Eesti Looduse fotov�istlus
04/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 04/2003
Looduskaitse igaks juhuks

Ennevanasti olid orjad. Neil polnud oma igust, elasid teise armust ja tegid td, mida ksti. Peremees muidugi hoolitses, et orjad jus ja elus psiksid. Ei muutnud ka kristlus orjapidamist ra. Alles hiljem leiti, et riike saab teisiti majandada. Orjus vaibus seisusliku teenistuse varju. Aga nd on see aeg ka mdas, vabadust inimestel hoopis rohkem kes. Kas testi saame lbi orjadeta, isegi prisorjadeta? Masinad ttavad, aga nemad ei kannata; tlised ttavad, aga nemad saavad palka. Ainult loodus annab rikkust vlja ega saa midagi tasuks. Teda sstetakse, et ta saaks elus psida: jlle naftat vlja higistada, tuult tiibadesse puhkida, rattaid ringi ajada. Kas ta pole ori? Teda me ju endasuguseks ei pea.

Vahel vanasti tstsid orjad mssu, kui lg tis sai vi soodus juhus avanes. Nad visid isegi vabaduse ktte vita. Ndsel ajal varisevad kaevandused, tulvavad jed, pud kurnab maad, mida enne kurnasid kariloomad ja alepletajad. Aga inimesed peavad vastu ning seavad oma lemvimu taas jalule. Ei mista ka loodus enam ennast ise leval pidada. Inimene peab siin valvama, et kooslused koos psiksid, et loomade arvukus oleks paras ja tasakaalus. Muidu juhtub veel nii, et inimesele endale ei j kohta, kus troonida.

Tundkem siis heameelt kaitsealadest. Kas nende loojad kahetsesid kaduvat loodust? Eks siin ole seos: kahju on sellest, mis vib kasu tuua. Ja teadus rehkendab vlja ha uusi asju, mida panna kasu kandma. Saame teada, kui kiirelt taastub mets vi soo vi mne looma arvukus. Teame kaitsta kohti, kus toimub loodusvara taastootmine. Loomad sigivad kaitsealadel, sealt levivad vljapoole, kus neid saab kasutada. Ja vljaspool sigivad inimesed, kes tulevad kaitsealale ja jtavad sinna oma raha.

Loodus meie kpa all tmbleb, kuid enamasti kuuletub. Iseenda kasuks. Tunnistame siiski, et me ei tea tast kike. Selleprast ta veel tmblebki. Aga eks me veel pi teda tundma! Kaitsealad on ka selle jaoks loodud. Milleks kaitsta iga liiki vi koguni alamliiki? Phjendused on tavaliselt hmased. See oleks nagu moraalne kohus looduse ees hoida igat liiki; sest kik nad on ainulaadsed. Mida meie ei suuda uuesti luua, see vib tulevikus veel kasugi tuua.

Aga silitamisel on hind. Kes maksab selle moraalse kohuse eest? Simata saavad kalakaitsjad ning jahindusinspektorid. Nagu oleksid looduskaitsjad need kige paremad tuleviku planeerijad. Kuid nad vhemasti teavad oma teadmatuse thendust. Teavad, et parem on hoida kui oiata. Me ei tea, millal haruldane liik satub ohtu, ja nii mnestki liigist ei tea me, kas ta on ohus vi ei. Liik on lihtsalt hik, mida suudame kuidagi piiritleda. Kuskilt tuleb ju alustada. Ka inimene on liigiks arvatud. Nnda ta siis pab kaitsta oma liiki ja otsib selleks pidepunkti.

Liigikaitse pakub mingigi kindlustunde. Kui neme maailma hvimas, siis pame psta vhemalt kilde. Et vahest suudavad meie jrglased neid kokku panna ja luua uue maailma. Ja nii mnigi kaitseala saab loodud lihtsalt igaks juhuks kuni tpselt selgub, mis vrtus neil tegelikult on.

Testi, me muretseme terve maailma prast! Me kohe oskame seda. Kiviaegsel jahimehel polnud muret maailma prast, kui aga ise ellu ji. Kui loodusvaimude valitsus otsa sai, siis sakste valitsus ji ikka. See pani teised piirangud, aga maailma saatuse prast ei pidanud alam inimene muretsema: too oli kindlalt Jumala kes; kll tema teadis, millal arved kokku vtta ja sikud lambaist lahutada. Aga ndseks on maakera koguni vikseks jnud ja ka paljude usklike meelest on vastutus tema saatuse eest inimese peale pandud. Vib mitte tunda vastutust, kuid mure jb. Mure maailma ja iseenda prast langevad hte. Kui ned murtud oksa vi tee rde puistatud prgi, siis ei saa haiget mitte ainult ilu- vi korrameel. Tunned, et krs on jlle juures selles koormas, mida loodus kannatama peab. Muidugi pole see veel viimane krs. Aga ta toob viimast he vrra ligemale.

Nii saab looduskaitsest isiklik asi, sdametunnistuse ksimus. Nagu reformitud ristiusust. Ja looduskaitse muutub usutoimingu sarnaseks. Looduskaitse-eeskiri kib Talmudi vi palveraamatu eest. Paragrahvi loomine iseenesest on nagu palve selle olukorra eest, mida ta kaitsma peab. Ja neid kske tites loodetakse looduse halastuse peale. Kaitsealad on kui kirikud, kus kiakse palvel, aga ka imetlemas sinna kogunenud ja alal hoidunud kallisasju ja kunstiteoseid. Iga looduskaitseseaduse rikkuja vtab endale vastutuse maailma huku eest. Ja ka teised ei vi iial kindlad olla igeksmistmises. Pame ainult pidada piire, mida oleme seadnud kaugemale oma kasina teadusliku teadmise alast. Igaks juhuks.


Urmas Kalla (1970) on lpetanud Tartu likooli bioloogina (1993) ja ppinud samas filosoofiat.



Urmas Kalla
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012