Eesti Looduse fotov�istlus
2011/08



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Hiiumaa loodus EL 2011/08
unaku Kagu-Hiiumaa laidude tulevik

Hiiumaal on ikka veel minu jaoks varuks mni teline prl. Ehk vaid korra aastas, ent seda sravamad need leiud on. hel mullusel novembripeval sattusin esimest korda unaku laiule.

unaku laid, mis see veel srane on? ksib vhemalt hiidlane arusaamatuses. Eks peab lhemalt seletama. Nimelt ostsin millalgi Eesti kaardisarjast kaks Hiiumaa osakaarti. rmiselt tpsed, suisa talunimed ja kivirahnud on sellel ra toodud, ja viie meetri kaupa ka krgusjooned peale kantud.
Neid uurides avastasin unaku kohal joontekontuuri, mis oma loode-kagusuunalises kulgemises joonistas tpselt vlja laiu piirjooned. Sellise, mis on vga sarnane mitme teise Kagu-Hiiumaa laiuga. Need on tekitanud siia Hiiumaa jaoks jaja viimane tmblus, liustiku pealetung umbes 11 500 aastat tagasi. Kagu-Hiiumaa laiud on nn. Palivere servamoodustised.

Laid kui muiste. Niisiis, paari-kolme meetri krgusest tasandikust kerkis esile piklik, kuni 14 meetrit le merepinna ulatuv pinnavorm. Seni olin arvanud, et Vaemla ja Suuremisa vahel on vaid tkk thja igavlamedat maad, muistset Undama laguuni phja. Bussiga unakult mda vurades polnud mul seni aimugi, et siin, selles maakohas nii veidralt ksikuna seisva kortermaja taga ja lehtpuude varjus asub vga tavatu seljandik.
hel sgishommikul alustasingi unaku bussipeatusest oma uurimisretke. Vana sanglepaallee jrel paistis tuttav veider, nagu ra eksinud kortermaja. Selle taga sirgusid suured prnad. Valgenes. Mda teed minnes tabas silm paremale jvat rohumaad ksikute tammede ja he prnaga. Paljutotav retke algus! Minus trkas lootus, et vib-olla leidub nende jrglasi ka eelseisval seljandikul.
Enne ji aga risti ette pikk-pikk hoone Mereliiva talu juurviljakauplus. Kndisin mber elava testuse, et maaelu polegi veel surnud, kuni nurga tagant avanes vaade lunakaarde. Jin seal tkiks ajaks seisma ja lihtsalt silmitsesin. Ees paistis raagunud madal lehtmets, taamal kaardus kadakatupsudest kirjatud menlv.
No testi, unaku laid, vta vi jta! Nii juliselt mbritsevast tasandikust eristuv, et lausa imelik hakkas. Kuhu kll kik meri ji, mis on temast saanud? kerkis phe parafraas tuntud laulust.

Prast jaega on maa liustikepainest vabanedes ha kerkinud nagu prmitainas. Arvestades, et saja aasta jooksul kerkib maa Hiiu saare kandis umbes 30 cm jagu, 300 aastaga peaaegu meetri, tuhande aasta peale siis arvatavasti juba kolme meetri kanti. Niisiis, tuhande aasta eest oli see seljandik veel kige ehtsam laid vga kiiresti tungib maa peale.
Jrgmise tuhande aasta prast jagavad unaku laiu saatust paljud teisedki Kagu-Hiiumaa laiud. Praeguse haruldaselt ilusa saarestiku asemele tekib ks lihtlabane paks poolsaar, mis rihib oma otsaga Muhu lhedale. Nd viks see maine prmitainas kll oma paisumise ra lpetada, viimane aeg!
Kuid teiselt poolt on hea, et unaku laid oma minevikust nii selgelt jutustades on saanud Hiiu mandri koostisosaks: nd ei pea mere- ega paadiolusid arvestama. Vib lihtsalt kohale kndida ja saada mugavalt osa ehtlaiulikust loodusest. Olgugi et ilma mereta, aga ega maailm ei peagi tiuslik olema. Vahel aitab mne asja kadumine olemasolevat selle vrra enamgi vrtustada.

Sarapikud tammede ja knnapuudega. Sukeldusin metsa. Mis taamal paistis niisama lehtvserikuna, osutus hoopis pargitaoliseks sarapikuks maaliliste sametsamblaste rndrahnude-kividega. he turja titis haisvate kurerehade rnhuline lehepits. Kikjal maas rohetas nahkjaid sinilillelehti.
Puurinne oli sna hre, ent seda suureprasem. Jagus ksikuid kaski ja saari, igihaljust lisas mni mnd. Enim paelusid aga mistagi Hiiumaal haruldasevitu tammed. Niisiis suisa tammesarapik! Alusmetsa rikastasid kuslapuud, magesstrad ja trnpuud.
Hsti silmatorkav ja tore oli ks madalalt rhtoksi laiali sirutav tamm rndkivilasu servas. Tema ette ji vike aas kontpuuvserikuga. Verev kontpuu juab unakul oma loodusliku leviku phjapiirile. Ndseks on teda leitud ka niteks Kpus, ent peamised kasvualad jvad siiski Hiiumaa kagunukka ja Emmaste otsa. Kui Hiiumaa looduses kontpuid juhtun trehvama, on see minu jaoks alati vike sndmus. Kohe tuleb nagu lunapoolsem tunne.
Tolle harulise tamme juurest paistis ka ks noorepoolsem prn. Edasisel unaku retkel ma seda liiki rohkem ei trehvanudki. Ja veel: ajapikku hakkas nima, et kike kll on, aga midagi oleks justkui ometi puudu. Alles hiljem taipasin, et unaku laialehistes kooslustes ei silmanud ma htainsamatki vahtrat. Natuke veider, aga see on unaku omapra.
Tammesarapiku servas sundis seisatama liigirikas vpsik: ohtrad punavrselised kontpuud, kuslapuud, punaviljalised lodjapuud, veel oranikas lehes kukerpuud, peale selle kibuvitsad, trnpuud, kadakad, unapuud, noored sarapuud, saared, tammed. Silme ees kippus suisa kirendama srast haruldast pillavust Hiiu mandril nhes. Kummalisel kombel ehtisid kontpuid kollakapungalised isikualgmed. Nagu mingi vahemereline psas, kes peabki alles talvel itsema.
Maastik vaheldus vga kiiresti. Jrgmiseks tuli haavasalu tiheda lumemarja aluspsastikuga. See Phja-Ameerika liik on sna kindel mrk, et kunagi pidi selles kohas mingi asustus olema.
Edasi tuli hooldatud puisniidu moodi ala unaku vist ainsa suure kuusega. Kaskede vahel virvendas sopiline tiik. Milline suureprane maastikupark see kik kokku on!
Kuid avastused jtkusid tistuuridel. Tiigi ja aasa taga algas jlle seljandikusarapik kahe jalakaga. Vi ei, maas lebavad pruunid siledad liebasmmeetrilised lehed teadustasid vastuvaidlematult: hoopis knnapuud. Siin poleks kll osanud sellest haruldusest unistadagi. Krval oli veel ks, noorem knnapuu. Ja sarapuude vahel lisaks suurem. Ja veel ks. Ja veel. Ja veel! Asusin neid kokku lugema. Umbes kmne juures lksin segamini ja lin kega. hesnaga: palju. Mida aeg edasi, seda enam selgub Hiiumaal aina uusi knnapuu leiukohti.
Maastik osutus taas vga meeldivaks. Muistse laiu selgroogu kattis hulk samblaseid rndkive, kirdekaares laskus maapind ige jrsult roheliste rohumaadeni. Asendi ja ldpildi poolest meenus Saarnaki Prname rnk. Ainult et mere asemel levis taamal Phalepa valla metsapiirini lausik rohumaa ja prnade asemel valitses sarapik knnapuudega, sekka ka toredaid pihlapuid ning paar mndi.
ks nlvaknnapuu oli teistest mrksa iidsema moega. Lapikuvitu tvi oli piklikumast osast suisa ligi meetrise lbimduga. Selles haigutas mustendav mar auk. Sisse kiigates ja silmi teritades selgus, et tvi on seest leni nes. Oli see ehk unaku knnapuude esiema?

Minevikku mletavad rannad. Knnapuusarapiku jrel tuli lbi raiutud mnnisalu. Paistis ks veider madal tiik. Vib-olla hoopis mingi tulevase elumaja vundamendiauk? sna pea muutus maastik jlle. Krgemat rndkivist tippu kattis vserik. htkki olin kui Hanikatsi laiu idaserva lunaeuroopalikus sibljakis ehk heitlehises psavserikus. Srane kooslus ka Hiiumaal? Igatahes suureprane!
Kadakatega vidu vohasid lodjapuud ja trnpuud, palju jagus kontpuid. Leidus ka sarapuid, pihlasid, magesstraid, kibuvitsu ja kukerpuid. le selle nii lhisvahemereilmelise vseriku tusis mitu kuni kuue meetri krgust noort tamme. Tagatipuks sinetas mitmel pool veel suisa suviselt suureielisi kellukaid.
Rohune roopapaar kulges edasi mda seljandiku lnenlva. Saatjaks aina kadastikud, krgemal laiu selgrool ohtralt noorepoolseid saari, ka tamme. Judsin kohta, kus kruusane tee ronib risti le seljandiku. Idaservas kukkus ta iseranis jrsult alla. Lnenlv pakkus aga aja kulgu mrkivat vaadet le Aida talu suure krvalhoone, mille sammaldunud rookatus oli oma viimase ohke teinud ja sisse langenud. Selles mevaates le laguneva kaduviku suure uetammega kangastus millegiprast mingi lunaeestilik meeleolu.
Muidu oli aga kik nii lne-eestiline, kui ldse olla sai. hk kaikus rndel laglede lrmist. ks lnde suunduv parv lendas le pea nnda madalalt, et Leigril oli paras ksi vlja sirutada ja paar tkki pihku kahmata. Kra paisus hetkeks lausa krvulukustavaks. Lksid soojematele maadele, pgenesid peatse talve eest need ilusad linnud.
Vahetult Aida talust lunasse ji kadastikunlvale kaks suureprast rndrahnu. lemine, kahe meetri krgune rahn oli kui lai, kantis vaateplatvorm. Alumine knitas aga oma ainulaadse tiputeraviku maast suisa nelja meetri krgusele. Asub ta otse seal, kus nlvast saab lame lopsakas rohumaa. Nii selgelt maalis see paik kujutlusse siit tuhandekonna aasta eest kadunud mere.
N.-. rannapiiril, selle teravikurahnu mber, ilmitsesid ikka veel kesalilled ja raudrohud. Kllap avanes siin sna sarnane pilt ka siis, kui praeguse lameda maa asemel lainetas madal meri. Too rahnude piirkond oli testi iseranis tugevalt laiul olemise tunnet sisendav koht: unaku laiu lnerannik.
Kuid teisel pool laiu selgroogu ei jnud muinasrannikut mletavad looduspildid sugugi alla. Risti le seljandiku ronivat teed mda laskusin idaserva. Siin kiskus nlv aina jrsemaks. Seda kattis noorepoolsete saarepuudega kadastik. Haljal jalamiaasal nosis vike lambakari.
Mda muinasranda lunasse sammudes ji jrgmiseks teele terve salu lehtpuid. Jlle knnapuud? Ei, sedakorda jalakad. On alles rikkaliku taimkattega see unaku! Algul tammesarapik, siis sarapik knnapuudega, nd aga hoopis jalakad.
Mdusin kerakujulistest trnpuudest ja judsin tihedasse sarapikku. See osutus jrjekordseks meelihaaravaks kohaks. Varjulises sarapikus kasvasid ks suur saarepuu, samblikutortisid tis viiemeetrised trnpuud ja jlle noored tammed.
Toredat nlva katsid samblahaljad rndrahnud, hel kivi-imarad turjal. Allpool kukkus nlv iseranis jrsult, nagu oleks tegu mattunud pangaga. Siiski, paepanka sellest kandist loota ei maksa. Nii unaku, Salinmme, Saarnaki kui ka teised Muhumaa suunda sihitud saared koosnevad peaasjalikult lubjaklibusest kuhjepinnasest. Alusphjapaljanditega laiud jvad Hiiumaast idakaarde.

Tulevane Hanikatsi? unaku muinaslaiu lunaots kujutab endast veel avatud kadastikku, mis on graniitkive tis pikitud. snagi ohtralt vohab seal kivi-imaraid. Jrjekordne testus, et see videtavalt happelist kasvupinda nudev ilus talvehaljas snajalg saab Lne-Eestis vabalt hakkama ka lubjarikkal maal, suisa endistel rannavallidel.
Selleski kadastikus rihtis taeva poole hulk noori tammesid tpselt nagu tammesaarel Hanikatsil. Vgisi tundub, et kui Suuremisa pargist mjutatud tammede ala krvale jtta, siis kujuneb unakust tulevikus Hiiumaa kige tammerikkam maakild. Titsa krvutatav Hanikatsi laiuga. Muidugi ei leidu unakul Hanikatsiga vrreldavaid plistammesid, aga aastasadade prast on need ehk seal juba olemas.
Olin judnud oma retke lpp-punkti. Sanglepa-mnnimetsa piir oli pris lhedale nihkunud. See varjas ndismerd, mis tegelikult jb unaku seljandiku lunaotsast umbkaudu kigest poole kilomeetri kaugusele. Seal kuskil ta on: aina armutult roostuv, madalamaks jv. Ometi on ka selline meri vga omaprane ja vrtuslik, sest just selles kandis asuvad Eesti peamised ja suurimad soolakud, Salinmme soolakud. Kigi oma iselaadsete haruldaste soolakutaimedega.
Selles piirkonnas ei saa soolast le ega mber. Aastasadade eest olnud unakul videtavalt kaev vi allikas, kust tulnud mereveest mrksa soolasemat vett vlja. Ja just Salinmme kandis aurutati mereveest soola. See annab niigi lhisvahemerelise moega unaku loodusele lisavrtsi, meenutades vga Aadria mere rseid kaugeid paiku.
Tagasiteel tegi ks klanaine juttu ja ksis, kas ma vanu soolaaukusid ikka kisin vaatamas. Tagantjrele on kahju, et ma tpsemini jrele ei uurinud. Mis parata, olin unaku muljeist niivrd pungil, et veel midagi lisada tundus liiast.
Neid videtavaid soolaauke tahaks kunagi oma silmaga nha, nagu ka kevadist unaku laidu. Arvestades sarapike laialdast levimist, viks sealt loota toredaid salutaimede leide. Mitu Hiiumaa laidu on salutaimede poolest sna rikkad. Ja mis see unakugi muu on kui ks neist. Et juhtumisi on meri ta mbert ra kadunud, see on thiasi. Laid on sellest hoolimata endiselt alles.

Tapio Vares (1976) ttab Hiiu Lehe toimetuses, kirjutab looduslugusid ja joonistab.



Tapio Vares
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012