See metsastepist pärit taim on leidnud Eestis sobivaid kasvumaid kuivadel lubjarikastel looaladel, kus jagub ka piisavalt valgust. Ta pole siin küll kadumisohus, ent vajab siiski tähelepanu: teda ohustab ühelt poolt kasvukohtade hävitamine maaparandustöödel, teiselt poolt pealetungiv võsa.

Püst-linalehiku leiukohad Eestis: ring tähistab leide enne 1920 aastat, kollane mumm 1921-1970 ning roheline hilisemaid

Linalehikuliste sugukonda kuuluv püst-linalehik (Thesium ebracteatum) on üsna tähelepandamatu kollakasroheline püsik, kes samamoodi kui ülejäänud linalehiku liigid (neid on üle 300) kasvab poolparasiidina teistel niidutaimedel. Lisaks tavalise taime kombel toitumisele kinnitub ta juurtel olevate iminappade abil peremeestaimede juurtele, võttes sealt vett ja mineraalsooli. Nõnda elab püst-linalehik osaliselt mitmesuguste niidutaimede, eeskätt kõrreliste arvel.

Tavaliselt kasvab mitu linalehiku taime lähestikku, sageli on nad isegi hulganisti koos. Sellist kasvuviisi võimaldavad maa-alused peenikesed roomavad võsundid e. stoolonid. Püstised harunemata varred küünivad 10–25 sentimeetrini, harva kõrgemale ning kannavad kitsaid terve servaga lehti. Hõredavõitu kobarõisikut võib pealiskaudsemal pilgul eristada ainult õitsemisajast viljade varisemiseni. Igal üksikul väikesel õiel on temast mitu korda pikem kandeleht, mis jätkub õierao suunas või väikese nurga all: nii meenutavad õieraag ja kandeleht üheskoos päris lehte ja õis näib “istuvat” lehe peal. Pärast viljade varisemist jääb kandeleht püsima ning õie ja vilja kohta märgib vaid

väike arm või kerge murdenurk.

Õied on püst-linalehikul kellukjad, lihtne õiekate seestpoolt valge, väljast oliivjas. Ta õitseb juunis, kuid mitte kõik taimed, ja kõikidest õitest ei arene vilju. Vili on ovaalne pähkel, mis langeb maha koos sellest lühema õiekattega. Põhiliselt paljuneb see liik vegetatiivselt, stoolonite abil.

Püst-linalehiku päriskodu on meist lõuna pool – metsastepis, liik kuulub seega pontosarmaatilisse flooraelementi. Eestis kasvab ta Harjumaal ja Raplamaal, vähesel määral ka Läänemaal, puudub täielikult saartel (vt. levikukaarti). Taime
meeliskasvukohad on lubjarikkad madala rohustuga looniidud, loometsa valgusrikkad häilud ja servad, raiesmikud, aru- ja puisniidud.

Möödunud suvel liigi seisundit uurides selgus, et meil on veel rikkaid leiukohti, kuid paljudest varem teada olnud paikadest on ta hävinud kas võsastumise või maaparandustööde tõttu. Aru- ja puisniidul püsib linalehik ainult niitmise varal, muidu hävib võsastumise (valgustingimuste halvenemise) tõttu. Sama oht on kinni kasvavatel loopealsetel.

Püst-linalehiku Eesti populatsioon moodustab pindalalt väikese, kuid kompaktse isenditerohke osaareaali (vt. levilakaarti). Praegu pole see liik meil kadumisohus, seepärast ei ole ta siin ka looduskaitse all, küll aga on kantud ohualti liigina punasesse raamatusse. Põhilevila piires siiski täheldatakse tema seisundi halvenemist.