Eesti Looduse fotov�istlus
2011/04



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta lind EL 2011/04
Suitsupsuke, see armas lind

Olgu jutuks suitsupsukese koht rahvafenoloogias, tema tuntus endelinnuna, pritoluseletused vi laulutlgitsused, annab rahvatraditsiooni rikkalikkus tunnistust selle linnuliigi populaarsusest nii meil kui ka teiste mberkaudsete rahvaste folklooris. Eelduseks oli vaja, et linnud aastasadu jagaksid inimestega hist ulualust.

Nimetus psuke on soome-ugri algupra, suitsupsuke nikse olevat tlkelaen saksa keelest (vrd. Rauchschwalbe) [3]. Pesitsemisele hoonetes viitab mitu rahvaprast nimetust, nagu laudapsuke, lakapsuke, pningupsuke.
Soomlastega hised liiginimetused on rstapsuke ja rystspsky, kuid suitsupsuke on neil haarapsky. See nimetus juhib thelepanu kahe psukeseliigi saba kujule (vrd. eesti harkpsuke, harksabapsuke, harkhnd).
Elupaiga maastikule viitavate nimetuste seas on levinumaid klapsuke ja linnapsuke (vrd. vene keeles liiginimetusena derevenskaja lastotka ning gorodskaja lastotka).

Rahvafenoloogias on suitsupsuke plvinud ennekike maarahva pllumehe-karjakasvataja thelepanu. Kevadise saabumisaja dateeringutes vetakse arvesse paljude aastate vaatlusi ning neid kohandatakse olulisemate rahvakalendri thtpevadega.
Saksamaale saabub Jumalaema linnuke Neitsi Maarja kuulutamispeval, 25. mrtsil. Eestis on orientiirideks suvepoolaasta algusthised knnipev, 14. aprill, ja jripev, 23. aprill, Lne-Eestis nagu Rootsiski volbripev, 1. mai. Phja poole Soome lahte on teda oodatud volbripevaks (vappu) vi eerikupevaks (erkki, 18. mai), vanasnagagi kinnitab: Erkki tuleb, psuke peopesas ja kgu kaenla all. eldakse ka, et psuke tuleb ko tiiva all, s.t. koga htaegu.
Ladinakeelne hoiatus Una hirundo non facit ver ks psuke ei too kevadet on Lne-Euroopas nii trkiste kaudu kui ka rahva seas suuliselt levinuna hsti tuntud. Eesti primus tunneb ka misteid lokese tali ja psukese vilu.
Esimesi suitsupsukesi on nimetatud mitmeti: maakuulajad, kskjalad ja eeskijad, kelle lesanne on vajaduse korral tagasi luna poole rnnata ja teelolijatele snum viia. Klmaperioodi kestuseks on Luna-Eestis arvatud seitse vi siis heksa peva. Soojade ilmade tuleku kohta on algriimiline tlus: Loke toob lunasooja, psuke pevasooja, bik sooja.

Tartu- ja Viljandimaal soovitati kevadel esimest psukest nhes kukerpalli lasta, siis ei j selg suvel haigeks. Paaris lindude ngemist peeti abieluendeks. Saksamaal oli hea enne, kui nnelinnu ngijal juhtus raha taskus olema: loodeti, et rahapuudust sel aastal ei tule.
nnetoojaks on suitsupsukest pidanud paljud Euroopa rahvad. Ka Eestis on arvatud, et hoones, kuhu suitsupsuke pesa teeb, psib nn, vlk ei l sisse, lambad toovad kaksikud talled.
Selle kohta, et pesaseadmise jrgi mrati klviaegu, leidub kirjapanekuid Vrumaalt. Kui tal pesas on kaks muna, on veel liiga vara, kuid otra vib ikka kahe srme vahelt klvata; kui pesas on juba viis muna, tuleb seemet visata viie srme vahelt (s.t. tispeoga). Rugest kirja pandud uskumuste jrgi peeti klvisoodsaks seda, kui vanal jripeval (6. mai) on pesas tiskurn. Jreldati, et kevad on varajane ja viljasaak tuleb hea.
Ka rukkiklvi aja mramisel jlgiti psukeste tegevust, niteks Saarde kandis arvati, et kui psukesed jaagupipeval (25. juuli) juba aia peal reas istuvad, on varane klv parem kui hiline. Teistkordset pesitsemist peetakse pika ja sooja suve endeks tnapevalgi.
rarnd kib nagu saabumine, thtpevade jrgi. Soomes on thiseks olevipev, 29. juuli, ja lauritsapev, 10. august, viimaseks trminiks prtlipev, 24. august. Hilisem lahkumine kuulutab ette sooja sgist. Kui palju pevi prast prtlit veel psukest nha on, nii mitu ndalat prast mihklipeva psivad soojad ilmad. Eestis eldakse: Prtel prib psukesed ja neid ksikuid suitsupsukesi, keda veel mihklipeval laudas nhakse, peab vanem plvkond ilusa sgise mrgiks. Luna ja lne pool on psukeste lahkumise ajaks Neitsi Maarja snnipha (8. september) ja mihklipev.
Et psukesed vi muud vikesed linnud ldse talveks ra ei rnda, vaid veekogudesse poevad, on vga vana uskumus, mida oma teoses Phjala rahvaste ajalugu (1555) tutvustas Uppsala piiskop Olaus Magnus. Lisatud joonisel tmbavad kalamehed psukesi vrguga j alt vlja [2: 50]. Isegi Carl von Linn mainis veel 1772. aastal, et psukesed tulevad veest vlja toomingate itseajal. Rahvauskumustest vrsunud veepsukeste-teooria vaibus alles 19. sajandi keskmes [2].
Eesti primuse kohta on niteid Luna-Eestist. Nimelt pugevat psukesed jgede, jrvede ja mere krkjate vahele mudasse vi kallastesse. Ka olevat kalamehed neid leidnud vees jalgupidi kimpus, tstise sabas kinni vi jrve j all, ku its rong.

Suitsupsukese kui kaitsealuse nnelinnu maine tuleneb ilmselt ka sellest, et tema sulestikus on punast vrvust. Vrdluseks vib tuua jumala kanakeseks ning lehmakeseks nimetatud seitsetpp-lepatriinu vi mullalesta, nn. lepapuna.
Psupesa lhkumine tooks lhkujale surma, vlk lks majja, pere lahkuks mujale vi hakkaksid lehmad verd lpsma [6]. Meie rahvaprimusest on lisada muudki: pesa lhkuja jb pimedaks; teda tabab nnetus; ta lapse pea kasvab psupea moodi; pesa torkijal torkavad linnud silmad peast vlja.
Punane vrvus linnu sulestikus on samuti aluseks uskumuse puhul, et kui suitsupsuke karjamaal lehma khu alt lbi lendab, hakkab see verd lpsma. Sama on arvatud ka metsvindi kohta, looma haigestumise phjuseks peetakse tavavlist kontakti.
Ootamatult tuppa inimeste asualale lennanuna pole suitsupsuke nnetooja, vaid fataalne nnetuse ettekuulutaja, snumitooja teispoolsusest. Rahvauskumuse jrgi ei j elama ka lind ise, kui inimene teda puutunud on. Niisiis oleks igem kitumisviis ruumist lahkuda, kuni klaline ise tagasitee leiab.

Thelepanu ratavad erisisulised ja paljuvariandilised muundumislood, igupoolest tekke- ja seletusmuistendid vi muistendilise lpuga imemuinasjutud. Neis snagi drastilistes lugudes tuuakse esile phjendusi, miks suitsupsuke inimeste lhedust ihkab.
lekohtuselt kannataja on naishing: minia, raplatud abielunaine, vaeslaps, harvemini orjatdruk. Muistse taastekke kujutelma jrgi saab osast jlle tervik Hallistest prit teisendis tapab kuri vrasema vrasttre, selle de korjab luud kokku, luudest snnib psuke. Samal viisil on rahvaluules seletatud ko teket.
hes Kadrina kihelkonnast talletatud variandis simab mm alatasa miniat, naine palub: Oh jumal, loo mind linnuks taeva alla, psukeseks peva alla. Vnnu tekstis vtab mees naise, kes ei rgi, ja vihane mees raiub mgaga ta rinna katki, toob uue naise ja kui esimene naine ahju otsa pgeneb, lb tal seelikusaba lhki.
Viru-Nigula pritoluga tekstivariandis kipub vrasema pussiga vaeslapse kri kallale ja tahab psukeseks muutunud tdrukut kassina kinni pda. Selleprast psukesed ei salligi kasse.
See pole veel kik. Mitmes tekstivariandis on vgivallatsejaks joodik mees, kes oma naist peksab, kirvega lapse tapab ning kanga katki raiub, ja kui Vanataat naise psukeseks muudab, lb sel suled takka lhki. Psuke aga elab maja mber edasi, sugulasi ei karda ja laulab:
Laps mul ra tapeti,
kangas katki raiuti,
ennast ple pekseti,
tsilo vilo virr.
ks mrvalugu Euroopa rahvaste muinasjutuvaramust kannab eesti traditsioonis nimetust Ussi naine. Kui maole naiseks linu tuleb lastega le vee oma endist kodu klastama, tapavad sugulased ta mehe. nnetu naine lendab kona minema, poja saadab bikuks ja ttre psukeseks. Vaivara pritoluga tekstivariandis tema pidi lauluga leinama oma isada. Nende kolme hsti tuntud laululinnu saamislugu vib leida vhemasti soome, eesti, leedu, vene, valgevene, ukraina ja tatari tekstivariantidest [4].
Toimugu linnuksmuutumine omatahtsi kannataja nutab end psukeseks, soovib saada linnukeseks vi kellegi (niteks taevataadi, Jeesukese) abiga, nii vi teisiti juhtub see ikka rnema soo esindajaga. Kllap on aidanud kuvandit psukesest kujundada selle linnu kodulembus, agar hoolitsus oma pesakonna eest, ntke lend, laululust, mar siidine pea, malbe silmavaade.
Kllap on need kurvad jutud lepea naiste loodud. Koduste toimetuste tegemisel ja karja talitades oli neil aega mrgata musta suurrtti linnu lgadel ning ka seelikulhikut meenutavat harkis saba.

Psukeselaulu imitatsioone on kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis talletatud paari tuhande mber. Laulualgusi iseloomustavad klalt sarnased snapaarid: midli-madli; sigli-vigli; siblin villad, sablin villad; kirjasin-korjasin; ketrasin-kudusin; keetsin pudru, keetsin pudru; ostsin orjad, ostsin hrjad; lipin pksid, lapin pksid; vtsin sulase, vtsin tdruku jts.
Laulus on hoogu ja ttlikkust, sdikust ja muretust, ent ka erutust ja revust, tungi oma snumit kuulutada; midagi oleks nagu kaotsi linud, kuduja kangas katki tmmatud, stroofi lpus klab otsekui kinnituseks kare: karkks; kiri-kks; krts-krr; sirts-sirts-sirr vm. Linnu kutsehd, nimelt Vett! Vett! aga kuulutab vihma.
Laenulisi psukeselaule on teada kaks [5]. Koolilugemike kaudu on 20. sajandi alguses, Lne- ja Phja-Eestis ka otselaenuna, meile saksa ja rootsi keelest levinud selline laulutp: Kui lksin sgisel, kui lksin sgisel, olid tnnid-tannid (ka: aidad-salved, kistid-kastid) tis; kui tulin kevadel, kui tulin kevadel, olid need thjad.
Teises kuulub laul phakulegendi juurde. Prit Skandinaavia maadelt, on see ulatunud veel Taani, Soome ja meile Phja-Eestissegi. Lhidalt: Neitsi Maarja mbleb, asetab kuldkrid ja punase siidilngakera enda krvale. Psuke vtab need ra, salgab: See on vale. Kui vtsin, vajugu ma merre. Saagu kera selle rinda ja krid sappa, kes vttis. Seeprast elabki psuke meres talve le, kevadel tulles laulab, nagu tuleks kaugelt.
Eesti variantidest pooltes tunnistab psuke laulus ise oma sd ning pooltes salgab. Kige lunapoolsem kirjapanek on Kaarepere valla koolilapse sulest 1922. a: Varastasin Jeesuse Ema siidi niidi kera . Jeesuse Ema tuli ja ksis, kas on kera sinu k, mina aga tlin, et ei ole minu k, aga oli minu k, no nd lendan ma .

Epiloog. Suitsupsukese lugu on nide inimese hinnanguliste hoiakute pikaaegse kujunemise ja psimise kohta. 21. sajandist vib tuua seiga vlitdelt, kui klastasin ilmavaatluspevikuid pidavat 79-aastast taati. Elmar Roomets jutustas: Meil oli psukestega nii hea lbisaamine. Siin kojas oli mitu pesa, nad olid nii julged. Aga poeg tuli vljast, tal olid oma riided ja nii kui ta sisse tuli, nii psuke tegi kilks! kilks! Lendas vlja ja enam ei tule. Siis ema andis poisile isa pluusi selga, et mine nd. Siis psuke tuli pesa juurde.
Elektrimehed tahtsid ht pesa maha vtta. Ma tlesin: Pange juhe, kust tahes, aga pesa peab alles jma. Prast ma nitan teile, kuidas elektrikud panid.
Ja siis oli veel sahver, omal ajal psukesed ehitasid sinna ka pesa. Ja laudas, kui kukkus pesast poeg vlja, vtsin redeli siis ma olin ikka kahe jala peal, mitte keppi ei tarvitanud , ronisin les ja panin tagasi.
Kui ma poisike olin, siis rohkem ei rgitud, kui seda, et linnupesa peale ei tohi hingata. Aga mina olin karjapoiss ja looduse sber, mina neid ei puutunud. Lind vaatas otsa nii armsalt pesa peal, mina teda ei puutunud [1].

1. Eesti Rahvaluule Arhiiv, EFA II 45, 120/1 (12) < Ambla khk, Reinevere k (2003).
2. Jrvinen, Antero 1991. Linnut liitvi sanoja. Otava. Helsinki: 4950; 172177.
3. Mger, Mart 1967. Eesti linnunimetused. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: 122126.
4. Sauka, Leonardas 2008. Pasaka Egl ali karalien, III. Vilnius.
5. Treu, Eduard 1931. Vlismjudest Eesti psukeselauludes. Eesti Kirjandus: 506519.
6. Tylor, Edward 1935/1936. Schwalbe. Schwalbennest. Handwrterbuch des deutschen Aberglaubens, VII. Berlin, Leipzig: 13911400.

Mall Hiieme (1937) on loodushuviline folklorist, ttab Eesti kirjandusmuuseumis.



Mall Hiieme
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012