool rinnal ja väikest vasakpoolse revääri nööpaugus.
11. jaanuaril 1939 pöördusid instituudi direktor Peeter Päts ja sekretär P. Tamm riigisekretäri poole palvega anda looduskaitsemärgi statuudi kinnitamisele võimalikult kiire käik, et seda juba vabariigi aastapäeval kasutada. Vastus tuli riigikantseleist 31. jaanuaril 1939, parandusettepanekuid ei olnud.
Eelnõu oli olnud riigikantseleis üle viie kuu, ilma et oleks tehtud täiendusi. Statuudi kinnitamiseni kulus veel aasta. Tekib küsimus, miks ei kinnitatud statuuti 1938. aasta lõpus. Arvatavasti ei oldud rahul märgi kujundusega, sest 11. veebruaril 1939 läkitasid instituudi direktor ja sekretär riigi kõrgema kunstikooli direktorile järgmise kirja: „Saadame siin juures kaheksa eksemplari looduskaitsemärgi võistlusnõudeid ja palume, kui see võimalik on, anda õpilastele nende tingimuste alusel kavandite valmistamine. Ligikaudse märgi kavandi lisame siia juurde. Märgi valiku otsustamine kuulub Vabariigi Presidendile.”

Kavandid konkursi korras. Võistlusnõuded olid: „1) looduskaitsemärk kujutab emaileeritud rombi kahes suuruses 35x35 mm ja 18x18 mm, mille keskel väike riigivapp, rukkilillevärvi emailpõhjal (rombi sisu), selle kahel pool mustad tähed L ja K ning vapi kohal ladina number I, II või III, vastavalt järgule. Rombi served erinevad värvilt − kullakarva, hõbe või tumepronks − ja ääris on ümbritsetud luuderohu või tammelehtede pärjaga; 2) lint sobivat värvi (ühtlane) vastav serva värviga; 3) üldse värvide ja kuju valikus jääb vabadus; 4) esimene järk kaelas kantaval lindil (märk võib veidi suurem olla); 5) joonis normaalsuuruses (või suurem); 6) kavade esitamine 18. veebruaril 1939 kell 12; 7) I auhind – 15 krooni, II auhind – 10 krooni, III auhind 5 krooni”.
Konkursiks anti aega üks nädal, kuid hoolimata lühikesest ajast esitati üsna arvukalt kavandeid. 20. veebruariks 1939 oli instituuti saadetud 16 aumärgi kavandit. Juba samal päeval saatsid Peeter Päts ja looduskaitseinspektor Gustav Vilbaste presidendi kantselei ülemale konkursile laekunud kavandid palvega esitada need „Härra Presidendile oma seisukoha avaldamiseks”. Riigi kunstööstuskooli ja Tavasti märgitööstuse kavandeid on arhiivis hoiul ka 1937. aastast.
Möödus jällegi kaheksa kuud ja 6. septembril saatsid Peeter Päts ja Gustav Vilbaste teenetemärkide büroo juhatajale järjekordse järelepärimise statuudi kinnitamise käigu kohta. Vabariigi presidendi kantselei sekretär A. Leesment läkitas 5. oktoobril 1939 Gustav Vilbastele kirja, kus teatas, et nende telefonikõne põhjal saadab Vilbaste korraldusse varem lähetatud 16 looduskaitsemärgi kavandit. Sotsiaalminister ja instituudi direktor saatsid 13. novembril 1939 vabariigi presidendile statuudi kinnitamiseks kaks märgi eksemplari.

Statuudi kinnitamine. Ametliku käigu sai presidendi kantseileisse 27. novembril 1939 saadetud eelnõu. Kaks päeva varem olid sotsiaalminister Oskar Kask ja Peeter Päts läkitanud valitsusele otsuse teha vabariigi presidendile looduskaitsemärgi statuudi kinnitamiseks esitis.
Lisatud kirjas põhjendavad nad märgi olulisust: „Looduskaitse teostamisel on Loodushoiu- ja Turismi Instituudil üle maa abiks looduskaitse usaldustegelased. Usaldustegelaste amet on auamet ja tasuta. Et virgutada usaldustegelasi agaramalt tööle ja hinnata nende tööd looduskaitse alal ning esile tõsta ka teisi kodanikke, kellede tegevus sel alal on leidnud üldist tunnustamist, näeb Loodushoiu seadus ette erilise looduskaitsemärgi annetamist nii oma- kui ka välismaalastele. Looduskaitsemärgi annetamisega võib hinnata sarnaste välismaalaste tegevust looduskaitse alal, kel rahvusvaheliselt tunnustatud teened üldse looduskaitse arendamisel ja kes kaasa aidanud Eesti looduskaitse populariseerimisel. Ligiolev looduskaitsemärgi statuudi kava sisaldab eneses looduskaitsemärgi kirjelduse, annetamise põhimõtted, annetamise mooduse ja nende hüvede loetelu, milliseid võimaldab looduskaitsemärgi evimine. Loodushoiu seaduse (RT 1938, 31,253) § 25 alusel kuulub Looduskaitsemärgi statuudi kinnitamine Vabariigi Presidendi võimkonda.”
President kinnitas looduskaitsemärgi statuudi 27. veebruaril 1940 (RT 1940, 19, 150). Nii võttis looduskaitsemärgile õigusliku vormi andmine alates looduskaitseseaduse jõustumisest ligi viis aastat, seejuures seisis eelnõu sageli palju kuid kantseleide sahtlites. Küllap oli siis pakilisemaid probleeme.

Looduskaitsemärgi kirjeldus. Statuudi esimeses artiklis on märgi kirjeldus: „Looduskaitsemärk kujutab metall-rombi, rohelisel emaileeritud põhjal, millele asetatud kullatud tähed L K. Romb koosneb ülemises osas stiliseeritud katuse olvilaudadest hobusepeadega valgel emailil, kuna alumises osas on männikäbi, ümbritsetud rohelistest okastest. Keskel on väike riigivapp, ümbritsetud kiirtega mitmes pikkuses. Looduskaitsemärk on kahes suuruses: suur – 56x59 mm, väike – 18x19 mm. Rombi serva ilustused valgel emailil, alumine männikäbi ning riigivappi ümbritsevad kiired erinevad värvilt: I järk – kullakarva, II järk – hõbedane, III järk – tumepronks. Suuremat märki kantakse paremal pool rinnal, kuna väiksemat, mis on eelmise miniatuursuurus, kantakse vasakpoolse revääri nööpaugus.”
Suur märk anti tasuta, väikese võis märgi pälvinu omandada omal kulul instituudi direktori teadmisel. Suured looduskaitsemärgid olid nummerdatud.
Nõukogude ajal Tartu üliõpilaste looduskaitseringi tunnuseks saanud luuderohulehe kujutis ja riiklikku looduskaitset sümboliseerinud tammeleht olid looduskaitsemärgi kavandite seas juba olemas, kuid ei leidnud kohta kinnitatud märgil.

Saajate hindamise kriteeriumid. Esimese järgu looduskaitsemärki võis anda isikule, kel on üldtunnustatud või erilisi teeneid looduskaitse arendamise alal, samuti loodushoiu usaldustegelasele, kes on korralikult täitnud usaldustegelase kohuseid viisteist aastat.
Statuuti täiendas 11. aprillil 1940 loodushoiu nõukogus vastu võetud ja sotsiaalministri kinnitatud looduskaitsemärgi andmise kord. Selle järgi pidid esimese järgu märgi pälvima isikud, kel on eriti tunnustatud teeneid, arvestamata tegevuse kestust, ning isikuile, kelle looduskaitsele kasulik tegevus „kannab kestva elukutse iseloomu”.
Märgi teise järgu vääriliseks tunnistati isikud, kes on tõhusalt kaasa aidanud looduskaitse elluviimisele ja propageerimisele statuudis ettenähtud aja (kümme aastat) kestel ja aluseks tuli võtta avalikult teadaolevad tegevused.
Kolmas järk anti isikuile, kes olid looduskaitse ja loodusmälestusmärkide alalhoiu valdkonnas tegutsenud vähemalt viis aastat. Nendeks võisid olla maaomanikud, kelle maa-alal on looduskaitseobjekte või -alasid ja kes neid on korralikult kaitsnud; looduskaitse alal korralikult ja asjatundlikult tegutsenud usaldustegelased ning loodushoiu nõukogu ja LTI ametnikud, kes on hoolsasti kaasa aidanud looduskaitse korraldamisele.
Mõned statuudi eelnõu variandid hindasid maaomaniku teeneid ka esimese järgu vääriliseks. Eelnõudes on esimese järgu võimalike saajatena nimetatud ka teadlasi, kes on uurinud Eesti looduskaitsealasid ja avaldanud nende kohta põhjapanevaid töid.

Märgiga kaasnevad õigused ja kohustused. Statuut nägi ette märgi I ja II järgu omanikule eesõiguse viibida vastava loata kõigil looduskaitsealadel nende uurimise otstarbel. Uurimismaterjali (botaanilise, zooloogilise või mineraloogilise) kogumiseks pidi saama LTI nõusoleku.
Iga looduskaitsemärgi saaja pidi kandma märki korralikult ning andma selle kohta allkirja. Kui tõestati, et kohustust ei täidetud nõuete järgi, võis nõukogu keelata märgi kandmise ajutiselt või jäädavalt. Nõukogu otsus oleks tehtud süüdlasele teatavaks politsei kaudu. Statuudi eelnõude järgi võis keelata märgi kandmise või selle ära võtta, kui oli rikutud teenetemärgiga kaasnevaid eesõigusi.
Nii oli ühes varasemas ettepanekus kirjas, et I ja II järku märgi omanikel on õigus viibida uurimise otstarbel ilma loata kõigil looduskaitsealadel, kusjuures sellest tulnuks siiski teatada nädala aja jooksul looduskaitseinspektorile. Lisatud oli märkus, et märgi omanik oleks olnud kohustatud kõigist looduskaitse korraldustest täpselt kinni pidama ning et raskemate eksimuste korral oleks looduskaitse nõukogul õigus keelata märgi kandmine või koguni märk ära võtta.

Märgi saajate üle otsustamine. Märk anti loodushoiu nõukogu otsusel. Ettepaneku tegi instituudi direktor, kusjuures nõutavad andmed ja põhjendused esitas looduskaitseinspektor. Nõukogu võis jagada märke ka omal algatusel, kui liikmed esitasid üldise põhjenduse. Hääletamine oli salajane ja vajalik oli koosolekust osavõtjate ¾ häälteenamus. Tunnustatu sai koos märgiga ka diplomi, millele kirjutasid alla nõukogu esimees (instituudi direktor), looduskaitseinspektor ja instituudi sekretär.

Märgi andmise kord. Ette oli nähtud jagada märke üks kord aastas – 1. mail. Erandjuhul võis märke anda ka esildatavale eriliselt tähtsal päeval. LTI tegi märgi andmise korra kinnitamisel ettepaneku tähistada 1. maid kevade sümbolina ja looduse ärkamise ajana. Märgi andmise korra kavandites on 1. maid nimetatud ka looduskaitsepäevaks.

Märkide tellimine. 30. märtsil 1940 saatsid looduskaitseinspektor ja looduskaitse asjaajaja kirja R. Tavasti väärismetallasjade ja märkide tehasele palvega valmistada jooniste ja eeskujumärgi (mis paluti tagastada) järgi üks I järgu, kümme II järgu ja viisteist III järgu looduskaitsemärki. Tellimus paluti täita võimalikult ruttu.
Kirjast ei selgu ühe märgi hind, kuid võrdluseks võib tuua Vilbaste märkme novembrist 1937: „Teenetemärk hõbedast, peal tammeleht, tarbekorral emailitud, tuleks maksma keskmiselt Tavasti äris Kr. 6.-”.

Looduskaitsemärgi saajad. Loodushoiu nõukogu otsustas esimesed looduskaitsemärgi nominendid 24. aprillil 1940. Kokku said märgi 23 inimest. Esitatud oli ka mõni nominent, kes ei saanud vajalikku häälteenamust. Kokku oli kaalumisel 30 võimalikku märgisaajat, koosolekule neid kõiki ei esitatud. Põhjalikuma ülevaate esimestest märgi pälvinutest on Vilbaste teinud ajakirja Loodushoid ja Turism viimases ilmunud numbris (1940, nr. 3).
Loodushoiu nõukogu otsustas oma eelviimasel koosolekul 20. juunil 1940 anda II järgu märk ka kindral Aleksander Tõnissonile, tollasele Tallinna ja endisele Tartu linnapeale parkide ja Emajõe kaldapealse haljastuse rajamise eest ning Pärnu politseikomissar Albert Sooverele loomakaitse edendamise eest. Nendele kavatseti märgid kätte anda võidupühal, kuid alanud okupatsiooni oludes jäi selle püha tähistamine ära. Ühtegi dokumenti selle kohta, et märgid oleks neil annetatud, ei ole olemas ja nii võib arvata, et märgid jäidki üle andmata.

Märgi üleandmine. Konstantin Pätsile pandi märk rinda delegatsiooni poolt märgi üle presidendi residentsis. Minister Oskar Kask ja instituudi teenistujad said märgi 1. mail peetud pidulikul aktusel. Maakondades otsustati märgitseremoonia korraldada maavanemate, linnapeade ja -vanemate kaudu, paludes neil anda märgid koos diplomite, märgi kandmise korra ja allkirjaplankidega kätte 1. mail või mai esimestel päevadel. Ühtlasi paluti neil tagastada instituudile ka ametlik paber märgisaaja allkirjaga märgi korraliku kandmise kohta.
Arhiivis ei ole hoiul Konstantin Pätsi allkirjaga paberit märgi korraliku kandmise kohta; arvatavasti seda temalt ei võetudki. Harjumaa usaldustegelased pidid märgi saama instituudi direktori käest. Paraku ei olnud ka Harjumaa usaldustegelastel hõlbus Tallinnasse tulla. Nii palus Eduard Keeleste 2. mail 1940 saata märk endale postiga, kuid talle vastati, et tulla tuleb isiklikult, sest märk antakse üle vastava tseremoonia ajal. Keelestele saigi märgi kätte mõni nädal hiljem.
Järgnenud suve sündmuste mõjul otsustati tseremooniatest loobuda. Nii on Viinistu usaldusmehele Eplikule 4. juulil saadetud kiri, milles paluti tulla looduskaitsemärgile ja diplomile järele või kui see võimatu, siis teatada, kas võib märgi lähetada postiga või Viinistu omnibussi juhiga. Eplik vastas, et neljalapselise perega õpetajal, kes töötab ranna-algkoolis, kus puudub põllumaa, ei võimalda palgaolud teha märgi pärast mõnesajakilomeetriseid sõite ajal, kui on võimalik teenida lisa heinatööl. Suvel oli ta Ambla vallas, seega ei saanud omnibussiga enne sügist märki saata. Tema sai märgi kätte 4. septembril.
Statuudi eelnõu mõnes kavandis oli kirjas, et märgi annab üle riigiparkide valitsuse direktor, looduskaitse nõukogu esimees või looduskaitseinspektor. Välja jäeti see säte ilmselt tollaste liikumisvõimaluste piiratuse tõttu.
Märkide jagamisel tekkis ka segadus, kuna maakondadesse saadeti märgid, millest mõnede numbrid ei klappinud diplomile kantud numbriga. Nii paluti märgi saanutel kontrollida numbreid ja vale numbriga märk tagasi saata, et võiks selle üle anda sellele autasustatule, kelle diplomil on vastav number.

Märgisaajate saatus. Kolm märgi saanut mõistis nõukogude võim surma (Artur Toom, Aleksander Tõnisson ja Albert Soovere); Konstantin Päts, Oskar Kask, Hans Alver ja Georg Janno surid vangistuses või asumisel olles. Mihkel Sild läks ise sõja eest Venemaale ja suri seal. Johannes Maide oli nõukogude võim 1941. aastal lühikeseks ajaks vangistanud; ta põgenes Eestist „Moerol” ja uppus 1944. aastal, kui laeva torpedeeriti. Peeter Päts jäi ilma tööst, pensionist ja korterist, astus sõja ajal omakaitsesse, külmetas vahiteenistuses olles ja suri sõja ajal haigusse. Tartu pommitamisel hukkus Teodor Lippmaa. Saksa okupatsioonivõimud hukkasid Olga Kalmu, Saksa vangistuses surid Joosep Eplik ja Artur Vainola. Pagulusse läksid Andres Mathiesen, Eduard Keeleste, Lui Jõgi ja Bernhard Tuiskvere. Ülejäänud seitsme märgisaaja vastu oli saatus armulisem, nad said surra Eestis.

Vootele Hansen (1962) on geograaf ja õpetaja.



Vootele Hansen
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet