Eesti Looduse fotov�istlus
2010/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Sood EL 2010/9
100 aastat soouuringute algusest Toomal

Tnavu on Eesti soouurimisel vrikas juubel: 100 aastat tagasi asutas Balti sooparanduse selts Toomale sookatsejaama, mis oli esimene tolleaegse Vene impeeriumi aladel ja ks esimesi kogu maailmas. Sajandi jooksul on Toomal tegutsenud mitu asutust, kuid kigil neil on olnud hine eesmrk: uurida soid ning anda edasi teadmisi ja oskusi sooteaduse, sookultuuri- ja maaparanduse kohta.

Tooma jaama asutamine vimaldas hakata Eesti soid sihikindlalt uurima, algul soode kuivendust ja pllumajanduslikku kasutust, hiljem, 20. sajandi teisel poolel, lisandusid soometeoroloogia ja -hdroloogia pidevvaatlused. Viimastel aastakmnetel on olulisemaks muutunud soode kaitsega seotud uuringud.
Tooma ei kujunenud Eesti soouuringute keskuseks juhuslikult. Veeolusid reguleeriti ja maid kuivendati siinmail juba varem. Aastail 18711872 laskis Vaimastvere misnik kaevata viie kilomeetri pikkuse ja kahe-kolme meetri sgavuse Suurkraavi ehk Uusje Endla jrvest lbi raba Sinijrve ning sealt Pltsamaa jkke. Endla jrve veetase alanes seelbi 2030 cm. 19. sajandi lpukmnendil alandati Mnnikjrve veepinda vhemalt 0,7 meetri vrra. Vahetult enne sookatsejaama rajamist kaevati kogujakraav Mnnikjrve idakaldale ja sealt edasi kuni Mustjeni. htlasi kuivendati soid Krde, Vaimastvere ja Selli misa maadel, kus olid looduslikult soodsad eesvoolutingimused.

Soojaama asutamine ja esimene periood. Veisekasvatuse kiire arengu tttu 19. sajandi teisel poolel suurenes vajadus rohustade jrele. Misnikud hakkasid jrjest enam looduslikke rohumaid parandama, sh. maid kuivendama. 1897. aastal Tartus asutatud Liivi- ja Eestimaa maakultuuri broos koostati maaparanduse ja kultuurrohumaade rajamise projekte. Broo juhtspetsialistid olid taanlased. Kuid peagi mistsid misnikud, et vaja on kohalikke soode kuivendamise ja kultuuristamise asjatundjaid. Selleks asutati 1908. aastal Balti sooparanduse selts.
Uus selts hakkas tegusalt korraldama soode uurimist. Paari aasta prast osteti Endla soostiku idaserva lhedal olev 74 ha suurune Tooma talu, 50 ha piirnevast Mnnikjrve rabast ja ka jrv, et uurida rabade kultiveerimise vimalusi. Asukoha valikut mjutas asjaolu, et naabruses asuva Krde misa omanik Viktor von Stackelberg oli ligi kakskmmend aastat tegelnud sookultuuriga.
Tooma katsejaama juhatajaks kutsuti keemiaharidusega baltisakslane Arved von Vegesack. Juba 1910. aastal kaardistati ja looditi katsejaama maa-ala, kaevati esimesed magistraalkraavid, raadati 2,5 ha madalsood, ehitati 2 ha drenaai, valmis elamu juhataja ja klaliste majutamiseks, alustati turbalasundi sondeerimist ja tee-ehitust tookordse Piibe maanteeni. Jrgmisel talvel asutati Tartusse erialaraamatukogu, kuhu koondati soode uurimisega seotud materjale ning laboratoorium, kus sai mrata turba botaanilist koostist, fsikalisi omadusi ja alates 1912 teha keemilisi analse. 1912. aastal korraldati Toomal esimesed kolmepevased sookultuuri kursused.

Jrgmisel aastal rajati esimene kuivenduskatseala. Kokku kuivendati enne Esimest maailmasda 25 hektarit madalsood ja 8 hektarit raba. Uurimistulemused ja soojaama tegevuse levaated avaldati ajakirjas Mitteilungen des Baltischen Moorvereins (Balti sooparanduse seltsi teated), mida aastatel 19141916 asendasid venekeelsed aastaraamatud.
1914. aastal ostis selts katsejaamale naabruses asuva Kubja talu (42 ha). Kuivendatud rabasse rajati kultiveerimise, metsastamise ja turbakaevandamise katsealad. Samal ajal tehti kuivendatud maal taimekasvatuskatseid, ilmavaatlusi, mrati saaki ja uuriti taimekoosluste muutusi. Tegeldi isegi heintaimede sordiaretusega.

Sookatsejaam Eesti Vabariigi ajal. Balti sooparanduse selts taastati 1920. aastal, nd juba eestlaste eestvttel. Aasta hiljem alustas taas td Tooma sookatsejaam, mille juhatajaks kutsuti agronoomia krgharidusega Leopold Alfred Rinne (hiljem Leo Rinne). Leo Rinne juhatusel ttas Tooma sookatsejaam kuni okupatsiooni alguseni 1940. Aastal 1938 nimetati asutus mber Tooma soouurimis- ja katseinstituudiks.
Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse aeg oli katsejaamale vga edukas. Eelkige iseloomustavad seda aega sookultuuriuurimused: selgitati, kas sood klbavad maaviljeluseks, sobivaid mineraalvetise liike, norme ja tarvitusaegu, soos kasvatamiseks kohaseid kultuurtaimeliike, ttati vlja heinaseemnesegusid, uuriti rohumaa uuendamist, esimese vilja tasuvust, vrreldi kultuurtaimede sorte jne.
Just sel ajal levis soode kuivendamine ja sookultuur laialdaselt talupidajateni. Kaasa aitasid sooparanduse seltsi palgatud instruktorid, kuid ka populaarsed sookultuuripevad ja eestikeelsed trkised. 1935/1936 oli Eestis registreeritud le 11 000 sooharija-pllumehe (Raidla, 1960). Sellest tulenes ka riigi ja leldine huvi Tooma sookatsejaama teadustegevuse vastu.

Alates aastast 1923 anti vlja aastaraamatut Eesti Sooparanduse Seltsi Toimetised pealkirjaga Sookultuur. Ajakirjas Agronoomia ilmusid katse- ja uurimist aruanded. Lhemaid kirjutisi llitati seltsi lendlehtede seeriana. Vljaandes Sookultuur avaldati eelmise kalendriaasta jooksul ilmunud sookultuuri ksitlevate trkiste loend, mis aitas asjasthuvitatuil erialakirjanduses paremini orienteeruda ja lihtsustas teabe hankimist.
1927. aastast saadik korraldati sookultuuri propageerimiseks regulaarselt suviseid ppepevi (enamasti Toomal), mis olid osavtjaterohked: enamasti 400500 osalist, 1933. aastal isegi ligi 700. Aastal 1929 kisid Tooma sookatsejaamas Tartus peetud Baltimaade ja Soome agronoomide liidu II kongressist osavtjad, kellele siinne hsti korraldatud ja krgetasemeline katset oli llatuseks.

Sookultuuriinstituut. Kuigi Tooma sookatsejaam nimetati instituudiks 1938. aastal, oli instituudi philine tperiood aastail 19451956. Katsealad ja teadust laienesid pikapeale ka Krdesse, kuhu 1950. aastate teisel poolel ehitati uus peahoone ja tootmishooned. Krdesse kolimise phjuseks tuleb pidada asjaolu, et veel enne nukogude aega laiendati katsejaama Krde misa keskusest ostetud 52 ha suuruse talu vrra. 1946. aastal nimetati sooinstituut mber teaduste akadeemia pllumajanduse instituudi filiaaliks.
Teadustdes uuriti soode kasutamist pllumajanduslikus taimekasvatuses, soode kuivendamist, kuivendustde mehhaniseerimist, sookultuuride agrotehnikat ja vetamist ning heinaseemne kasvatamist soomuldadel. rmiselt oluline oli soode uurimine Alfred Truu juhatusel: kaitsti mitu kandidaadivitekirja (Alfred Truu, Karl Veber, Hilja (Kurm) Allikvee) ning 1964. aastal ilmus ksikasjalik kogumik Eesti NSV sood.
Tooma-Krde soouurimise krgperiood oli aastail 19491956, kui siinmail tegutses maaparanduse ja sookultuuri teadusliku uurimise instituut. Varem alustatud teemadele lisandusid maaparandushdroloogia ja kuivenduse intensiivsuse uurimine.

Tooma katsebaas. 1956. aastal Toomal ja Krdes paiknenud instituudi tegevus lpetati. Jrk-jrgult viidi enamik Toomal ttanud uurijaid le Sakku, maaviljeluse ja maaparanduse instituudi keskusesse. Toomale ji iseseisva uurimisksusena sookultuuri osakond, mis koos katse- ja tavatootmisega moodustas Tooma katsebaasi. Krdesse ehitati uus katsebaasi peahoone (valmis 1959) ja thtsamad tootmishooned.
Eesti soouurimise 50. aastapevaks ilmus trkist mahukas teadustde kogumik 50 aastat sookultuuri-alast uurimistd Eestis. See oli ks Eesti sooteaduse krgperiood. Prast sda alustanud noor teadlaskond oli vitekirjad kaitsnud uurimisandmete ldistuste phjal. Toomal kogutud andmete alusel kaitsti nukogude ajal kokku kmme teaduste kandidaadi vitekirja.
Edaspidi hakkas Tooma-Krde ja pllumajandusliku sihiga soouurimine hbuma. 1981. aastal kaotati Toomalt katsejaama juhataja ametikoht, 1989 hbusid rohumaaviljeluse uuringud. Viimane ttaja oli osalise tajaga ametis Jgeva sordiaretuse instituudi koosseisus kuni 2008. aasta juulini. Tema lesanne oli teha kuivenduskatsete vaatlusi ja mtmisi. Nii tuleb tdeda, et sookultuuri ja maaparanduse teadusliku uurimist tielik lpp Toomal saabus poolteist aastat enne asutuse sajandat juubelit. Nd on pool sajandit tagasi valminud endine peahoone Krde misapargis seisnud juba paarkmmend aastat thjana.

Sookool. Vaieldamatult olulise panuse sookultuuri edendamisse andis 1928. aastal asutatud Tooma sookultuuri ja maaparanduse kool, kus piaeg kestis kaks talve ja he suve. Kooli veti vhemalt 17-aastasi kuueklassilise haridusega noormehi, keda petati soid les harima ja sookultuure rajama. pilaste arvu mrasid koolimaja ruumid ja suviste praktikatde optimaalne korraldus, ppida tahtjaid oli rohkem, kui vastu vtta sai. ppemaksu koolis ei olnud.
1930. aastal andis pllutministeerium Tooma sookooli lpetajatele eesiguse saada sooasundustalusid. Kuni 1944. aastani tegutsenud ppeasutusest sai erialase ettevalmistuse htekokku 182 meest, neist kooli lputunnistuse sai 116.
Sookoolis ttasid petatud agronoomid Enn Terasme, kes oli kooli juhataja kuni 1936. Aastani, ning Osvald Ojaveer (Klimberg), kes juhatas kooli prast Terasmed. Toomal petasid noori ka katsejaama juhataja professor Leo Rinne ning silmapaistev teadlane pedagoog Paul Willem Thomson, Eesti palnoloogia rajaja. ppejududena olid tegevad ka teised katsejaama ttajad.
Koolis petati kiki aineid samas mahus kui teistes pllutkoolides. htlasi piti talundikorrastust ning tundma pllutmasinaid ja -riistu. Erippeained olid sookultuur hes soobotaanika ja soogeoloogiaga, turbakaevandamise tehnoloogia, maamtmine ja joonestamine. Rohumaade ja sookultuuri ning maaparandust vimaldas phjalikumalt petada suvine semester, mil petati ka viljakasvatust ja aiandust. Talvel piti enam loomakasvatust ja ksitd (puu-, raua-, naha-, nri-, pleki-, tinutus- ja vrvimistd). ppet kestel tegid pilased praktilisi tid Tooma sookatsejaama majapidamises ja uurimistdel. Alates kolmandast lennust tuli prast teise klassi lpetamist sooritada kuuekuuline talupraktika, mida erandina vis teha ka kodutalus.
1930. aastal alustas kooli juures td maaparandusmeistrite klass. Kolmandik sookooli lpetajatest oli sellisest enesetiendusest huvitatud, neile tehti ka eeliseid kursusele psemiseks. ppekava kestus oli ks aasta: teoreetilisele ettevalmistusele jrgnesid ppepraktika ja tegelikud td kokku 1300 tundi. Alles prast kolmeaastast td kultuurtehniliste broode juures saadi kutsetunnistus. 1937. aastal otsustas ppenukogu hakata maaparandusmeistrite eriklasse korraldama regulaarselt iga kahe aasta jrel. Maaparandusmeistritena lpetas kolmes lennus kokku 41 meest.
Tooma sookool oli Eestis ainulaadne. Siin pandi alus maaparanduse sihikindlale petamisele. Energilised sooteadlased ja kogenud praktikud koostasid ppekavad ning teadmisi jagades tagasid koolile hea maine. Sookool aitas suurendada laiema silmaringiga pllumeeste hulka, kes said sookultuuride ja kuivenduse alal phjaliku ettevalmistuse. Tooma sookoolis ppinuist tuleb ra mrkida hilisemad tuntud hdroloogid Armin Kask ja Kustav Arukaevu.

Soohdroloogiajaam. Endla soostiku sstemaatiline uurimine algas 1950. aastal, kui meteoroloogiajaama alusel rajati Tooma soohdroloogiajaam, mis praeguseni tidab soode hdroloogilise seire programmi, nuu hulgas mdetakse soo mikromaastike veebilanssi ja mikrokliimat. Jaama vaatlusvrk haarab Mnnikjrve raba, sellest phjas asuva kuivendatud siirde- ja madalsoo ning osa Linnusaare rabast. Vaatluskohad olid valitud ja vaatlusprogramm koostatud nii, et see kajastaks vimalikult paljude soo mikromaastike veebilansi elemente ja mikrokliimat.
Vaatlusvrgu rajamiseks tuli ehitada ravoolu mtejaamad (varem on neid nimetatud mtepostideks) kohtades, kus rabade ja nende lhimbruse maapinna lang on vga vike. Esimene mtejaam sai valmis Mustje magistraalkanalil, kus ravoolu hakati mtma 1950. aastal. Sellega algas soode ravoolu jrjepidev mtmine Eestis. Kahe-kolme aasta jooksul rajati veel kolm mtejaama: Tooma I, Tooma II ja Tooma III. Sooveetaseme mtmiseks rajati mtekaevud: kaks mtesihti Mnnikjrve rabas ning ks Linnussaare rabas. Sooveetaseme kikumise jrgi sai hinnata turbakihis kogunenud veehulga ja soopinna krguse muutusi.
1960. aastate alguses tehti Endla soostikus ulatuslikke metsakuivendustid ning svendati ja gvendati rabadevahelisi ojasid. Seetttu tuli omakorda muuta ravoolu vaatlusvrku ja tpsustada kuivendustdega seotud valglate muutusi. Niteks Tooma I posti valgla vhenes varasemaga vrreldes 30% vrra. Muudetud veereiimi tpsemaks uurimiseks asutati lisaks kolm mteposti: Tooma IV ja Tooma V Mnnikjrve rabas ning Linnusaare raba mtepost, mis kajastab looduslikus seisundis oleva raba ravoolu. Vaatlusvrgu peamine arendaja oli soohdroloogiajaama kauaaegne juhataja Lauri Mets.
Samal perioodil alustati mtmisi ka Krde lhedal, kus mdeti kuivendatud ja kultuuristatud madalsoo drenaaissteemide ravoolu. Mtepostide valglad olid vikesed: 0,030,20 km2. htlasi hakati he drenaaissteemi ravoolu mtma ka Toomal.
Krdes tehtud mtmiste tulemusi analsis maaparandusinsener Georg-Ilmar Madissoon 1978. aastal kaitstud kandidaadits. Tooma soohdroloogiajaama vaatlustulemusi kasutas palju maailmakuulus vene soohdroloog Konstantin Ivanov Leningradi riiklikust hdroloogia instituudist. Tema loodud soode hdromorfoloogiliste seoste teooria phineb suuresti Tooma soojaamas kogutud andmestikul. Lauri Mets aga selgitas rabalaugaste kujunemise ja muutuste seadusprasusi sltuvalt hdroloogilistest teguritest. See oli ks esimesi sellealaseid uurimistid maailmas. Sademevee hulk ja sooveetaseme muutused vimaldasid selgitada raba veemahutavust ja selle dnaamikat ning anda selgitus rabalaama vimaliku suurima krguse kohta.
Jaama tegevust juhendas nukogude ajal Leningradi riiklik hdroloogia instituut, mis oli 20. sajandi teisel poolel maailma juhtiv uurimisasutus soode hdroloogia vallas. Lisaks rutiinsele vaatlusprogrammile tideti Toomal teadusliku uurimist plaani ja toimetati aastaraamatuid, kus avaldati ka Lti, Valgevene ja Ukraina samalaadsete jaamade vaatlusandmeid. Tooma soojaama rahvusvaheline vrtus seisneb eelkige Mnnikjrve, vhemal mral Linnussaare raba hdroloogia ja kliima pikaajalises ja phjalikus uurimises. 60 aasta pikkused katkematud vaatlusread on kogu maailmas unikaalsed.
ravoolu ja phjavee reiimi andmete krval on alates 1950. aastatest sna rohkesti materjali kogunenud ka vee keemiliste omaduste kohta. Veekeemia seireprogramm kivitati 1964. aastal. 1971. aastast on pidev vaatlusrida Linnussaare ojast. Hiljem hakati veeproove vtma Mnnikjrve ja Linnussaare raba laugastest ja lvestest ning rabavee seire jtkub praeguseni.

Pikaaegsed ilmavaatlused. Kige kauem on Toomal tehtud meteovaatlusi. Sademete ja hutemperatuuri vaatlused algasid Tooma lhedal aastast 1893. Sstemaatilisi meteovaatlusi hakati tegema 1911. aastal, mil rajati vaatluskohad mineraal- ja soomaale. Ilmavaatlused on oma aja kohta phjalikult tehtud ja tulemused trkis avaldatud. 1919. aastast alustati Toomal meteoroloogilisi psivaatlusi ja pllumajanduse fenoloogilisi vaatlusi. Meteovaatlusi tehti rahvusvahelise programmi jrgi. Et Tooma kuulus II jrgu I klassi jaamade hulka, siis vaadeldi kiki neile mratud meteoroloogilisi elemente: hurhku, -temperatuuri, -niiskust, pilvisust, tuule suunda ja kiirust, sademeid ja atmosfrinhtusi.
Soohdroloogiajaama rajamise jrel 1950. aastal laiendati ilmavaatluste vrku oluliselt. Raba meteoroloogiliste iserasuste uurimiseks rajati mineraalvljakust kilomeetri jagu lne poole Mnnikjrve raba epitsentrisse peenra-lve kompleksi soo-meteovljak (soovljak). Seal on vaatlusonnid (hgromeetri, mrja, kuiva, maksimum-, ja miinimumtermomeetriga), sademetemtla ja maapinnatermomeetrid (thtajaline, maksimum-, miinimumtermomeeter). Vaatlusi tehakse neli korda pevas. 1950. aastate alul lisandusid termomeetrid turbapinnase temperatuuri mtmiseks ja sgavtermomeetrid turbalasundi temperatuuri mtmiseks kuni 3,2 meetrini. Pstitati ka isekirjutite onn termograafi ja hgrograafiga ning pluviograaf. Samas kohas mdetakse auramist raba pinnalt ning veidi eemal on lauka pinnalt auramise mtla. Tooma on ks vheseid kohti maailmas, kus mdetakse auramist rabas. Aastail 19551963 tehti siin pikesekiirguse mtmisi, milleks kasutati aktinomeetrit, albedomeetrit ja bilansimturit.
Phivljakute vaatluste krval tehti Toomal ka mikroklimaatilisi mtmisi kuivendatud ja kultuuristatud madalsoos ning erisugusel mikromaastikul Mnnikjrve rabas: peenar-lauka, peenar-lve kompleksides ja rabamnnikus.
1988. aastal hakkas jaam ttama postides tehtava programmi alusel. Alates 2009. aasta suvest on Tooma mineraalmaa vaatlusvljakul automaatseadmed. Automaatjaam edastab andmeid igal tistunnil.

Loodusteaduslikud uuringud ja Endla looduskaitseala. Kuigi enne Teist maailmasda tehti Toomal peale pllumajandusliku uurimist ka loodusteaduslikke uuringuid, algas soostiku looduse ulatuslikuma uurimise periood prast sda.
Esialgu seati sihiks inventeerida rabas elavad liigid, kuid hiljem hakati vaatlema raba kui tervikut. Juhtroll metodoloogilises ksitluses oli hilisemal maailmakuulsal sooteadlasel Viktor Masingul, kes esitas loodusuurijate seltsi aastaraamatutes 1959. ja 1960. aastal phjapanevad artiklid Endla soostiku rabade taimekooslustest ning liikidevahelistest suhetest kooslustes. Masing selgitas, miks raba on teiste kossteemidega vrreldes erakordne. Mte, et rabade taimkatet peaks uurima mitmel tasandil, tundus tol ajal traditsiooniliste uurimismeetodite eiramisena. Komplekssete sooteaduslike uuringute tulemusi ja rikkalikke thelepanekuid kasutati kmmekond aastat hiljem soode, eriti rabade kaitse phimtete vljattamisel.
1980. aastal asutati Jrvamaal kohaliku thtsusega Norra allikate ja Endla soo kaitseala, mis aasta hiljem arvati 30 sookaitseala hulka. Seega tuleks riikliku looduskaitse alguseks Toomal pidada 1981. aastat. 1985. aastal loodi Endla riiklik looduskaitseala, et hoida Eestile tpilist metsa- ja soomaastikku ning Pandivere krgustiku jalamil olevaid karstiallikaid.
Kaitseala pindala on veidi le 101 km2, kuid kaitseala lbivate vi sealt alguse saavate vooluveekogude valgla suurus kaitseala lnepiiril (Pltsamaa jgi vahetult allpool Vlinge oja) on kokku 800 km2. Seetttu olenevad Endla kaitseala veekogude veereiim, ravool ja vee omadused suuresti loodusoludest ja inimtegevusest vljaspool kaitseala. Asudes suhteliselt intensiivselt kasutatavate pllumaadega Pandivere krgustiku ja Kesk-Eesti tasandiku vahetus naabruses, on Endla soostik suur looduslik puhverssteem kogu Eesti ulatuses. Kaitseala ja selle lhismbruse senise ldiselt loodusliku veereiimi silimine tagab ka nende edasise toimimise.

Tooma tnapev. Praegu asub Toomal Eesti meteoroloogia- ja hdroloogia instituudi (EMHI) sooseire sektor (juhataja Gunnar Reinapu). Nnda jtkatakse 60 aastat tagasi asutatud soohdroloogiajaama tegevust. Ndisaegse seireprogrammi raames jlgitakse eelkige pikajalisi klimaatilisi vi inimmjust tekitatud muutusi looduslikel rabadel ja nende kuivendatud realadel. Soostiku hdroloogilist reiimi mjutavad ka jrvede, eriti Endla ja Mnnikjrve veetase. Kahjuks ei ole siiani jrvede veetaseme vaatlusi tehtud.
2003. aastal moderniseeris EMHI Phare projekti raames vee seiressteemi arendamiseks hdroloogilist seirevrku ning uuendas andmeedastus-, andmettlus- ja analsissteeme. htlasi on uuendatud seiressteeme Mnnikjrve rabas ja mineraalmaa meteovljakul. Statsionaarseks seireks kasutatakse kaht meteovljakut (ks rabas, teine mineraalmaal), kuut hdromeetriajaama jgedel ja ojadel ning mdetakse aurumist raba- ja laukapinnalt. Phjavee taseme mtmiseks on soovee mtekaevud, mtevaiad vaatlussihtidel ja puurkaevud. Vaatlusvljakutel mratakse lumikatte paksust ja veevaru ning soopinna klmumist eri sgavustel.
Suhteliselt vhese inimmjuga Endla soostiku arengu hea uuritus, arvukad turbakihtide dateeringud, pikk aegrida soojaamas mdetud hu- ja turbatemperatuuri, sademete hulga, veetaseme muutuste, ravoolu jm. andmetega ning muidugi ka hea ligips ja elamistingimused muudavad ala vga atraktiivseks ka praegustele soouurijatele. Viimastel kmnenditel on uuringute raskuskese nihkunud konkreetse soo iserasustelt ldisematele probleemidele ning ha enam uuringuid tehakse rahvusvahelises koosts. Selgitatud on niteks turbasammalde autokoloogilisi iserasusi ja sellest tulenevat levikut eri mikrovormidel ning rabamndide kofsioloogilisi kohastumusi ilmastiku ja veetaseme muutustega, kasvades liigniiskes ja lmmastikuvaeses turbas.
Uudseid tulemusi on saadud soogaasi ehk metaani tekke ja eraldumise iserasuste selgitamisel. Pikaajalised meteoandmete ja veetaseme aegread vimaldavad kindlaks teha eri taimeliikide ja teiste organismide arvukuse ning veetaseme ja temperatuuri vahelisi seoseid, mistttu saab tpsemini tlgendada turbas talletatud paleoinformatsiooni. On selgitatud ka raba mikrotopograafia tekke ja arengu ning kliimamuutuste vahelisi seoseid. Nd, mil ha enam mistetakse soodesse turbana talletatud ssiniku suurt thtsust, on Tooma oma unikaalse andmestikuga oluline kui koht, kus eri maade teadlased seletavad prognoositavate kliimamuutuste vimalikku mju soodele ja neist vabaneda vivate ssinikgaaside thtsust kliimamuutuste phjustajatena.
Alates 2002. aastast on uuritud Mnnikjrve raba pindmise kihi ehk akrotelmi hdrofsikalisi parameetreid, et kirjeldada akrotelmi talitluse dnaamikat ning sellest sltuvaid muutusi soovee ravoolus ja ssiniku ja toiteainete vljakandes. Kuna Mnnikjrve raba servaalasid mjutab tugevalt metsakuivendus vanadest pllumaa kuivenduskraavidest, siis on rabamulla strukuurimuutustest tingituna muutunud oluliselt raba pinnasevee vooluvrgustiku muster rabalaamal. Need uuringud phinevad nii EMHI pikaajalisel vaatlusandmestikul kui ka selleks kivitatud automaatjaamade andmetel. Seega on sada aastat tagasi soode kasutamiseks, sh. nende kuivendamiseks rajatud keskus Tooma klas aja jooksul muutunud ning kujunenud oluliseks looduskaitse ja looduslike soode teadusuuringute keskuseks.

Toomal ttanud tuntud teadlased

Arved von Vegesack (18801954) oli Tooma sookatsejaama esimene juhataja. Peterburis gmnaasiumi lpetanud baltisakslane ppis Tartu likoolis keemiat ning jtkas siis Saksamaal, kus ta 1907. aastal kaitses doktorivitekirja fsikalise keemia alal. Sooteadlane oli Arved von Vegesacki lhikest aega: 19101914, kui ta oli Tooma sookatsejaama juhataja ja tegi ka sisulist uurimistd. Prast sda siirdus ta Rootsi ning ttas peaaegu elu lpuni Munkforsis terase tootmise tehnoloogia uurijana.

Leo (Leopold) Alfred Rinne (18921976) pani aluse eesti rahvuslikule sookultuuri ja maaparanduse katse- ja teadustle. Rinne sndis Prnus, kuid kooli- ja likoolihariduse sai Riias. 1921. aastal kutsuti ta Tooma katsejaama juhatajaks ja mne aasta prast Tartu likooli geodeesia- ja maaparanduse dotsendiks. Alates 1929. aastast ttas Leo Rinne Tartu likooli korralise professorina. 1927. aastal kaitstud doktorivitekirjas vttis ta kokku Toomal tehtud uuringute ja mujal paiknenud 52 talu katsealade uurimistulemused ning andis soovitused, kuidas sookultuuri edasi arendada. 1931. aastal ilmus Leo Rinne sulest esimene eestikeelne maaparanduse pik. Kokku on temalt ilmunud 257 td. 1944. aastal lahkus Rinne USA-sse, kus tal ei nnestunud leida erialast td. Tema juhendusel tehtud olulistest katsetest Toomal jid tal endal kahjuks suurema ldistusega kokkuvtted tegemata.

Paul William Thomson (18921957), rahvuselt baltisakslane, oli ietolmuanalsi uurimismeetodi maailmakuulus rakendaja. Peterburi likooli lpetanud Thomson kaitses 1927. aastal Riias doktorit ning jrgmisest aastast oli Tartu likooli eradotsent geoloogia erialal ja tegi Toomal soouuringuid. Ta avaldas mitu tolmuteraanalsil phinevat td Endla soostiku geneesi kohta. Lahkus 1939. aastal Saksamaale, kus ttas hiljem mitmes likoolis ja uurimisasutuses.

Enn Terasme (enne eestindamist Nikolai Roosa; 18991990) oli Tooma sookooli asutaja ja esimene juhataja aastail 19281936. Enn Terasme lpetas 1927 Tartu likooli ning ttas 19241932 Tooma sookatsejaamas administraatori ja abijuhatajana. 1934. aastal kaitses ta Toomal kogutud materjalide phjal doktorit Klviaja mjust likustoodangule madalsool. Toomalt kutsuti ta haridusministeeriumi pllumajandus- ja kodumajanduskoolide peainspektoriks. Prast sda elas ja ttas Enn Terasme teadlasena Uppsalas ja hiljem Kanadas.

Lauri Mets (19272006) oli Tooma soohdroloogiajaama kauaaegne juhataja aastail 19551981. Lauri Mets alustas tmeheteed Viljandi ja Narva hdrometeoroloogiajaama juhatajana ning 1954. aastal tuli tle Tooma soohdroloogiajaama, mida ji juhtima 27 aastaks. 1961. aastal lpetas ta EPA maaparanduse erialal. Tema eestvttel ehitati vlja soojaam, sh. uus hoone ja laiendati vaatlusvrku. 1955. aastal asus ta rajama esimest rabalaudteed Eestis. Koos abikaasa Liiviaga kujunes soojaama edukaks tks vajalik tandem. Teadustdes on Lauri Mets kirjeldanud laugas-peenarkompleksi kujunemist ja laugaste konfiguratsiooni pikaajalisi muutusi ning phjendanud rabakupli suhtelise krguse sltuvust kliimaoludest ja hdroloogilisest reiimist.

Siinse levaate koostamisel on kasutatud Ants Benderi, Mati Ilometsa, Edgar Karofeldi, Kai Kimmeli, Elve Lode ja Katrin Mllitsa ksikirjalisi materjale.

1. Karelson, Meinhard 2000. Ununev maaparanduse ja sookultuuri kool. − Agraarteadus. XI, 1: 1115.
2. Mets, Liivia 1992. Tooma soojaama meteoroloogilisest tegevusest. − Teaduse ajaloo leheklgi Eestist VIII. Tallinn.
3. Raidla, Aleksander 1960. Soo-kultuurkarjamaad ja nende osa haljaskonveieris. 50 aastat sookultuuri-alast uurimistd Eestis. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn: 256285.
4. Sepp, Mart 2001. Sookultuuri vanemast ajaloost Eestis. − Eesti maaparandajate seltsi toimetised 5.

Arvo Jrvet (1948) on Tartu likooli geograafia osakonna hdroloogia- ja loodusgeograafia lektor.

Tekstikast
Olulisemad publikatsioonid
Ajakiri Sookultuur. 19231940 ilmus 19 numbrit. Ajakirja toimetas Leo Rinne.
Balti Sooparanduse Seltsi Teated. 19111914 ilmus kokku 14 numbrit.
Eesti loodusuurijate seltsi aastaraamat, 50. kide (1957), 51. kide (1959) ja 52. kide (1960).
Иванов К. Е. Водообмен в болотных ландшафтах. Гидрометеоиздат, Ленинград, 1957.
50 aastat sookultuuri-alast uurimistd Eestis. Tallinn, 1960.
Eesti NSV sood. Tallinn, 1964.
Ajakirja Eesti Loodus Endla looduskaitseala erinumber: 1997. aasta oktoober.
Soovik, Enn; Tomson, Hans. Maaparandusuuringud Tooma sookatsejaamast 1910. a. Eesti maaviljeluse instituudini 1998. a. Saku, 2001.



Arvo Jrvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012