Eesti Looduse fotov�istlus
2011/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2011/05
Kossuga Lahemaal

Neli aastakmmet tagasi thendas Lahemaa rahvuspargi erinumber meile kigepealt avastusretki. Ehkki artiklid sai tellitud toonastelt Lahemaa parimatelt tundjatelt, oli nende kokkupimimiseks vaja luua ka endale ettekujutus rahvuspargi loodusest ja neist inimestest, kes seal plvest plve on elanud.
nneks sai toimetus just samal ajal rattad alla: omandasime paar aastat vanarauana seisnud maastikuauto GAZ-69. Ristisime oma neljarattalise Kossuks. See oli kll roostes ja kippus koost lagunema, aga liikus ometi. Kombinatsioonis Kossu ja ketsid, tol ajal levinuimad matkajalatsid, sai Lahemaa lbi selutud rabast metsade kaudu loopealseteni, hiidrahnude ja kiviklvide juurest Phja-Eesti paekaldani, jugade ja allikate juurest mereni.

Tsi, pris mereni igal pool ei psenud, tkkepuud ja vrast verd rohelised mehikesed olid ees. Aga isegi neist sai kas krvalisi teid vi kavalust appi vttes vahel mda: Pedassaares okastraataia vahelt lbi pugedes ja rehitsetud liivariba letades, Purekkaril lausa natalniku eriluba vlja rkides.
Kohalike inimestega sugenesid soojad suhted le nende kodulve astudes, kalasuitsutusahju juures, laupevakutalgutel ning jaanitule mber. Lahemaa sai omaks. Omaks vtsime ka rahvuspargi arengumured: iga viie aasta tagant titsime mingi osa Eesti Looduse juuninumbrist teabe ja piltidega rahvuspargi kohta.
1972. aastal ilmunud erinumbris kirjeldas rahvuspargi patroon Edgar Tnurist tulevikku umbes nii: inimesed hakkavad Lahemaal matkama mda loodusradu, saades selleks juhiseid ja abimaterjali keskusest, soovi korral bussiekskursiooni giidi saatel, maja matkaonnis, metsatalus vi rannaklas.

Nd, neli aastakmmet hiljem, tdeme, et paljugi kirjeldatust on teoks saanud. Ja Lahemaa on nnda phjalikult avastatud, et rahvuspargi teine erinumber sai Eesti Looduse kigi aegade mahukaim. Ehk ei pane lugeja pahaks, et seetttu juulis ajakiri postkastidesse ja lettidele tulemata jb.
Aga ikkagi tkkepuud. Rannikule viivatel teedel on need ammu unustatud, reservaatide piiridele rahvuspargi seatud mttelised tkked ei tohiks kedagi hirida, sest samalaadne loodus on lhikonnas lausa pperadadena ktte juhatatud. Jb vaid ksimus: millal kaovad lahemaalasi ja rahvuspargi rajamist toetanud inimesi solvavad tkkepuud Palmse misa vravatelt?



Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012