Eesti Looduse fotovõistlus
2010/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2010/8
Kollase ajakirjanduse kaitseks

Kunagi kevade poole peeti Tartu ülikoolis infopäeva, kus lasti omavahel kokku teadusajakirjanikud ja noorteadlased. Esimesed õpetasid teisi, kuidas teha teadusest uudis. Kõnelema oli kutsutud ka zooloog Raivo Mänd, üks parimaid teaduse populariseerijaid Eestis, teemal „Miks minust ei saanud teaduse populariseerijat?”.
Professor Männi jutt oli ülimalt skeptiline. Kui ta nooruses kaalus teadlase ja populariseerija (teadusajakirjaniku?) ameti vahel, veenis esimese kasuks lihtne tõdemus: tavalist inimest ei huvita teadus. Teda huvitab kolm asja: seks, raha ja tervis. Ainuke võimalus teadusuudist tavainimesele sisse sööta on siduda see ühega neist kolmest märksõnast (vt. nt. www.tartupostimees.ee/?id=220654). Just nagu lapsele kibedat ravimit söötes tuleb see segada lääge siirupiga. Säherdune mäkerdamine noort idealisti ilmselt ei paelunud.

Ülejäänud kõnelejad rahustasid heitunud noori. Näiteks raadiomees Priit Ennet kiitis, et teadlasel pole stuudiosse tulles kunagi põhjust muretseda: tema on alati positiivne kangelane. Eks see nõnda ole tõesti. Teadlasi ja teadusajakirjandust austatakse justkui India pühamehi: mida kummalisema teemaga nad tegelevad, seda vähem söandab keegi nuriseda.
Seevastu nn. kollane ajakirjandus on justkui enesestmõistetava põlu all. Iga haritud inimese kohus on rõhutada, et tema Õhtulehte ei loe ja „Reporterit” ei vaata. Õnnetuste, kuritegude ja eraelu üksikasjalikke kajastusi on hea toon pidada ebamoraalseks (vt. nt. 7. juuli Eesti Ekspressi lugu „Kiremõrv ja ränk avarii”). Miskipärast naudib kollane ajakirjandus rahva seas siiski ülisuurt menu. See skisofreenne olukord meenutab veidi kristlikku keskaega, kus elati veendumuses, et ollakse sünnist saadik patune – ja ometi suudeti nii elada kui ka ilmselt elust rõõmu tunda.

Hiljuti lugesin Õhtulehest mahukat isikulugu ratastooli aheldatud noormehest. Tavapärane juhtum: pea-ees-vettehüpe peohoos ja tundmatus kohas. Igal kevadel loeme neid lugusid üha uuesti ja ühelgi suvel ei näita arvud kahanemise märki. Alati olen sääraseid lugusid lugedes vaevelnud näriva tunde käes: kuidas ometi saab nii rumalalt käituda?! Alles hiljuti taipasin ühtäkki hirmuga selle närimise põhjust: olen ise korduvalt täpselt samamoodi käitunud. Midagi mõtlemata. Seos enda elu ja loetu vahel oli uskumatult visa teadvusesse jõudma, selleks kulus aastaid! Küllap toimib samalaadne psüühiline tõke kas või näiteks purjuspäi ujumise või autojuhtimisega: ka nendest lugudest kubisevad kõik (kollased) lehed – ja ka nendega seotud õnnetused ei näi vaibuvat.
Kollast ajakirjandust võib vabalt lugeda kui teaduskirjandust. Erinevus on see, et statistika ja järeldused tuleb teha lugejal endal. Ja et eksperimendid, mida elu ise korraldab, on paraku märksa karmimad ja elulisemad kui need, mida tehakse laborites rottide ja äädikakärbeste peal. Küllap siit tulenebki kollase ajakirjanduse mäekõrgune populaarsus teadusajakirjanduse kõrval: õppida on küll raskem, iseseisvat tööd on rohkem, kuid aegamööda kogutud teadmine, mõni mällu pudenenud pilt või lausekatke võib kunagi päästa su elu. Mõistagi tuleb palju tühikaagutamist („Igor Mangi koeral on kirbud”, „Õnne 13 Helmi haub kättemaksu”) lihtsalt kahe silma vahele jätta – eks täpselt nõndasamuti ole see ka teadusuudiste puhul („Kohvi pähe määrimine aitab kiilaspäisuse vastu”). Häid teadusuuringuid!



Juhan Javoiš
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet