Eesti Looduse fotov�istlus
2010/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2010/5
Hiiumaa mees keskkonnaameti kaptenisillal

Andres Onemar, teie juhitav keskkonnaamet on toredas titaeas natuke le aasta. Kas kimine on selge?
(Muiates.) Ega meil polnud valikut, roomamise aega ei olnud: 1. veebruarist kima asutus kima, inimesed kima, kik kima! Ega midagi ju vga palju uut ka ei olnud; nii keskkonnateenistustes kui ka looduskaitsekeskuses ttanud inimesed jtkasid reeglina oma traditsioonilist td. Uue organisatsiooni kivitamisel on alati raske saada koordinatsioon ja koost toimima. Kuna tegemist on suhteliselt he valdkonna inimestega, siis on see enam-vhem saavutatud, aga kui vaadata praegust probleemidepuud millega me organisatsiooni juhtimises peaksime tegelema , siis kige olulisem mrksna on just koordinatsioon.
Ksuliinide kaudu juhtimine on ju iseenesest lihtne, (muigab) sjavekorda pole raske kehtestada. Aga see, kuidas informatsioon liigub ja kuidas seda informatsiooni igesse kohta viia, et seda oleks iges mahus ja et teda igesti kasutataks, see vtab rohkem aega. Kindlasti ka organisatsiooni kultuuri ksimus: erinevate asutsute inimesed on hte organisatsiooni kokku toodud ja peaks olema ka ks organisatsioonikultuur. See on ka teatud mral vlja kujunenud, aga seda tuleb veel kindlasti parandada.

Tpiline ksimus riigiasutusele on see, et kelle jaoks me oleme, kes on meie kliendid: kas keskkonnaministeerium, vabariigi valitsus, loa taotleja vi kaitsealal viibija. Vi hoopis koolipilane, kes soovib rohkem keskkonnaharidust ja kellele meie tahame mistlikke snumeid vahendada. Ka see on asi, mis vajab pikaajalist jutustamist, kokkuleppimist ja mistmist organisatsiooni inimeste vahel.
Nii et arvan, et kime ilusti, aga jooksmiseks on veel vara.

Kui knelda valdkondade sarnasusest, siis tuleb tunnistada, et ega ka looduskaitsele sna lhedal seisvad inimesed ei saa kaugeltki alati aru, mis on eri asutuste erinevused: mida igupoolest teeb keskkonnaministeerium, mida keskkonnaamet, mida keskkonnainspektsioon, vib-olla ka veel RMK.
Ministeerium on poliitika vljakujundaja ja sellest lhtudes seaduseelnude looja riigikogu jaoks. Keskkonnaameti funktsioonid on vga selged: kui meie rakendusasutusena neme, et kohtadel on raskusi seaduste rakendamisel ja tlgendamisel, siis prdume keskkonnaministeeriumi poole ja teeme ettepanekuid, kuidas td paremini korralda: kuidas meie partnerid saaksid paremini aru, mida seadusandja on melnud. Ksime ka ministeeriumilt seaduste tlgendusi, selles suhtes on asi suhteliselt hsti paigas.
Teine oluline koostvaldkond on see, et me valmistame ministeeriumile ette mitmesuguseid dokumente, mida ministeerium valitsusse viib: niteks kaitsealade kaitse-eeskirju. Nende uuendamise suurusjrk on umbes selline, et praegu peaks aastas lbi ttama umbes 100150 kaitse-eeskirja. Kui varem valmistasid kaitse-eeskirju ette keskkonnateenistuste ttajad suuresti koos looduskaitsekeskusega, siis nd peame kaitse-eeskirjade sisulise ja ka vormilise poole lpuni viimistlema ja alles siis ministeeriumile esitama.

Kas kord valmis saanud kaitse-eeskirju on vaja aeg-ajalt ka muuta?
Muutuvad ju seadused ja ka olukord looduses, nii et loomulikult on see pidev protsess. Aga just praegu on ees suur tmaht ja koostajad alates ekspertidest kuni ametnikeni pris suure pinge all. Just viimastel ndalatel oleme palju arutanud, kuidas see protsess edeneb: et koosklastusringid oleksid optimaalsed, et me ei teeks keskkonnaametis ega -ministeeriumis sama td. Paraku on seda dubleerimist olnud. Loodetavasti saame edaspidi nd eeskirjad kiiremini menetletud, vldime dubleerimist ja ei kaota kvaliteedis.

Ajakirjanikuna olen kige enam mrganud segadust just inimeste arusaamistes teie ja keskkonnainspektsiooni tjaotuses.
Kes mletavad keskkonnaameti moodustamise aega, need teavad, et laual oli ju ka ettepanek teha keskkonnaamet ja keskkonnainspektsioon heks asutuseks. Otsustati, et jrelevalve selguse mttes on mistlik silitada inspektsioon eraldi asutusena.
Meie koost inspektsiooniga on olnud vga hea. Esimene riigiasutuse juht, kes minu kui vrske peadirektori kabineti uksest sisse astus, oli Peeter Volkov, keskkonnainspektsiooni peadirektor. Nii et lausa esimestest ttundidest peale oleme teinud vga tihedat koostd. See koost on ka muidugi rmiselt vajalik. Meie anname seaduste ja regulatsioonide alusel vlja lubasid, lhtudes vga selgelt ainult sellest seadusruumist, mis meil on. Keskkonnainspektsioon peab nende meie vljastatud lubade ja seaduste phjal vaatama, kas tegevus on kigi normatiividega koosklas. Ning kui ei ole, siis karistama.
Kui keskkonnaamet on lubasid vlja andes jtnud mingisuguseid ltkusid, siis on inspektsiooni t otsekohe raskendatud. Seeprast ksitleme seda valdkonda koordinatsioonikoosolekutel vga phjalikult ja tahame olla hsti tpsed; muud vimalust siis ei ole.
Samas ei saa me lubade vormistamisel kituda oma suva jrgi, vaid peame lhtuma Euroopa Liidu direktiividest ja meie seadustest. Kui elanikkonnal on millegi suhtes krgendatud ootused, siis kahjuks ei saa me neid ootusi enne rahuldada, kui vastavad normaatiivaktid on korrastatud. Nii et kolmnurk keskkonnaministeerium-keskkonnaamet-keskkonnainspektsioon peab ttama vga heas koosklas.
kskik, kuidas me riigiasutusi ka ei liidaks ega lahutaks, vtmeks jb ikkagi infovahetus ja koost. Kigi asutuste hteliitmine ei too iseenesest mingit lahendust; probleemide olemus jb endiseks.

Looduskaitset on viimastel aastatel mitu korda reformitud. Eelmises etapis, mille tulemusena sndis looduskaitsekeskus, olite te reformi eesotsas. Mis lks viltu, et looduskaitsekeskuse eluiga nii lhikeseks kujunes?
Ma ei tleks, et seal midagi viltu lks. Pigem on riigile omane see, et ta on oma reformides ettevaatlik, eriti kui sellega on seotud suur avalik huvi. Keskkonna ja looduskaitse suhtes on avalik huvi teadagi vga suur. Kik tahavad head elukeskkonda ja puutumatut loodust. Sellest lhtuvalt vin vaid oletada, et ju siis poliitikud otsustasid teha seda reformi samm-sammult, raiuda koera saba jupphaaval, et ei oleks nii valus (muigab).

Eks haiget saanuid olnud siiski kllalt palju; kaua aega valitses suur mramatus.
(Pisikese pausi jrel) Ega ma seda pris selgelt ei tajunud, kui valus ja kellel just oli, sest ei ttanud ju ise reformi jrel selles ssteemis. Aga kindlasti oleks olnud lihtsam, kui reform oleks tehtud korraga ja oleks he sammuga jutud sinna, kuhu juti kahega.

Oli see teile ootamatu, kui siis lpuks keskkonnaamet oli loodud ja teile pakuti juhi kohta? Kas vtsite selle kerge sdamega vastu?
Jah, see oli mulle absoluutselt ootamatu. Ma ei kujutanud ennast kunagi sellise ameti juhina. Aga kui pakkumine tehti otsustamise aeg oli vga lhike ja tuli lbida krgemate riigiametnike selumine ja konkurss, (muigab) siis see paar ndalat oli pris huvitav aeg: ennast hinnata ja teistega vrrelda. Eks see ole ju inimesele omane: ennast teistega vrrelda ja selles vrdluses mitte vga halb vlja nha.
Nii tekkis vimalus keskkonnaameti peadirektoriks saada ja kui ma nd sellele natuke rohkem kui aastale tagasi vaatan, siis leian, et otsus kandideerida oli ige. T on huvitav; valdkonda, julgen elda, tunnen ma piisavalt. Ka juhtimiskogemust olen aastatega kogunud. Suhteliselt noor meeskond, kes on mu krval, igustab ennast igati, nii et me suudame riigiasutuste ssteemis oma koha leida ja teistega koostd korraldada. Niteks sja pidasime kolmiknupidamise tippjuhtide ja nende asetitjate tasandil keskkonnainspektsiooni ja psteametiga. Tundub, et meid kui koostpartnerit hinnatakse juba pris krgelt. See nitab, et oleme oma tga hakkama saanud.

Psteameti mainimine toob meelde, et sel kevadel on meie naabrite abiga (muiates) teile proovikiviks veeretatud sna erakorralisi nnetusi, kus olete saanud oma koostvimekust nidata.
Keskkonnaameti roll neis ootamatustes on hinnata mju elusloodusele ja keskkonnale, ette nha riske ning abistada ja konsulteerida pstjaid. nneks on need nnetused kik olnud sellised, et keskkonnale ja loodusele ei ole vga sgavat kahju tekitatud. Pstjad on oma tga hakkama saanud, olgu siis valmisolek hes vi teises valdkonnas natuke parem vi halvem, sltuvalt sellest, kui erakordne see sndmus on. Loodust on suudetud ssta ja selle eest tnu nii pstjatele, inimestele, kes on abistanud ja teavitanud, kui ka keskkonnaameti rahvale, kes on pstjaid vajaliku informatsiooniga varustanud.
Mis puudutab aga selle aasta erakordset talve, kuidas see on loodusele mjunud ning kuidas inimesed on selle jooksul kitunud, siis siin on kll ks ppetund keskkonnaametile ja kigile looduskaitseorganisatsioonidele: me ajame paraku ikka linnalinnud ja metsloomad segi. Kipume linnaloodust metsiku loodusega vrdlema ja mtlema vga inimkeskselt. See, et meil oli le hulga aja ks teline talv ja toimuvad loodusliku valiku protsessid, seda peab inimene lihtsalt (rhuga) tunnistama ja teadvustama.
Luikede lisatoitmine on emotsionaalne ksimus, kus absoluutset tde on raske leida. Tde peaks olema siiski see, et sinna, kuhu inimene selles niinimetatud metsikus looduses (rhuga) ei pea sekkuma, sinna ta ka ei tohi sekkuda. See ongi tde, millest tuleb lhtuda.

Hiljuti kis meediast lbi pgus teade Sstva Eesti instituudi uurimusest, milles kinnitati, et looduskaitseametnike endi vitel polegi neil enam aega looduses kia: neil on nii palju pabereid, nii palju arvuti taga istumist, et nad lihtsalt vrduvad loodusest. Kuidas te seda kommenteerite?
See on hte pidi tde ja (naerdes) teist pidi mitte vga sgav tde. Niteks keskkonnaametis on le neljasaja ttaja. Osa neist on testi sellised ttajad, kes istuvadki hommikust htuni arvuti taga ja peavadki seda tegema. Aga samas on meil ka looduskaitsebiolooge ja teisi inimesi, kelle t on olla looduses: tajuda loodusprotsesse, anda eksperthinnanguid. Aga ega tnapeval ei kirjutata ju oma vaatluste vi uuringute tulemusi mrkmikusse paberile peale, vaid tehakse seda vib-olla (muigab) knnul istudes tahvelarvutisse, enamasti aga siiski kontoris.
Eks Eesti riik ole sarnaselt teiste arenenud Euroopa riikidega judnud staadiumisse, kus me andmed, mis on vajalikud selleks, et teatud lube vlja anda vi otsuseid teha, saamegi arvutist. Meil on institutsioonid, kes teevad satelliitfotosid, omavad seiretulemusi kik see on arvutis saadaval ja anals phineb teiste inimeste tl. Ametnik ei lhe loodusesse tegema sama td, mida teised on mni aeg tagasi juba kvaliteetselt teinud.

Sel aastal on kaks kirglikku kampaaniat looduse kaitseks kuni allkirjade kogumiseni: Pakri tuumajaama ja Nabala karjri vastu. Millisesse positsiooni on ennast seadnud keskkonnaamet?
Keskkonnaamet saab ennast seada ikka lhtudes seadustest ja meile kehtestatud mngureeglitest. Keskkonnaamet ei saa praegu midagi rkida tuumajaama ehitamisest Pakrile, sest keegi pole meie poole prdunud kinnitusega, et Eesti riik tahab seda teha. Ksimus on esialgu uuringutes, mille keelamine vi lubamine on seadustes tpselt stestatud. Seadustest lhtudes oleme elnud, et uuringud on Pakril vimalikud, aga nendega ei tohi rikkuda sealseid vrtuslikke elupaiku. Selles suhtes ei saa olla kahtepidi arusaamisi. Mis puudutab tuumajaama ehitamist Pakrile, siis see on tiesti omaette teema. Mina julgen kll elda, et see on looduskaitse vaatevinklist rmiselt raske ja keeruline. Kindlasti on Eesti Energial ka alternatiive, nii et ma loodan, et lpuks snnib mistlik otsus.
Nabala suhtes on kik alates peaministrist ja keskkonnaministrist vga selgelt elnud, et kui ei suudeta leida sellist tehnoloogiat, mis tagab selle, et keskkonda olulisel mral ei kahjustata, siis seda arendust seal ei toimu. Ega keskkonnaamet saa kuidagi olla teistsugusel seisukohal.

Natuke ka suhetest RMK-ga. Mitmed hooned kaitsealade keskustes on linud nd nende hallata ja uurijad kurdavad, et kui varem vlitdel kies sai neis keskustes bida, siis nd tuleb hakata selle eest maksma.
RMK-le on looduskaitse osas jnud kaks olulist valdkonda: klastuse korraldamine ja praktilised looduskaitsetd riigimaadel. Nendes valdkondades on piiri tmbamine testi kogu esimese taasta jooksul olnud diskussiooniobjekt. Arvan siiski, et kokkulepped ja teineteise vimete tajumine hakkab muutuma sna normaalseks: saame aru, mida teine teeb vi on suuteline tegema.
Mis puudutab klastustegevust, siis on RMK-l pikk ja rohke kogemus, kuidas inimesi riigimetsas suunata ja neile loodusharidust jagada. Sagadi looduskoolis tehtu on selleks tks vga tugev metoodiline taust. Nii et ses suhtes on tjaotus igati phjendatud ja RMK saab oma tga hsti hakkama.
Kas ks vi teine teenus on tasuline vi mitte, siis siin kehtib tuntud tlus, et tasuta lunaid pole olemas: kskik, kas majutame vlisturisti, lipilast vi uurijat, ikka see maksab midagi ja see raha tuleb kuskilt vtta. Ma arvan, et teadustks ja kaitsealade uuringuteks tuleb muidugi luua soodustingimused ja et RMK-ga on vimalik saavutada kokkulepped, et hind oleks sobiv.

ks kolleeg on ldud selle le, et Lahemaa rahvuspargi kunagi ju sisuliselt rahva rahaga korda tehtud suureprane kese, Palmse park, on pandud nd raha teenima ja sugugi mitte looduskaitsele.
Palmse pargi sulgemist ei oska ma kahjuks kommenteerida, see pole seotud ei keskkonnaameti ega RMK-ga. Ma olen ise Palmse pargis lipilasena ja ka hiljem noore mehena ttanud ja seda parki korrastanud ning ma arvan kll, et see on park, mis peab avalikkusele avatud olema kogu ulatuses. See on vrtus, mida kik peaksid saama nautida.

Kuidas on esimese taasta jooksul sujunud keskkonnaameti suhted uurijate ja valitsusvliste keskkonnaorganisatsioonidega?
Oleme head partnerid, kellega oleme slminud ka lausa koostleppeid, viimati niteks Eesti metsaseltsiga, eesmrgiga vahetada informatsiooni ja osaleda hiselt arendusprojektide uurimis-teadustegevuses. Oleme ka teadlastega pikalt arutanud, et kas peaksime omavahelise suhte mahutama organisatsioonide tasandil mingitesse raamlepingutesse ning teatud tegevusteks hiselt raha taotlema ja kasutama. Kll me juame ka selleni.
Teadlastega on suhe vga lihtne: meil on vaja teha vga palju ekspertiise, saada hinnanguid ja neid me saame ju ainult teadlastelt. Keskkonnaametis on teatud hulk eksperte, vga hid spetsialiste, nii et mnede liikide vi elupaikade suhtes suudame me ise seisukohti kujundada. Aga rohkem on liike ja elupaiku, mille kohta meil seda oskusteavet ei ole, jrelikult peame selle teenuse sisse ostma ja seda tehakse enamasti teadlastelt. Nii et suhe on vga tihe ja igapevane.
Mis puudutab valitsusvliseid organisatsioone, siis oleme suuresti partnerid. Meie eesmrgid on sna lhedased, aga vahendid mneti erinevad. Vahe on lihtsalt selles, et keskkonnaamet peab lhtuma seadustest ja vga selgetest raamistikest; hiskondlikel organisatsioonidel on suurem vimalus sekkuda protsessidesse, neil on palju kordi suurem vabadus vlja elda (muigab), mis neile meeldib ja mis on emotsionaalselt vastuvetavam. Keskkonnaamet peab riigiasutusena olema raamides ja vga professionaalne.

Kas keskkonnaameti esimesel taastal oli ka mingeid selliseid probleeme vi takistusi, mida ametisse asudes kuidagi ette nha ei osanud?
Eks kige suuremaks probleemiks kujunes raske majanduslik olukord. Keskkonnaameti moodustamisel optimeeriti ameti tkohad ja eelarve. Kohe peale kivitamist jrgnes ressursside kokkuhoiu lesanne. On loomulik, et uus organisatsioon vajab kivitamiseks ja heade tulemuste saavutamiseks vahendeid paraku viisid eelarvekrped selleni, et arenduseks vajalikke vahendeid me piisavalt ei saanud. Just tugifunktsioonide osas, niteks IT lahenduste loomiseks, on areng olnud pidurdatud ja me ei suuda oma klientidele ega ttajatele hid tvahendeid tagada.

Veidi ka isiklikku: ttate Tallinnas, aga kodu on Hiiumaal. Olete te rohkem tallinlane vi hiidlane?
Sndinud ja kasvanud olen ju Tallinnas, siin koolis kinud, suved veetnud aga philiselt Mulgimaa looduses. Iseseisva tmehetee algusest olen peaaegu kogu aeg elanud Hiiumaal, aga tl kinud seal, kus parajasti on olnud huvitav vljakutse. Mtetes ja tegudes olen kogu oma elu sidunud Hiiumaaga, siin pole mitte mingisuguseid muid variante; Hiiumaalt elamast ra tulla ma ei kavatse.
Aga tl kia ... Ma ju nen, kuidas esmaspeva hommikul vi juba phapeva htul sidavad hiidlased laeval mandrile laiali: kes ppima, kes tle. Ja ndala lpus toovad laevad kik jlle saarele. See vist kib praegusel ajal Hiiumaal elamise juurde.
Meeldib see meile seal Hiiumaal vi mitte, aga maailm on avardunud lpmatuseni. Seejuures on aga oluline see, et Hiiumaal on silinud suures osas need vrtused, mille prast sinna omal ajal on kolitud vi sinna pidama jdud: loodus, hiidlase vaikne ja tasakaalukas olemine, ksteist austatakse, aga samas visatakse ka ksteise le nalja. Kuni need vrtused kestavad, ei koli inimesed Hiiumaalt ra.

Oli see lihtsalt juhus, et te kaheksakmnendatel Hiiumaale sattusite vi on teil seal ka mingi pritolujuurikas?
Ei tea, et mul seal esivanemaid oleks olnud. Asi on lihtne: praeguses maalikoolis, toonases Eesti pllumajanduse akadeemias ppides oli vaja kuhugi minna oma suvist metsanduspraktikat tegema. Hiiumaal polnud ma kinud; see oli sel ajal suletud piirkond, kuhu eriloata vi templita passis ei saanud. Praktika andis suureprase vimaluse sinna minna. Olin pris pikalt Luidja metskonnas mere res praktikal ning hiidlased oma ellusuhtumisega ja maailmatajumisega olid minu hingelaadile nii lhedased, et kunagi hiljem, kui vimalus tekkis Hiiumaale tle ja elama minna, siis ma seda kasutasingi ja abikaasa Merike oli sellega vga pri. Nii see otsus sndis: tegelikult olid hiidlased ja Hiiumaa loodus need, kes mu ra vlusid.

Hiiumaa looduseinimeste hulgas on pris palju nn. vesihiidlasi, mujalt tulnuid. Ja (muiates) ikka on nad sama tublid kui plishiidlasedki. Igatahes minu hinnangul on Hiiumaa praegu ks kige paremini arenenud loodusharidusssteemiga maakondi Eestis.
See on aastatepikkune ssteemne t. nneks ongi Hiiumaal nii, et loodusharidusideed kandnud inimesed on ka tublilt koostd teinud. Kui ma omal ajal ttasin Hiiumaa kaitsealade administratsiooni juhina, siis proovisime ka just seda koost poolt arendada, kuidas iganes suutsime. Kirjutasime projektidesse taotlusi ja pdsime, et vlja kujuneks vrgustik: et iga saare nurga peal oleks mingi punktike, mis midagi kannaks, mitte teha ht vga tugevat keskust niteks Krdlasse, vaid et me oleksime just loodusele lhemal.
Tundub, et see on pris hsti nnestunud. Ning siingi on jlle eri institutsioonid, nii koolid, looduskaitsjad kui ka RMK, seljad kokku pannud. Ka hiskondlikud organisatsioonid on sellega kenasti kaasa tulnud ja tulemus pole testi sugugi paha. Hiidlaste rmuks saan elda, et saarlased on mulle viimase aasta jooksul sageli vitnud (naerab), et see, mis Hiiumaal loodushariduses tehtud, on muljet avaldav. Kige olulisem: inimesed, kes sellega tegelevad, on hsti phendunud ja tugevasti oma ts kinni.

Mulle on jnud mulje, et ka keskkonnaameti esimese taasta ks vga olulisi tsuundi on olnud see, et keskkonnaharidus saaks kogu Eestis vhemalt sama hea kui Hiiumaal.
Keskkonnaharidusega on keskkonnaametis selles mttes hsti, et see on sna htlane struktuur, inimesi on igas Eestimaa paigas ja nende tegevust on hsti juhitud. Me oleme vtnud selle suuna, et meie keskkonnahariduse inimesed spetsialiseeruvad eri maakondades eri valdkondadele ja lhevad selles svitsi. See thendab seda, et me katame kogu keskkonna- ja looduskaitse spektri, arendame eri piirkondades just sellele piirkonnale omast ja vajalikku kompetentsust. Nii on organisatsiooni sees kogu kompetentsuse spekter olemas ja me suudame loodushuvilistele, lastele muidugi eriti, seda kike pakkuda, mis on keskkonna ja loodusega seotud. Selline algusest peale vga ssteemne lhenemine on vimaldanud testi kvaliteeti parandada ja suuremat vimekust omada. Muidugi viks alati olla rohkem raha ja rohkem inimesi. Aga nende ressursside kasutamine, mis keskkonnaametil praegu olemas on, on olnud sna optimaalne. Selles mttes vin peadirektorina meie keskkonnahariduse rahvale tit tunnustust avaldada.

Ja ikka jlle sama mrksna, mis on intervjuust juba korduvalt lbi kinud: koost.
Jah, muidugi. Kordan veel kord: need ajad, kus looduskaitseinimene oli vormis ametnik kaitseala piiril, kes tles, et kige parem on see, lugupeetud kodanikud, kui te siit le piiri ei astu, on lplikult mdas. Nii maaomandi suhe kui ka inimeste mttemaailm on nii palju muutunud, et meie neme looduskaitsevtmena kll ikka partnerlust ja koostd. Tnapeval ei ole kuidagi teisiti vimalik.



Kasti sisse suurele pildile:
Andres Onemar on sndinud 20. veebruaril 1956. Lpetas 1974 Tallinna 21. keskkooli ja 1980 Eesti pllumajanduse akadeemia metsamajanduse erialal. 19791981 Eesti Maaparandusprojekti insener, 19811985 Hiiumaal Putkaste metskonna metsalem, 19851992 Hiiumaa metsamajandi peametsalem. 19921993 riigimetsamaade Hiiumaa talituse juht, 19931995 Hiiumaa metsaameti peametsalem. Oli 19951997 Eesti metsanduse arenguprogrammi peakoordinaator, juhtis seejrel metsamajanduse konoomika- ja infokeskust ning koordineeris sellest vlja kasvanud riigimetsa majandamise keskuse (RMK) loomist. 19992002 oli RMK peadirektor, 20032006 Hiiumaa kaitsealade administratsiooni direktor ja 20062009 RMK arendusdirektor. Alates 29. jaanuarist 2009 keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, riikliku looduskaitsekeskuse ja kiirguskeskuse liitmise teel loodud keskkonnaameti peadirektor.



Keskkonnaameti peadirektorit Andres Onemari ksitlenud Toomas Jriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012