Eesti Looduse fotov�istlus
2010/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti haruldused EL 2010/5
Villimardikad ehk maiussid, pneva eluviisiga putukad

Kes on mai, looduse rkamise aeg. Loodusehuvilistele algab taas avastuste aeg. Mardikad on ks liigirohkemaid putukarhmi, nende vlimuse ja eluviiside mitmekesisus kidab putukahuvilisi vist kige enam. Vaatleme pneva eluviisiga mardikaid, keda rahvasuu kutsub villimardikateks ehk maiussideks ja keda iga loodusesber vib just maikuus ise otsima minna.

Esmapilgul on seda vga omaprase vlimusega putukat raske mardikaks pidadagi. Nende tagakeha on justkui ebaproportsionaalselt suur, pisikesed kattetiivad ei ulatu seda katma. Mais nukust kooruvaid mardikaid vib kohata metsaservades ja lagendikel rohu sees, aga ka liivasematel aladel. Liiguvad need mardikad aeglaselt ega pagi hirimisel pgeneda, erandina enamikust putukatest. Vastupidi: jdes liikumatuks, suruvad nad enesekaitseks jalaliigestest keha pinnale kollakaid kehavedeliku ehk hemolmfi tilgakesi (# 1). Kogu nende vlimus ja kitumine tekitab inimeses ja mitte ainult meil ohutunde, et seda tegelast ei maksa puudutada. Ja see tunne ei peta: villimardikate kehavedelik sisaldab mgist ja rritavat ainet kantaridiini.
Rohus loiult ringi liikuv sinakas vi sinakasmust mardikas on ldjuhul emasloom. Viksemaid isaseid kohtab looduses harvem.

Villimardikad kuuluvad omanimelisse sugukonda villimardiklased (Meloidae), keda on maailmas kokku le 4000 liigi. Erinevalt Eesti liikidest neb enamik sugukonna liike vlja nagu tavalised mardikad, meenutades veidi pehmekoorlasi (# 10).
Olles kll soojalembesed, on villimardiklased huvitaval kombel levinud peamiselt Euraasias ja Phja-Ameerikas, ent lunas vaid kuni troopika phjapiirini, puududes ka niteks Austraalias. Sugukonna nimiperekonnast Meloe (villimardikas) leidub kogu Euraasias 105 liiki, kuid selle lunaosas, nn. orientaalses regioonis (India ja Kagu-Aasia maad) ainult kolm. Uues maailmas on teada 23 liiki, neist ainult ks elab ksnes Luna-Ameerikas.

Eestist on nende mardikate kohta vhe teada. Seni on meil kindlalt leitud elutsemas kolm omavahel vlimuselt vga sarnast liiki: violetjassinise helgiga sinine villimardikas (Meloe violaceus), mustjasvioletse helgiga tkkeline villimardikas (Meloe proscarabaeus, # 2) ning lai-villimardikas (M. brevicollis). Kahtlustatud on ka neljandat villimardiklaste sugukonna liiki hispaania krbest (Lytta vesicatoria; # 10). Kolmest liigist kige tavalisem on sinine villimardikas, kes on ilmselt levinud le kogu Eesti. Tkkeline villimardikas ja lai-villimardikas on tunduvalt haruldasemad, viimasel ajal on nende kohta andmeid sna vhe.

Villimardika nukust sja koorunud valmik on vaid veidi pikema tagakehaga, kui tavaliselt oleme mardikatel harjunud ngema. Prast paarumist hakkab aga emaste mardikate tagakeha paisuma: selles valmivad munad. Munade tarbeks vajab emasmardikas lisaenergiat. Selleks hakkab ta prast paarumist innukalt rohelisi taimi gima. Munade kasvades paisub emase tagakeha vorstitaoliseks moodustiseks, mida mardikas enda jrel veab (# 3, 4). Munemisvalmis putuka pikkuseks on mdetud 67 cm ja tagakeha lbimduks 1,5 cm.
Isase villimardika tagakeha on tunduvalt lhem. Vga iseloomulik tunnus on talle aga tundla ehitus. Nimelt on tundla seitse esimest (s.t. peapoolsemat) lli mrksa suuremad kui tipmised (# 5).

Emane villimardikas muneb tuhandeid mune, asetades neid mnekmne kaupa suvalisse kohta pinnasesse, he-kahe sentimeetri sgavusele. Seal arenevad munad sna kaua, olenevalt pinnasest 2138 peva. Sinisel villimardikal on theldatud vastsete arengu seiskumist mneks ajaks ehk diapausi: sgisel koorunud vastsed muutuvad aktiivseks alles kevadel.

sja koorunud vastsed nevad vlja vga eriskummalised ega sarnane tpilise mardika vastsega. Nende pikkus on vaid ks-kaks millimeetrit. Esimestel pevadel on vastsed helekollased, kuid muutuvad mne peva jooksul tumepruuniks kuni mustaks. Neid iseloomustavad lhike keha ja pikad jalad. Kui tavaliselt asub putukatel iga jala tipus kaks knist, siis villimardikate esimesel vastsejrgul on neid kolm. Siit ka sellele vastsejrgule antud nimetus triunguliin (ld. kolmekniseline). Taimevartel aeglaselt manverdades kasutavad vastsed lisaks jalgadele ka tagakeha- ehk anaaljtkeid, sarnaselt vaksiklaste rvikutega. Anaaljtked toetatakse vastu aluspinda ja keha sirutatakse ette, seejrel jalgadega aluspinnast kinni hoides ja keha lhendades tuuakse anaaljtked jrele. Kiirel liikumisel tarvitatakse aga ainult jalgu.
Niimoodi erisuguste liikumisvtete abil ronib osav triunguliin kiiresti taimele ja otsib sobiva ie, kus jb ootama oma tulevast peremeest erakmesilast. Kui too saabub, kinnitub vastne oma tugevate knistega peremehe karvadele ja laseb end mesilase pessa kanda (# 6). Pesas poeb ta krjekannu, kuhu mesilane on munenud oma muna. Sellest saab talle esimene toit. Seejrel hakkab ta toituma pesas leiduvast ietolmu- ja nektarivarust ja ilmselt ka mesilase vastsetest ning jrjestikuste kestumiste jrel muutub aina erinevamaks sellest triunguliinist, kes pessa sattus. Lpuks toitumise lpetanud ussitaoline vastne lahkub mesilase pesast, kaevub pinnasessse, nukkub ja jb talvituma, et siis kevadel valmikuks kooruda ja uut eluringi alustada. Sellist arengutsklit, kus on kaks eri tpi vastsejrku, nimetatakse hpremetamorfoosiks.
Juhtub, et vastsed kogunevad iele kmnete kaupa ja nii rnnatakse nnetut mesilast hulgakesi koos. Mnikord ei ole parasiidi vastsetega kattunud mesilane siis enam olla vimeline lendama ning kukub maapinnale. Instinkti tttu ei lase aga vastsed enam lahti ning nii vivad kik koos mesilasega hukkuda. Ei ole ka haruldased juhused, kus triunguliinid kinnituvad iel askeldavale, kuid valele putukale. Ka siis on nad mratud hukule. Nnda arenebki kuni 4000 munetud munast heal juhul paar-kolm jrglast, kes saavad sugukpseks ning annavad omakorda jrglasi.
Ei ole theldatud, et villimardikad eelistaksid ht mesilaseliiki teisele nende eluviisi arvestades olekski valivus ilmselt liiga riskantne. Triunguliine on leitud ka kodumesilastelt, samuti on vastseid leitud mesitarudest, kuid seni ei ole kuskil maailmas teada tsisemaid perede kahjustusi.

Villimardikas ajas segadusse isegi kuulsa loodusuurija Carl Linn, kes kirjeldas mesilastelt leitud vastse oma 1767. aastal ilmunud raamatus Systema Nature kui mesilaseti (Pediculus apis). Teades samas, et villimardika valmikud munevad maapinda, oletas Linn, et nende vastsed elavad taimejuurtel. Segadused jtkusid pikka aega, isegi veel 1828. aastal kirjeldas prantsuse arst ja loodusuurija Lon Dufour vastse kolmekniseliste jalgade jrgi perekonnana Triungulinus. Probleemi lahendas samuti prantslane, moodsa entomoloogia isa Jean Henri Fabre alles 1859. aastal, seostades mesilasepesast leitud vastse villimardika lejnud elujrkudega. Temalt prineb ka hpermetamorfoosi miste.

Nagu ikka looduses, leidub ka villimardikate krval loomi, kes nende mrki millekski ei pea: niteks kanad ja siilid svad neid hea isuga. Ei ole mrgatud, et prast sjatega midagi paha oleks juhtunud. Villimardikate kehasse on elama asunud ks Mermithidae sugukonna marussi liik; kuidas tema kehavedelikus sisalduva mrgiga toime tuleb, ei teata. Valmikuid rndavad teadaolevalt veel kaks Ceratopogonidae sugukonna habesske: Atrichopogon meloesugans ja A. oedemerarum. Nemad torkavad oma pistesuised lbi llide vahel paiknevast hemast kitiinist ja imevad mardika kehavedelikku. Ka neile ei avalda mrk mingit mju. Neid on leitud imemas isegi surnud mardikatel.
Sinisel villimardikal on nhtud toitumas mardikaid vlesklaste sugukonnast Anthicidae: ohvri kehale kinnitunult imevad nemadki hemolmfi. Ka Eestis elab ks selle sugukonna liik: sarvvlesklane Notoxus monoceros, kellel on theldatud tmmet villimardikate kaitseaine kantaridiini poole ning keda on nhtud toitumas surnud sinisel villimardikal. Meil elavad nad just liivastel aladel, seal, kus mesilased ja villimardikadki. Villimardikate munades parasiteerib ks Phoridae sugukonda kuuluv krbes; kas munad ka mrki sisaldavad, pole teada.

Miks on villimardikatel selline kummaline nimi? Juba antiikaja arstid mrkasid, et nende mardikate kehast vljuv hemolmf ehk veri tekitab inimese nahale sattudes ville. Kui lugejal nnestub niteks sinine villimardikas tabada, vib ta seda oma nahal kontrollida. Samas on ks katse tkkelise villimardikaga nidanud, et vhemalt katsealustel ville ei tekkinud.
Hoopis tugevamini mjub kantaridiini sisaldav hemolmf siis, kui see satub meie kehasse. Inimesele surmav annus on 0,03 g. Vanaaja arstid kasutasid kantaridiini khulahtisti ehk diureetikuna, mnel pool hiljem ka reumaravimina. Veel on kantaridiini tarvitatud nn. armujoogina, sest see suurendab suguiha (villimardiklaste sugukonda kuulub ka keskajal armuravimina tuntud hispaania krbes: # 10). Lugejal ei soovita ma seda enda peal katsetada. Kll aga soovin kigile huvilistele head villimardika-nne: autor on huvitatud kigist teadetest selle pneva mardika kohta aadressil: mati.martin@ut.ee.

Mati Martin (1951) on zooloog, ttab Tartu likooli koloogia ja maateaduste instituudis.



Mati Martin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012