Eesti Looduse fotovõistlus
2011/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Karu ja inimene EL 2011/12
Pruunkaru ja inimene: kuidas vältida konflikte

Pruunkaru rahvapärane nimetus mesikäpp on täiesti õigustatud, sest ei möödu ühtegi aastat, mil mesinikud ei kurdaks mesilast matti võtmas käinud karu üle. Ka oma teise nimetuse, laikäpp, on karu välja teeninud, tallates viljapõldudel vilja.

Tänapäeval on inimtegevus killustanud maastiku, sh. metsloomade elupaigad põldude, metsaraiete, suuremate teede ja asulatega. Loomadele jääb üha vähem ruumi ning loomade ja inimeste elupaigad nihkuvad paratamatult üksteisele järjest lähemale. Nii on möödapääsmatud inimeste ja metsloomade kokkupuuted, mis tekitavad aeg-ajalt inimestele ka majanduslikku kahju.
Sellise suure ja tugeva looma nagu karu kahjustusi nimetavad isegi üsna looduslähedased ja leplikud inimesed sageli rüüsteks ega talu neid kuigi hästi. Ühest küljest on kahju sageli tõesti tõsine – eelkõige lõhutud mesitarud –, aga teisest küljest kaasneb teadmisega, et metsaott on läheduses möllanud, sageli ka paras hirm. See puhub probleemi vahel tegelikust suuremaks.

Karu tähtsaim elupaik. Kuigi mingi hulk konflikte on paratamatud, tuleks püüda nende põhjusi mõista, et neid võimaluse korral vältida. Eesmärk pole mitte üksnes vältida otseseid kahjustusi, vaid ka n.-ö. halbade kommetega karude teket: seda, et mõned karud spetsialiseeruvad inimtekkelisele ehk antropogeensele toidule, harjuvad liialt käima inimeselt matti võtmas.
Inimese taluvuspiire ületav konfliktide sagedus võib lõpuks mõjuda hävitavalt ka karudele endile, sest „karu tähtsaim elupaik asub inimese südames”. Kui see „elupaik” hävib, võib juhtuda, et karud kütitakse meie metsadest sootuks välja. See pole sugugi ulme: mõnes Fennoskandia piirkonnas on vaen suurkiskjate vastu väga suur ja põhjapõdrakasvatajad kütivad seal karusid ja hunte sedavõrd agaralt, et suurkiskjaid leidub neil aladel väga vähe ja needki on enamasti vaid sisserändajaid.
Viimastel aastakümnetel on karu käpp meil hästi käinud: karude arvukus on tunduvalt suurenenud võrreldes eelmise sajandi esimese poolega ja seetõttu on karud nüüdseks levinud üle Eesti, välja arvatud Lääne-Eesti saared (meenutagem siiski kuulsat 2006. aasta Ruhnu karu).
Paraku kasvab karude arvu suurenedes ja põllumajanduse ning mesinduse hoogustudes ka inimtekkeliste toiduobjektide osa karu toidus ning seega ka karukahjustuste hulk.
Inimtekkeline toit karu menüüs. Karu üldistest toitumisharjumustest ja -uuringutest nii Eestis kui ka Euroopas andsime ülevaate Eesti Looduse mulluses detsembrinumbris [1]. Toona jäi lähemalt käsitlemata inimtekkelise ehk antropogeense toidu osa, millest tulebki siinses kirjutises põgusalt juttu.
Meie teadusuuring 2003.–2004. aasta kohta [2] näitas, et kevadel ja suvel söövad karud põhiliselt looduslikku toitu, sügisel aga pigem inimtekkelist (# 1). Inimtekkelistest toiduobjektidest leidus karu menüüs kevadel ja suvel põhiliselt koduloomi, sügisel aga valdavalt teravilju ja õunu.
Tasub märkida, et praegusajal on koduloomade osakaal karu toidus tõenäoliselt märksa väiksem, sest toonases uurimispiirkonnas Viru- ja Jõgevamaal oli teada mitu koduloomade jäänuste matmispaika ning koduloomakorjustega metsloomade söödaplatse: praegu pole sellised enam lubatud ja karud ei saa metsa viidud koduloomakorjustega kõhtu täita.
Teraviljal oli karu toidus tähtis koht mitte üksnes sügisel, vaid ka kevadel: ilmselt käidi seda nosimas metsloomade söödaplatsidel. Sügisel söödud teravili pärines arvatavasti nii põllult kui ka söödakohtadelt, andes nüüd juba üle poole kogu energiast.
Koduaedade marju ja õunu leiti karu kõhutäitest vaid sügisel, mil need andsid ligi 15% kogu toidust saadud energiast. Kartulit aga ei paista karu erinevalt metsseast eriti hindavat: seda ei leidnud me karu toidust peaaegu üldse. Olukord võib mõnevõrra muutuda neil aastail, kui metsamarjade saak on kesine: siis võib karu näljaga ka kartulit sööma hakata, eelkõige siiski metssigade söödaplatsidel, vaevalt et ta hakkab põllul kartuleid võtmas käima.

Sügisel süüakse rohkesti teravilja, marju ja õunu eeskätt seetõttu, et need on süsivesikuterikkad: nõnda kogutakse nahaalust rasvavaru taliuinaku jaoks. Teiselt poolt paikneb see toidupoolis suure hulgana ühes kohas, nii saab karu neid hankida suhteliselt väikse energiakuluga.
Meie karuga samalaadset antropogeensete toiduobjektide tarbimise mustrit on täheldatud ka mujal, näiteks Slovakkias [3].
Karu on nurka aetud. Kuna teravilja söövad karud ka kevadel, kui see on kättesaadav vaid metsloomade (peamiselt metssigade) toitmisplatsidel, siis on ilmne, et kogu söödud teravili pole saadud inimestele kahjustusi põhjustades.
Metssigade söödaplatsidel ja viljapõldudel söömas käimisel on ka üks hea külg. Nimelt, metssigadega ühiseid toitumisalasid kasutades murravad karud pigem metssigu kui muid imetajaid – arvatavasti tänu sellele ka vähem koduloomi. Sellist karu käitumist on tähele pandud näiteks Sloveenias [4].
Ka selle üle, et karud kustutavad sügiseti nälga õuntega, pole inimesed eriti nurisenud. Ilmselt seetõttu, et karud söövad õunu peamiselt mahajäetud talukohtade õunaaedades, kus nende maiustamine kedagi ei sega. Rohkel õuna-aastal, nagu tänavu, kui inimesed viisid üleliigsed õunad aedade taha, tulid julgemad karud vahel sinnagi maiustama. Aedmarjad aga, erinevalt metsmarjadest, ei ole karu toiduna kuigi tähtsad: oma uuringus leidsime mõnel korral vaid arooniaid.
Paraku tuleb aga tunnistada, et säärased meie seisukohalt soodsamad inimtekkelised toiduobjektid karu menüüs nagu kaer, mahajäetud aedade õunad ja loomsed jäätmed on viimasel ajal tema käpaulatusest kadumas: kaera külvipind on pidevalt vähenenud, vanade metsavahikohtade ja kadunud talude õunapuud vananevad ning loomsete jäätmete käitluse kord on muutunud rangemaks. Seetõttu on karude toidulaud ahenenud, nõnda võib inimese ja karu konflikte sugeneda eelkõige neil aastail, kui metsamarjasaak on kesine ja karud on näljaga sunnitud tulema õunu noolima ka asustatud talude aedadesse.
Kaebused. Seni on ametnikele üsna vähe teada antud sellistest karukahjustustest nagu lõhutud silopallid, rikutud teraviljapõllud, räsitud viljapuud (on kaevatud vaid ühe astelpajuistanduse rüüstamise üle mullu Põlvamaal) ja murtud koduloomad. On teada, et 2007. aastal langes Järvamaal karu ohvriks üks lammas; võrdluseks: hunte süüdistati samal aastal 118 lamba, 3 kodukitse, 2 veise ja 2 koera murdmises, 2008.–2010. aastal murdsid hundid üle 400 kodulooma aastas. Seega ei saa karukahjustusi põllu- ja aiakultuuridele ning koduloomadele hinnata praegu kuigi oluliseks.
Seevastu on palju nurinat põhjustanud karude rüüstamistöö mesilates. Mesilased ning nende vastsed on karule sobiv toit varakevadest hilissügiseni. Karukahjustustes kannatanute 2007.–2010. aastal esitatud teadete põhjal tehti neil aastail üle poole mesilarüüstetest sügisel (# 2). Kevadel ja suvel oli rüüsteid nelja aasta kokkuvõttes märksa harvemini ja ligikaudu võrdselt.

Kui vaadata neid aastaid eraldi, ilmneb, et rüüstete koguhulga suurenemise kõrval on aja jooksul muutunud eelkõige suviste rüüstete osakaal (# 2). Nii kahjustasid karud 2007. aasta suvel vaid kahte mesilat, 2008. aasta suvest puuduvad teated mesilarüüstete kohta hoopis. Seevastu 2009. ja 2010. aastal suurenes suviste mesilarüüstete hulk järsult.
Mesilarüüstete jaotus paiguti. Eesti karupopulatsiooni võib tinglikult jaotada nelja kirdepoolset maakonda hõlmavaks n.-ö. tuumikalaks ning ülejäänud Mandri-Eestit hõlmavaks servaalaks, kus karusid elutseb hõredamalt (# 4).
Mesilarüüstete hulga üldise kasvu taga viimastel aastatel on rüüstete hoogustumine just populatsiooni servaalal. Ootamatult palju on mesilaid laastatud Harjumaal, Raplamaal ja isegi Võrumaal (# 3). Harjumaal ja Raplamaal on mesilarüüstete arv eriti jõudsalt suurenenud viimasel paaril aastal (# 4).
Tuumikalal on rüüste seevastu jäänud üsna tagasihoidlikuks või isegi vähenenud (# 3, 4). Võrdlemisi vähestest rüüstetest on teada antud Ida-Virumaalt ja Jõgevamaalt, hoolimata suhteliselt suurest karude arvukusest nendes maakondades.
Mesilasperede hulk Eestis on viimastel aastatel püsinud üpris muutumatu, nii et sellega ei saa rüüstete hoogustumist seletada. Pealegi ei ole ilmnenud mingit seost mesilasperede arvu ja rüüstete arvu vahel maakonniti (# 3).
Niisiis, seniste andmete põhjal ei saa mesitarude rüüstetest luua mingit kindlat üldpilti, rüüste on nii vaadeldud ajavahemiku eri aastatel kui ka piirkonniti olnud üsna erisugune. Kindlamate seoste selgitamiseks on vaja koguda lisaandmeid.
Lõhutud tarud. Mesilarüüstete üldarvu kõrval tuleb kindlasti vaadata ka ühe mesilarüüste käigus lõhutud tarude arvu, sest just tarude lõhkumine võib muuta muidu andeksantava eksimuse inimese silmis tõsiseks kuriteoks. Viimasel neljal aastal on karud lõhkunud ligi sadakond mesitaru aastas. Võrdluseks: nugised rüüstavad umbes 300–400 mesilasperet aastas. Ent nugis hävitab ainult mesilaspere, tungides laiemaks lõhutud taruavast sisse ning süües kärjed koos neis olevate mesilasevastsete ja meega. Karud seevastu kipuvad põhjalikult rikkuma ka mesindusvarustust, seega teeb karu mesilas enamasti suuremat kahju kui nugis.
Ühe karurüüste käigus rikutud tarude arv on aasta-aastalt märksa vähenenud. Kui aastal 2007 purustasid Eesti karud ühe rüüste käigus keskmiselt neli taru, siis mullu vaid kaks. Sellise leebumise taga on eelkõige populatsiooni tuumikala karud (# 5), samal ajal kui servaalal see hulk aastatel 2007–2009 isegi veidi suurenes (kuid 2010 vähenes ka seal). Pole teada, mis põhjusel on tuumikala karud hakanud vähem tarusid lõhkuma. Küllap on teiste karude hulgas õnnestunud küttida ka nn. probleemkarusid, kellel on mesilate laastamine olnud eriti hästi käpas.

Mis ajendil on mesilarüüsted viimastel aastatel siiski hoogustunud? Põhjusi võib olla mitu. Esiteks, loogiliselt võiks arvata, et rüüsted sagenevad siis, kui karupopulatsioon suureneb. Karude täpset arvukust Eestis on väga keeruline kindlaks teha, hinnangud on ligikaudsed: lähtutud on eelkõige vaatlusandmetest, sh. karupesakondade arvust, mille hulk on viimasel neljal aastal jäänud üsna stabiilseks. Seniste teadusuuringute järgi pole ka karude sisseränne Eestisse olnud sedavõrd tugev [5, 6, 7], et suurendada siinse asurkonna arvukust. Ametlikel andmeil pole karude arvukus meil pärast 2008. aastat kuigivõrd suurenenud, ehkki suurem hulk kütitud karusid võiks sellele kaudselt viidata (# 6).
Ent rüüsted võivad olla sagenenud ka seetõttu, et on paranenud ligipääs maitsvale söögipoolisele. Nimelt on tänu mahemesinduse menule rajatud hulk mesilaid metsadesse ja rabadesse. Samuti võivad sagenenud rüüsted olla märk sellest, et looduslike toiduobjektide kättesaadavus väheneb. Seda on isegi peetud üheks olulisemaks tihenenud rüüstete ajendiks [10].
Oma roll võib olla asjaolul, et suurenenud on karude „oskusteave”: nende karude osakaal, kes on õppinud kas ema käest või iseseisvalt mesitarudest toidulisa hankima. Põhjusi võib olla enamgi ja küllap ongi rüüstete kasv tingitud mitme teguri koosmõjust.

1. Tammeleht, Egle jt. 2010. Mida sööb pruunkaru Eestis ja Euroopas? Karu kõhust leiti Eestile uus sipelgaliik. – Eesti Loodus 61 (12): 590–597.
2. Vulla, Egle jt. 2009. Carnivory is positively correlated with latitude among omnivorous mammals: evidence from brown bears, badgers and pine martens. – Annales Zoologici Fennici 46: 395–415.
3. Rigg, Robin; Gorman, Martyn 2005. Diet of brown bears (Ursus arctos): new results from the Tatras region and a comparison of research methods. – Výskum a ochrana cicavcov na Slovensku VII: 61–79.
4. Adamiè, Miha; Jerina, Klemen 2005. Problems related to supplemental feeding of brown bears in Slovenia: to feed or not to feed? – Abstracts of 16th international conference on bear research and management, 27th September – 1st October 2005, Italy, Riva del Garda, Trentino: 48–49.
5. Saarma, Urmas et al. 2007. Mitogenetic structure of brown bears (Ursus arctos L.) in north-eastern Europe and a new time-frame for the formation of European brown bear lineages. – Molecular Ecology 16: 401–413.
6. Tammeleht, Egle et al. 2010. Genetic structure in large, continuous mammal populations: the example of brown bears in northwestern Eurasia. – Molecular Ecology 19 (24): 5359–5370.
7. Anijalg, Peeter 2011. Pruunkaru (Ursus arctos) populatsiooni geneetiline struktuur Eestis. Magistritöö. Tartu ülikool, zooloogia õppetool.
8. Männil, Peep jt. 2011. Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2011. Keskkonnateabe keskus, Tartu.
9. Wielgus, Robert B. et al. 2001. Estimating effects of adult male mortality on grizzly bear population growth and presistence using matrix models. – Biological Conservation 98: 293–303.
10. Peacock, Andrea; Peacock, Doug 2009. In the presence of grizzlies: sharing our world with the great bear. – Globe Pequot Press, 239.


LISAKASTID:
-----------------------------------------------Kuidas vältida karu rünnakut?

Kui soovime, et karu ei satuks meie elamise lähedale uitama, ei tasu jätta toitu elamute lähedusse ja sageli käidavatesse kohtadesse, eriti neis piirkondades, kus karuasurkond on arvukas: üks karu rünnaku sagedamaid põhjusi on inimese ootamatu sattumine oma kõhtu täitva karu peale. Kui vahemaa inimese ja karu vahel on väike, siis võib karu rünnata, et oma toidupoolist kaitsta. Konfliktioht suureneb veelgi, kui hulk antropogeenset toitu on hõlpsasti kättesaadav, sest säärasesse piirkonda võivad karud koguneda.
Karu ründab sageli ka siis, kui teda on jahi käigus haavatud, ja ka olukorras, kus inimene satub emakaru ja tema järglaste vahele või lähedusse. Vältides neid kolme võimalust, hoiame tõsisema konflikti karuga tõenäoliselt ära.

-----------------------------------------------
Aita kaasa!

Karude mesilarüüste dünaamika ja põhjuste kohta on Tartu ülikooli zooloogid alustanud uurimistööd, kus vajame kindlasti mesinike abi. Veebilehel http://egle.tapashk.ee/ryysted.html on ankeet, kuhu ootame teavet nii rüüstatud kui ka rüüstamata mesilate kohta, samuti fotosid kahjustatud mesilatest. Teretulnud on ka kõik muud teated ja tähelepanekud karukahjustuste kohta. Loodetavasti on uuringust abi, et ajapikku õnnestuks meil karurüüsteid ära hoida või vähemalt tunduvalt vähendada.

-----------------------------------------------
Kuidas vältida karurüüstet?

Eelkõige inimesed ise aitavad karudel kujuneda n.-ö. probleemseteks oma teadmatuse, aga ka hoolimatusega. Konflikt tekib seal, kus seda võimaldatakse. Kui on tõesti soov karu rüüsteid ära hoida, tuleks sellega tegelda juba enne, kui rüüsted ilmnevad. Kui probleemne karu maha lasta, ei väldi see üldjuhul rüüstet: kõrvaldatakse tagajärg, aga mitte põhjus, ning vabaneb lihtsalt elupaik järgmisele probleemsele karule.
Kuna karu on nutikas ja hea mäluga loom, siis on mõju vaid sellistel vahenditel, mis ei lase teda kas üldse mesitarusid laastama või siis annavad talle nii halva kogemuse, et ta ei taha enam proovidagi. Esimesel viisil toimivad näiteks kõrged platvormid tarudele (# 4), teisel elektriaiad. Seevastu igasugused lõhnavad, kolisevad, värvilised või helkivad peletid ei toimi üldjuhul kuigi kaua, sest ei anna karule mingit halba kogemust ning lõpuks ei pööra karu neile enam mingit tähelepanu.
Platvormid on suhteliselt odavad ega nõua tööshoidmiseks mingit lisakulu. Platvormi jalad tasub teha metallist, mis on tugev ega võimalda ronimist. Puust jalgade puhul peaks platvormi plaadi serv ulatuma piisavalt palju üle jalgade, et karu ei pääseks platvormile mööda jalga üles ronides. Platvorm peaks asuma küllaltki lagedas kohas, et sellele ei pääseks ka puude kaudu, ning olema tugevasti kinnitatud, et seda ei saaks ümber lükata. Platvormi kõrgus peaks olema umbes kolm meetrit.
Elektriaia puhul peab arvestama, et kui karu on käinud mesilat rüüstamas enne aia paigaldamist, siis ei pruugi elektriaed teda enam takistada: teades, mis on saagiks, võib karu aiast lihtsalt läbi tormata. Samuti ei pruugi karu eemal hoida halvasti paigaldatud elektriaed. Seega tasub võimalikult töökindel elektriaed paigaldada juba enne, kui karu on teada saanud, mis on aia sees.
Tuleb jälgida, et aed oleks terve, traadid pingul ning korrodeerumata. Aia nurgapostid tuleks seestpoolt toestada. Traati valides tuleks eelistada jämedamat traati, mille takistus on väiksem (seega „surakas” tugevam) ning mis on ka vastupidavam. Traatide vahe ei tohiks olla üle 20 cm, alumine traat peab paiknema maapinnast 20 cm kõrgusel, ülemine vähemalt 1,4 m kõrgusel.
Et aed toimiks, on väga oluline korralik maandus, mis ulatub pinnases umbes kahe meetri sügavuseni. Kuivades oludes aitab maandust parandada see, kui kasta maapinda maandusvarda ümber. Aed on kõige tõhusam, kui positiivse ja negatiivse laenguga traadid paiknevad vaheldumisi, kusjuures kõige alumisem ja ülemisem traat on positiivse laenguga. Negatiivse laenguga traadid tuleks maandada. Kindlasti tuleks jälgida, et traadid oleks postide külge kinnitatud korralike isolaatorite abil. Aia alt ja kõrvalt tuleks rohi ära niita umbes poole meetri laiuse ribana, et kõrred vmt. ei puutuks vastu traate.
Toime on parem, kui aia välisservas on maas metallvõrk, kuhu karu aeda nuuskides peale astub. Aia ja tarude vahele peaks jääma umbes 1,5 meetrit vaba ruumi, et karu ei ulatuks tarusid üle aia nuuskima. Eriti tundlikud on karul nina ja suu, kõige rohkem mõjub talle elektrilöök just sellesse piirkonda. Selleks võib traadile määrida või riputada mingit lõhnavat peibutist, näiteks sinki või kala, mida mõistagi tuleb üsna tihti uuendada.
Karjuseagregaadi momendipinge peaks olema vähemalt 6000 V, muidu ei pruugi elektrilöök karu piisavalt ehmatada. Elektriaia kaitseks karu eest võib paigaldada ka näiteks ümber viljapuuaia: siis tuleks hoida silma peal, et mahakukkunud vilju ei satuks väljapoole aeda ega ka aia sees sellele liiga lähedale.
Elektriaedade paigaldamise kohta leidub veebis häid ingliskeelseid juhendeid: www.lwwf.org/electric_fence_2009.pdf ja www.dgif.state.va.us/wildlife/bear/fencing.pdf


Egle Tammeleht (sünd. Vulla, 1980) on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna teadur; Liina Veske (1990) on samas bakalaureuseüliõpilane, Marju Keis (1981) doktorant, Harri Valdmann (1954) lektor ja Urmas Saarma (1967) vanemteadur. TÜ uurimisrühma töödega saab lähemalt tutvuda www.lote.ut.ee/zooloogia/teadus/imetajad. Peep Männil (1965) töötab keskkonnaministeeriumi keskkonnateabe keskuse ulukiseire osakonna juhatajana. Malle Leht (1953) ja Ants-Johannes Martin (1946) on Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteadurid, Ave Lind (1976) kaitses samas 2004. aastal magistritöö. Aleksander Kilk (1946) on Eesti mesinike liidu juhatuse esimees.



Egle Tammeleht, Liina Veske, Marju Keis, Malle Leht, Ants-Johannes Martin, Ave Lind, Peep Männil, Al
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet