Eesti Looduse fotovõistlus
2011/02



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2011/02
Kaks kümnendit koostöös hüljestega

Talv on looduses pigem puhkeaeg ja ka siinse kandi inimeste ajaloos pigem tubaste tööde hooaeg. Taimed on end järgmise kevade ootuses närtsitanud, karu keerab koopas külge ja konnad heietavad veekogude põhjamudas eelmise suve mälestusi. Meie rannikumeres elavatele hüljestele on see aga olulisim aastaaeg, sest merejääl näevad ilmavalgust nende pojad.

Töised on talviti olnud ka inimesed, kellele hülged ühte või teist moodi huvi pakuvad. Kesk kõige pimedamat aega, 7. jaanuaril on iivaknuudipäev: vanasti tulid hülgepüügimeeskonnad siis esimest korda kokku, et pidada kevadtalvise hooaja plaane. Tänapäeval on hülgejääst saanud pigem teadlaste pärusmaa. Nüüdses ajakirja eriväljaandes on mul eriti kohane vaadata tagasi käidud hülgevetele: nende loomade uuringud on olnud kahekümneaastase Eestimaa looduse fondi üks esmaseid ja alatisi tegevusi.

Jooned valgel paberil. Inimesed on hüljestega Läänemere kallastel kõrvu elanud kogu mere ajaloo vältel. Möödunud sajandi teisel poolel minetasid hülged areneva tööstuse tõttu oma rolli eluliselt vajaliku jahiulukina. Üksiti kaotas loomade vähesuse tõttu otstarbe taplus hüljeste kui kalamehe konkurentidega.
Sestap olidki 1990. aastate alguseks Eesti hülged meie teaduslike teadmiste kaardil pigem valge laik. Toona taas hülgeuuringuid alustades ei olnud palju juhtlõngu, mida kokku kerida. Ühiskonna muutused olid viinud Eesti rannikult seni sihipäraselt andmeid kogunud Nõukogude Liidu Läänemere kalamajanduse uurimise instituudi teadurid. Uued kolleegid Põhjamaadest esitasid küsimusi, millele ei olnud meie randadest vastajaid võtta. Ühine huvi halvas seisundis Läänemere vastu tõstatas vajaduse hakata taas mere-elukate kohta aja nõuete kohast teavet koguma.
Alustada tuli peaaegu tühjalt lehelt oluliste alusküsimustega: kus ja kui suurtes hulkades hülged meie rannikul elavad? Vihjeid leidus konverentsikogumikes ja kalameeste tähelepanekutes, uurijad lehitsesid usinasti ka Tiit Aruste 1962. aastal köidetud diplomitööd, aga ka Soome ja Rootsi uurijate teadusartikleid.
Et täpsemalt teada, oli tarvis hakata koguma metoodiliselt ja ruumiliselt sidusaid algandmeid. Toonane Eesti Looduse peatoimetaja Ants Paju korraldas 1989. aasta sügisel Soome ja Rootsi hülgetundjate seminari Pärnus. Sel on ajalooline tähendus moodsa, piiriülese teaduskoostöö sünnis.
Nõnda alustasime koos Tartu ülikooli, riikliku looduskaitse ja metsamajanduse komitee, loodusmuuseumi, kalameeste ja jahimeestega sihipäraseid hülgeloendusi. Ühest küljest oli eesmärk saada aimu meie hüljeste hetkeseisundist, aga veelgi tähtsam oli teha ots lahti andmete aegreale. Just aastatepikkune seire võimaldab näha asurkondade käekäiku ja suundumusi mitme põlvkonna jooksul, aimata nende põhjusi ning tulevikuvõimalusi.
Tõsi, algusajal oli siiski tegu pigem juhuslikku laadi vaatlustega käepärastest veesõidukitest. Nüüdseks on see töö arenenud kogu Läänemere põhjaosa püsiseireks täpse ajakava ja metoodika järgi, mis põhineb aerofotodel.

Hülges peegeldub looduse tervis. Hülge kui mere tippkiskja arvukuse muutus ajas räägib ka Läänemere elukeskkonna üldisest seisundist. Praegu on alust arvata, et ajalooliselt väga arvuka hallhülge asurkonna jõudne juurdekasv on pidurdunud umbes viiendikul sajanditagusest suurusest.
Oluline valdkond kogu maailma mereimetajate uuringutes on keskkonnamürgid. Merest toitu püüdvad pikaealised loomad koguvad oma kudedesse toidus leiduvaid tööstusliku pärtioluga aineid. Nende ainete koguste põhjal saab kaudselt mõõta keskkonna, sealhulgas inimtoiduks tarvitatava kala puhtust. Nii mõnigi aine on hülge tervisele sedavõrd kahjulik, et põhjustab lausa viljatust või hävitab organismi kaitsevõime. Tihti võivad haiguse tekitada juba emapiimaga poegadele kanduvad mürgid, sest hülge rammus, ligi 50% rasva sisaldav piim on mürkidele tõhus lahusti.
Läänemere hülged on olnud mitme keskkonnamõju avastamise võti. Võrdlus suhteliselt palju puhtamas ookeanis elavate suguvendadega on aidanud teha kindlaks keskkonnmürkidest tulenevaid haigusi ja nende tekkemehhanisme. On selgunud, et paljud haigusnähud saavad alguse sünteetiliste ühendite sekkumisest immuunsüsteemi ja mitmete eluks vajalike ühendite sünteesi, mistõttu organism muutub kaitsetuks muidu vähese mõjuga haigusetekitajate ees või lakkavad elulised talitlused, nagu sigimine või kudede taastumine. Säärased nähud peaksid kaasnema eelkõige kõrge vanusega, kuid ilmnevad hüljestel tihti juba esimeses elupooles. Eesti hülgesaared on olnud oluline tööpaik rahvusvahelistele ekspeditsioonidele, et selgitada, kuidas kujuneb hülgepoegade immuunsüsteem keskkonnareostuse oludes [5].
Hoolimata pingutustest paraneb Läänemere keemiline koostis väga visalt, pealegi kanduvad ohtlikud mürkained hüljestel läbi mitme põlvkonna. Seepärast on oluline pöörata keskkonnaohtlikele ainetele (halogeene ja raskmetalle sisaldavad orgaanilised ühendid, taimekaitse- ja puiduimmutusvahendid jms.) pidevalt tähelepanu nii neid kasutades kui ka kalu ja (kellele tõesti maitseb) hülgeid süües. Hüljeste küttimist toiduks harrastatakse nüüdsel ajal Soomes ja ka Rootsis, algatusi selleks on kuulda ka Eesti rannikult. Fääri saartel on leitud, et kui inimene sööb raskmetallidega reostatud vaalaliha, häirub loodete ja laste aju areng, mis avaldub hilisemates õpi- ja kasvuraskustes. Noortel emadel palutakse lapsekandmise ja rinnaga toitmise ajal seetõttu vaalalihast loobuda.

Kodukohast ja päevaplaanist võib oleneda mõndagi. Loomade ränded ja piirkondlik elupaigakasutus on paeluv valdkond, mida uuritakse enamasti loomi märgistades. Paraku annab hülge puhul lihtsaim loiva külge kinnitatud märgis heal juhul teada vaid koha, kust elukas surnuna leiti. Pealegi leitakse valdavalt vaid kalapüünistesse uppunud noorloomi, kel aastarütm ja elupaigad ei ole veel välja kujunenudki.
Niisiis tuli rakendada muid meetodeid, alates portreefotode arvutianalüüsist, mis suutis eristada ja hiljem ära tunda üksikisendeid [4] kuni hüljestele kinnitatud moodsaimate, mobiiltelefonisidet pidavate kaugseireseadmeteni [2].
Hülgeid ruumis ja ajas jälgides saab hinnata eri mereosade tähtsust hüljeste elupaigana. Andmete põhjal kujunev elupaiga kasutuse kolmemõõtmeline mudel annab aimu ka hülgeksolemise hinna ehk keskkonnast kogutava energiahulga ja selle ülesleidmiseks tehtavate pingutuste kohta.
Selgub, et suvised usinad toitumismatkad, mil hülged nädalate kaupa kuival ei käi, vahelduvad sügiseste ja talviste logelemisperioodidega. Suvel kogutut hoitakse siis kevadiseks poegimisajaks, kui pole enam aega järelkasvu kõrvalt kalu taga ajada. Üldist aastarütmi teades suudame juba tähele panna muutusi selles: näiteks kuidas mõjutab hülgeelu meres kaetud toidulaud. Selge on see, et ajaloos on välja kujunenud otstarbekaimad valikud ja niisama tühja ujumist ei saa need loomad endale lubada. Nii toob toidu vähesus vältimatult kaasa sagedasemad retked või venivad need pikemaks puhkuseperioodide arvelt, mis paneb tõsiselt kaalule nii vanemate kui ka poegade elu.

Talved ja tulevik. Üks olulisemaid leide meie kahekümneaastasest uurimisperioodist on pigem nukra alatooniga: viimasel kahel aastakümnel valitsenud Läänemere pikaajalisest keskmisest soojemad talved on tõestanud, et kiire kliimamuutuse puhul pole hüljestel Eesti randades enam tulevikus kohta. Mõlemad meie hülgeliigid on arktilist päritolu: talvine korralik merejää on neile eluliselt vajalik.
Viigritele on jääta või liiga lühikese jääkattega talved otseselt saatuslikud, sest jää on nende ainus sigimispaik ning poeg vajab koguni kuus nädalat ema hoolt, et kasvada elujõuliseks hülgeks. Kalda lähedal jääribadel sündivad ja üles kasvavad pojad on saagiks nii rebastele kui ka kotkastele, kelle vastu tavaliselt poega lumekoopas varjav viiger tõhusaid trikke ei tea.
Hallhülge osaks on hiilivam saatus. Tema suudab oma pojad üles kasvatada ka maismaal. Ometi oleme tõestanud, et ebatavalises paigas ilmale tulnud poegade tervis, kaaluiive ja elumus jäävad alla jääl sündinud liigikaaslastele. Seetõttu saavad nad vähem järglasi kui merejääl muretumat lapsepõlve nautinud liigikaaslased.
Selge on, et kliima muutudes peavad olendid kas kohanema või lahkuma. Liigiti erinevad sellekohased võimed suuresti. Kogu Läänemeres vabalt ringi liikuv hallhüljes võib arvatavasti ka tulevikus meie randades püsida või olude muutudes kuskilt soodsamast Läänemere piirkonnast siia kunagi naasta, olles kujunenud „rannahülgeks”. Väikese ja jäälembese viigri Eesti rannikumere asurkonnale pole aga kusagilt asendajat oodata: niivõrd erinevad praegu Läänemere eri paikades elavate viigerhüljeste eluviisid. Ilmselt on kohalikke loodusolusid parimal viisil ära kasutavad asurkonnad välja kujunenud aastasadade või isegi tuhandete jooksul. Nii võib kliimamuutus tuua meie kodumere loodusesse uue tasakaalu ilma ühe või isegi kummagi tippkiskjata. Selline olukord oleks esmakordne Läänemere üle kümnetuhandeaastases ajaloos ja mine võta kinni, on see siis hea või halb.

Hoolimata heitlikest oludest ja katkenud järjepidevusest on Eestist viimasel kahel aastakümnel kujunenud üks maailma juhtriike hülgeuuringute alal. Ennekõike tänu meie soodsale loodusele. Maailmas pole palju riike, mille randades elavad inimesed kõrvu külmuva merega, mida asustavad väga erisugust keskkonda vajavad hülgeliigid.
Saaremaa rannikul õpitu on jõudnud rahvusvahelise koostöö kaudu nii naabermaadesse kui ka kaugemale: meie Läänemerel koos töötanud rahvusvahelise meeskonna vedada on ka Kaspia hülge kaitse korraldus. Selle sajandi alguses alustatud töö tõi kaasa üllatuse: maailmas leidub hülgeasurkond, kelle kohta peaaegu ei olegi teaduslikke andmeid ning kelle bioloogia on enamjaolt valge laik. Samas on Kaspia merest tema seisundi tõttu saamas teine Läänemeri: ka sealne keskkond muutub inimtegevuse tõttu paljudele eluvormidele talumatuks. Üks võimalus Kaspia kooslust päästa on meie õppetunde edasi rääkida, üksiti rakendades moodsaimaid võtteid, et koguda teavet hulga endeemsete liikide kohta. Seni on töö õnnestunud eelkõige tänu koostöövaimule eri riikide uurijate vahel.
Kodumaa hülgeuuringuid on aga saatnud vastse juubilari ELF-i lendoravalogo. Loodan, et tänu seni saavutatule leidub meie hülgemeestel põhjust paate veesata ka paljudel tulevastel hooaegadel – siis, kui päike hakkab kõrgemalt käima ning merejää kannab endaga uusi suurte mustade silmadega hülgepõnne.

Rahvusvahelisi teadusartikleid, mille juured sügaval Eesti ranniku põhjamudas:

1. Härkönen, Tero et al. 2008. Pup production and breeding distribution of the Caspian seal (Phoca caspica) in relation to human impacts. – AMBIO 37(5): 356–361.
2. Härkönen, Tero et al. 2008. Seasonal activity budget of adult Baltic ringed seals. PLoS ONE 3 (4): e2006.
3. Jüssi, Mart et al. 2008. Decreasing ice coverage will reduce the breeding success of Baltic grey seal (Halichoerus grypus) females. AMBIO 37 (2): 80–85.
4. Karlsson, Olle et al. 2005. Photo-identification, site fidelity, and movement of female gray seals (Halichoerus grypus) between haul-outs in the Baltic Sea. – AMBIO 34 (8): 628–634.
5. S¸rmo, Eugen Gravningen et al. 2005. Thyroid hormone status in gray seal (Halichoerus grypus) pups from the Baltic Sea and the Atlantic Ocean in relation to organochlorine pollutants. – Environmental Toxicology and Chemistry 24 (3): 610–616.

Loe veel:

Jüssi, Mart 1991. Läänemere hüljeste lastetoas. – Eesti Loodus 42 (1/2): 13–15.
Jüssi, Mart 1993. Kuhu ujud? – Eesti Loodus 44 (4): 124–125.
Jüssi, Mart 1996. Taevase abiga. – Eesti Loodus 47 (4): 120–121.
Jüssi, Mart 2008. Soojad talved on hüljestele saatuslikud. – Eesti Loodus 59 (12): 646–647.
Jüssi, Mart 2009. Hülge jälg vees. – Eesti Loodus 60 (12): 614–619.

Mart Jüssi (1965) on lõpetanud Tartu ülikooli bioloogina ning viimase kolme kümnendi jooksul uurinud hüljeste ökoloogiat ja sigimise edu tegureid eri elupaikades Suurbritanniast Kaspia mereni. Praegu on tema tööde keskmes mereimetajate elupaiganõudmised ja inimtekkeliste muutuste mõju mere kui ökosüsteemi tulevikule.



Mart Jüssi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet