Richard Maacki sünnist möödub tänavu 185 aastat. Viimati on Eesti Looduses temast pikemalt kirjutanud Endel Varep 35 aastat tagasi [4]. Vaid paaril korral on temast lühidalt juttu teisi loodusuurijaid käsitlevates artiklites [2, 3]. Siin aga võtame vaatluse alla Richard Maacki osa maailma teadusloos ja tema päritolu.


Richard Maack sündis Kuressaares, õppis algul kohalikus kreiskoolis, hiljem Peterburi gümnaasiumis ja Peterburi ülikoolis loodusteadust. Pärast ülikooli lõpetamist 1852 sai ta admiral Ferdinand von Wrangellilt ja akadeemik Alexander von Middendorffilt soovituskirjad ja siirdus kohe Irkutskisse, kus ta pidi hakkama gümnaasiumi loodusteaduste vanemõpetajaks.
Rohkem köitsid teda aga loodusteaduslikud ekspeditsioonid. Veel samal aastal läks ta esimesele ekspeditsioonile Jenissei kullakaevanduste alale. See lõppes õnnetult, sest tagasiteel jäi ta Piti jõe kärestikul kõigist kogutud materjalidest ilma.

Viljui ekspeditsioon. 1845. aastal Alexander von Middendorffi suure Siberi-ekspeditsiooni eduka lõpu auks korraldatud banketil asutasid vene loodusuurijad (enamjaolt Eestimaalt pärit baltlased) Vene geograafiaseltsi. Eesmärk oli muu hulgas koordineerida loodusteaduslikke uurimisreise.
Vene geograafiaseltsi Siberi osakond rajati 1851. See kavatses kullatööstur Solovjovi annetatud poole puuda kulla eest korraldada Viljui jõgikonna ekspeditsiooni, mille juhiks sai Richard Maack. 1853. aasta maikuus läksid kaardistama ja eelluuret tegema topograaf Alexander Sondhagen ja Mihkel Fuhrmann, kes oli sündinud 15. märtsil 1823 Middendorffidele kuulunud Pööravere mõisa metsavahitares [2].
Fuhrmann oli Middendorffi kolmemehelisele Siberi-ekspeditsioonile läinud teenrina, kuid temast sai juba retke ajal Siberi ilmastiku ja igikeltsa uurija ning põhjalik taime- ja loomakoguja. Fuhrmannil puudus loodusteaduslik haridus ja arvatavasti ka haridus üldse – ta oli kõiges andekas iseõppija.
22. märtsil 1854 kohtusid Maack ja Fuhrmann Jakutskis. Endel Varep on kirjutanud [3], et Maack ja Fuhrmann läksid Irkutskist Jakutskisse siiski koos, kus kohtusid aasta varem üksinda teele asunud Sondhageniga. Ekspeditsioonil osalesid veel Vene geograafiaseltsi Siberi osakonna liikmed Kotðetov (Kochetof) ja Georg Gerstfeldt. Tema täisnimi oli Johann Georg Nicolai Gerstfeldt (sünd. 1827 Pärnus), hiljem uuris ta vähilisi ning avaldas uurimuse Euroopa jõevähkidest, samuti on ta esmakirjeldanud hulga kirpvähke, sh. Gammarus maackii.
Kuni sügiseni uuriti Viljui jõgikonda, siis jäädi külma ja nälga, sest puudus talvevarustus. Mehed olid lootnud osta talvevarustuse kohalikelt elanikelt, kuid see lootus luhtus. Talv läbi liikusid nad suures kitsikuses, kuni 1855. aasta märtsis jõudsid tagasi Irkutskisse. Kolmeteistkümne kuuga läbiti 8000 km. Kogutud oli 350 taimeliiki. Kolmeosaline Viljui retke aruanne ilmus aastatel 1877–1887, viimane osa alles pärast Maacki surma.

Uurimisreis Amuurimaale. Pärast rasket Viljui-ekspeditsiooni polnud aega puhata, sest juba 6. aprillil 1855 läksid kõik viis reisikaaslast Amuuri ekspeditsioonile. Tegelikult oli see suur sõjalis-topograafiline uurimisretk, kus osales vaid pisike loodusteadlaste rühm. Parasjagu käis Mandþuuria okupeerimine. Amuuri jõge mööda sõitsid nad kuni jõe alamjooksul asuva Mariinski linnani, seal läksid kaldale ja hakkasid jala tagasi tulema. Blagoveðtðenskist said nad oktoobri algul hobused ja nendega jõudsid 30. detsembriks tagasi Irkutskisse. Aruande kohaselt läbiti 222 päevaga 5200 km.
1856. aasta algul asusid Maack ja Fuhrmann kohe teele Peterburi poole, et esitada aruanded, korrastada ja läbi vaadata kogutud materjalid. Kolme aasta jooksul aitasid materjale läbi töötada mitme ala teadlased. Botaanikakollektsioone uurisid eelkõige Tartu ülikooli lõpetanud maailmakuulus süstemaatik Carl Johann Maximowicz ja Franz Ruprecht, zooloogiakogusid Leopold von Schrenck (TÜ lõpetanud zooloog-akadeemik, maetud Kuremaale). Maximowicz ja von Schrenck olid ka paar aastat varem ise Amuuri retkel käinud.
Maacki rühm kogus Amuuri ekspeditsioonilt 101 liiki taimi, mille kohta koostati levikukaardid. Kolmkümmend üks taime osutusid teadusele uuteks liikideks. Umbes niisama paljude liiginimetustega täiendati ka maailma loomariiki, näiteks kolmküüniskilpkonlane Pelodiscus maackii, Maacki pääsusaba (Papilio maackii), Maacki lehemesilane (Megachile maackii) jt. Amuuri ekspeditsioonist ilmus 1859 raamat „Teekond Amuurile” (vene keeles).

Ussuurimaal. 1857. aastal pälvis Richard Maack riigile osutatud teenete eest Püha Vladimiri ordeni, Fuhrmannile anti hõbemedal Anna lindiga. 1859 läks Maack koos arst Brõlkiniga Ussuuri-ekspeditsioonile. Nad jõudsid juuni algul Ussuuri suudmesse, kuid Maack haigestus augusti lõpul, pöördus tagasi ja jõudis pooleaastase hobusõidu järel märtsis 1860 Peterburi. Ka selle reisi kohta ilmus 1861 trükis „Reis mööda Ussuuri jõe orgu” ja 1862 „Ussuurimaa floora ülevaade”. Floora ülevaade sisaldab 618 liiki, taimi määrasid Carl Maximowicz ja Eduard von Regel.
1865. aastal saadeti Maack tagasi Siberisse Irkutski kubermangu õppeasutuste direktoriks, 1868. aastal määrati ta Ida-Siberi koolide peainspektoriks (superintendant). 1879 tuli ta jälle tagasi Peterburi, kus töötas statistikakomitees Siberi ala probleemide kallal. Richard Maack suri Peterburis 13. (25.) novembril 1886. aastal.

Paljud leitud taimed on tuntud ilutaimed. Väidetavalt kogus Maack oma ekspeditsioonidelt kokku 1160 liiki taimi. Hilisemate Lääne-Euroopa teadlaste andmetel on herbaariumides kindlaks tehtud umbes 700 liiki.
Maacki ekspeditsioonidel leitud teadusele uutest puu- ja põõsaliikidest toon näiteks amuuri korgipuu, amuuri toominga, amuuri viinapuu, ussuuri pirnipuu, pärnvahtra, ginnala vahtra, mandþuuria saare, mandþuuria pärna, mandþuuria araalia ehk kuradipuu ja mandþuuria pähklipuu. Nüüdisajal on kõik need nii Eestis kui ka mujal maailmas hästi tuntud ja laialt levinud ilutaimed.
Amuuri toominga ja mandþuuria pähklipuu kodumaa on Bureja eelmäestikus (vt. Maacki joonistatud pilti), kuhu Nõukogude Liidu ajal asutati juudi autonoomne oblast. Väidetavalt sai ühe Amuurimaalt toodud amuuri korgipuu seemnete Peterburis tehtud esimesest külvist tärganud taime endale Alexander von Middendorff, kes tõi selle Pööravere parki (Pärnu-Jaagupi khk.) kasvama.
Tohutult jäme, ent külili vajunud puu oli veel 1990. aastate algul elus ja ümbritsevas pargis sirgus rohkesti tema erivanuselist järelkasvu. Viisin puud vaatama ühe rühma Rootsi aednikke, kes filmisid seda kui maailmaimet. Paar aastat tagasi oli keegi (väidetavalt RMK) peaaegu kõik korgipuud maha saaginud, jättes järele vaid ühe väikese grupi noorendikku. Ometi oli pargi nurgas looduskaitsetahvel, olgugi et roostetanud.
Amuuri ekspeditsiooni leidudest on mitu korda muudetud tuntud ilu- ja ravimtaime mandþuuria araalia ehk kuradipuu teaduslikku nimetust. Ruprecht ja Maximowicz esmakirjeldasid Aralia mandshurica 1856–1857, hiljem anti talle uus staatus A. chinensis var. mandshurica (Rupr. et Maxim) Rehd., seejärel ühendati liigiga A. elata (Miq.) Seem. ja A. manshurica’t tunnistati sünonüümina. Kuid taimesüstemaatika uudiseid edastavas Zanderi viimases väljaandes [1] teatatakse, et hiina botaanik Jun Wen on kunagise Maacki leiu nimetanud taas teisendiks A. elata var. mandshurica (Rupr. et Maxim.) J. Wen. Selle tagajärjel on taksoni esmakirjeldajad nüüd jälle esitatud vähemalt sulgudes, teadusliku nimetuse taga.

Richard Maacki päritolu. 23. augustil (4. septembril ukj.) 1825. aastal sündinud Richard Maack ristiti Kuressaare ehk tollases Arensburgi koguduses Richard Ottoks (EAA.3151.1.39, L 259p). Ristimisel Richard Otto vaderitena kirja pandud inimesed ilmestavad ringkonda, kust ta pärines: kahurväe ohvitser ning Kuressaare ja kogu Saaremaa komandant Wilhelm von Nottbeck, titulaarnõunik ja tolliülem Johann von Grubbe, parun Georg Schilling, raehärra, kaupmees ja maanõunik Reinhold Wilhelm Grubener, Meedla mõisnik kahurväe-leitnant Balthasar Christian von Poll jt.
Kuressaare koguduse personaalraamat näitab, et Richard Maacki isa Carl Gottlieb Maack sündis 30. märtsil 1792. aastal Hamburgis ning abiellus Kuressaarest pärit Julie Caroline Elisabeth Jordaniga (sünd. 11. veebruar 1805). Carl Gottlieb Maack tuli Kuressaarde 1818. aasta novembris, kus ta sai Kuressaare politseiülemaks ja raehärraks. Sel ajal peeti Vene riigi tava kohaselt Kuressaare-sarnases linnas politseiülemat üheks tähtsamaks meheks linnas.
Carl Gottlieb oli arvatavasti puhastverd sakslane, kuigi perekonnanime järgi võiks kahtlustada ka Madalmaade sugemeid. Ta suri Kuressaares 19. jaanuaril 1869. aastal ja on maetud Kudjape kalmistule. Meetrikaraamatusse on matuste puhul (ekslikult?) kirjutatud, et ta oli sündinud Kuressaares. Märgitud ajal ta Kuressaares kirikuraamatute järgi kindlasti sündinud pole.
Carl Gottliebi kõrvale on 1883. aastal maetud ka Julie Caroline Elisabeth. Saaremaa muuseumi teadusdirektori Olavi Pesti teatel asus Maackide maja Kuressaare linna ja linnuse vahelisel alal, nüüdse Pargi lasteaia territooriumil, mida praegugi nimetatakse Maagi aiaks.
Richard Otto ema vanemad olid Kuressaare kooliinspektor Johann Georg Daniel Jordan (1764–1824) ja Christina Renate (1773–1826). Christina Renate pärines põlisest baltisaksa aadlike von Tollide perest ja nende kaudu võib Richard Maacki pidada hõimlaseks mitme Eestimaalt pärineva maadeavastaja-loodusuurijaga. Kas võime ehk arvata, et maadeavastamise kihk on inimesele geenidega kaasa antud ja see geen pärines Eestist pärit maadeuurijate puhul enamasti von Tollide suguvõsast?

Raehärra Maacki 13 last (neli tüdrukut, üheksa poissi) sündisid tõeliselt politseiliku täpsusega kaheaastaste vahedega, ainult meid huvitav Richard sündis aasta varem. Üheteistkümne lapse sünd on isegi rihitud kolme suvekuu peale.
Kõik lapsed nägid ilmavalgust Saaremaal ning selle aja kohta erandlikult kasvasid nad kõik ka suureks. Pojad läksid järjest Peterburi õppima ja elama, nooremad pojad vanemate vendade juurde, kes olid juba tudeerinud ja oma elu korraldanud. Professor Amburgeri koostatud Peterburi kalmistutele maetute andmebaasi alusel on vähemalt viis venda elanud elu lõpuni Peterburis ja sinna maetud (märgitud tärniga).

Tekstikast
Raehärra Maacki lapsed
Carl August 17.06.1824
Richard Otto 23.08.1825*
James Eduard 05.07.1827*
Wilhelmine Amanda 05.06.1829
William Robert 01.06.1831
Alexander Nicolai 01.06.1833
Iduna Marie 25.07.1835
Harry Oscar 12.06.1837*
Molli Elisabeth 21.07.1839
Nelli Emilie 09.08.1841
George Eduard 30.08.1843*
Alexander Theodor Arnold 16.02.1846*
Jenny Alide 05.12.1850

Richard Maacki auks nimetatud taimetaksonid
Aster maackii Regel – Maacki aster, tuntud iluaianduses. Korvõisik keskelt kollane, keelõied lillakassinised;
Betula maackii Rupr. – Maacki kogutud ja Ruprechti poolt 1856 uue liigina kirjeldatud B. maximowiczii ja 1857 kirjeldatud B. maackii osutusid hilisemal uurimisel mõlemad samaks mis 1776. aastal Peter von Pallase kirjeldatud dauuria kask (B. davurica Pall.). Vanade puude koor on tumepruun kuni must, noorte kestendav koor roosa kuni pruunikas, maailmas tuntud musta kase nime all;
Carex maackii Maxim. – tarna perekonna liik;
Delphinum maackianum Reg. – Maacki kukekannus, tuntud iluaianduses;
Euonymus maackii Rupr. > E. hamiltonianus ssp. maackii (Rupr.) Komar. – Komarov nimetas liigi ümber Hamiltoni kikkapuu alamliigiks – Maacki kikkapuu;
Impatiens maackii Hook. et Kom. et Aliss. – liik perekonnast lemmalts;
Iris maackii Maxim. – Maacki iiris, tänapäeval peetakse tihti samaks liigiks sileda iirisega (I. laevigata Fisch.), kuigi siledal iirisel on sinised õied ja Maacki iirisel kollased. Chelsea Edromi puukool pakub hoopis purpursete õitega Maacki iirist (liiki, mitte sorti);
Lonicera maackii (Rupr.) Maxim. – Maacki kuslapuu;
Lycopus maackianus (Maxim. ex Herder) Makino > Lycopus lucidus Turcz. ex Benth., läikiv parkhein, soovitatakse kasutada aianduses. Lehed söödavad, kasvab poolvilus ja märjal maal;
Maackia Rupr. et Maxim. – maakia perekonnas on eri aegadel olnud kuni kolmteist liiki, nüüdseks on need ühendatud kaheksaks liigiks. Maack leidis amuuri maakia – Maackia amurensis Rupr. et Maxim., see on ka perekonna liikidest iluaianduses enim tuntud. Kasvab 20 meetri kõrguseks. M. faurei on eelmisega sarnane, aga kasvab kaheksa meetri kõrguseks, ka lehed, õied ja viljad on väiksemad;
Padus maackii Rupr. > Prunus maackii Rupr. – amuuri toomingas. Skandinaavias, Inglismaal ja Hollandis kasvatatakse palju iluaianduses, on aretatud sort ‘Amber Beauty’;
Polygonum maackianum Reg. – perekond kirburohu liik. Inglismaal nn. tulevikutaimede nimistus, lehed ja viljad söödavad, arvatavasti kasutatavad ka ravimitööstuses, märja maa taim;
Potamogeton maackianus A. Benn – penikeele liik, kasvatatakse pilkupüüdvate lehtede pärast akvaariumis.

Mõned üksi kirjeldatud liigid. Richard Maack osales ka taimede kirjeldamisel ja määramisel. Üksinda kirjeldatud uusi liike on siiski vähe, enamasti jäi ta kaasautoriks.
Meie uurijad on arvanud, et enamiku taimede tegelik koguja võis olla hoopis Mihkel Fuhrmann, kuid tava kohaselt kirjutati kogujaks ekspeditsiooni juht. Saksakeelsetes trükitud aruannetes on aga väidetud, et vähemalt Viljui ekspeditsioonil olid ülesanded nii jagatud, et Vene geograafiaseltsi Siberi osakonna liige Georg Gerstfeldt uuris ja kogus taimi, samuti etnograafilisi andmeid ja esemeid, Maack ise tegeles loomariigi ja meteoroloogiaga.

eraldi tekstikasti
Taksonid, mida Richard Maack on üksi nimetanud:
Aquilegia volubilis Maack;
Cyperus bufonius Maack;
Euonymus gibbiflora Maack;
Nymphaea wenzelii Maack – 1907 nimetati see liik ümber kandilise vesiroosi teisendiks N. tetragona Georgi var. wenzelii (Maack) F. Henkel et al. ja 1985 registreeriti sama taksoni uueks nimeks N. tetragona Georgi var. wenzelii (Maack) F. N. Voroschilov. Sama liigi sünonüümiks peetakse ka 1897. aastal kirjeldatud Soome liiki N. fennica Mela.

Ussuuri liigid. Ussuuri ekspeditsiooni taimekogu määranud botaanik Eduard von Regel pani Richard Maacki enamasti kirja kaasautorina, samal ajal kui Peterburi botaanikaaia direktor Ernst von Trautvetter esitas isegi üksnes Maacki kirjeldatud liike enda esmakirjeldatutena. Viga parandati 1883. aastal, kui Trautvetter oli juba vanaduspuhkusel, seepärast on nende liikide autoriks tihti märgitud Maack ex Trautv.:
Aster meyendorfii (Reg. et Maack) Voss > Heteropappus hispidus (Thunb.) Less. var. meyendorfii (Reg. et Maack) Zdorovjeva − liik perekonnast aster;
Calamintha ussuriensis Reg. et Maack – kivimündi perekonna liik;
Galatella meyendorffi Reg. et Maack – liik eestikeelse nimetuseta perekonnast, korvõieliste sugukonnast;
Glycine ussuriensis Reg. et Maack – sojauba perekonna liik;
Monochoria korsakowii Reg. et Maack – veetaim, keda kasutatakse akvaariumitaimena;
Potamogeton cristatus Reg. et Maack – liik perekonnast penikeel;
Potamogeton serrulatus Reg. et Maack – liik perekonnast penikeel;
Rubia chinensis Reg. et Maack – hiina punavärvik. Kultiveeritakse ravimitööstusele, lähedast vana ravimtaimeliiki R. tinctorum – harilik punavärvik – kasutatakse Türgi, Hollandi, Prantsuse jm. värvitööstuses;
Sedum selskianum Reg. et Maack – Selski kukehari, tuntud iluaianduses nii Euroopas kui ka Ameerikas, palju sorte.


1. Erhardt, Walter et al. 2008. Zander − Handwörterbuch der Pflanzennamen 18.
2. Tammiksaar, Erki 1999. Maadeuurija Mikk ehk Mihkel Furman Baeri kirjades. – Eesti Loodus 50 (2/3): 82.
3. Tiik, Leo 1977. Mihkel Furman ja tema osa Siberi uurimisel. – Eesti Loodus 28 (1): 29–34.
4. Varep, Endel 1975. 150 aastat Richard Maacki sünnist. − Eesti Loodus 26 (9): 527−529.

Ekspeditsioonide pikad saksakeelsed kirjeldused (alates lk.162): http://books.google.ee/books?id=fu5AAAAAYAAJ&pg=PA163&dq=erman+maack&lr=&hl=ru&cd=19#v=onepage&q=&f=false
Ingliskeelsed kirjeldused leiab Ernest George Ravensteini raamatust „Russians on the Amur” (koos Richard Maacki joonistatud piltidega):
http://books.google.com/books?id=IHlpAAAAMAAJ&printsec=frontcover#v=onepage&q&f=false

Mati Laane (1946) on aednik, aiaarhitekt ja botaanik.