Eesti Looduse fotov�istlus
2011/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lahemaa loodus EL 2011/05
Mida teame Lahemaa selgrootute kohta?

Lahemaa rahvuspark asub suuremate pinnavormideta lauskmaal. Mitmekesine mererand, kitsad jesngid, rabad ning teised maastikuelemendid pakuvad ometi ohtralt elupaiku lugematutele loomaliikidele. Siinsetest maismaa- ja mageveeselgrootutest saan anda vaid ige pgusa levaate tpsemalt kaeda tasub eeloleval suvel igahel ise.

Selgrootuid on siin pdnud ja uurinud hulk asjaarmastajaid ja professionaale nii Eestist kui ka vlismaalt. Siin ptud putukaid on mainitud vast sadakonnas kirjutises. Suur osa kogutud teabest on aga jnud avaldamata, puudutades enamasti tavalisi liike ning nende ldarvukust.

Kige suurema ja paremini uuritud rhma, llijalgsete kohta teadaolev veti kokku 1980. aastatel koostatud levaates. See phines zooloogia ja botaanika instituudi entomoloogide uurimistl aastail 19731980. Mardikalisi oli nimestikus 576, kahetiivalisi 366 ja mblikke koguni 268 liiki. Koguti muidki putukarhmi, kuid nende andmeid ei avaldatud [1].
1977. aastal valminud Kalle Remmi uurimus Koljaku-Oandu reservaadi samblarinde loomastikust mrgib 308 liiki selgrootuid [15]. 1987. aastal uuris Lahemaa pevaliblikaid, peamiselt Palmse mbruses, Ene Loode [7]. Ta leidis 55 liiki (praegu on teada 68), kuid ei theldanud erinevusi vrreldes fauna ldpildiga mujal Eestis.
1982. aastal Eestis peetud Eesti-Soome teise entomoloogiasmpoosioni kigus koguti putukaid ka Lahemaa rahvuspargist, tulemused on avaldatud ksnes osalt. Mrt Kruus on aastatel 19781984 ja hiljemgi uurinud puittaimede kahjurite levikut ja arvukust Eestis, ks vaatluskoht oli ka Palmse park. Andmeid selgrootute kohta on kogunenud ka lipilaste suvepraktikumidel, mis leidsid aset 1970.1980. aastatel Palmse misa lhedal Revoja baasis.

Jrgmine phjalikum levaade Lahemaa rahvuspargi putukate kohta prineb Jaan Luigi sulest [8]. Temagi mainib, et putukaliikide koguarvu kaitsealal on raske hinnata, sest enamasti on thelepanu pratud ksnes looduskaitse vi metsanduse vaatenurgast olulistele liikidele. Kokku on tema hinnangul kirjanduses andmeid umbes 2000 putukaliigi kohta, neist looduskaitsethtsusega ligi 60.
Putukarhmadest on arvatavalt kige rohkem andmeid liblikate kohta (umbes 1000 liiki), teisel kohal on kahetiivalised (ligi 400 liiki), kolmandal mardikalised (veidi alla 400 liigi). Suure ja liigirikka kiletiivaliste seltsi liike on teada kigest ligi 350. lejnud putukaseltsidest teatakse igahest kuni poolsada liiki.

Rahvuspargis on seire all mitu putuka- ja limuserhma. Putukatest seiratakse kiile ja sipelgaid. Palmses on kollaste pniste abil seiratud tolmeldajaid: aastatel 19971999 tehti seda Soome teadlaste eestvttel phjamaade tolmeldajate seire projekti raames, 2002. aastal aga Mrt Kruusi ja Jaan Luigi juhatusel.
Riikliku seireprogrammi raames seirati ohustatud ja haruldasi putukaid 1999.2001. aastal kolmes seirepunktis. Aastatel 19951998 olid vaatluse all hmarikuliblikad: valgusele lendavaid suurliblikaid pti 465 liiki.
Limustest seiratakse ebaprlikarpi (Margaritana margaritifera; vt. lk. ....) ning maismaatigusid.

Elupaigad. Enamikule selgrootutest on toiduks ja samas ka elu-, redu- ning jahipaigaks taimed. Mida mitmekesisem ja mosaiiksem on taimestik, seda liigirikkam on loomastik.

Rannikuala on rahvuspargis vga pikk ning eriilmeline, olgugi vrdlemisi taimestikuvaene ja tuuline. Suurtes roostikes elab vga mitmesuguseid putukaid, valdavalt kahe- ja ehmestiivalised. iterikastel, tiheda taimestikuga rannaniitudel lendleb arvukalt liblikaid, krbseid, kimalasi ja mesilasi. Kimalaste ja mesilaste pesad paiknevad enamasti siinsamas maa sees vi veidi kaugemal kiviaedades ja kivihunnikutes. Veidi vhem torkavad silma putukalaipadest toituvad koonulised ning rvtoidulised vrktiivalised. Arvukatele liivarandadele ja muudesse liivastesse paikadesse teeb pesi mitu liiki erakmesilasi ja kaevurherilasi.
Rannikut peavad koduks ka paljud kiilid, eelkige muidugi sinikiil, keda mnes sobivas lahesopis lendleb koos sadu isendeid. Samuti kohtab mererannas suuri kiile: metsa-, pruun- ja soo-tondihobu, kellest enamik on vastsena elanud sisemaa veekogudes, kuid toiduotsinguil rannikule vlja judnud. Meretuultele varjatud kohtades lendlevad veel liidrikud, hiilge- ja loigukiilid. Enamikule putukatest aga tuuline mererannik ei sobi.

Jed on Lahemaal vikesed ja krestikerohked. Nende jahe hapnikurikas vesi sobib elupaigaks paljudele putukatele ja muudele selgrootutele [6].

Seisuveelistest elupaikadest nib ks liigirikkamaid madal Kahala jrv. Tsi, hulk selgrootuid rndab siin ohtrate veelindude khtu. Kahjuks ei ole jrve putukafaunat eraldi uuritud, ent silma torkab rohkesti pistesski ja parme, samuti surusskede hulgi-vljalennud ning nende vastsekestadest kubisev veepind.

Selgrootute liikidest pole teada sraseid, kes elutseksid Eestis ksnes vi peamiselt Lahemaal.
hed viksemad Eesti kaitsealused loomad on kindlasti kdus elutsevad pisiteod: vasakkeermene pisitigu (Vertigo angustior; # 1) ja luha-pisitigu (V. geyeri). Neid on Lahemaal leitud mitmelt seirealalt, arvatavasti on nad levinud laiemaltki. Kaitsealustest karbiliikidest elab peale ebaprlikarbi mitmes Lahemaa jes veel paksukojaline jekarp (# 2).
Kiile on eri allikates kokku mainitud 36 liiki, neist 8 rahvusvaheliselt kaitstavate (IUCN-i) liikide nimestikus (# 39). Liblikalisi on Lahemaal teada 68 liiki (Eestis kokku 113), enamik tavalised, le Eesti levinud (# 1015). Huvitavamatest Lahemaa liblikaliikidest on kirjutanud ka Ene ja Urmas Jrivete [5]. Ritsikaid ja tirtse on Lahemaal kogunud peamiselt Jaan Luig ja Aivo Tamm. Kokku on nad leidnud kmme liiki (# 16). Rannaluited ja muud liivased paigad sobivad elupaigaks paljudele sipelgaliikidele ning neist toituvatele sipelgakiilide vastsetele ehk sipelgalvidele (# 17). Lahemaalt on leitud ainus Eesti ohustatud liikide nimestiku vrktiivaline: luite-sipelgalvi (Myrmeleon bore).

Lahemaa metsad on pikka aega paelunud mardikahuvilisi. Kahjuks ei ole jutud kokkuvtva trkiseni. Harald Haberman plaanis avaldada Lahemaa mardikaliste (Coleoptera) nimestiku. Monograafias Eesti jooksiklased leidub andmeid 94 liigi kohta rahvuspargis. 1977. aastal on Haberman kirjeldanud tulnukmardika Edaphus beszedesi (snonm: Edaphus bluehweissi) leidu aasta varem Hara Suursoos (Suurekrve reservaadis) lagerabalt [3]. Eesti lhitiiblaste levikukaartidel on mrgitud 40 liigi leiukohad Lahemaa rahvuspargis [4].
Koljaku-Oandu reservaadi samblarindes on tehtud kindlaks 54 mardikaliiki [15]. Kaupo Elberg on mrkinud haruldase jaanimardiklase hgmardika (Phosphaenus hemipterus) leidu Laukasoos [2], Rein Pedmanson aga pisijooksiku Bembidion monticola leidu [14]. Perekonna Geotrupes levikukaartidele on kantud kolme liigi leiud Lahemaa rahvuspargis [13].
Metsamajandusele on olulised rasklased, keda on Eestis uuritud pikka aega. Kokku on leitud 68 liiki, Lahemaa rahvuspargist 24 [19]. ks liik, Pityophthorus lichtensteinii, on Eestis pris haruldane.
Siklased (Cerambycidae), samuti metsamajandusele oluline rhm, on ks paremini tuntud mardikasugukond Eestis. Levikukaartide jrgi [16] on meie 97 liigist 47 leitud ka Lahemaalt, Jaan Luigi andmetel aga koguni 49 liiki [8].
Tsist kaitset vajavad kolm Lahemaa siklast: Arhopalus tristis, Nothorhina punctata (# 18) ja Acmaeops marginata. Viimati nimetatut on Eestis leitud ainult Lahemaal (Vsu, Kolga) ja sellest veidi luna pool Pillapalus [18].


1. Autorite kollektiiv 1981. Maismaa llijalgsete fauna. rd, A. (koost.). Uurimused Lahemaa rahvuspargi arenduskava koostamiseks (lpparuanne). II kide, Tartu: 288311. (Ksikiri Lahemaa rahvuspargi raamatukogus.)
2. Elberg, Kaupo 1989. Tulukesed jaanis. Eesti Loodus 40 (6): 375377.
3. Haberman, Harald 1977. Tulnukmardikas Lahemaa rabas. Eesti Loodus 28 (1): 49.
4. Haberman, Harald 1983. Beitrag zu Ennumeratio Coleopterorum Fennoscandiae et Daniae (1979) ber die Staphyliniden Estlands. Notulae Entomologicae 63: 97110.
5. Jrivete, Ene; Jrivete, Urmas 1994. Lepidopteroloogilisi mrkmeid Lahemaalt aastatel 19821993. Lepidopteroloogiline informatsioon 9: 2730.
6. Jrveklg, Arvi 2001. Jgede phjaloomastik. Jrveklg, A. (koost.). Eesti jed. Tartu: 158186.
7. Loode, Ene 1987. Palmse mbruse pevaliblikate biotoobiline levik. Diplomit. Tartu Riiklik likool, bioloogia-geograafiateaduskond, zooloogia kateeder, Tartu.
8. Luig, Jaan 2003. levaade Lahemaa rahvuspargi putukate (Insecta) uuritusest ja soovitused edasiseks tegevuseks nende kaitsel ning uurimisel. Aruanne. Tartu.
9. Luig, Jaan; Ruusmaa, Janika 2005. Rabakiilid. Eesti Loodus 56 (2): 8689.
10. Martin, Mati 2007. Suur-mosaiikliblikas ja teelehe-mosaiikliblikas. Eesti Loodus 58 (5): 254257.
11. Martin, Mati 2009a. Klmakartmatu lunatulnukas. Eesti Loodus 60 (1): 3033.
12. Martin, Mati, 2009b. Kuningkiilid vallutavad Eestit. Eesti Loodus 60 (5): 250253.
13. Milnder, Georg; Vitali Nagirni; Ilmar Sda 1997. Revision of earth-boring dung beetles from the genus Geotrupes Latr. (Coleoptera, Scarabaeidae) of Estonia. Proc. Estonian Acad. Sci. Biol. Ecol. 46 (4): 246256.
14. Pedmanson, Rein 1994. Mrkmeid Eesti jooksiklastest (Coleoptera, Crabidae). Lepidopteroloogiline Informatsioon 9: 5761.
15. Remm, Kalle 1988. Koljaku-Oandu reservaadi samblarinde loomastik suve teisel poolel. Lahemaa uurimused, III. Tallinn: 120142.
16. Sda Ilmar; Georg Milnder 1998. Siklased Cerambycidae. Eesti putukate levikuatlas. Kaardid 197. Tartu.
17. Viidalepp, Jaan 2000. Mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne) Eestis. Abiks loodusevaatlejale nr. 98. TartuTallinn.
18. Voolma, Kaljo; Sda, Ilmar 1999. Rare species of Cerambycidae and Scolytidae (Coleoptera) in Estonia. Proceedings of the XXIV Nordic Congress of Entomology. 8.11. August. Tartu: 187192.
19. Voolma, Kaljo; unap, Heino; Sda, Ilmar 2000. rasklased Scolytidae. Eesti putukate levikuatlas. Kaardid 98165. Tartu: 84.




Mati Martin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012