Eesti Looduse fotovõistlus
07-08/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
kaitsealad EL 07-08/2003
Kaks kaitseala Piusal

Võrumaa ja Põlvamaa piiril asub kaks Piusa-nimelist kaitseala: ühel neist hoitakse nahkhiirte talvitusalana tuntud liivakivikoopaid, teisel kauneid jõemaastikke liivakivipaljanditega.

Piusa koobastiku looduskaitseala (pindala 46 ha) asub Põlvamaal Orava vallas, Kagu-Eesti lavamaa lõunaosas. Kaitseala läbib põhja-lõuna-suunaline Obinitsa–Orava kruusatee, lõunapiiril kulgeb Valga–Petseri raudtee.

Nagu nimigi ütleb, on see kaitseala loodud eeskätt hoidmaks Piusa liivakivikoopaid kui Eesti, aga ka Baltimaade suurimat nahkhiirte talvitusala. Siit on leitud seitset liiki käsitiivalisi: tiigilendlane, veelendlane, brandti lendlane, habelendlane, nattereri lendlane, suurkõrv, põhja-nahkhiir. Nahkhiiri tuleb Piusale talvituma kuni 100 km raadiusest, kokku võib nende arv ulatuda kuni kolme tuhandeni. Kaitsealale jääb ka II kaitsekategooriasse kuuluva kivisisaliku elupaik. Koobastiku külje all asuva karjääri vanemates osades elavad veel kaitsealused kahepaiksed – harivesilik ja mudakonn.

Piusa koopad on tegelikult kunagised klaasiliiva ehk kvartsliiva kaevandamiseks rajatud käigud. Ehituselt on tegu ristuvate ning paralleelsete koridoride süsteemiga, milles käike eraldavad lae toestuseks jäetud liivakivist sambad. Siinse hea klaasiliivaleiukoha avastas 1920. aastal geoloog Hendrik Bekker. Heledat Sventoi lademe Gauja kihistu liivakivi hakati kaevandama 1922. aastal, tööstuslikult 1924. aastal Mõrsjamäest. Esialgu tehti seda maa-alustes käikudes ehk stollides, liiv veeti välja vagonettidega. Allmaakaevandus suleti 1966. aastal, kui koobastikust põhja pool avati karjäär, mille 1985. aasta toodang ulatus juba 28 000 tonnini.

Kaevanduskäikude kogupikkus küünib Eesti ürglooduse raamatu andmetel 20 kilomeetrini. Üheks ilusaimaks peetakse Sammaskoobast, kõige ebakorrapärasema ehitusega on Mõrsjamäe koobas. Kuus läänepoolset vanemat koobast on üsna väikesed: käikude pikkus ulatub vaid mõnekümne meetrini, kõrgus valdavalt kahe-kolme meetrini. Seitsmes ja kaheksas kaevandus raudteejaama kõrval erinevad teistest aga väga kõrgete, kuni kümnemeetriste käikude poolest. Kaevanduse selles osas alustati liiva kaevandamist ülemistest kihtidest ning liiguti järk-järgult allapoole: nii tekkisidki kõrged ja avarad sammaskäigud, idapoolseimas kaevanduses kulgevad need maa all mitmesaja meetri ulatuses.

Uuemate kaevanduskäikude lagedes võib märgata lõhesid, mõnes kohas on lagi sisse varisenud. Et ohtlikke käike sulgeda, üritati paarkümmend aastat tagasi koobaste sissepääse lõhkamise teel varistada, kuid enamasti see ei õnnestunud.

Sammaskoopasse on plaanitud rajada muuseum, kus tutvustataks klaasiliiva kaevandamise ajalugu ning arengut, samuti kohaliku aluspõhja geoloogiat.

Kaitsealal on tähistatud ka 1,4 km pikkune õppe-matkarada, kus tutvustatakse siinkandis väga iseloomulikku männimetsa ning seal kasvavaid taimi.

Kaitsekord. Kaitsealal tervikuna kehtib sihtkaitsevööndi režiim. Kaitse-eeskirja (RT I 1999, 75, 707) kohaselt on kõigile avatud suurim – Sammaskoobas, mille ette on paigutatud teabetahvel, koopasse viib trepp. Uudistajaile avatud koopaosa on turvalisuse pärast tähistatud puidust piiretega.

Ülejäänud koobastesse võib minna vaid kaitseala valitseja, Põlvamaa keskkonnateenistuse loal 1. maist kuni 31. augustini päikesetõusust kuni loojanguni.


Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala (pindala 1237 ha) asub Haanja kõrgustikul Võrumaa idaosas Vastseliina ja Meremäe valla piiril. See kaitseala on asutatud käänulise Piusa jõe ja seda ääristavate Devoni liivakivi paljandite kaitseks. Jõgi voolab kaitseala piires kuni 35 meetri sügavuselt aluspõhjakivimitesse lõikunud ürgorus.

Ürgorus voolav Piusa jõgi on Eesti jõgedest suurima langusega ja suhteliselt suure kaldega (vt. lähemalt lk... Toim.). Kaitseala piires on Piusa madalaveeline, keskmiselt kümme meetrit lai, väga looklev ja sageli kärestikuline. Langus on sellel lõigul eriti suur – 70 meetrit. Ürgoru veerud on järsud, kohati kuni 35-kraadise kaldega. Kaitsealale jääb 14 Devoni liivakivipaljandit ehk kohalikus keeles müüri, mille kõrgus ulatub 6–30 meetrini. Peale nende veel 18 väiksemat liivakiviavamust. Paljandid paiknevad enamasti jõe paremal kaldal, vaid kaks – Kurja ja Pärgi müür – seisavad vasakkaldal. Piusa jõe ürgorus asub Eesti kõrgeim Devoni liivakivipaljand, Härmä küla külje all paiknev Mäemine ehk Keldri müür, kus paljanduva liivakiviseina kõrgus ulatub 30 meetrini, oru veeru kõrgus aga 43 meetrini. Paljand on 150 meetrit pikk. Tuntud on ka 20,5 m kõrgune Härmä Alumine ehk Kõlksniidu müür, mida on peetud Eesti kaunimaks Devoni paljandiks.

Taimkattes on peale sellele maanurgale omaste männimetsade esindatud nii luhaniidud kui ka lammi- ja salumetsad. Piirkonnas kasvab palju stepipäritolu taimeliike, neist mitu kaitsealust, nagu palu-liivkann, võsu-liivsibul, palu-põisrohi ja käokuld (vt. lk. .. Toim.). Loomaliikidest väärivad märkimist mustlaik-apollo, harjus ning saarmas.

Kaitsekord. Kaitstav ala on jagatud kahte piirangu- ja kolme sihtkaitsevööndisse. Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala valitseb Võrumaa keskkonnateenistus, kuhu tuleks pöörduda kõigi kaitsealasse puutuvate küsimuste ja probleemidega. Looduskaitseala kaitse-eeskiri on avaldatud Riigi Teatajas (RT I 1997, 76, 1283).


1. Eesti looduse infosüsteem (seisuga 10.06.2003). www.eelis.ee

2. Heinsalu, Ülo 1987. Eesti NSV koopad. – Valgus, Tallinn.

3. Järvekülg, Arvi (koost.) 2001. Eesti jõed. – Tartu ülikooli kirjastus, Tartu.

4. Kohava, Priit (koost.) 1983. Võru Metsamajandi järelvalvepiirkonna looduskaitseobjektid. – Ü/K Metsaprojekt, Tallinn.

5. Raid, Maire (koost.) 1983. Räpina Näidismetsamajandi järelvalvepiirkonna looduskaitseobjektid. – Ü/K Metsaprojekt, Tallinn.


Roland Müür (1975) on keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse loodusbüroo peaspetsialist.



Roland Müür
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet