Eesti Looduse fotovõistlus
04/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 04/2003
Looduskaitse igaks juhuks

Ennevanasti olid orjad. Neil polnud oma õigust, elasid teise armust ja tegid tööd, mida kästi. Peremees muidugi hoolitses, et orjad jõus ja elus püsiksid. Ei muutnud ka kristlus orjapidamist ära. Alles hiljem leiti, et riike saab teisiti majandada. Orjus vaibus seisusliku teenistuse varju. Aga nüüd on see aeg ka möödas, vabadust inimestel hoopis rohkem käes. Kas tõesti saame läbi orjadeta, isegi pärisorjadeta? Masinad töötavad, aga nemad ei kannata; töölised töötavad, aga nemad saavad palka. Ainult loodus annab rikkust välja ega saa midagi tasuks. Teda säästetakse, et ta saaks elus püsida: jälle naftat välja higistada, tuult tiibadesse puhkida, rattaid ringi ajada. Kas ta pole ori? Teda me ju endasuguseks ei pea.

Vahel vanasti tõstsid orjad mässu, kui lõõg täis sai või soodus juhus avanes. Nad võisid isegi vabaduse kätte võita. Nüüdsel ajal varisevad kaevandused, tulvavad jõed, põud kurnab maad, mida enne kurnasid kariloomad ja alepõletajad. Aga inimesed peavad vastu ning seavad oma ülemvõimu taas jalule. Ei mõista ka loodus enam ennast ise üleval pidada. Inimene peab siin valvama, et kooslused koos püsiksid, et loomade arvukus oleks paras ja tasakaalus. Muidu juhtub veel nii, et inimesele endale ei jää kohta, kus troonida.

Tundkem siis heameelt kaitsealadest. Kas nende loojad kahetsesid kaduvat loodust? Eks siin ole seos: kahju on sellest, mis võib kasu tuua. Ja teadus rehkendab välja üha uusi asju, mida panna kasu kandma. Saame teada, kui kiirelt taastub mets või soo või mõne looma arvukus. Teame kaitsta kohti, kus toimub loodusvara taastootmine. Loomad sigivad kaitsealadel, sealt levivad väljapoole, kus neid saab kasutada. Ja väljaspool sigivad inimesed, kes tulevad kaitsealale ja jätavad sinna oma raha.

Loodus meie käpa all tõmbleb, kuid enamasti kuuletub. Iseenda kasuks. Tunnistame siiski, et me ei tea tast kõike. Sellepärast ta veel tõmblebki. Aga eks me veel õpi teda tundma! Kaitsealad on ka selle jaoks loodud. Milleks kaitsta iga liiki või koguni alamliiki? Põhjendused on tavaliselt ähmased. See oleks nagu moraalne kohus looduse ees – hoida igat liiki; sest kõik nad on ainulaadsed. Mida meie ei suuda uuesti luua, see võib tulevikus veel kasugi tuua.

Aga säilitamisel on hind. Kes maksab selle moraalse kohuse eest? Sõimata saavad kalakaitsjad ning jahindusinspektorid. Nagu oleksid looduskaitsjad need kõige paremad tuleviku planeerijad. Kuid nad vähemasti teavad oma teadmatuse tähendust. Teavad, et parem on hoida kui oiata. Me ei tea, millal haruldane liik satub ohtu, ja nii mõnestki liigist ei tea me, kas ta on ohus või ei. Liik on lihtsalt ühik, mida suudame kuidagi piiritleda. Kuskilt tuleb ju alustada. Ka inimene on liigiks arvatud. Nõnda ta siis püüab kaitsta oma liiki ja otsib selleks pidepunkti.

Liigikaitse pakub mingigi kindlustunde. Kui näeme maailma hävimas, siis püüame päästa vähemalt kilde. Et vahest suudavad meie järglased neid kokku panna ja luua uue maailma. Ja nii mõnigi kaitseala saab loodud lihtsalt igaks juhuks – kuni täpselt selgub, mis väärtus neil tegelikult on.

Tõesti, me muretseme terve maailma pärast! Me kohe oskame seda. Kiviaegsel jahimehel polnud muret maailma pärast, kui aga ise ellu jäi. Kui loodusvaimude valitsus otsa sai, siis sakste valitsus jäi ikka. See pani teised piirangud, aga maailma saatuse pärast ei pidanud alam inimene muretsema: too oli kindlalt Jumala käes; küll tema teadis, millal arved kokku võtta ja sikud lambaist lahutada. Aga nüüdseks on maakera koguni väikseks jäänud ja ka paljude usklike meelest on vastutus tema saatuse eest inimese peale pandud. Võib mitte tunda vastutust, kuid mure jääb. Mure maailma ja iseenda pärast langevad ühte. Kui näed murtud oksa või tee äärde puistatud prügi, siis ei saa haiget mitte ainult ilu- või korrameel. Tunned, et kõrs on jälle juures selles koormas, mida loodus kannatama peab. Muidugi pole see veel viimane kõrs. Aga ta toob viimast ühe võrra ligemale.

Nii saab looduskaitsest isiklik asi, südametunnistuse küsimus. Nagu reformitud ristiusust. Ja looduskaitse muutub usutoimingu sarnaseks. Looduskaitse-eeskiri käib Talmudi või palveraamatu eest. Paragrahvi loomine iseenesest on nagu palve selle olukorra eest, mida ta kaitsma peab. Ja neid käske täites loodetakse looduse halastuse peale. Kaitsealad on kui kirikud, kus käiakse palvel, aga ka imetlemas sinna kogunenud ja alal hoidunud kallisasju ja kunstiteoseid. Iga looduskaitseseaduse rikkuja võtab endale vastutuse maailma huku eest. Ja ka teised ei või iial kindlad olla õigeksmõistmises. Püüame ainult pidada piire, mida oleme seadnud kaugemale oma kasina teadusliku teadmise alast. Igaks juhuks.


Urmas Kalla (1970) on lõpetanud Tartu ülikooli bioloogina (1993) ja õppinud samas filosoofiat.



Urmas Kalla
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet