Eesti Looduse fotovõistlus
2011/04



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2011/04
Kajakakeel saab selgeks aastatega

Tänavu kevadel tähistate omalaadset juubelit: Kakrarahu kalakajaka kolooniat on teaduslikult jälgitud ja uuritud juba pool sajandit. Kui ainulaadne säärane uuring maailmas on?

Pika elueaga linnuliike, keda mitu põlvkonda järjest on uuritud, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Näiteks rändalbatross, tõesti pikaealine liik: eile just kuulsin, et Jaapani maavärinas sai hukka ühe 60-aastase albatrossi pesa. Samuti on uuritud näiteks kaljukajakaid ja valgepõsk-laglesid, kuigi mitte nii järjekindlalt ja isendipõhiselt nagu meie. Meie silme all on praegu vahetunud seitse põlvkonda kalakajakaid, kirjas on 2600 täielikku ja 900 veel pooleliolevat elulugu, teadaolevalt vanimad linnud on pesitsenud 26 aastat.
Enamasti uurivad teadlased lühikese elueaga linnuliike, näiteks värvulisi, kellelt saab kiiresti andmed kätte. Kuid nende käitumine ja muu bioloogia on paljuski sootuks teistsugune. Lühiealiste linnuliikidega tehakse ka palju eksperimente. Meie eksperimente lubada ei saa. See võiks häirida isendite loomulikku elurütmi ja seega pikaajalised andmeread ohtu seada.
Tõsi, uurimisküsimused on aja jooksul muutunud. Alguses püüdis Sven Onno eristada kohalikke asurkondi ja selgitada, kuidas linnud nende vahel liiguvad. Hiljem tuli demograafiline suund: ellujäämus, pereelu jms. protsessid. Viimasel ajal on üha rohkem esiplaanil ökofüsioloogia, geneetika ja evolutsioonilised muutused. Sugupuud on täpselt teada ning tunnuste pärandumist on hõlbus jälgida.
Kõige esimesed paar aastat kulusid Sven Onnol üldse selleks, et selgitada, millist liiki on kõige otstarbekam uurida. Kalakajakas on mitmeti väga sobilik. [Kuula ja vaata põhjalikku ülevaadet kalakajaka uuringust ja selle tulemustest: 3.]

Inimest nad ei pelga?

Harjuvad ära. Ringkäigu ajal istuvad linnud minust ja abilistest viieteistkümne meetri kaugusel pesal ja hauvad. Muidugi, kui minna sellisele saarele, kus inimesed harva käivad, siis nad on ikka kõrgel taeva all.

Kuuldavasti on kalakajakal kana kitkuda hõbekajakaga?

Jah, seitsmekümnendate keskpaigast alates levis Lääne-Euroopast siia hõbekajakas. Paljud kalakajaka kolooniad kadusid. Hõbekajakas on paras röövel, pistab munad ja pojad nahka. Ja mitte ainult kalakajakal, vaid ka teistel saareelanikel. Kalakajakal ei jäägi muud, kui mujale kolida. Nüüd hakkab kalakajaka arvukus tasapisi taastuma, aga vahepeal käis ta päris tugevasti alla.

Kuidas seletada, et mõnest kohast sööb hõbekajakas kalakajaka välja, aga mõnest mitte?

Esimese hooga asustas hõbekajakas just kaugemal merel olevad laiud, näiteks Papilaiu. Meie saarele ta ei tule, sest inimesed on seal iga päev. Kalakajakad on meiega harjunud, hõbekajakad mitte. Kuid paljudelt teistelt saartelt on hõbekajakas tõesti kalakajaka välja söönud.

Kas peale Kakrarahu koloonia on ka teisi niisama suuri, kus inimene pidevalt ei tegutse?

On 300–400 paariga kolooniaid, aga meie koloonias on 600 paari. Ja see tiheneb iga aastaga. Saar on 3,5 hektarit suur, 1970. aastate algul oli seal vaid 130 paari. Kui kunagi sai 300 paari täis, siis mõtlesime, et tihedamaks see koloonia küll enam minna ei saa. Aga kui kuskilt mujalt koloonia ära kaob, näiteks Paatsalu lahest, tuleb meile taas linde juurde. Enam ei julge öelda, et nüüd on koloonia täis, enam ei mahu.
Tänu võimsale kalakajakakolooniale ja sellele, et me ise pesitsusajal saarel oleme, on seal ka väga palju teisi liike alles jäänud. Pesitseb selliseidki, kes mujalt kipuvad kaduma: näiteks naaskelnokk, kivirullija, meriski, liivatüll, punajalg-tilder ja väiketiir. Neil saartel, kus hõbekajakas võimutseb, on liigirikkus väiksem.

Kukub nii välja, et inimeste kohalolek hoiab teie saare lindude mitmekesisust?

Kindlalt ei tea, aga tundub küll. Kui õigesti toimetada, siis linnud harjuvad üllatavalt kergesti. Kas või kühmnokk-luik: istub pesal, kõnnid temast meetrikauguselt mööda, mõnikord ta ei vaevu isegi susisema.
Me ei jookse saare peal ringi, ei tee kõva häält, teeme rahulikult oma ringkäiku. Alguses tuleb ju iga nelja-viie meetri tagant kükitada, et pesi tähistada, mune kaaluda. Sellise päevast päeva korduva aeglase liikumisega suudavad linnud harjuda.
Ringkäigu ajal on veel veidi kajakakisa, aga kui liigume vaatlusonniga, on saarel enam-vähem vaikus, kõik on rahulikult oma pesal. Mõned siiski kaklevad omavahel. Need on hilised pesitsejad, kel piirid veel paika panemata. Koloonia elab oma tavapärast elu. Käime onniga pesade vahel, lind laseb meid kolme-nelja meetri kaugusele, siis tõuseb püsti, kõnnib rahulikult pesalt minema. Näeme ta rõnganumbri ära, eemaldume, tema istub taas pesale ja haub rahulikult edasi.

Kas koloonia uustulnukad on inimese suhtes kartlikumad kui vanad tuttavad?

Eks uustulnukad vaatavad ülejäänute järgi, kuidas käituda ja keda karta. Pigem kardavad nad hoopis vanemaid pesitsejaid, kellega on pesaterritooriumi pärast kõvasti nagistamist. Esimest korda hakkavad kalakajakad pesitsema kolme-nelja aastaselt. Noorusaja veedavad nad talvitamispaikade lähedal, kuid suvel enne esimest pesitsust tuleb suur osa neist juunikuus tagasi meie kolooniasse, korteriturgu uurima. Pesitsejatel on siis juba pojad ja uustulnukaid tõrjutakse poegadest/territooriumist eemale. Suurema osa ajast nad peesitavadki kuskil merepõhjal, aga püüavad siiski juba endale territooriume hõivata. Järgmiseks aastaks on neil olukord juba tuttav, nad teavad, kellega ettevaatlikum olla ja kes nii väga hull ei ole.

Nii et nad tunnevad üksteist nägupidi päris hästi?

Loomulikult, kuid väga oluline on just hääl. Kui näiteks üks partneritest tukub pesal ja teine tuleb rannikult toitumast ning teeb saarest umbes saja meetri kaugusel korraks häält, siis on paarilisel kohe silmad lahti ja vaatab sinna poole. Möödub kümmekond sekundit ja partner maandubki tema juures.
Pojad ja vanemad tunnevad üksteist samuti väga hästi hääle järgi, aga mitte kohe päris esimesel päeval. Tean ühte või kahte kindlat juhtumit, kus pesad olid väga lähestikku, umbes meetrise vahega ning ühe pesa poeg sattus väga noorest peast kogemata teise pessa, võeti seal omaks ja kasvatati üles.
Kalakajaka puhul on hästi näha, kuidas tema elu põhineb instinktidel. Kord pesitses meil isaslind, kes oli arvatavasti kuskil karusloomafarmis kaotanud oma mõlemad jalad. Eks tal oli raskusi pesaterritooriumi hoidmise ja üldse eluga. Tuli torm ja paljud pesad ujutati üle. Ja kuna tema oli nõrgem lind, siis üks kalakajaka paar lõi selle isaslinnu ja tema paarilise minema, võttis nende pesa üle, haudus munad välja ning kasvatas pojad üles. Paari enda pesa oli uppunud, kuid instinkt haududa oli nii tugev, et vallutati teise paari pesa. Tõsi, see on ainuke juhtum, mida tean. Üldjuhul ei saa nõnda juhtuda, sest omanikud suudavad oma pesa kaitsta.

Kui hästi sa kajakate keelt mõistad? Kas see saab ruttu selgeks või õpid siiamaani?

Kajaka keel koosneb peamiselt kehakeelest ja häälitsustest. Põhilise „sõnavara” saavad üsna kiiresti selgeks juba need kooliõpilasedki, kes meil abiks käivad. Ega me kogu nende suhtlusest aru ei saagi, kuid aastatega lisandub kogemusi. Näiteks piirirituaal on üsna ilmne. „Nokkimisega” tähistatakse valitud pesakohta, eriti võõra isaslinnu juuresolekul. Kui nokk on hästi alla suunatud või tiivanukid suletaskust väljas, siis on lind kuri. Koloonialise liigina on kalakajakal poosid ja häälitsused väga tähtsad. Hea kalakajaka kehakeele spikri leiab ühest 1978. aasta artiklist [1].

Kas kalakajaka koloonias on ka ühiskondlik struktuur, näiteks arvamusliidrid, kelle järgi joondutakse?

Ei, nn. arvamusliidreid ei ole. Igaüks seisab ikkagi ainult enda eest, taotleb seda, et tema sigimisedukus oleks võimalikult suur. Mis juhtub naabriga, see ei lähe eriti korda. Mõnikord on naabrid kasulikud, mõnikord ei ole.
On röövleid, kelle vastu lähevad kõik korraga. Näiteks kui onnis istudes näed, et terve koloonia tõuseb lendu, kõik 1200 kalakajakat, 400 tiiru, pardid pesadelt, siis vaatad, et selge pilt, merikotkas lendab üle saare.
Kui on mingi väiksem röövel: näiteks ronk lendab piki saart, siis on hästi näha, kuidas ronga kohal on linnud kõik õhus, ronga eemaldudes lähevad jälle alla. Täpselt samasugune pilt nagu jalgpallitribüünil, kus rahvas teeb nn. laineid.

Lindude ühiskonnast veel: oma veebiettekandes [3] kirjeldad, et üks väheseid liike, kes hõbekajakale vastu saab, on hahk, ja nimelt oma lasteaedade süsteemi tõttu: mitu emalindu kaitseb üksteise lapsi.

Mitte ainult emad, vaid ka nõndanimetatud tädid, kel endal järglasi ei ole. Olen näinud kümmekonda emalindu ümbritsemas umbes kuutkümmend hahapoega. Kord nägin juhtumit, kus hõbekajakas püüdis rünnata haha pesakonda. Ema tegi korraks häält ja Paljarahu teisest otsast tuli vuhinal veel neli-viis emahahka. Maandusid, tegid ringkaitse ja selleks korraks oli hõbekajaka jahikatse lõppenud.

Kas säärane naabrite abistamine on lindude seas tavaline? Kas lastakse mõnikord teiste arvel ka liugu?

Hanelistel (partidel, hanedel) on pesaparasitism tavaline. Lihtsalt poetatakse oma munad teise linnu pessa. Pojad on neil pesahülgajad, saavad ise toitumisega hakkama. Erinevalt näiteks tihasest, pääsukesest või kalakajakast, kelle vanemad peavad poegi toitma. Nii pole pardiemale suur koormus, kui tema pessa mõni muna rohkem juurde ilmub.
Pardi pesakond koorub tavaliselt korraga, mõne tunni jooksul. Kuivavad ära, võtavad end emale sappa ja läinud nad ongi ning enam tagasi ei tule. Mõnikord jääb mõni muna miskipärast õigel ajal koorumata, kuigi seal on täiesti eluvõimeline poeg sees, ning koorub päikese soojuse käes päev või isegi kaks hiljem. Kui mõni teine pardipere juhtub nüüd sealt mööda minema, siis võtab oma perest maha jäänud poeg neile lihtsalt sappa. Pardiema teda ära ei aja.
Säärane vermimise (ingl. imprinting) nähtus on ju hästi tuntud Konrad Lorenzi töödest: pojad peavad esimest suurt liikuvat objekti oma emaks ja järgnevad talle kõikjale. Väga raske on näiteks hanepojast lahti saada, kui see sul saarel järel hakkab käima.

Kuidas kalakajakad naabritega läbi saavad: kas tülitsemist on palju või on asjad paigas?

Asjad on paigas. Kalakajakad on väga pesapaigatruud ja kui sul on ikka üks ja sama naaber kümme aastat, piisab väikestest märguannetest, poosidest, et vastuolud laheneksid. Neil, kes alles hõivavad pesapaika, käib küll aeg-ajalt selline taplus, et justkui sulekera veereb mööda kolooniat ringi. Aga kui piirid on juba paigas, siis nad on paigas.
Meil on koloonias üks väike mätas, mida kutsume sakslase mättaks, sest seal pesitses aastaid üks Saksamaal rõngastatud isaslind. Kord jäi ta saabumisega hiljaks ja mätta oli hõivanud teine, noorem isane. Ent kui sakslane lõpuks ühel päeval platsis oli, ei tekkinud mingit küsimustki: noorem isane lihtsalt kadus sealt. Peremees jõudis koju ja kogu lugu.

Linnud on oma pereelu poolest inimesega mitmeti sarnased. Kuidas kalakajakal peresuhted on, kas harmoonilised või tuleb ette ka nagistamist nagu inimperes?

Ei tule. Isaslind ja emaslind hauvad võrdselt, poegade eest hoolitsevad mõlemad, mõlemad toovad süüa. Ja poegade jaoks on vanemad mõistagi jumalad, nemad annavad süüa ja katavad, mingi tüli ei tule kõne allagi.

Mõistagi on igaüks enda geenide levitamise eest väljas ja isaslinnud teevad palju lähenemiskatseid teistele emastele. Aga emased on väga truud, nagu pikaealiste lindude puhul tavaline. Meie pole säärast uuringut veel teinud, aga üks Poola DNA-uuring näitas, et vaid nelja protsendi poegade isa ei olnud emase pesitsuspartner. Lühiealistel lindudel, näiteks värvulistel, on see teisiti, neil otsivad ka emased tihti paariväliseid suhteid.

Teete igal kevadel nädalate või lausa kuude kaupa laidudel välitöid. Kuidas seal argipäev välja näeb?

Oleme kohal aprilli keskpaigast juuli keskpaigani. Kajakad saabuvad juba enne meid. Puhkepäevi praktiliselt ei ole, sest linnud nädalavahetust ei pea. Tippajal, kui on kõige rohkem tööd, jõuame hommikul üheksa paiku saarele ja õhtul kaheksa paiku rannikule tagasi. Jõuad koju, teed sooja toitu ja siis tuleb kohe hakata andmeid süstematiseerima. Näiteks kui saarel on üles märgitud pesaomanikud, siis tuleb kohe järele vaadata, kellelt on vaja vereproovi. Teinekord lõpetad pool üks öösel, et hommikul pool seitse jälle pihta hakata.
Karm elu värskes õhus. Abilised on kohal tavaliselt ühe nädala korraga, nii et väga konti ei murra. Samas on tohutu elamus loodusega nii lähedalt suhelda ja linnukoloonia tegelikku, häirimatut elu jälgida.

Kes saarel käivad? Kui suur on teie töörühm?

Viimastel aastatel oleme olnud mina, Tartu ülikooli zooloog Lauri Saks ja tavaliselt keegi kooliõpilane abiks. Käivad ka vanemad ja kogenumad abilised, aga näiteks ülikoolist on tänapäeval tudengitel väga raske tulla maikuus kolooniasse tööle. Kooliõpilastega on nii, et kellele hakkab meeldima, see käib aastaid. Varasematel aastatel oli meeskond suurem, kuid aeg on teinud oma töö.

Nii et lastel siiski on looduse vastu huvi? Või tulevad arvutid ja muu põnev järjest peale ning lapsed käivad looduses üha vähem?

Seda panin tähele 1990. aastate alguses. Nüüd olen saanud väga häid abilisi näiteks Tartus Aivo Tamme juhendatavast zooloogiaringist. Näiteks Uku-Laur Tali ja Mark Gimbutas, kes on võitnud riigi bioloogiaolümpiaade ja esindanud Eestit väga edukalt ka rahvusvahelistel olümpiaadidel: nemad on kalakajaka alal juba tõelised „profid”.
Mark hakkas abiks käima kaheksanda klassi poisina, nüüd on ta juba esimese kursuse bioloogiatudeng. Sel talvel analüüsis ta siinsamas kõrvallaboris kalakajaka DNA-d. Uku-Laur lõpetab tänavu gümnaasiumi, tema alustas kuuenda klassi poisina. Alguses ei ulatunud ta isegi vaatlusonni aknast korralikult välja vaatama.
Mõnes koolis on väga head õpetajad. Näiteks Saaremaa ühisgümnaasiumis on õpilased väga loodushuvilised, palju tehakse uurimistöid. Mu kursusekaaslane Inge Vahter on seal bioloogiaõpetaja. Omal ajal tuli palju huvilisi Tallinna 3. keskkooli bioloogia eriklassidest.

Kuidas sa teadustööst puhkad?

Pärast välitöid, juulikuus, ei taha tükk aega kajakaid nähagi. Siis ongi kõige suuremaks puhkuseks perega koos maakodus toimetamine, seal on tegemist küllaga.
Ega lihtne ei ole, kui pereisa on aprilli keskpaigast juuli keskpaigani kodunt ära. Saan siis teha vaid paar kiirvisiiti koju, näiteks tormipäevadel või abikaasa sünnipäeval.

Kas lapsed on tihti saarte peal kaasas olnud?

Vast kõige sagedamini on käinud noorem poeg, kes tänavu lõpetab Luua metsakooli. Talle on seal ka looduse pildistamine külge hakanud. Teised on valinud looduskaugemad erialad. Aga omal ajal oli väga mõnus koos lastega välitööl olla, polnud seda üksiku hundi tunnet.

Sa ise oled vist ka fotograafiapisikuga nakatunud?

Olen nakatunud küll. Saare peal näed väga palju asju, mida tahaks teistegi jaoks jäädvustada, aga selleks ei ole lihtsalt aega! Väga vara kevaditi, kui veel „massmunemine” ei ole pihta hakanud, olen mõned klõpsud saanud teha, samuti hooaja lõpus, kui pojad on juba rõngastatud ja töökoormus hakkab taas vähenema ning rohkem on onnist vaatlemist.
Ühe suurema pildistamiselamuse sain kaks aastat tagasi varakevadel. Selle maja seintes, kus me välitööde ajal elame, talvituvad nastikud. Ühel aprillipäeval sattusime peale, kui välja oli tulnud emane ning läks lahti paaritumine. Kohal oli paarkümmend isast. Läksin vaikselt ligi, heitsin kõhuli ja tegin pilte meetri-poolteise kauguselt. Siis tundsin küll, et olen keset ehedat loodust. Isased ei teinud minust väljagi, üks roomas ühe kaenla alt läbi, teine teise alt, kolmas üle jalgade. Muidugi, kuna asi käis küllalt kiiresti, siis kompositsioonile ei jõudnud eriti mõelda, aga pildistamiselamus jääb kauaks meelde.


1. Ivask, Mari; Lilleleht, Vilju 1978. Kalakajaka (Larus canus) vanemlindude ja poegade vahelistest suhetest. – Kumari, Eerik (toim.). Lindude käitumine. – Ornitoloogiline kogumik VIII. Valgus, Tallinn: 149–169.
2. Kirss, Indrek; Rattiste, Kalev 1982. Haudelinnustik ja kajaklaste pesitsusökoloogia Kõbaja laidudel 1972. ja 1973. aastal. – Paakspuu, V. (toim.). Eesti NSV riiklike looduskaitsealade teaduslikud tööd III. Valgus, Tallinn: 109–128.
3. Rattiste, Kalev 2010. Kalakajakas – elu täis valikuid. Ettekanne Eesti ornitoloogiaühingus 30. märtsil 2010. www.eoy.ee/node/107



Ornitoloog Kalev Rattistet küsitlenud Juhan Javoiš
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet