Eesti Looduse fotovõistlus
2011/03



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2011/03
Elurikkuse sihid Nagoyast

2010. aasta oktoobris peeti Jaapanis Nagoyas bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste kümnes konverents (nn. COP-10, Conference of the Parties), mille juhtlause oli „Life in Harmony, Into The Future!” („Loodusega koos harmooniliselt tulevikku!”)

Maailma elurikkuse jaoks oli aasta 2010 oluline verstapost. ÜRO oli selle kuulutanud rahvusvaheliseks elurikkuse aastaks, et juhtida tähelepanu üha hääbuvale looduse mitmekesisusele. Tõdeti, et 2002. aastal seatud globaalne eesmärk – tunduvalt vähendada elurikkuse kadu aastaks 2010 – on jäänud täitmata. Maailma elurikkus hävib endistviisi. Hinnanguliselt sureks inimmõju puudumisel liigid välja 100–1000 korda aeglasemalt kui praegu.

Nagoya kohtumisele kui elurikkuse aasta tippsündmusele mindi vastu suurte ootustega. Loodeti, et ühe suurima osaliste arvuga lepingu partnerriigid ei tule kokku mitte niisama, vaid selleks, et astuda otsustavaid samme, parandamaks kiiresti maailma looduse olukorda. Samas kardeti, et kohtumist tabab sama saatus nagu 2009. aasta lõpus peetud Kopenhaageni kliimakonverentsi, mille kokkulepped on äärmiselt nõrgad.
Nagoya konverentsist võttis osa märkimisväärselt palju inimesi: ligi 18 000, neist ligi 8000 olid delegaadid, kes esindasid konventsiooni 193 osalist.

Kohtumise põhiülesanne olid seada uued globaalsed sihid looduse mitmekesisuse kaitseks (strateegiline kava aastateks 2011–2020, mida võib nimetada ka ülemaailmseks looduskaitseplaaniks), võtta vastu eluslooduse varade kasutamise protokoll ja tagada vahendid elurikkuse konventsiooni eesmärkide elluviimiseks.
Ühtlasi võeti kohtumisel vastu ligi poolsada elurikkust puudutavat otsust: kaitsealade, mere, metsade ning siseveekogude, aga ka infovahetuse, biokütuste ja kliimamuutuste kohta. COP-10 tegi ÜRO-le ettepaneku kuulutada järgmised kümme aastat elurikkuse dekaadiks, mis nüüdseks ongi välja kuulutatud.

Elurikkuse hoiu strateegiline kava aastani 2020 seab järgmise kümnendi sihid, millega peavad konventsiooniga liitunud riigid arvestama. Kava eeldab kiiret tegutsemist, et aastaks 2020 oleks säilinud toimivad ökosüsteemid, mille najal püsib eluslooduse mitmekesisus ning mis tagab ühtlasi inimeste heaolu ja vähendab vaesust. 2050. aasta visioon on loodusega kooskõlas elav maailm („Living in Harmony with Nature”).
Strateegia 20 eesmärki hõlmavad viit põhisihti, mis käsitlevad elurikkuse kao põhjusi, otseseid ohte, elurikkuse kaitset ja seisundi parandamist.
Näiteks püstitati eesmärk, et aastaks 2020 oleks maailmas kaitsealadega kaetud 17% maismaast (sh. siseveed) ja 10% merest (praegu vastavalt 13% ja 0,7%) ning taastatud vähemalt 15% rikutud elupaikadest. Tuleb vältida ohustatud liikide väljasuremist ja parandada nende kaitsestaatust. Looduslike elupaikade (sh. metsade) kadu peab vähenema poole peale või võimaluse korral peatuma ning invasiivsed võõrliigid ja nende sissetulekuteed tuleb võtta kontrolli alla. Samuti peavad inimesed kogu maailmas olema teadlikud elurikkuse tähendusest, selle väärtustest ning igaühe võimalustest hoida eluslooduse mitmekesisust.
Juba aastaks 2014, kui riigid peavad esitama järgmise aruande elurikkuse seisundi kohta, tuleb neil hinnata eesmärkide saavutamise edukust.

Ei biopiraatlusele! Kohtumise peamisi kordaminekuid oli eluslooduse varade (geneetiliste ressursside) protokolli (Aichi-Nagoya Protocol on Access and Benefit Sharing) vastuvõtmine – selle üle oli juba aastaid tuliselt vaieldud. Protokolliga pandi alus konventsiooni nn. kolmanda samba rakendamisele, sest lähtudes konventsiooni kolmandast põhieesmärgist tuleb peale elurikkuse kaitse ja säästva kasutuse õiglaselt ja erapooletult jagada ka selle tarvitusest saadavat tulu. Senini ei olnud selle valdkonna kohta õiguslikult siduvaid rahvusvahelisi otsuseid.
Protokoll sätestabki korra, kuidas eluslooduse varasid jagada ning tulu õiglaselt jaotada. Kokkulepe hõlmab ka põlisrahvaste loodusrikkustega seotud pärimusteadmiste kasutamist. Tugeva õigusakti vastuvõtmist ootasid eelkõige loodusvaradest rikkad arengumaad ning sealsed pärismaised ja muud kohalikud kogukonnad.
Kõnealuse protokolli järgi peavad varade kasutajad järgima reegleid, et vältida „biopiraatlust” ning tulu peavad saama need riigid, kelle rikkusi kasutatakse. Näiteks teise riigi territooriumil tehtavateks teadusuuringuteks on vaja nõusolekut ning pooled peavad enne tingimustes kokku leppima. Varade tarvitusest saadav tulu tuleb jagada asukohariigi ja kohalike kogukondadega. Tulust osasaamine ei pruugi olla üksnes rahaline: näiteks võib kohalikke kaasata uuringutesse ja toodete väljatöötamisse, luua ühispatente, toetada kohalikku majandust jne.
Nõnda soovitakse vältida seda laadi juhtumeid, kus suured farmaatsia- või kosmeetikafirmad teenivad miljoneid mingist looduse eluvormist saadud preparaadist, kuid riik, kelle loodusest see eluvorm on hangitud, ja sealsed elanikud ei saa vähimatki kasu. Protokolliga seatakse riikidele kohustus luua õigusaktid ja kontrolli moodused ning nimetada vastutavad asutused. See on vajalik loodusrikkuste pakkujatele; selle põhimõtete järgimine annab õiguskindluse ka suurfirmadele, keda on alatasa süüdistatud biopiraatluses.
Eluslooduse varade protokolli peab ratifitseerima ka Eesti. Võib mõelda, et meid see ei puuduta, sest meil pole suuri farmaatsiafirmasid ega ka märkimisväärseid varasid, mida rahaks teha. Ent hoiatav näide on võtta päris lähedalt: 1969. aastal leidis Ðveitsi teadlane Norrast Hardangervidda rahvuspargist ühe mullaseene (Tolypocladium inflatum). Firma Novartis töötas sellest välja preparaadi (immunosupressant tsüklosporiin), mis aitab kehal omaks võtta siirdatud organi. See on multimiljoniäri, millest saadav tulu läks Norra riigist mööda. Seda lugu vestsid norrakad kohtumisel korduvalt.
Nüüdseks protokollina kirja pandud põhimõtteid on maailmas juba mõningal määral rakendatud. Näiteks võib tuua Lõuna-Aafrika buðmanid, kes on sajandeid kasutanud kaktuselaadsete Hoodia perekonna liike nälja- ja janutunde mahasurumiseks. 1997. aastal patenteeriti liigi Hoodia gordonii aktiivained ning suurfirmad asusid välja töötama kaalu alandavaid preparaate. Buðmanid sellest esiti tulu ei saanud, ent 2003. aastal õnnestus neil sõlmida leping, mis andis neile õiguse saada 6% preparaatide müügikasumist.

Raha, raha ja veel kord raha. Nagu alati, oli ka seekordse kohtumise keskne vaidlusküsimus raha. Jõukad lääneriigid soovisid püstitada ambitsioonikaid elurikkuse hoiu eesmärke. Samas olid rahaliselt vaesemad, ent rikkama loodusega arenguriigid sellega nõus ainult siis, kui neile antakse oma varade kasutuspiirangute kompensatsiooniks rahalist toetust. Selge on see, et elurikkust ei saa hoida, kui rahalisi vahendeid oluliselt ei suurendata.
Seetõttu kiideti juba eelmisel kohtumisel heaks vahendite koondamise strateegia, mida seekord Nagoyas täiendati. Selle järgi tuleb senisest tunduvalt rohkem rakendada mitmesuguseid abinõusid ja tuluallikaid, enam kaasata äriringkondi ja erasektorit. Loodushoiusse peaksid oluliselt rohkem panustama loodusvarade kasutajad, nt. metsandus-, põllumajandus- ja kaevandussektor. Maksta tuleks ökosüsteemi hüviste (nt. toit, vesi, puit, õhu puhastamine, mullateke ja tolmeldamine) eest, arvesse tuleks võtta elurikkuse panust kliimamuutuste leevendamisel jne.
Arengumaad nõudsid, et eesmärkides pandaks kirja konkreetsed summad, mis jõukatel riikidel tuleb välja käia maailma elurikkuse kaitseks. Rikkad riigid väitsid vastu, et ei ole otstarbekas määrata rahasummasid enne, kui pole hinnatud täpseid vajadusi. Nii lepitigi kokku, et järgmiseks kohtumiseks (2012) hindavad kõik riigid oma olukorda ja vajadusi. Kompromissina seati strateegilise kava 20. eesmärgiks, et tuleb tunduvalt suurendada rahalisi vahendeid elurikkuse hoiu heaks ning summad täpsustatakse siis, kui vajadused on hinnatud.
Paljud riigid ja ühendused (sh. Euroopa Liit) läksid läbirääkimistele seisukohaga, et meetmete kogum – uus strateegiline kava, elusloodude varade hoiu protokoll ning abinõude koondamise strateegia – tuleb heaks kiita tervikuna. Kui ühte neist lükatakse tagasi, ei tunnistata kehtivaks ka teisi . Viimasel õhtul kujunesidki läbirääkimised nii tuliseks, et lõppesid alles mitu tundi pärast südaööd, kuid kõik abinõud said siiski heakskiidu.
Ka Eesti peab üha rohkem mõtlema globaalselt. Oleme kõik vastutavad maailma looduse seisundi eest. Arenenud majandusega riigina on meil kohustus aidata neid, kel on selleks vähem võimalusi. Peaksime tegema rohkem koostööprojekte, eraldama rahasummasid või näiteks saatma teadlasi riikidesse, kes ise ei suuda oma loodusrikkusi piisavalt hästi kaitsta. Üksiti peaksime kriitiliselt üle vaatama oma tarbimisharjumused ning hindama, kuidas need mõjutavad globaalset elurikkust.

Hinnakem elurikkuse majanduslikku väärtust. Nagoya kohtumise keskne teema oli vajadus majanduslikult väärtustada loodusrikkused ja ökosüsteemide hüvised.
Tervetest ja elurikastest ökosüsteemidest, kus liikidevahelised seosed toimivad hästi, tulenevad eluliselt tähtsad hüved, nagu puhas vesi, õhk, toit, ehitusmaterjalid jne. Majanduslikult on pikas perspektiivis enamasti kasulikum elusloodust hoida kui varad kohe rahaks teha. Esmapilgul ei pruugi see ilmneda, kuna inimloomusel on alati raskem tajuda paljude seostega kompleksse – ökosüsteeme – kui hinnata üksikkomponente (nt. puit, kivim või muld).
Näiteks on välja arvutatud, et Amazonase vihmametsade kaitsealade ökosüsteemi hüviste (erosioonikaitse, ökoturism jne.) tulu on 50% suurem kui seal elavate farmerite sissetulekud: need toovad riigile kolm korda rohkem sisse kui veisekasvatus. Näite võib tuua ka lähemalt, Ðotimaalt, kus Natura 2000 kaitsealade võrgustikust tulenevad hüved on hinnatud kolmandiku võrra suuremaks kui selle kulud.
Nii Nagoya strateegiline kava kui ka vahendite koondamise strateegia rõhutavad vajadust hinnata elurikkuse majanduslikke väärtusi. Ainult nii saab rahast juhitud maailmale põhjendada, et tasuta lõunaid ei ole ka eluslooduse varadest elades, ja näidata, kui väärtuslik on tegelikult looduskeskkonna hoid. Riigid peaksid oma loodusrikkused, ökosüsteemid ja nendest lähtuvad hüved ära hindama ning hakkama nendega arvestama ka riigieelarvetes ja aruandlussüsteemides.
Tuleb aru saada, et elurikkuse kaitse ei ole inimese majandustegevuse tüütu takistus, vaid vastupidi – see on meie elukeskkonna ja kogu olemasolu alus. Seda rõhutab ka rahvusvaheliselt hinnatud ja konverentsil palju tsiteeritud aruanne ökosüsteemide ja elurikkuse majanduslike väärtuste kohta [1].
Suur poliitiline toetus ja üldsuse tähelepanu. Elurikkuse kaitse on keeruline, kui selle tähtsust pole kõrgematele riigiesindajatele teadvustatud. Seetõttu oli seekordseks juubelikohtumiseks kokku kutsutud rekordarv kõrgeid riigitegelasi. Arutlusringist võtsid osa konventsiooni 180 osalise esindajad, neist 122 olid kas riigipead või ministrid. Eestit esindas keskkonnaminister Jaanus Tamkivi.
Kohal oli ka mitu loodushoidu oluliseks pidavat kuulsust, nagu filminäitleja Harrison Ford ja Monaco prints Albert, kes kutsusid üldsust üles viivitamatult tegutsema, et soodustada elurikkust maailmas.
Juba aastast 2008 on linnades elanud rohkem inimesi kui maal. On mõistetud, et elurikkust tuleb väärtustada ka linnakeskkonnas, et tagada inimeste enda heaolu ja elamisväärne keskkond. Konverentsi raames korraldati esimene linnade tippkohtumine „City Biodiversity Summit 2010”. Seetõttu oli kohtumisele kutsutud arvukalt linnapäid ja omavalitsusjuhte ning võeti vastu linnade ja omavalitsuste elurikkuse tegevuskava.
Nagoyas lausuti palju suuri sõnu ning tehti olulisi otsuseid. Kui kõik riigid neid ka ellu viivad ja inimesed nende järgi käituvad, siis õnnestub planeedi Maa eluslooduse mitmekesisust kindlasti hoida või isegi suurendada. Kahtlemata tulevad muudatused raskelt. Loomulikult algab kõik üksikisikust ning muutustest meie endi mõttelaadis. Hoidkem ja väärtustagem looduse mitmekesisust. Tegusat elurikkuse dekaadi!

Artiklit aitasid koostada Hanno Zingel ja Siiri Kerge keskkonnaministeeriumist ning Lauri Klein keskkonnateabe keskusest.

1. TEEB 2009. The Economics of Ecosystems and Biodiversity for National and International Policy Makers.

Lilika Käis (1980) on keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialist.



Lilika Käis
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet