Eesti Looduse fotov�istlus
06/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 06/2003
Pika valge pilve maa

Uus-Meremaa loodus on vga omalaadne: eelkige eraldatuse, ent htlasi sna suure pindala ja vahelduvate loodusolude tttu. See kauge ja kaunis paik on htaegu omaprane loodusmuuseum, aga ka hoiatus selle eest, mida mtlematu inimtegevus vib endaga kaasa tuua.

Legendi kohaselt judsid Uus-Meremaale umbes 800. aastal polneeslastest meremehed, kelle juhi Kupe naine ristis saared nimega Aotearoa pika valge pilve maa. Ilmselt ajendas sellist nime panema Uus-Meremaa sajune ja pilvine ilm, mis on seal kandis igapevane nhtus. Nii vttis ka meid Phjasaarele judes vastu udu ja vihmasadu, mis saatis meid suure osa Uus-Meremaal veedetud ajast. Teiseks tervitas meid kikjal maoorikeelne snapaar kia ora, mis thendab nii tervitust, hvastijttu kui ka lihtsalt parima soovimist.

Vulkaaniliselt vrisev Phjasaar. Esimene pilt Uus-Meremaast avanes jrskude orgudega tihedalt ksteise vastu surutud kngastele, mille erkrohelisi rohumaid ilmestasid lambakarjad. See on sna tavaline vaade Phjasaarel (115 000 km2), mille maastiku ilme on kujundanud tolmjas ja kergesti erodeeruv vulkaaniline pinnakate ja inimese vastupandamatu soov pldu harida.

Phjasaarel asuvad mitmed mrkimisvrsed tegevvulkaanid, nagu Ruapehu (2797 m), Ngauruhoe (2291 m), Taranaki (2518 m) ning on teisigi vulkaanilise tegevuse nhte, niteks geisrid, maalilised mitmevrvilised kuumaveeallikad ning podisevad mudakraatrid. Need on tingitud kahe suure laama Austraalia ja Vaikse ookeani laama kokkuprkest Uus-Meremaal. Phjasaare joonel sukeldub Vaikse ookeani laam Austraalia laama alla, phjustades vulkaanide teket ja seismilist aktiivsust. Aastas toimub ligikaudu 14 000 maavrinat, millest enamik on kll kerged inimene neid ei tunne , kuid umbes sada maavrinat aastas on nii tugevad, et inimene tajub neid. Laamad liiguvad Phjasaare ja Lunasaare kohal erinevalt, seeprast on ka saarte geoloogiline ehitus ja maastikud erisugused. Lunasaare lneosas liiguvad need kaks suurt laama klgepidi teineteisest mda, mistttu ei ole seal sraseid vulkaane nagu Phjasaarel.

Phjasaare vulkaanid on enamasti aktiivsed ja purskeid vib siin pidevalt ette tulla. Viimane suurem purse oli 1995. aastal, kui Ruapehu kraatris olnud jrve vesi voolas mda nlvu alla muda- ja rusuvooluna, mille mahuks arvestati le kuue miljoni kuupmeetri. Vveldioksiidi emissioon ulatus 15 000 tonnini pevas. ks saare ajaloo vimsamaid purskeid toimus aga 186. aastal, kui Taupo purse lennutas hku suurema osa vulkaani koonusest, paisates viiekmne kilomeetri krgusele le 100 km3 tuhka ja tolmu. Seda peetakse kogu planeedi viimase viie tuhande aasta vimsaimaks purskeks, mille tttu pimenes keskpevane taevas isegi kaugel Euroopas; seda on kirjeldanud Vana-Rooma ajaloolased. Praegu thistab seda plahvatust Taupo kaldeeras asuv suur jrv.

Vulkaanid on kujundanud kogu Phjasaare maastikud. Suur sademete hulk (kohati le mitme tuhande millimeetri aastas) ja taimestumata vulkaaniline tolmjas tuhk phjustavad siin rohkete vikeste jrskude uhtorgude teket ja vga vaheldusrikka reljeefi. Erosiooni on suurendanud ka inimtegevus. Juba maoorid tegelesid alepllundusega ja hvitasid pletades palju metsi. Eelmise sajandi esimese poole sisserndajad hvitasid lplikult enamiku metsi, ritades siin pldusid rajada. Vihmavesi uhtus aga pinnase koos klvatud kultuuridega lihtsalt minema. Lpuks leiti, et ainus vljaps on rajada rohumaad, mis kinnistasid pinnase, ja peamisteks pllumajandusharudeks said lehma- ja lambakasvatus.


Lunasaar vihmamets liustiku hinguses. Kuigi Phja- ja Lunasaart (151 000 km2) lahutab vaid 24 km laiune Cooki vin, on saared oma olemuselt ja ilmelt erinevad. Lunasaare lneosas asub kohe rannikult tusev krge Luna-Alpide ahelik, mille krgeim tipp Mt. Cook ulatub 3754 meetrini ja paikneb rannikust vaid kahekmne kilomeetri kaugusel. Ookeanilt ida poole liikuvad niisked humassid toovad niivrd kiiresti ja krgele tusvatele aheliku lnenlvadele hulgaliselt sademeid: 3200 millimeetrist aastas mgede jalamil kuni isegi 15 000 millimeetrini nlvade krgemates osades. Niivrd suure sademete hulga tttu kasvab aheliku jalamil, hoolimata sna madalast temperatuurist, vga lopsakas ja omaprane parasvtme vihmamets. Peale vihmametsade on Lunasaarele omased mitmed liustikud, mis on tekkinud krguse kiirest kasvust tingitud hutemperatuuri languse ja suure sademete hulga tttu. Liustikud teeb eriliseks asjaolu, et mda kitsast orgu allapoole liikudes ulatuvad nad peaaegu vihmametsavndisse. Sademete hulga ja temperatuuri kikumisest tingituna on liustike mtmed muutlikud.

Kui Lunasaare lnenlvadel paiknevad vihmarikkad piirkonnad, siis ahela idapoolsetele nlvadele enam sademeid ei jtku ja nii asenduvad vihmametsad mnikmmend kilomeetrit ida pool poolkrbelise krgplatooga. Saare lunaosas, kus temperatuur on madalam ja rannikuahelik ei tuse nii jrsult krgustesse, laiuvad ulatuslikud metsad. Mgiste metsade vahel peituvad maalilised jrved, jed, joad ja kosed kik see kokku on eriilmeline piirkond, mida kutsutakse Fjordlandiks. Siin vib teha suurepraseid laevaretki ja mererannikul kohata pingviine.


Taimed kui muinasjuturaamatus. Kuigi viimaste sajandite jooksul on inimene Uus-Meremaa loodust tundmatuseni muutnud, on taimestik ja loomastik siiski tiesti ainulaadne. Enamik siin kasvavaid okaspuid, istaimi ja snajalgu levib ainult Uus-Meremaal. Uus-Meremaa eraldus Gondwana rgmandri idaosast Hilis-Kriidi ajastikul, umbes 80 miljonit aastat tagasi, kui Maal elasid veel dinosaurused ning kasvasid lopsakad palmid ja puusnajalad. Hilisemate miljonite aastate jooksul on Uus-Meremaa arenenud teistest maismaaosadest isoleerituna. Lhim manner Austraalia asub Uus-Meremaast koguni 1600 km kaugusel, mistttu pole siia aastatuhandete jooksul sisse rnnanud uusi liike ja evolutsioon on kulgenud omapi. Vlja on kujunenud mitu koloogilist iserasust. Niteks on sageli raske vahet teha, kas tegemist on leht- vi okaspuuga, sest okaspuudel on lehesarnaseid laienenud oksaraagusid, lehtpuudel aga kiduraid lehti. istaimede vrvigamma on sna tagasihoidlik, sest taimed tolmlevad peamiselt tuule abil. Mne puuliigi lehed on aga tavatult vrvikirevad. Puusnajalgadest leidub siin tsaateasid ja diksooniaid, mis vivad kasvada ligi kahekmne meetri krguseks. Eriti vimsad on lopsakate vihmametsade puusnajalad. Uus-Meremaa maastikele on vga iseloomulikud tlvpuud, mida vib ksikute psaste vi rhmadena nha nii teede res kui keset rohumaad.

ks kuulsamaid ja omaprasemaid plispuid on uus-meremaa kauripuu. See puuhiiglane, kelle krgus vib ulatuda 75 meetrini ja mbermt le 20 meetri, on hiidsekvoia jrel suuruselt maailma teine puuliik. Kauripuu arvatakse olevat le saja miljoni aasta vana liik planeedi vanimaid. ks puu vib elada peaaegu kahe tuhande aasta vanuseks. Varem kattis kaurimets peaaegu kogu Phjasaart. Juba 18. sajandi lpus hakati kauripuu puitu kasutama laevaehituses ja vaiku vrvitstuses. Kige hoogsamalt hvitati kauripuid lemdunud sajandivahetuse paiku. 1940. aastaks oli enamik kaurimetsadest maha vetud vi pletatud. Alles siis kehtestati kauripuu raiumiseks erikord, kuid nnda pikaealise puu jaoks oli juba hilja. Praeguseks on kauripuumetsi alles veidi le 7000 hektari, mis kik on range kaitse all.

Peale kauripuu on Uus-Meremaale iseloomulikud dinosauruste aegadest prinevad kivijugapuud ehk podokarpused. Neil on iseralikud lehesarnased oksaraod ning okaspuudele omaste kbide asemel marjataolised viljad, mis meelitavad linde, kes kannavad seemned tunduvalt kaugemale kui tavaliselt tuules lendlevate okaspuude seemned levivad. Jahedamates piirkondades on levinud lunapgimetsad. Uus-Meremaal on veel teisigi eripraseid puuliike, millel on ka iselaadsed maoorikeelsed nimed, mis klavad eestlase jaoks kaunilt nagu maoori keel ldse. Nii kasvavad siin sellised puud nagu mare, toatoa, tanekaha, kohekohe, makamaka, karamu, hutu, kaikomako, rangiora, kohuhu.


Kiivit ei olegi nha. Saarte looduse omapra hulka kuulub kindlasti ka siinne linnustik. Enne inimese tulekut oli Uus-Meremaal arvatavasti 60 linnuliiki, kellest 40% on ndseks vlja surnud. Uus-Meremaal pole mrgiseid ja surmavaid sipelgaid, skorpione, madusid, kaane ja vapsikuid ning kuni inimesi tulekuni polnud ka kiskjaid, mis ongi vimaldanud siin ellu jda nii lennuvimetutel lindudel kui ka paljudel teistel ainulaadsetel loomadel.

Tuntuim ja kogu planeedi suurim lennuvimetu lind oli moa, keda oli ksteist liiki. Suurima moa krgus ulatus kolme meetrini. Sellele liigile sai saatuslikuks inimene, kes hvitas linnud mnesaja aastaga: moad olid kergesti kttesaadavad ja hest linnust sai le 200 kg liha.

Praeguseks on Uus-Meremaale alles jnud veel mned lennuvimetud vi vga saamatult lendavad linnud. Neist kuulsaim on kiivi, kelle arvukus on samuti vhenenud kriitilise piirini. 95% noorlindudest langeb ohvriks sissetoodud kassidele ja krpidele: neist on saanud siinse looduse kiskjad, kes on hukatuslikult muutnud miljonite aastate jooksul kujunenud looduse tasakaalu.

Loomariik on samuti eriprane: imetajaid on vga vhe. Siin elab ainult kaks kohalikku imetajaliiki: nahkhiired, kes koos lennuvimetute lindudega titsid kuni vrliikide tulekuni teiste imetajate nie. Niteks vib kohalik nahkhiir kia mda metsaalust, nagu tavaline hiir. Uus-Meremaal pole roomajaid ja konni on vaid kolm liiki. Konnad on siin vikesed, alla viie sentimeetri suurused loomad, kelle ribid pole henduses selgrooga. Nad ei krooksu, nagu konnale kohane, vaid heal juhul piiksuvad jetult, sest krvu neil pole ja nende liigikaaslased ei kuuleks niikuinii hlitsemist. Ka kullese staadium puudub: konn areneb hoopis munas.

Uus-Meremaa sisalikud seevastu ei mune, vaid snnitavad elusaid poegi. ks tuntuim elusolend on kuni veerand meetri pikkune tuatara, kelle lhisugulased surid vlja juba 65 miljonit aastat tagasi. Seda reptiili, kelle vanuseks hinnatakse kuni 220 miljonit aastat, peetakse heks vanimaks muutumatuna psinud liigiks. Siin leidub veel teisigi kummalisi elusolendeid, nagu lennuvimetu krbes, tigu, kelle koja lbimt on kmme sentimeetrit, koopas elavad ja jaaniussi kombel helendavad putukad ning le meetri pikkused helendavad vihmaussid.


Ohtlikud immigrandid. Uus-Meremaa omalaadsele loodusele on ohuks kujunenud inimene ja siia sisse toodud vrliigid. Praegu kontrollitakse iga Uus-Meremaale saabuva vlismaalase pagas korralikult lbi, et ei toodaks sisse seemneid ega muid taimeosi, rkimata kikvimalikest elusorganismidest.

Sissetoodud liikidest on probleemseimad austraalia opossumid, kes toodi Uus-Meremaale 19. sajandil karusnaha kasvatamiseks. 1930. aastateks oli selge, et nad teevad kohalikule metsale tsist kahju. Opossumite arv on suurenenud seitsmekmne miljonini ja heade ronijatena svad nad puud lehtedest paljaks, misjrel puud surevad. Nad svad ra ka ied, seemned ja puuviljad, mis on kohalike lindude, sisalike ja putukate toit. Rahvusvaheline vitlus karusnaha kasutamise vastu on siin kummalisel kombel prdunud looduse vastu, sest opossumite kttimine on vhenenud.

Inimene on toonud saartele ka uusi taimeliike. ks petlikumaid niteid on kanarbiku sissetoomine eelmise sajandi alguses. See idee prines Tongariro rahvuspargi esimeselt korravalvurilt. otimaalt prit mees igatses taga ilusaid mgiseid kanarbikunlvu, mis olid heaks elupaigaks faasanitele, pdele ja tetredele, kellele oli lbus jahti pidada. Ruapehu vulkaani nlvad olid pideva tuhaga kattumise ja suhteliselt suurest krgusest phjustatud tugevate tuulte tttu kaetud peamiselt kohaliku tarna ja teiste rohttaimedega. 1917. aastaks toodi Ruapehu nlvadele kmme tonni kanarbikuseemet. Ndseks on kanarbik enamiku lagedatest aladest enda alla vtnud ja kohalikud liigid sattunud vljasuremisohtu.


Valdo Kuusemets (1962) ttab Tartu likooli geograafia instituudis vanemteadurina.



Valdo Kuusemets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012