Eesti Looduse fotov�istlus
2011/04



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Linnuvaatlused EL 2011/04
Kesktalvised veelinnud Eestis

Veelindude pesitsus-, sulgimis- ja talvitusalad enamasti ei kattu ning seetttu enamjagu veelinnuliike rndab. Talvitavaid veelinde on pikka aega loendatud nii maailmas kui ka Eestis. Loenduste vga huvitavaid tulemusi saab kasutada linnuteaduses ja -kaitses.

Pesitsusajal on linnud vrdlemisi varjulise eluviisiga ning hajutatud vga suurele alale. Seetttu on neid sel ajal vga raske vi lausa vimatu loendada. Talvel seevastu koonduvad veelinnud suhteliselt piiratud aladele, kus neid on mrksa hlpsam loendada kui pesitsusaladel.
Talvitavate veelindude loendused vimaldavad saada levaate populatsioonide seisundist ja suurusest. Need teadmised aitavad korraldada liikide kaitset ning avaldada omalt poolt mju, kui veelindude talvitusaladele planeeritakse tuuleparke, sadamaid vi sildu.

Talvitavate veelindude loendusel on pikk ajalugu. Esimene loendus tehti 1947. aastal rahvusvahelise veelindude uurimise broo (International Waterfowl Research Bureau) eestvttel Inglismaal.
sna pea hinesid programmiga ka Prantsusmaa, Saksamaa, Holland, Belgia, Taani, veits, Tehhoslovakkia, Hispaania ja Rootsi [4]. Loendusi korraldati septembrist aprillini kord kuus.
Nukogude Liidus toimus esimene talvitavate veelindude loendus 1957. aastal NSVL TA looduskaitse komisjoni ettepanekul. Linde loendati kord ndalas, novembrist aprillini.
Esimene kesktalvine veelinnuloendus korraldati Baltimaades 1960/1961. aasta talvel Balti rndeuurimise komisjoni algatusel ja prof. Eerik Kumari eestvttel. T pidi tegema loodusuurijate seltsi juures asuv ornitoloogiasektsioon koos ENSV TA looduskaitse komisjoniga.
Zooloogia- ja botaanikainstituudi kutseliste ornitoloogide krval olid kaasatud harrastajad loodusuurijate seltsist ja Tartu likoolist. Esimestel aastatel tehti loendusi phapeviti varem kokkulepitud aladel, nii merel kui ka sisemaal. Erinevalt praegusest ajast loendati talve jooksul 12 korda: oktoobri lpust kuni aprilli alguseni [4].

1960. aastate keskel hakati aru saama, et senine koordineerimatu ja htse loendusmetoodikata tegevus ei ole otstarbekas. rmiselt raske oli analsida andmeid, mis olid kogutud ksikute maade kaupa eri moel.
Esimene rahvusvaheline kesktalvine veelindude loendus (International Midwinter Count) leidis aset 1967. aastal, sellest vttis osa ka Eesti. Loendusaeg oli samuti jaanuaris, sest sel ajal on veelinnud kige paiksemad. Projekti eesmrk oli vlja selgitada veelindude talvine levik. Loendusandmete phjal pti hinnata eri liikide arvukust [1].
Projekti arenedes sai teha jreldusi linnuliikide arvukuse muutuste kohta, mis kajastavad hsti veelindude populatsioonide kekiku. ks phisihte oli teha kindlaks veelindude thtsamad talvitusalad. Juba esimestest aastatest peale on kogutud andmetel olnud ka looduskaitseline thtsus. See vimaldas thtsamad talvitusalad kaitse alla vtta [2, 10].
1971. aastal kirjutati alla Ramsari konventsioonile, kus esimest korda hakati kasutama he-protsendi-kriteeriumi: aluseks veti alad, kus peatub le he protsendi linnuliigi vi alamliigi biogeograafilisest populatsioonist. Seda hakati nimetama Ramsari kriteeriumiks [6].
Ajapikku on projekt muutunud ha populaarsemaks. Praegu on see ks pikaajalisemaid projekte, mida koordineerib Wetlands International Hollandist. Ndseks on projektiga liitunud le saja riigi; andmeid kogutakse le 10 000 talvituspaiga kohta [1].

Kesktalvine veelindude loendus on ks Eesti ornitoloogiahingu menukamaid talviseid projekte, kus loendajate arv knib mnel aastal kuni kahesajani [5, 7, 8, 9].
Kui varasematel aastatel visid loendajad loendusalasid valida vrdlemisi vabalt, siis alates 1991. aastast on vaatlejaid ha rohkem suunatud kindlatele aladele ning vetud kasutusele htsem metoodika. Kuni 2000. aastani saatsid vaatlejad oma aruanded koordinaatorile vabas vormis, nd tarvitatakse vaatlusankeeti.
Algne eesmrk oli iga-aastane vimalikult tielik loendus, ent hiljem on see muudetud veelindude seireprojektiks, kus loendatakse eelkige valikaladel. 1996. aastal veti projekt riiklikku seireprogrammi.
Et vltida topeltloendamist, tehakse loendused suhteliselt lhikese aja vltel: jaanuari kesksel ndalavahetusel. Kui sel ajal pole vaatlejate vi ilma tttu vimalik katta kiki seirealasid, on kasutatud ka vaatlusi, mis on tehtud jaanuari jooksul, kuid vimalikult samal ajal kui loenduse kesksed kuupevad ning vimalikult hea ilmaga.
Varem kasutati loendusaladena UTM-ssteemile vastavaid ruute, 1995. aastal veti tarvitusele geograafilise jaotuse ssteem, mis oli vlja ttatud lennuloenduste metoodika phjal. Samalaadset loendusalade ssteemi rakendatakse ka teistes Lnemere riikides. See vimaldab loendusalaks ehk seirekohaks valida looduslikult piiristatud ala.
Eestis arvestati seda ssteemi luues ka administratiivpiire. Eesti rannik on jaotatud seitsmeks suursektoriks, 20 alasektoriks ja 338 loendussektoriks (# 1). Loendussektori keskseks koordinaadiks on vetud sektori tsentroid. Selline jaotusskeem hlbustab ajakohaste loendusmeetodite, niteks lennuloenduse kasutamist. Samuti on nii lihtsam rakendada kaitsemeetmeid, sest loendusalade piirid htivad sageli kaitsealade piiridega.
Olenevalt joludest ning alade katvusest on Eesti rannikuala jaotatud seiratavateks ning mitteseiratavateks likudeks. Seiratavad rannikuligud on valitud eeldusel, et need on tavatalvedel jvabad (# 1).
Alade valikul on mningal mral lhtutud ka vabatahtlike vaatlejate vimalustest. Kuigi talvitavate veelindude loendusi on Eestis tehtud ka lennukilt ning laevalt [5, 9], on siinses artiklis vaatluse all vaid loendused, mis on tehtud rannikult, vaatlusvahenditeks binoklid ja vaatlustorud.
Vaatluskaugus on olenevalt ilmast kuni kaks kilomeetrit. Siseveekogudest on ptud hlmata kiki alasid, kus veelinnud talvitavad. 1995.2010. aasta andmete phjal on selliseid kohti Eestis 42. Kuna tegemist on seireprojektiga, siis on phieesmrk hlmata loendusse vimalikult ulatuslikult kik seirealad. ha suurenev vaatlejate huvi on aga andnud vimaluse loendada linde ka teistel rannikulikudel, mis pole veel seirealadeks mratud.

Eestis on kohatud 49 liiki talvitavaid veelinde. Et osa liike on seotud rannikumerega ning teine osa avamerega, siis saab mningaid liike paremini jlgida rannast, teisi aga laevalt vi lennukilt. Seetttu ei ole otstarbekas mningaid veelinnuliike, nagu kaure, aule, vaeraid ja alklasi, loendada rannikult. Nnda ei annagi kesktalvine veelinnuloendus kuigi head pilti nende liikide paiknemisest ega arvukusest.
Esialgu vib arvata, et madala rannikumere tttu on terve Eesti rand kohane veelindude talvituseks. Ent tuleb silmas pidada aastati suuresti erinevaid jolusid. Vga head linnualad, nagu Vinameri koos Haapsalu ja Matsalu lahega, Saaremaa lunarand ning Liivi lahe idarannik, on isegi pehmematel talvedel kaetud jga. Sestap asuvad parimad talvitusalad rannikulikudel, mis enamjaolt on ka pakasestel talvedel jvabad. Need on Lne-Saaremaa ja Lne-Hiiumaa rannik ning Soome lahe ranniku lnepoolne osa.
Eesti vete arvukaim talvitaja on aul (# 1), keda vib hulganisti kohata kikjal rannikul, kus leidub vaba vett. Kuna aul on ennekike avamere liik, siis on raske hinnata selle liigi talvitava populatsiooni suurust ksnes rannikuvaatluste jrgi.
Lennu- ja laevaloenduste phjal asuvad suurimad auli talvitusalad Irbe vinas ja Liivi lahel, kuid arvestatav hulk linde peatub ka Hiiu madalatel ning Loode-Eesti rannikul. Auli talvine arvukusehinnang on 100 000 500 000 isendit, tunnuslik on langustendents [3].
Vrdlemisi vikesearvulised talvitajad Eesti rannikuvetes on mlemad vaerad: mustvaeras ja tmmuvaeras. Tunduvalt olulisem talvitusala tmmuvaera jaoks on avameri, Irbe vin, kus 1992. ja 1993. aastal loendati umbes 200 000 talvitavat tmmuvaerast [2]. Mustvaera talvine arvukus on hinnanguliselt 1001000 ning tmmuvaeral 20 000 200 000 isendit. Tenoliselt on mlema liigi arvukus stabiilne [3].

Rannikuloendused ei anna head levaadet ka kauride ega alklaste kohta. Niteks on Lne-Srve akvatoorium koos Irbeni vinaga punakurk-kauri ja jrvekauri olulisemaid talvitusalasid. 1992. ja 1993. aasta veebruaris loendati siin laevalt le 20 000 kauri, mis on kuni viiendik kogu Kirde-Euroopa populatsioonist [2].
Punakurk-kauri talvine arvukus on hinnangute jrgi 500020000 isendit ning jrvekauri oma 2001000 isendit [3]. 1998. aasta taliloenduse ajal loendasid soome linnuvaatlejad Lne-Srves 1500 kauri.
Sama piirkond on thtis krsli talvitusala, kus aastail 19921993 loendati umbes 4000 isendit ehk 8% Balti populatsioonist. Lne-Srves ja Irbe vinas asub ka algi talvitusala, kus Eesti vetes talvitab le tuhande isendi.
Kormoran on Eestis stabiilne, kuid vhearvukas talvitaja: hinnanguliselt 100300 isendit [3]. Talvitusalad asuvad enamjaolt Lne-Saaremaa ja Lahemaa rannikul.
ks arvukaim rannikulhedane liik on stkas, seetttu on kesktalvise veelindude loenduse tulemused tema kohta tunduvalt usaldusvrsemad. Eestis talvitajate arvukus on hinnatud 15 000 40 000 isendile (# 1). Prast 2005. aasta madalseisu on talvitavate stkaste arvukus tublisti suurenenud. 2010. aastal talvitas Eesti rannikumerel rekordarv stkaid (28 000), nad olid levinud kikjal, kus leidus vaba vett.

Eesti olulisim talilind kirjuhahk on siin korrapraselt talvitanud juba alates 1975. aastast. 1990. aastatel on siinsetes vetes loendatud keskmiselt 10% kirjuhaha Kirde-Euroopa asurkonnast. Kirjuhaha talvituspaigad asuvad Loode-Saaremaal: Vilsandi phjarannikul, Uudepanga lahes, Undva ninal, Ninase ja Panga panga mbruses. Vhemal mral talvitab kirjuhahkasid ka Hiiumaa lne- ja phjarannikul. Viimastel aastatel on ksikuid talvitajaid kohatud Phja-Eestis.
Alates 1992. aastast on kirjuhaha arvukusele olnud omane tugev langustendents nagu kikjal Lnemerel. Viimastel aastatel on Eestis talvitavate lindude arvukus stabiliseerunud (# 2). Kirjuhahkasid pole kuigi lihtne rannikult loendada, sest suured talvituskogumid on sna liikuvad ning vivad toituda ka rannikust kaugel. Seetttu tuleb arvukust hinnata snkroonloenduste alusel. Nnda on Eestis talvitavate kirjuhahkade arvukuseks saadud 15002500 lindu [3].
Snkroonloenduste parim aeg on veebruar-mrts. Kirjuhaha levikust annab levaate joonis 3. Seal on punasega mrgitud need talvitusalad, mis letavad Ramsari kriteeriumi, s.t. lindude arv letab 1% populatsiooni koguarvust [6]. Kirjuhaha puhul on see 125 isendit.

Eestist on kujunemas ks khmnokk-luige olulisi talvituskohti. Varem asusid tema thtsaimad talvitusalad Lne-Saaremaal, kuid viimastel aastatel on teda kohatud juba kikjal vabaveelisel rannikualal. ha rohkem linde talvitab ka sisevetel (# 4). 1995.1997. aasta madalseisule jrgnes arvukuse hppeline kasv 1998. aastal.
Viimase viie aasta jooksul on talvitavate khmnokk-luikede arvukus olnud vga kikuv, jdes 180013 000 isendi vahele (# 5). Kuna sobiv veesgavus luikede toitumisaladel on kuni poolteist meetrit, oleneb luikede kekik suuresti talve karmusest ja rannikumere jtumisest.
2003. aasta talv oli sellele liigile vga raske, sest rannikumeri oli enamikus jtunud. Seda tendab ka rmiselt vike talvine arvukus tol aastal. 2004. aasta jaanuaris oli vrdlemisi suur osa madalaveelisi merelahtesid jvaba, see vljendus ka luikede arvukuse kasvus.
2005. aasta khmnokk-luikede vikest arvu vib phjendada jaanuaritormiga. Kuigi mullu ja tnavu oli talv vga klm, ji neid Eestisse talvitama suurel hulgal. Tenoliselt oli selle phjus pakasele eelnenud vrdlemisi soe sgistalv. Talviseks khmnokk-luige arvukuseks Eestis hinnatakse 5000 15 000 isendit ning nende hulk suureneb [3].
Arvukuselt teine luigeliik, laululuik, talvitab Eesti jvabal rannikul suhteliselt htlaselt: vikeste rhmadena, vga tihti pesakondadena. Talvitavate laululuikede arv kigub aastati vga suurel mral.
2003. aasta talv polnud sellele liigile sobiv talvitajate arv oli viimase 23 aasta madalaim, ulatudes vaid poolesaja isendini. Prast seda madalseisu on laululuige talvine arvukus pidevalt suurenenud, ulatudes 2008. aastal rekordarvuni 1415. Laululuige talvine arvukus Eestis kigub 100 ja 2000 vahel ning arvukus suureneb [3].

Eestis talvitab kolm kosklaliiki. Arvurohkeim on jkoskel, kes on arvukas talvitaja kikjal Eesti jvabal rannikul. Thtsamad talvitusalad asuvad Saaremaal, Prnu lahe rannikul ning Kihnu saare mbruses ja Lahemaa rannikul.
Jkoskla arvukus suurenes kuni 2001 aastani. 2002 leidis aset suur langus, tenoliselt oli phjuseks klm talv. llatuslikult oli talvitajate hulk 2003. aastal sama mis 2002, kuigi vis oletada arvukuse jtkuvat langust. 2004 ti aga jkoskla rekordi: le 6000 isendi. Viimasel viiel aastal on talvitavate jkosklate arv jnud 3000 ja 5000 vahele. Jolud Liivi lahel mjutavad otseselt selle liigi talvist arvukust, kuna tegemist on jkosklale vga olulise talvitusalaga meie vetes.Tenoline phjus oli jtunud Liivi laht, mis on sellele liigile oluline talvitusala. Hinnanguliselt on jkoskla talvine arvukus Eestis 40008000 isendit [3].
Arvukuselt teine talvitaja on rohukoskel. ks olulisi liigi talvitusalasid on Lne-Saaremaa rannikumeri, kus mnel aastal vib letalve elada kuni 95% rohukoskla talvisest populatsioonist Eestis. Talvine rohukoskla arvukuse hinnang on 3001000 isendit [3].
Kolmas kosklaliik, vikekoskel, on Eestis alatine ning viimastel aastatel ha arvukam talvitaja, kelle talvitusalad asuvad suuremas osas Lne-Saaremaa, Hiiumaa ja Lahemaa rannikul. 2010. aasta talvel kohati enim vikekosklaid Lne-Saaremaal, Phja-Vormsil ja Lahemaal.
20032005 on selle liigi arvukus jnud 300400 isendi piiridesse. 2007. aastal talvitas vikekosklaid Eestis rekordiliselt palju, kuni 1400 isendit. 2009 loendati 850 talvitavat isendit ning 2010. aastal 460 isendit. Hinnangu jrgi talvitab Eestis 5002000 vikekosklat ning nende arvukus suureneb [3].

Kikuva arvukusega talvitajad Eesti rannikumeres on vardid. Nii tuttvart kui ka merivart on enamjaolt koondunud Lne-Saaremaa ja Hiiumaa rannikule. Tuttvardi Eestis talvitava populatsiooni suuruseks on hinnatud 1002000 isendit ning merivardil 1002000 isendit. Mlema liigi arvukus on tusuteel [3].
2009. aasta llataja oli tuttptt: Eestis loendati umbes 250 talvitavat isendit. Liik oli koondunud Phja-Eesti rannikule. Seevastu 2010. ja 2011. aasta karmid talved ei ole olnud tuttptile kuigi soodsad. Talvitajate arvuks saadi vaid 30 isendit. Talvitava populatsiooni suuruse hinnang on 30300 lindu [3].
Ujupartidest on arvukaim talvitaja Eestis sinikael-part, kes elab letalve Eesti jvabal rannikul ning sisemaa lahtistel veekogudel (# 6), ka linnades. Selle liigi arvukus on kahanenud 1991. aastast alates, kuid viimasel seitsmel aastal on see siiski psinud suhteliselt stabiilsena: 7000 16 000 vahel (# 7). Arvukus suureneb; hinnangu jrgi on selle liigi talvine arvukus Eestis 10 000 20 000 isendit [3].

Tabel 1. Talvitavate veelindude arvukus Eesti vetes aastatel 19912010 [3, tiendatud]. Muutused: + mdukas kasv (1050%), 0 stabiilne, (0) arvatavasti stabiilne, mdukas langus (1050%), n uustulnuk.

Liik Arvukus talvel 19912010 Muutused 19912010
Khmnokk-luik (Cygnus olor) 500018 000 ++
Vikeluik (Cygnus columbianus) 530
Laululuik (Cygnus cygnus) 1002000 +
Rabahani (Anser fabalis) 010 n
Suur-laukhani (Anser albifrons) 01
Hallhani (Anser anser) 05
Kanada lagle (Branta canadensis) 020 +
Valgepsk-lagle (Branta leucopsis) 0100
Viupart (Anas penelope) 020 +
Rkspart (Anas strepera) 010 +
Piilpart (Anas crecca) 10100 +
Sinikael-part (Anas platyrhynchos) 10 000 20 000 , ++
Punapea-vart (Aythya ferina) 1030 (0)
Tuttvart (Aythya fuligula) 2003000 ++
Merivart (Aythya marila) 1002000 +
Hahk (Somateria mollissima) 20100
Kirjuhahk (Polysticta stelleri) 15002500 +,
Aul (Clangula hyemalis) 100 000 500 000
Mustvaeras (Melanitta nigra) 1001000 (0)
Tmmuvaeras (Melanitta fusca) 20 000 200 000 (0)
Stkas (Bucephala clangula) 15 000 40 000 +
Vikekoskel (Mergus albellus) 5002000 ++
Rohukoskel (Mergus serrator) 3001000 +,
Jkoskel (Mergus merganser) 40008000 +,0
Punakurk-kaur (Gavia stellata) 500020 000 (0)
Jrvekaur (Gavia arctica) 2001000 (0)
Vikeptt (Tachybaptus ruficollis) 010 0
Tuttptt (Podiceps cristatus) 30300 +
Hallpsk-ptt (Podiceps grisegena) 1030 (0)
Sarvikptt (Podiceps auritus) 010
Kormoran (Phalacrocorax carbo) 100300 +,0
Hp (Botaurus stellaris) 05 0
Hallhaigur (Ardea cinerea) 30300 ++,0
Rooruik (Rallus aquaticus) 120 n
Tait (Gallinula chloropus) 05
Lauk (Fulica atra) 101500 +
Vikekajakas (Larus minutus) 0500 (0)
Naerukajakas (Larus ridibundus) 1002000 +
Kalakajakas (Larus canus) 100010 000 0
Tmmukajakas (Larus fuscus) 05 0
Hbekajakas (Larus argentatus) 20 000 40 000 +
Jkajakas (Larus hyperboreus) 15 n
Merikajakas (Larus marinus) 10002000 0
Kaljukajakas (Rissa tridactyla) 01
Lunatirk (Uria aalge) 025 (0)
Alk (Alca torda) 3001000 (0)
Krsel (Cepphus grylle) 10003000 (0)


1. Delaney, Simon; Scott, Derek (eds.) 2006. Waterbird Population Estimates Forth Edition. Wetlands International, Wageningen, The Netherlands.
2. Durinck, Jan et al. 1994. Important Marine Areas for Wintering Birds in the Baltic Sea. EU DG XI research contract no. 2242/900901. Ornis Consult report 1994.
3. Elts, Jaanus jt. 2009. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 20032008. Hirundo 22: 331.
4. Kumari, Eerik 1961. Counts of hibernating birds on the open waters in Baltic sea. Communications of the Baltic Commission for the Study of Bird Migration 11: 1216.
5. Kuresoo, Andres et al. 1994. Midwinter waterfowl counts in Estonia, January 1993. IWRB Seaduck Research Group Bulletin 4: 1115.
6. Mathew, G. V. T. 1993. The Ramsar Convention: Its history and development. Ramsar Convention Bureau, Gland, Switzerland.
7. Ojaste, Ivar jt. 1999. Kesktalvine veelinnuloendus Lne-Eestis jaanuaris 1999. Linnurada 1: 4448.
8. Pehlak, Hannes jt. 2001. Kesktalvised veelindude loendused Eesti rannavetes 19941999. Hirundo 14: 1116.
9. Pehlak, Hannes jt. 2006. Land-based Census of Wintering Waterfowl: Reliability and Conservation Implications. Waterbirds 29 (1): 7680.
10. Skov, Henrik et al. 2000. Inventory of coastal and marine Important Bird Areas in the Baltic Sea: BirdLife International, Cambridge.

Leho Luiguje (1963) on Eesti maalikooli pllumajandus- ja keskkonnainstituudi ornitoloog.



Leho Luiguje
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012