Eesti Looduse fotovõistlus
2011/04



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Linnuvaatlused EL 2011/04
Kesktalvised veelinnud Eestis

Veelindude pesitsus-, sulgimis- ja talvitusalad enamasti ei kattu ning seetõttu enamjagu veelinnuliike rändab. Talvitavaid veelinde on pikka aega loendatud nii maailmas kui ka Eestis. Loenduste väga huvitavaid tulemusi saab kasutada linnuteaduses ja -kaitses.

Pesitsusajal on linnud võrdlemisi varjulise eluviisiga ning hajutatud väga suurele alale. Seetõttu on neid sel ajal väga raske või lausa võimatu loendada. Talvel seevastu koonduvad veelinnud suhteliselt piiratud aladele, kus neid on märksa hõlpsam loendada kui pesitsusaladel.
Talvitavate veelindude loendused võimaldavad saada ülevaate populatsioonide seisundist ja suurusest. Need teadmised aitavad korraldada liikide kaitset ning avaldada omalt poolt mõju, kui veelindude talvitusaladele planeeritakse tuuleparke, sadamaid või sildu.

Talvitavate veelindude loendusel on pikk ajalugu. Esimene loendus tehti 1947. aastal rahvusvahelise veelindude uurimise büroo (International Waterfowl Research Bureau) eestvõttel Inglismaal.
Üsna pea ühinesid programmiga ka Prantsusmaa, Saksamaa, Holland, Belgia, Taani, Šveits, Tšehhoslovakkia, Hispaania ja Rootsi [4]. Loendusi korraldati septembrist aprillini kord kuus.
Nõukogude Liidus toimus esimene talvitavate veelindude loendus 1957. aastal NSVL TA looduskaitse komisjoni ettepanekul. Linde loendati kord nädalas, novembrist aprillini.
Esimene kesktalvine veelinnuloendus korraldati Baltimaades 1960/1961. aasta talvel Balti rändeuurimise komisjoni algatusel ja prof. Eerik Kumari eestvõttel. Töö pidi tegema loodusuurijate seltsi juures asuv ornitoloogiasektsioon koos ENSV TA looduskaitse komisjoniga.
Zooloogia- ja botaanikainstituudi kutseliste ornitoloogide kõrval olid kaasatud harrastajad loodusuurijate seltsist ja Tartu ülikoolist. Esimestel aastatel tehti loendusi pühapäeviti varem kokkulepitud aladel, nii merel kui ka sisemaal. Erinevalt praegusest ajast loendati talve jooksul 12 korda: oktoobri lõpust kuni aprilli alguseni [4].

1960. aastate keskel hakati aru saama, et senine koordineerimatu ja ühtse loendusmetoodikata tegevus ei ole otstarbekas. Äärmiselt raske oli analüüsida andmeid, mis olid kogutud üksikute maade kaupa eri moel.
Esimene rahvusvaheline kesktalvine veelindude loendus (International Midwinter Count) leidis aset 1967. aastal, sellest võttis osa ka Eesti. Loendusaeg oli samuti jaanuaris, sest sel ajal on veelinnud kõige paiksemad. Projekti eesmärk oli välja selgitada veelindude talvine levik. Loendusandmete põhjal püüti hinnata eri liikide arvukust [1].
Projekti arenedes sai teha järeldusi linnuliikide arvukuse muutuste kohta, mis kajastavad hästi veelindude populatsioonide käekäiku. Üks põhisihte oli teha kindlaks veelindude tähtsamad talvitusalad. Juba esimestest aastatest peale on kogutud andmetel olnud ka looduskaitseline tähtsus. See võimaldas tähtsamad talvitusalad kaitse alla võtta [2, 10].
1971. aastal kirjutati alla Ramsari konventsioonile, kus esimest korda hakati kasutama ühe-protsendi-kriteeriumi: aluseks võeti alad, kus peatub üle ühe protsendi linnuliigi või alamliigi biogeograafilisest populatsioonist. Seda hakati nimetama Ramsari kriteeriumiks [6].
Ajapikku on projekt muutunud üha populaarsemaks. Praegu on see üks pikaajalisemaid projekte, mida koordineerib Wetlands International Hollandist. Nüüdseks on projektiga liitunud üle saja riigi; andmeid kogutakse üle 10 000 talvituspaiga kohta [1].

Kesktalvine veelindude loendus on üks Eesti ornitoloogiaühingu menukamaid talviseid projekte, kus loendajate arv küünib mõnel aastal kuni kahesajani [5, 7, 8, 9].
Kui varasematel aastatel võisid loendajad loendusalasid valida võrdlemisi vabalt, siis alates 1991. aastast on vaatlejaid üha rohkem suunatud kindlatele aladele ning võetud kasutusele ühtsem metoodika. Kuni 2000. aastani saatsid vaatlejad oma aruanded koordinaatorile vabas vormis, nüüd tarvitatakse vaatlusankeeti.
Algne eesmärk oli iga-aastane võimalikult täielik loendus, ent hiljem on see muudetud veelindude seireprojektiks, kus loendatakse eelkõige valikaladel. 1996. aastal võeti projekt riiklikku seireprogrammi.
Et vältida topeltloendamist, tehakse loendused suhteliselt lühikese aja vältel: jaanuari kesksel nädalavahetusel. Kui sel ajal pole vaatlejate või ilma tõttu võimalik katta kõiki seirealasid, on kasutatud ka vaatlusi, mis on tehtud jaanuari jooksul, kuid võimalikult samal ajal kui loenduse kesksed kuupäevad ning võimalikult hea ilmaga.
Varem kasutati loendusaladena UTM-süsteemile vastavaid ruute, 1995. aastal võeti tarvitusele geograafilise jaotuse süsteem, mis oli välja töötatud lennuloenduste metoodika põhjal. Samalaadset loendusalade süsteemi rakendatakse ka teistes Läänemere riikides. See võimaldab loendusalaks ehk seirekohaks valida looduslikult piiristatud ala.
Eestis arvestati seda süsteemi luues ka administratiivpiire. Eesti rannik on jaotatud seitsmeks suursektoriks, 20 alasektoriks ja 338 loendussektoriks (# 1). Loendussektori keskseks koordinaadiks on võetud sektori tsentroid. Selline jaotusskeem hõlbustab ajakohaste loendusmeetodite, näiteks lennuloenduse kasutamist. Samuti on nii lihtsam rakendada kaitsemeetmeid, sest loendusalade piirid ühtivad sageli kaitsealade piiridega.
Olenevalt jääoludest ning alade katvusest on Eesti rannikuala jaotatud seiratavateks ning mitteseiratavateks lõikudeks. Seiratavad rannikulõigud on valitud eeldusel, et need on tavatalvedel jäävabad (# 1).
Alade valikul on mõningal määral lähtutud ka vabatahtlike vaatlejate võimalustest. Kuigi talvitavate veelindude loendusi on Eestis tehtud ka lennukilt ning laevalt [5, 9], on siinses artiklis vaatluse all vaid loendused, mis on tehtud rannikult, vaatlusvahenditeks binoklid ja vaatlustorud.
Vaatluskaugus on olenevalt ilmast kuni kaks kilomeetrit. Siseveekogudest on püütud hõlmata kõiki alasid, kus veelinnud talvitavad. 1995.–2010. aasta andmete põhjal on selliseid kohti Eestis 42. Kuna tegemist on seireprojektiga, siis on põhieesmärk hõlmata loendusse võimalikult ulatuslikult kõik seirealad. Üha suurenev vaatlejate huvi on aga andnud võimaluse loendada linde ka teistel rannikulõikudel, mis pole veel seirealadeks määratud.

Eestis on kohatud 49 liiki talvitavaid veelinde. Et osa liike on seotud rannikumerega ning teine osa avamerega, siis saab mõningaid liike paremini jälgida rannast, teisi aga laevalt või lennukilt. Seetõttu ei ole otstarbekas mõningaid veelinnuliike, nagu kaure, aule, vaeraid ja alklasi, loendada rannikult. Nõnda ei annagi kesktalvine veelinnuloendus kuigi head pilti nende liikide paiknemisest ega arvukusest.
Esialgu võib arvata, et madala rannikumere tõttu on terve Eesti rand kohane veelindude talvituseks. Ent tuleb silmas pidada aastati suuresti erinevaid jääolusid. Väga head linnualad, nagu Väinameri koos Haapsalu ja Matsalu lahega, Saaremaa lõunarand ning Liivi lahe idarannik, on isegi pehmematel talvedel kaetud jääga. Sestap asuvad parimad talvitusalad rannikulõikudel, mis enamjaolt on ka pakasestel talvedel jäävabad. Need on Lääne-Saaremaa ja Lääne-Hiiumaa rannik ning Soome lahe ranniku läänepoolne osa.
Eesti vete arvukaim talvitaja on aul (# 1), keda võib hulganisti kohata kõikjal rannikul, kus leidub vaba vett. Kuna aul on ennekõike avamere liik, siis on raske hinnata selle liigi talvitava populatsiooni suurust üksnes rannikuvaatluste järgi.
Lennu- ja laevaloenduste põhjal asuvad suurimad auli talvitusalad Irbe väinas ja Liivi lahel, kuid arvestatav hulk linde peatub ka Hiiu madalatel ning Loode-Eesti rannikul. Auli talvine arvukusehinnang on 100 000 – 500 000 isendit, tunnuslik on langustendents [3].
Võrdlemisi väikesearvulised talvitajad Eesti rannikuvetes on mõlemad vaerad: mustvaeras ja tõmmuvaeras. Tunduvalt olulisem talvitusala tõmmuvaera jaoks on avameri, Irbe väin, kus 1992. ja 1993. aastal loendati umbes 200 000 talvitavat tõmmuvaerast [2]. Mustvaera talvine arvukus on hinnanguliselt 100–1000 ning tõmmuvaeral 20 000 – 200 000 isendit. Tõenäoliselt on mõlema liigi arvukus stabiilne [3].

Rannikuloendused ei anna head ülevaadet ka kauride ega alklaste kohta. Näiteks on Lääne-Sõrve akvatoorium koos Irbeni väinaga punakurk-kauri ja järvekauri olulisemaid talvitusalasid. 1992. ja 1993. aasta veebruaris loendati siin laevalt üle 20 000 kauri, mis on kuni viiendik kogu Kirde-Euroopa populatsioonist [2].
Punakurk-kauri talvine arvukus on hinnangute järgi 5000–20000 isendit ning järvekauri oma 200–1000 isendit [3]. 1998. aasta taliloenduse ajal loendasid soome linnuvaatlejad Lääne-Sõrves 1500 kauri.
Sama piirkond on tähtis krüüsli talvitusala, kus aastail 1992–1993 loendati umbes 4000 isendit ehk 8% Balti populatsioonist. Lääne-Sõrves ja Irbe väinas asub ka algi talvitusala, kus Eesti vetes talvitab üle tuhande isendi.
Kormoran on Eestis stabiilne, kuid vähearvukas talvitaja: hinnanguliselt 100–300 isendit [3]. Talvitusalad asuvad enamjaolt Lääne-Saaremaa ja Lahemaa rannikul.
Üks arvukaim rannikulähedane liik on sõtkas, seetõttu on kesktalvise veelindude loenduse tulemused tema kohta tunduvalt usaldusväärsemad. Eestis talvitajate arvukus on hinnatud 15 000 – 40 000 isendile (# 1). Pärast 2005. aasta madalseisu on talvitavate sõtkaste arvukus tublisti suurenenud. 2010. aastal talvitas Eesti rannikumerel rekordarv sõtkaid (28 000), nad olid levinud kõikjal, kus leidus vaba vett.

Eesti olulisim talilind kirjuhahk on siin korrapäraselt talvitanud juba alates 1975. aastast. 1990. aastatel on siinsetes vetes loendatud keskmiselt 10% kirjuhaha Kirde-Euroopa asurkonnast. Kirjuhaha talvituspaigad asuvad Loode-Saaremaal: Vilsandi põhjarannikul, Uudepanga lahes, Undva ninal, Ninase ja Panga panga ümbruses. Vähemal määral talvitab kirjuhahkasid ka Hiiumaa lääne- ja põhjarannikul. Viimastel aastatel on üksikuid talvitajaid kohatud Põhja-Eestis.
Alates 1992. aastast on kirjuhaha arvukusele olnud omane tugev langustendents nagu kõikjal Läänemerel. Viimastel aastatel on Eestis talvitavate lindude arvukus stabiliseerunud (# 2). Kirjuhahkasid pole kuigi lihtne rannikult loendada, sest suured talvituskogumid on üsna liikuvad ning võivad toituda ka rannikust kaugel. Seetõttu tuleb arvukust hinnata sünkroonloenduste alusel. Nõnda on Eestis talvitavate kirjuhahkade arvukuseks saadud 1500–2500 lindu [3].
Sünkroonloenduste parim aeg on veebruar-märts. Kirjuhaha levikust annab ülevaate joonis 3. Seal on punasega märgitud need talvitusalad, mis ületavad Ramsari kriteeriumi, s.t. lindude arv ületab 1% populatsiooni koguarvust [6]. Kirjuhaha puhul on see 125 isendit.

Eestist on kujunemas üks kühmnokk-luige olulisi talvituskohti. Varem asusid tema tähtsaimad talvitusalad Lääne-Saaremaal, kuid viimastel aastatel on teda kohatud juba kõikjal vabaveelisel rannikualal. Üha rohkem linde talvitab ka sisevetel (# 4). 1995.–1997. aasta madalseisule järgnes arvukuse hüppeline kasv 1998. aastal.
Viimase viie aasta jooksul on talvitavate kühmnokk-luikede arvukus olnud väga kõikuv, jäädes 1800–13 000 isendi vahele (# 5). Kuna sobiv veesügavus luikede toitumisaladel on kuni poolteist meetrit, oleneb luikede käekäik suuresti talve karmusest ja rannikumere jäätumisest.
2003. aasta talv oli sellele liigile väga raske, sest rannikumeri oli enamikus jäätunud. Seda tõendab ka äärmiselt väike talvine arvukus tol aastal. 2004. aasta jaanuaris oli võrdlemisi suur osa madalaveelisi merelahtesid jäävaba, see väljendus ka luikede arvukuse kasvus.
2005. aasta kühmnokk-luikede väikest arvu võib põhjendada jaanuaritormiga. Kuigi mullu ja tänavu oli talv väga külm, jäi neid Eestisse talvitama suurel hulgal. Tõenäoliselt oli selle põhjus pakasele eelnenud võrdlemisi soe sügistalv. Talviseks kühmnokk-luige arvukuseks Eestis hinnatakse 5000 – 15 000 isendit ning nende hulk suureneb [3].
Arvukuselt teine luigeliik, laululuik, talvitab Eesti jäävabal rannikul suhteliselt ühtlaselt: väikeste rühmadena, väga tihti pesakondadena. Talvitavate laululuikede arv kõigub aastati väga suurel määral.
2003. aasta talv polnud sellele liigile sobiv – talvitajate arv oli viimase 23 aasta madalaim, ulatudes vaid poolesaja isendini. Pärast seda madalseisu on laululuige talvine arvukus pidevalt suurenenud, ulatudes 2008. aastal rekordarvuni 1415. Laululuige talvine arvukus Eestis kõigub 100 ja 2000 vahel ning arvukus suureneb [3].

Eestis talvitab kolm kosklaliiki. Arvurohkeim on jääkoskel, kes on arvukas talvitaja kõikjal Eesti jäävabal rannikul. Tähtsamad talvitusalad asuvad Saaremaal, Pärnu lahe rannikul ning Kihnu saare ümbruses ja Lahemaa rannikul.
Jääkoskla arvukus suurenes kuni 2001 aastani. 2002 leidis aset suur langus, tõenäoliselt oli põhjuseks külm talv. Üllatuslikult oli talvitajate hulk 2003. aastal sama mis 2002, kuigi võis oletada arvukuse jätkuvat langust. 2004 tõi aga jääkoskla rekordi: üle 6000 isendi. Viimasel viiel aastal on talvitavate jääkosklate arv jäänud 3000 ja 5000 vahele. Jääolud Liivi lahel mõjutavad otseselt selle liigi talvist arvukust, kuna tegemist on jääkosklale väga olulise talvitusalaga meie vetes.Tõenäoline põhjus oli jäätunud Liivi laht, mis on sellele liigile oluline talvitusala. Hinnanguliselt on jääkoskla talvine arvukus Eestis 4000–8000 isendit [3].
Arvukuselt teine talvitaja on rohukoskel. Üks olulisi liigi talvitusalasid on Lääne-Saaremaa rannikumeri, kus mõnel aastal võib ületalve elada kuni 95% rohukoskla talvisest populatsioonist Eestis. Talvine rohukoskla arvukuse hinnang on 300–1000 isendit [3].
Kolmas kosklaliik, väikekoskel, on Eestis alatine ning viimastel aastatel üha arvukam talvitaja, kelle talvitusalad asuvad suuremas osas Lääne-Saaremaa, Hiiumaa ja Lahemaa rannikul. 2010. aasta talvel kohati enim väikekosklaid Lääne-Saaremaal, Põhja-Vormsil ja Lahemaal.
2003–2005 on selle liigi arvukus jäänud 300–400 isendi piiridesse. 2007. aastal talvitas väikekosklaid Eestis rekordiliselt palju, kuni 1400 isendit. 2009 loendati 850 talvitavat isendit ning 2010. aastal 460 isendit. Hinnangu järgi talvitab Eestis 500–2000 väikekosklat ning nende arvukus suureneb [3].

Kõikuva arvukusega talvitajad Eesti rannikumeres on vardid. Nii tuttvart kui ka merivart on enamjaolt koondunud Lääne-Saaremaa ja Hiiumaa rannikule. Tuttvardi Eestis talvitava populatsiooni suuruseks on hinnatud 100–2000 isendit ning merivardil 100–2000 isendit. Mõlema liigi arvukus on tõusuteel [3].
2009. aasta üllataja oli tuttpütt: Eestis loendati umbes 250 talvitavat isendit. Liik oli koondunud Põhja-Eesti rannikule. Seevastu 2010. ja 2011. aasta karmid talved ei ole olnud tuttpütile kuigi soodsad. Talvitajate arvuks saadi vaid 30 isendit. Talvitava populatsiooni suuruse hinnang on 30–300 lindu [3].
Ujupartidest on arvukaim talvitaja Eestis sinikael-part, kes elab ületalve Eesti jäävabal rannikul ning sisemaa lahtistel veekogudel (# 6), ka linnades. Selle liigi arvukus on kahanenud 1991. aastast alates, kuid viimasel seitsmel aastal on see siiski püsinud suhteliselt stabiilsena: 7000 – 16 000 vahel (# 7). Arvukus suureneb; hinnangu järgi on selle liigi talvine arvukus Eestis 10 000 – 20 000 isendit [3].

Tabel 1. Talvitavate veelindude arvukus Eesti vetes aastatel 1991–2010 [3, täiendatud]. Muutused: + mõõdukas kasv (10–50%), 0 stabiilne, (0) arvatavasti stabiilne, – mõõdukas langus (10–50%), n – uustulnuk.

Liik Arvukus talvel 1991–2010 Muutused 1991–2010
Kühmnokk-luik (Cygnus olor) 5000–18 000 ++
Väikeluik (Cygnus columbianus) 5–30
Laululuik (Cygnus cygnus) 100–2000 +
Rabahani (Anser fabalis) 0–10 n
Suur-laukhani (Anser albifrons) 0–1
Hallhani (Anser anser) 0–5
Kanada lagle (Branta canadensis) 0–20 +
Valgepõsk-lagle (Branta leucopsis) 0–100
Viupart (Anas penelope) 0–20 +
Rääkspart (Anas strepera) 0–10 +
Piilpart (Anas crecca) 10–100 +
Sinikael-part (Anas platyrhynchos) 10 000 – 20 000 –, ++
Punapea-vart (Aythya ferina) 10–30 (0)
Tuttvart (Aythya fuligula) 200–3000 ++
Merivart (Aythya marila) 100–2000 +
Hahk (Somateria mollissima) 20–100 –
Kirjuhahk (Polysticta stelleri) 1500–2500 +,–
Aul (Clangula hyemalis) 100 000 – 500 000 –
Mustvaeras (Melanitta nigra) 100–1000 (0)
Tõmmuvaeras (Melanitta fusca) 20 000 – 200 000 (0)
Sõtkas (Bucephala clangula) 15 000 – 40 000 +
Väikekoskel (Mergus albellus) 500–2000 ++
Rohukoskel (Mergus serrator) 300–1000 +,–
Jääkoskel (Mergus merganser) 4000–8000 +,0
Punakurk-kaur (Gavia stellata) 5000–20 000 (0)
Järvekaur (Gavia arctica) 200–1000 (0)
Väikepütt (Tachybaptus ruficollis) 0–10 0
Tuttpütt (Podiceps cristatus) 30–300 +
Hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena) 10–30 (0)
Sarvikpütt (Podiceps auritus) 0–10
Kormoran (Phalacrocorax carbo) 100–300 +,0
Hüüp (Botaurus stellaris) 0–5 0
Hallhaigur (Ardea cinerea) 30–300 ++,0
Rooruik (Rallus aquaticus) 1–20 n
Tait (Gallinula chloropus) 0–5
Lauk (Fulica atra) 10–1500 +
Väikekajakas (Larus minutus) 0–500 (0)
Naerukajakas (Larus ridibundus) 100–2000 +
Kalakajakas (Larus canus) 1000–10 000 0
Tõmmukajakas (Larus fuscus) 0–5 0
Hõbekajakas (Larus argentatus) 20 000 – 40 000 +
Jääkajakas (Larus hyperboreus) 1–5 n
Merikajakas (Larus marinus) 1000–2000 0
Kaljukajakas (Rissa tridactyla) 0–1
Lõunatirk (Uria aalge) 0–25 (0)
Alk (Alca torda) 300–1000 (0)
Krüüsel (Cepphus grylle) 1000–3000 (0)


1. Delaney, Simon; Scott, Derek (eds.) 2006. Waterbird Population Estimates – Forth Edition. Wetlands International, Wageningen, The Netherlands.
2. Durinck, Jan et al. 1994. Important Marine Areas for Wintering Birds in the Baltic Sea. EU DG XI research contract no. 2242/90–09–01. Ornis Consult report 1994.
3. Elts, Jaanus jt. 2009. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008. – Hirundo 22: 3–31.
4. Kumari, Eerik 1961. Counts of hibernating birds on the open waters in Baltic sea. – Communications of the Baltic Commission for the Study of Bird Migration 11: 12–16.
5. Kuresoo, Andres et al. 1994. Midwinter waterfowl counts in Estonia, January 1993. – IWRB Seaduck Research Group Bulletin 4: 11–15.
6. Mathew, G. V. T. 1993. The Ramsar Convention: Its history and development. Ramsar Convention Bureau, Gland, Switzerland.
7. Ojaste, Ivar jt. 1999. Kesktalvine veelinnuloendus Lääne-Eestis jaanuaris 1999. –Linnurada 1: 44–48.
8. Pehlak, Hannes jt. 2001. Kesktalvised veelindude loendused Eesti rannavetes 1994–1999. – Hirundo 14: 11–16.
9. Pehlak, Hannes jt. 2006. Land-based Census of Wintering Waterfowl: Reliability and Conservation Implications. – Waterbirds 29 (1): 76–80.
10. Skov, Henrik et al. 2000. Inventory of coastal and marine Important Bird Areas in the Baltic Sea: BirdLife International, Cambridge.

Leho Luigujõe (1963) on Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi ornitoloog.



Leho Luigujõe
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet