Eesti Looduse fotovõistlus
04/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
kaitseala EL 04/2003
Lehtsaare looduskaitseala

See on üks pelgupaikadest, mis rajatud nii haruldastele kui ka tavalistele metsa-asukatele, kelle kunagise kodumetsa kohal laiutavad kännustikud. Kõige enam mõeldi Lehtsaare looduskaitseala asutades metsisele: siin on tema suurim mängu- ja pesitsusala Viljandimaal.

Üks Eesti looduse tunnusjoon on metsarohkus. Väljaspool tiheasulaid leiame vaevalt koha, kus silm ei seletaks metsa. Ametliku statistika järgi katab mets poole Eestimaast, seega tundub esmapilgul küll, et metsa-asukatel peaks siin olema hea elada. Samas on viimasel aastakümnel metsa nii ägedalt raiutud, et jutud suurtest põlismetsadest ja ulatuslikest karulaantest kipuvad jääma mineviku meenutusteks. Ja raiutakse ju ikka esmajärjekorras vanemat metsa, nii ongi nooremad puistud saamas ülekaalu vanade ees. Ent paljud liigid vajavad normaalseks eluks just neidsamu, metsamajandajate(-raiujate) kõnepruugis küpseid ja ülekasvanud metsi. Ning veel parem, kui need oleksid looduslikku päritolu ja antud kohale omase liigilise koosseisuga.

Loodusmetsadega seotud liikidest on vähemalt nime kaudu tuntumad eelkõige suured linnud, nagu must-toonekurg, kotkad ja metsis, aga ka mõned väiksemad loomad, näiteks lendorav. Hoopis vähem teatakse ainult loodusmetsas elavate seente või putukate kohta. Ometi on Eesti punasese raamatusse kantud liikidest seotud just vanade metsadega 19% seeni, 20% limuseid ja koguni 55% mardikalisi.

Inimtegevuse, sealhulgas metsaraie tagajärjel oma algsest elupaigast ilma jäänud loomad leiavad hea õnne korral uue kodu just kaitsealadel, kus laastav inimtegevus on keelatud ja häirimine tagasihoidlikum. Nii on Tudu kandi kaitsealad kujunenud viimastel aastatel turvapaikadeks nii karudele kui ka teistele loomadele, kelle seniste kodumetsadest on järele jäänud tormijärgsed kännustikud. Säilitamaks elupaiku metsaelanikele, on viimastel aastatel hakatud kaitse alla võtma suuremaid loodusmetsailmelisi puistuid metsakaitsealadena. Väiksemaid metsatükke on piiritletud ja püütakse hoida vääriselupaikadena, eelkõige suurte ja silmatorkavate linnuliikide püsielupaikade tõhusamaks kaitseks on aga loodud uusi kaitsealasid või uuendatud seniste kaitsekorda.

Soomaa rahvuspargi naabruses asuval Lehtsaare looduskaitsealal on ohustatud linnuliikide elupaiku hoitud juba 1992. aastast, ent uued piirid ja uuendatud kaitsekord ning koos sellega ka uus nimi naabruses asuva Lehtsaare talu järgi kinnitati selle aasta jaanuaris. Kaitseala asub Viljandimaal Suure-Jaani vallas metsade rüpes, eemal suurematest asulatest. Lähim laiemalt tuntud koht on paari kilomeetri kaugusel asuv Mart Saare sünnikodu – Hüpassaare.

Rikkalik elustik. Kaitseala on valdavalt kaetud metsaga, ent leidub ka tükike kidurate mändidega raba. Metsatüüpidest on siin esindatud siirdesoo, karusambla-mustika ja pohla ning kuivenduse järel kujunenud kõdusoometsad. Pindalalt üsna väikesele looduskaitsealale (vaid 380 ha) on koondunud rikkalik elustik.

Lehtsaare ümbruses pole õnneks olnud küll selliseid looduskatastroofe nagu viimastel aastatel Alutagusel, kuid praeguse metsapoliitika tagajärjel on siingi väljaspool kaitseala jäänud vanematest metsadest järele vaid killud. Looduskaitseala moodustades peeti aga peamiselt silmas üht Viljandimaa suuremat metsise mängupaika. Hiljuti on kaitsealale taas elama asunud must-toonekurg, keda hea õnne korral võib ka näha lendamas või mõnes kraavis toiduotsingul. Varem leidis ta sobivaid elupaiku mitmel pool ümbruskonna metsades, kuid nüüdseks on valikuvõimalused jäänud üsna ahtaks.

Harulduste kõrval elavad kaitsealal muidugi tavalised metsaasukad. Sageli võib kohata põtra, metssiga ja jäneseid, rääkimata väiksematest imetajatest. Siin kandis elab ka rohkesti metsnugiseid ja rebaseid, kes oma kõhtu täites ei jäta kindlasti puutumata metsise ega teistegi lindude pesi. Lindudest tasub kaitsealal tähelepanu pöörata veel mitut liiki rähnidele ja viimasel ajal Eestis üsna sagedaks muutunud händkakule.

Kindlasti elab Lehtsaare looduskaitsealal veel teisigi ohustatud ja muidu tähelepanu väärivaid liike, kelle kohta praegu teave puudub, sest siin pole põhjalikumaid inventuure tehtud. Seega pakuvad kõnealused metsad avastamisrõõmu nii loodushuvilistele kui ka eri elustikurühmade uurijatele.


Kaitsekord. Looduslike metsade kõrval on kaitsealal üksjagu kuivendatuid. Kõdusoometsades kipub kohati tihe järelkasv ja põõsarinne vohama, mis ei sobi kuidagi metsisele. Et võimaldada vajadusel metsise elupaikade hooldust, ongi siinsel looduskaitsealal kehtestatud hooldatava sihtkaitsevööndi kaitsekord. Lubatud on ka jaht, mis võimaldab piirata väikekiskjate liig suurt arvukust. Loomulikult ei saa hooldustöid teha ja jahti korraldada metsise mängu- ja pesitsusajal, sest just siis on linnud häirimise suhtes eriti tundlikud. Inimeste liikumist kaitsealal ei piirata, kuid igaüks peab ise jälgima, et ta ei häiriks sealsete asukate elu.

Lehtsaare looduskaitseala valitseb Viljandimaa keskkonnateenistus, kelle poole tuleks pöörduda kõigi kaitsealasse puutuvate küsimuste ja probleemidega. Looduskaitseala kaitse-eeskiri on avaldatud Riigi Teatajas (RT I 2003, 5, 25).



Eesti looduskaitse infosüsteem (seisuga 01.03.2003). www.eelis.ee

Lilleleht, Vilju (koost.) 1998. Eesti punane raamat. Keskkonnaministeerium, Keskkonnafond. Tallinn.



Uudo Timm (1959) on zooloog, keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse loodusbüroo juhataja.



Uudo Timm
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet