Eesti Looduse fotovõistlus
2011/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Polaaralad EL 2011/12
Esimesena lõunapoolusel

Tänavu 14. detsembril möödus 100 aastat päevast, mil Roald Amundsen koos Olav Bjålandi, Helmer Hansseni, Sverre Hasseli ja Oscar Wistingiga jõudis esimesena lõunapoolusele.

Tänapäevani on ühtelugu ilmunud artikleid ja raamatuid, mis käsitlevad Roald Amundseni ja Robert Scotti elu ning nende võidujooksu lõunapoolusele. Nad olid lõunanaba poole teel ühel ajal, ent õnn ja edu saatis Amundseni. Scott jõudis poolusele temast viis nädalat hiljem ja tagasiteel kahjuks hukkus koos meeskonnaga.
Vähesed autorid on Norra rahvusraamatukogust üles otsinud ja lugenud Amundseni päevikuid: need on norra keeles ja raskesti loetavas käekirjas. Siinne kirjutis põhinebki suuresti lõunapooluse ekspeditsiooni päevikutel: need avaldati esimest korda inglise keeles alles möödunud aastal [3].

Unistus polaaruurija elust. Roald Amundsen (16. juuli 1872 – 18. juuni 1928) sündis Norra laevaomanike ja kaptenite peres Borges Fredrikstadi lähedal. Kuigi ema püüdis teda merest eemale hoida ja keelitas arstiametit õppima, inspireerisid Roaldi juba poisieast alates Franklini Loodeväila- ja Fridtjof Nanseni Gröönimaa-ekspeditsioon. Roald unistas polaaruurija elust. Seepärast karastas ta oma algul nõrgavõitu tervist, näiteks magas lahtise akna all ja sooritas koos venna Leoniga eluohtliku talveretke Hardangervidda mägiplatool.

Ema surma järel lahkus Roald 1892. aastal Oslo (toona Kristiania) ülikooli arstiteaduskonnast ning alustas elu merel, olles paljudel laevadel madrus ja tüürimees. Hülgepüügilaevadel töötades oli tal hea võimalus tutvuda Arktika jääoludega. Esimese tüürimehe ja ekspeditsiooniülema asetäitjana sai Roald Belgica jäätriivil Antarktikas 1897–1898 hulgaliselt kasulikke õppetunde: näiteks õppis vältima skorbuuti, toitudes mereloomade värskest lihast.
Amundsen juhtis 1903–1906 hülgepüügilaeval Gjǿa ajaloo esimest õnnestunud Loodeväila-ekspeditsiooni. Kanada-Arktika saarestiku kaudu oli juba neli sajandit järjepanu püütud leida mereteed Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani, ent edutult. Seepärast tegi Amundsen põhjalikku eeltööd: ta uuris detailselt eelmiste Loodeväila-ürituste kirjeldusi, märkis üles vead ja valearvestused.
Nendele toetudes koostas ta sootuks teistsuguse kava, kus kõik oli peensusteni läbi mõeldud. Oma ekspeditsiooniks vajas ta väikest madala süvisega laeva, meeskond pidi olema väike ja koosnema visadest, kõigeks valmis liikmetest; kaasa tuli võtta korralik toiduvaru, millest pidi jaguma mitmeks aastaks.
Jääolud sundisid Roaldit ja tema kuut kaaslast veetma kaks talve Kuningas Williami saarel. Ekspeditsioonil tegi ta süstemaatiliselt magnetilisi mõõtmisi ning määras kindlaks nihkunud magnetpooluse uue asukoha Somerseti saarel. Netsiliki inuittidelt sai Roald uusi kogemusi, kuidas arktilistes oludes ellu jääda. Näiteks õpetati talle kelgukoerte kasutamist, raskete villaste riiete asemel soovitati aga kanda loomanahkadest riideid. Toona ei teadnud Amundsen, et tegelikult valmistas ta end iga päev ette lõunapoolusele jõudmiseks.

Lõunapooluse kaudu põhjapoolusele. Loodeväila läbimine tugevdas Roald Amundseni autoriteeti. Pälvinud Norras ja mujalgi suurt tunnustust, valmistus ta täitma oma elu peaeesmärki: uurida arktilist basseini ja ühtlasi jõuda esimesena põhjapoolusele. Fridtjof Nansen lubas talle selleks oma laeva Fram. Jäätriiv üle pooluse pidi algama Tšuktši merest ning ekspeditsioon kestma seitse aastat.
Raha kogunes selleks retkeks siiski visalt. Aastal 1909 tõmbusid sponsorite ja parlamendi rahakotirauad päris koomale, sest tulid uudised Frederick Cooki jõudmisest põhjapoolusele 1908. aasta aprillis ning Robert Peary’i samast saavutusest 1909. aastal.
Amundsenile oli selge, et kogu vajalikku raha ei saagi kokku. Sellises olukorras otsustas ta teha täispöörde: siirduda hoopis lõunapoolusele.
Saladuses hoitud plaanist teadsid ainult vend Leon ja Frami kapten Thorvald Nilsen. 1910. aasta 7. juunil lahkus Fram Bundefjordist, Amundseni kodumaja juurest. Teekond Beringi väina pidi kulgema ümber Hoorni neeme. Madeiral sai üllatunud meeskond teada uue reisisihi, kuid keegi ei soovinud pakutud laevareisi Oslosse (toona Kristiania). Juhti usaldati täielikult.
Madeiralt saatis Amundsen vend Leoniga vabandus- ja selgituskirja Fridtjof Nansenile ja telegrammi samuti Antarktikasse siirduvale Robert Scottile: „Lubage teile teatada: lähen lõunasse. Amundsen.”

Idülliline talvelaager. Teel Antarktikasse kavatses Amundsen peatuda Goughi saarel, et kontrollida seal kronomeetreid. Kavatseti randuda ka Kergueleni saarel, kus sooviti täiendada ekspeditsiooni veevarusid. Ilmaolud neid plaane aga ei soosinud, pealegi pelgas Amundsen kontakte välisilmaga, sh. võlausaldajatega. Et peatused polnud siiski hädavajalikud, otsustas Amundsen edasi seilata.
Nelja kuu pärast, 14. jaanuaril 1911 jõudis Fram Vaalalahte Rossi šelfiliustiku barjääri ette.
Reis sinna oli kulgenud sujuvalt. Muret tegid vaid 99 grööni veokoera: kardeti, et troopikareis on nende jaoks raskesti talutav. Igaüks kaldarühma meestest pidi söötma, jälgima ja patsutama tosinat koera: nii tutvuti ja kiinduti vastastikku. Muidugi seati valmis ka pooluseretke varustus.
Tihti leiab Amundseni päevikus kiidusõnu väsimatult ja leidlikult töötavate meeste kohta, samuti valmistas talle head meelt laevas valitsenud rõõmus ja koostööaldis meeleolu. Kiita saab ka Frami projekteerija Colin Archer, sest tormiselgi Lõunaookeanil sobitus laev kenasti lainetesse.
1. oktoober, laupäev

[---] töötame pidevalt varustuse kallal. Bjåland saab varsti kelgud valmis. Järgmisel nädalal lõpetab Rønne 16 mehe telgi ja Ludvig Hansen on juba üsna kaugel petrooleuminõudega. Alustasin treenimist kelguretkeks. 15. septembril lõpetasin suitsetamise. Oli raske.[---] Nii koerad kui ka mehed on suurepärase tervise juures. Muret teeb veevaru. Meil on seda ca 30 t ja ettevaatlikult kasutades peaks jätkuma. Iga koer saab 2 liitrit päevas ja 19 meest ajavad läbi 50 liitriga päevas. Umbes veerand tonni päevas niisiis ...
Vaalalahe jääseinaga tutvudes oli Amundsenile selge, et šelfiliustik on siin väheliikuv ning rannaäärsed jääkõrgendikud toetuvad kaljudele. Ta märgib, et lahe kuju ei olnud kuigi palju muutunud ajast, mil James Clark Ross selle 1841. aastal avastas. Seega polnud erilist põhjust karta liustiku murdumist ookeani [2]. Just seda peljates oli Ernest Shackleton nelja aasta eest läinud Rossi saarele, kuid pidi seal ootama McMurdo väina külmumist. Ka Scott rajas 1911. aastal alanud pooluseekspeditsiooni alustuseks laagripaiga Rossi saarele.
Amundseni laagripaik šelfijääl kergendas tunduvalt teekonda poolusele ja tagasi: see oli 110 km poolusele lähemal, siin võis laod ja töökojad rajada tormide eest peitu lume alla, ühtlasi leidus siin küllaldaselt hülgeid ja pingviine, kelle värskest lihast said toituda nii retkelised kui ka koerad.
Jääle püstitati kodus valmistatud 8 x 4 m mõõtudega majake Framheim, peale selle veel hulk 16-kohalisi telke, kuhu paigutati varustust ja majutati koerad. Sügise jooksul rajati 80., 81. ja 82. lõunalaiusele kolm moonaladu.
Talvel seadis Amundsen sisse päevarežiimi: kuus tundi tööd vaheldus küllaldase puhkusega. Söödi täisteraleivast, marjahoidistest ja hülgelihast koosnevat tervislikku toitu, hommikuks olid kokk Adolf Lindstrømi valmistatud maitsvad pannkoogid moosiga. Pühapäevadel ja pühadel puhati, samuti loobuti ilmavaatlustest kell kaks öösel, kuna vaatleja oleks häirinud kõigi samas ruumis maganud kaaslaste und. Kõige tähtsam oli piisav uneaeg, et mehed oleksid pooluseretkeks hästi välja puhanud. Astronoomilisi ja gravitatsioonilisi vaatlusi tehti päeval.
Hommikuti korraldas Amundsen õhutemperatuuri äraarvamise võistluse, et innustada kõiki korraks värsket õhku võtma ja sedaviisi hommikupahurust leevendama. Võitjat auhinnati kuu lõpus.
Laagri päevakavasse jagus palju tööd. Olav Bjåland hööveldas õhemaks kelkude puitosad ja kelgukastid: sama moona ja varustusega vähenes kelgu kogukaal 456 kilolt 375 kiloni. Oscar Wisting õmbles kahemehetelgid kokku neljamehetelkideks. Sverre Hassel nägi vaeva koerapiitsade valmistamisega ning Hjalmar Johansen pakkis toidukraami ülitihedalt kelgukastidesse jne. Mehed töötasid eraldi jääalustes töökodades, nii oli neil lõuna- ja õhtulauas üksteisele alati midagi uut rääkida. Küllalt on olnud talvitusi, kus järjest samas ruumis viibijate vahele sigineb tüdimus ja ärritus.
3. juuli, esmaspäev
Siiani on talv läinud kui üks silmapilk. [---] Jumal tänatud, paremaid mälestusi ei saagi olla. Mitte ühtegi vääritimõistmist, ei kibedaid sõnu, ei midagi peale hea. Pidev seltsimehelik koostöö, tõsiduses ja täielikus usus, et saavutame oma eesmärgi. Jah. Võib kõlada veidralt, kuid kindel see, kellelgi pole vähimatki kahtlust, et jõuame sinna ...

Käre pakane tõi esimesed pinged. Idüll ei jäänud siiski lõpuni kestma. 8. septembril alanud esimene pooluserünnak tuli katkestada –56 oC langenud külma tõttu. Kaks koera külmusid öösel surnuks ja kolme mehe kannad olid kõvasti külmavõetud. Tagasiteel Kristian Prestrudiga maha jäänud Johansen süüdistas järgmisel hommikul avalikult Amundseni küündimatus juhtimises nii sel retkel kui ka varasemal ajal.
Etteheiteid, alusetuid või põhjendatuid, tegi Johansen kõigi kuuldes, juhi autoriteeti õõnestades, mistõttu Amundsen ei pidanud võimalikuks andestada. Eriti ärevaks tegi Roaldi asjaolu, et süüdistusi esitas kogenud polaarmees, kes oli püüelnud põhjapoolusele koos Fridtjof Nanseniga. Pealegi oli sunnitud alkoholipuudus pingutanud närve mehel, kes oli kaasa võetud vaid Nanseni soovil.
Karistuseks eemaldas Amundsen Johanseni poolusemeeskonnast ja saatis koos Jørgen Stubberudi ja Prestrudiga kelguretkele itta, Kuningas Edward VII maale. Pooluseretke ebaõnnestumise korral oleks see tegelikkuses kordaläinud rännak olnud teatav õigustus kogu ekspeditsioonile. Tähtsad olid ka mereuuringud, mida tehti talvel Frami pealt enam kui 60 jaamas vähe uuritud alal Lõuna-Ameerika ja Aafrika vahel.

Poolusele ja tagasi 99 päevaga. Õige stardipäev koitis 20. oktoobril, mil teele asusid viis meest ja 52 koera, kaasas varustust täis neli kelku. Hommikuudu hajus küll päeva peale, kuid retkkond oli selleks ajaks kaldunud liialt itta jääpragude alale. Sealne lumepind oli ettearvamatu ja ohtlik, kord avaneski tohutu sügavik just Wistingi ja Amundseni kelgu kõrval, neil õnnestus hoiduda halvimast. Pärastlõunal laagrisse jäädes oli meeskonnal läbitud paarkümmend kilomeetrit.
Maa- ja madaltuisku ning ohtlikke jääpragusid jagus teele hiljemgi: mõnikord vajuti sisse, kuid ikka saadi välja, vahel tänu heale õnnele.
Navigeerimine šelfiliustikul oli hästi kavandatud, sügisretkedel rajatud moonaladusid aitasid leida vanad kelgujäljed; märtsis ehitatud kahemeetrised lumetähised olid samuti kindlalt püsti. Niisiis rajati teel poolusele veel 150 tähist, igaühes kirjake kauguse ja suunaga järgmise tähiseni.
Nagu sügisel, rajati nüüdki moonalaod igal täislaiuskraadil. Laost ida-lääne suunas pandi iga poole kilomeetri järel püsti nummerdatud bambusridvad ja nende otsa lipud: tagasiteel aitasid need hõlpsamini leida moonapaiku ka halva ilma korral. Nii põhjalikult suudeti neid tähistada vaid seetõttu, et meestel jäi piisavalt aega ja jõudu: kelke vedasid ju innukad grööni veokoerad.
Päevateekond 28–30 km kestis tavaliselt viis-kuus tundi, selle vältel ehitati lumest tähis ja söödi kiirelt kolm-neli kuivikut, janu korral lisati kuivikule lund. Pärastlõuna oli puhkuse aeg. Ekspeditsiooni kavas olid ette nähtud ka pikad puhkepäevad, mõnikord andis vaba päeva aga halb ilm. Kelgud jäid vähehaaval kergemaks, kava kohaselt tapeti ka koeri, et neid teistele kortele toiduks anda.
Teistmoodi päev oli 11. november, mil ligikaudu 150 kilomeetrit lõunas silmati mäetippe: hiljem on neid hakatud nimetama Kuninganna Maudi mägedeks.
Nende mägede jalamil jäi lõunapoolusele pürgiv seltskond laagrisse, et edasise tegevuse üle aru pidada: lõunapooluseni oli veel 550 kilomeetrit. Meeskond otsustas ülearuse maha jätta, võtta kaasa kahe kuu moona ning panna selga soojad karusnahksed rõivad. Tõus platoole kulges piki Axel Heibergi liustikku, kus oli arvukalt põhjatuid jääpragusid ja teed tõkestavaid jääplokke.
21. november, teisipäev
Niisiis oleme leidnud läbipääsu. Oleme praegu platool 10 600 jala kõrgusel (3231 meetrit – toim.). Oli tõesti pingutav päev, kõigepealt koertele. Ent kahekümne neljale neist, meie parimatest seltsimeestest, on saanud osaks parim autasu: surm. Saabumisel kell 8 p.l. lasti nad maha ja eemaldati sisikonnad. Nülitakse homme. Meile on jäänud 18 parimat koera. Need jaotuvad kolme kelgu ette, igaühele kuus. Koerad tegid täna suurepärast tööd. 17 km ja 5000 jalga tõusu (umbes 1520 meetrit – toim.). Ütle veel, et koerad on siin kasutud ...
22.–25. novembril hoidis tihe lumetorm retkelisi paigal. Maru küll vaibus, kuid edasist liikumist takistas paks pehme lumi, tunda andis ka mäestike lõõtsutamapanev kõrgus. Teekond viis siiski peatselt tagasi madalamale – Kuradiliustikule. Niisugune nimi anti jääväljale seetõttu, et seal oli väga raske liikuda: kui üks miil (1,6 km) õnnestus edasi minna, siis tuli kaks miili (3,2 km) ümber pragude käia. Liustiku ülaosa sai aga nimeks Saatana Tantsusaal: säärast metsikute kuristike ja põhjatute lõhangute labürinti polnud Amundseni kaaslased veel näinud. Retke tegi veelgi vaevalisemaks vahetpidamata undav torm [1, 4].
Poolusele suundujatele oli see viimane jäälõhedega ala, sest 4. detsembril jõuti platoole, 87o lõunalaiusele. Seevastu tõkestasid siin teed sastrugid: meetrikõrgused tuule kujundatud kõvad lumevired. Neid on eriti raske ületada nn. valges pimeduses, kui näha ei ole varje ega horisonti ja kaob kaugusetaju.

8. detsembril mööduti Ernest Shackletoni saavutatud lõpp-punktist 88o23' lõunalaiusel, see hetk tõi Amundsenile pisarad silma. Siia rajati ekspeditsiooni viimane moonaladu.
15. detsember, reede (tegelikult 14. detsember, sest oli ületatud kuupäevaraja)
Lõpuks jõudsime sihtkohta ja püstitasime meie lipu geograafilisel lõunapoolusel, Kuningas Haakon VII platool. Jumal tänatud! See oli kell 3 p.l. Hommikul teele asudes oli ilm parim, kuid kell 10 e.l. läks taevas pilve ja päike kadus. Priske tuul kagust. Osalt hea, osalt halb lumepind. Kuningas Haakon VII platoo paistis ikka ühesugune, üsna tasane, lumehangedeta. Päike ilmus jälle pärastlõunal ning keskööl saame mõõta tema seisu. Muidugi ei asu me täpselt 90o peal, kuid siiski väga lähedal, tänu meie suurepärastele vaatlustele ja instrumentidele. Saabusime kolme kelgu ja 17 koeraga. Ühe tappis Helmer kohe pärast saabumist. „Helge” oli kokku varisenud. Homme kulgeme kolmes suunas, et pooluse ala ümber piirata. Oli pidusöök, igaühele väike tükike hülgeliha. Ülehomme alustame tagasiteed kahe kelguga. Kolmas jääb siia. Jätame siia ka väikese kolmemehetelgi Norra ja Frami lipuga.
Hiljem on Amundsen kirjutanud sellest päevast nii: „Uhkus ja meeleliigutus särasid üles lipu poole vaatavas viies silmapaaris, kui lipukangas end terava plaksatusega lahti rullis ja üle pooluse lehvis. Olin otsustanud, et lipu heiskamise ajaloolisest sündmusest peavad kõik võrdselt osa saama. See au ei kuulunud ainult ühele mehele, vaid kõigile, kes olid selles võitluses oma elu kaalule pannud ja koos läbi tule ja vee läinud. [---] Siht oli saavutatud, teekond lõppenud. [---] Parem olla aus ja üles tunnistada, et ma pole kunagi tundnud ühtegi meest, kes oleks end leidnud oma ihaldatud eesmärgist sedavõrd risti vastupidises suunas olevat. Põhjapooluse ümber laiuvad alad ja muidugi põhjapoolus ise on mind ahvatlenud lapsepõlvest peale, ja nüüd olin ma siin, lõunapoolusel. Kas on üldse võimalik midagi nii pea peale pööratut ette kujutada?” [1].

Põhjalik ettevalmistus tagas võidu. Eelnev elu oli Roald Amundsenist kujundanud elukutselise polaaruurija. Tema paljud konkurendid jäid amatöörideks, kes ei osanud õigesti kasutada suuski, koeri, karusnahast rõivaid ega üleoleva hoiaku tõttu võtta omaks muid põhjarahvaste kogemusi.
Oma pooluseretke mõtles Roald Amundsen läbi pisiasjadeni. Muu hulgas pani ta suurt rõhku toiduvarule: seda oli kaasa võetud enam, kui tegelikult vajati. Nii oli võimalik vaid seepärast, et kasutati tolle aja polaarekspeditsioonide ainuõiget veojõudu – koeri, kes pärast oma otstarbe täitmist said küll roaks teistele koertele ja meeskonnaliikmetele.
Paljud asjahuvilised on Robert Scotti traagiliselt lõppenud ekpeditsiooni peamiseks põhjuseks pidanud asjaolu, et veoloomade rolli pandud meeskond ei suutnud kaasa vedada küllalt toitu. Säärane rännak eeldab aga üsna korralikku moonavaru. Pealegi ei jaksanud pikast päevast kurnatud mehed piisavalt hästi tähistada oma toiduladusid: tagasiteel kulus nende otsingutel palju väärtuslikku aega ja jõudu. Mida aeglasemalt edasi kulgeti, seda pikemalt tuli viibida Antarktise kõrgplatoo kurnavalt hõredas õhus. Samuti jäädi seetõttu tagasiteel külma aastaaja peale. Külm lumi oli aga justkui liiv kelgujalaste all. Ent samas andsid nii Robert Scotti kui ka Ernest Shackletoni juhitud ekspeditsioonid palju suurema panuse Antarktika teadusuuringutesse.

LISAKAST
-----------------------------------------------
Amundseni-Scotti jaama meteoroloogilised andmed (1957–2010)
Kõrgus merepinnast 2835 m
Jää paksus 2700 m
Jää liikumine loode suunas umbes 10 m aastas
Aasta keskmine õhutemperatuur –49,3 oC
Õhutemperatuuri absoluutne miinimum –82,8 oC (juuni 1982)
Õhutemperatuuri absoluutne maksimum –13,6 oC (detsember 1978)
Lume keskmine akumulatsioon 23 cm/aasta, vee ekvivalent 8,6 cm
Keskmine õhurõhk 681,4 mb
Keskmine tuule kiirus 5,5 m/s
Maksimaalne tuule kiirus 25 m/s (august 1989)
-----------------------------------------------


1. Amundsen, Roald 1912. Die Eroberung des Südpols. Band I & II. Lehmann, München.
2. Amundsen, Roald 1928. Elämäni ja tutkimusretkeni. Werner Söderstöm Oy, Porvoo.
3. Amundsen, Roald 2010. Diaries. The South Pole Expedition 1910–12. The Fram Museum, Oslo.
4. Centkiewicz, Alina; Centkiewicz, Czeslaw 1994. Mees, keda kutsus meri. Eesti Raamat, Tallinn.


Enn Kaup (1946) on TTÜ geoloogia instituudi vanemteadur, uurinud järvi kaheksal Antarktika-ekspeditsioonil 1972–2009. Eesti polaarklubi, Austraalia Antarktika-ekspeditsioonide klubi ja Saksa polaaruurimise ühingu liige.



Enn Kaup
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet