Eesti Looduse fotovõistlus
07-08/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
koopad EL 07-08/2003
Lõhest liivakivis saab koobas

Suuri looduslikke koopaid – peamiselt küll karstikoopaid – käime sageli imetlemas välisreisidel. Koduseid tunneme vähem. Ometi on nendegi seas tähelepanuväärseid: nii lubjakivide aeglasel lahustamisel kujunenud ulatuslikke karstikanaleid kui ka paremini ligipääsetavaid, põhjavee mehaanilise uuristustegevuse tõttu tekkinud liivakivikoopaid, mis paiknevad põhiliselt Lõuna-Eestis, Devoni liivakivide avamusalal.

Aeg on koobaste, eriti liivakivikoobaste suhtes armutu. Osa neist variseb kinni, osa hoopiski avardub või muudab oma kuju. Sageli suunavad laevaringud koopaoja uuele teele, uuristus hakkab kulgema teisal ning osa koopapõrandast jääb kuivaks. Kõike seda tuleb jälgida ja registreerida, et saada ettekujutust koobaste kujunemisloost ning ennetada ebameeldivusi hoonete ehitamisel ja koobastesse juhuslikult sisenejate jaoks.

Praeguseks on koobaste kohta juba üht-teist teada. Otsustavat osa nende tekkel mängivad kivimilaama läbivad lõhesüsteemid, mis järskudel orunõlvadel sageli avanevad ja loovad eeldused põhjavee kiireks liikumiseks ja uuristustegevuseks [3, 6]. Teame, et eriti soodustavad kiiret veevoolu lõhede ristumiskohad nii vertikaalsetel kui ka kaldsuundadel. Lõhede mõju avaldub ka koobaste looduslikus kujus: piiratuna sirgetest lõhepaaridest on nad enamasti tunnelilaadsed või mitmete erisuunaliste lõhede olemasolu korral sakiliselt looklevad käigud, moodustamata keerukamaid labürinte. Erisuunaliste ja eri kallakuga lõhede ristumiskohad loovad eelduse suuremate tühikute – grottide tekkeks.

Põrgutee ja pelgupaik. Inimeste tähelepanu on maa-alused tühikud köitnud iidsetest aegadest peale. Eelkõige on huvi pakkunud koobastest väljuvad puhtaveelised allikaojad, mis on andnud kosutust teekäijatele ja head joogivett ümbruskonnale. Mitmele sellisele allikale on omistatud tervistavat või taastavat toimet. Väikese Taevaskoja Emalätte vee noorendavasse toimesse näivad uskuvat ka praegused turistid. Silmanägemist pidid parandama paljud allikad, näiteks Helme Arstiallikas.

Salapärased maa-alused tühemikud, mis taga pool kitsenevad läbipääsmatuks käiguks ja mille põhjas niriseb vesi, on inimestesse sisendanud hirmu ja andnud ainet paljudele pärimustele [4]. Peamiselt seostatakse koopaid Vanapagana elu- ja tegevuspaikadega. Eriti rohkesti on niisuguseid pärimusi Viljandimaalt [2]. Sealsete Koodioru, Karksi, Õisu ja Maimu koobastes elanud Vanapaganate pered säärases üksmeeles, et kasutanud koguni ühist leivalabidat, mida aeg-ajalt käidud üksteiselt laenamas. Huvitav, et praegu on nimetatud koobastest paremini säilinud just Maimu koobas, kus elanud Vanapaganate kõige vaesem ja tõrjutum pere. Mõistagi viis neist koobastest tavaliselt otsetee põrgusse. Kohati kuulduvat koobastest ikka veel kangakudumise klõbinat. Võrumaal olla Obinitsa Vanapaganad takistanud isegi kloostri ehitamist, mistõttu see tulnud rajada Obinitsa asemel Petserisse.

Paljud koopad on pakkunud inimestele pelgupaika sõdade ajal. Kirjandusest leiab sellekohaseid viiteid Ahja jõe ürgorus asuva Oosemäe ehk Vanakivi koopa kohta. Seal varjunud inimesed Ivan Groznõi sõjakäikude ajal; sellel olnud kuni 18 eri otstarbega kambrit, mis olid omavahel ühendatud koridorilaadsete käikudega [1]. Pärast Saesaare paisu rajamist 1952. a. jäi see koobas vee alla, kuid samas Oosemäe liivakiviseinas on praeguseks tekkinud juba uus kuue meetri pikkune allmaakäik. Võhandu jõe orus on pelgukohtadena tuntud Uku, Vokiniidu, Sõjatare ja Punnküla koopad, Viljandimaal Kariste ja Vaida koopad. Vaida koobast Viljandimaal ning Väikese Emajõe orus Kingo oja suudmes paiknenud koobast kasutanud peatuskohana koguni Rootsi kuningas Karl XII. Mitut sellist koobast on inimesed tugevasti muutnud, kaevates juurde laiendeid ja lisakäike.

Hilisematel aegadel, kui koopad kaotasid oma tähtsuse varjumispaikadena, on nad püsinud vaatamisväärsusena mõisaparkides või maastikul (Helme, Koorküla, Pokardi, Aruküla jt.). Neidki on saatnud legendid ja huvitavad väljamõeldised, eriti neist algavate salakäikude kohta. Nii viinud Tori Põrgust käik Viljandi linna, Kullamäe koobastest Tarvastu kirikusse, Aruküla koobastest Tartu Toomemäele ja Kärkna kloostrisse. Kõige lennukama arvamuse kohaselt olevat Oosemäe liivaseinast Ahja jõel viinud tunnelilaadne käik koguni Kiievisse! Koobastesse olla mõnikord peidetud ka suuri varandusi. Eriti rohkesti on sellesisulisi pärimusi Ahja jõe ääres paiknevatest koobastest.

Looduslikke koopaid on kasutatud ka argisemalt, peamiselt kartulikoobaste või muude hoidlatena, kuid siiski mitte eriti sageli, sest selleks sobivad üksnes kuivad tühemikud.

Tehiskoopaid on rajatud klaasliiva kaevandamiseks, näiteks Piusal ja võib-olla ka Tartus (Aruküla).


Paarkümmend tuntut ja tundmatut. Viimastel aastatel tehtud ülevaateuuringu põhjal on looduslikke koopaid Eesti Devoni liivakivis, mille pikkus ületab viis meetrit, ühtekokku 22. Loetelule lisandub veel üheksa inimtegevuse käigus muudetud loodusliku algega koobast ja kaks tehiskoobastikku. Väiksemaid uurdeid ja koobasteks laienevaid lõhesid on registreeritud veel sadakond. Nendegi seas on mitu huvitava ehituse ja arengulooga objekti, nagu Karksi, Obinitsa, Kingo, Tilleoru jt. (tabel)

Kõige sagedamini on koopaid ja uurdeid Aruküla lademe punakatoonilistes liivakivides, pisut hõredamalt Burtnieki ja Gauja kollakates või valgetes liivakivides. Kitsukesel Pärnu lademe avamusel on mitu märkimisväärset koobast (Tori Põrgu, Tori sild), Amata lademe niisama suurel avamuspinnal nad aga puuduvad. Neist tähelepanekutest ei saa siiski teha eriti kaalukaid järeldusi, sest peaaegu kõik looduslikud koopad paiknevad järskude jõeorgude veerudel või ojakallastel, mille asendi määrab eelkõige veevõrgu areng, mitte niivõrd aluspõhjakivimite iseärasused.

Kahtlemata pälvivad enim asjatundjate tähelepanu kõige pikemad koopad, mis geoloogide rõõmuks on raskesti leitavad ja halva juurdepääsuga ning seetõttu säilitanud loodusliku algilme. Nendesse sisenemine nõuab entusiasmi ja on võimalike juhuvaringute tõttu isegi ohtlik. Nii tuleb Eesti pikima koopa – Lopa Põrgu (37 m) – suu leidmiseks otsida üles vaevumärgatav rada, mis viib võsastunud sälkorgu ja seejärel liikuda taskulambiga käpuli mööda külma allikaoja, et jõuda koopa lõppu avarama grotini. Umbes sama tuleb läbi teha ka Tarvastu orus paikneva Matu (29 m) koopa puhul. Mõnevõrra lihtsam on siseneda Age koopasse Tartumaal Roiu lähedal, Vokiniidu koopasse Võhandul, Kullamäe koobastesse Tarvastu jõel. Nendeni jõudmiseks tuleb siiski mõnda aega liikuda teeradadeta maastikul mahalangenud puude, oksarisu, nõgeste ja mätaste vahel.


Mugavamad on kuulsamad. Paljudesse Eestimaa koobastesse pääseb aga tunduvalt kergemini. Sagedamini käiakse Emalätel ja Taevaskoja Neitsikoopas, Tori Põrgus Pärnu jõel, Uku koopas Võhandul ning Allikukivi koobastes Kilingi-Nõmme lähistel. Allikukivi koobaste puhul väärivad vaatamist ja uudistamist koopaseintele loodusjõudude kujundatud huvitavad mustrid ja sambad, mida ei varjuta ka asjaolu, et huviliste turvalisuse tagamiseks on siinne suurim koopasaal pealt kaitstud betoonvõlvitisega. Küllaltki tihti satuvad turistid ka Viljandimaal Pollis asuvasse Maimu koopasse ja Sänna koopasse Rõuge kandis. Maimu koopa on Eesti kultuurilukku talletanud August Kitzberg jutustuses “Maimu”. Ka sama autori teine teos “Kauka jumal” on koopaolustikuga seotud: tegevuspaiga prototüüp on just Lõuna-Eesti pikima koopa lähedal asuv Lopa talu.

Eesti kõige tuntumad koopad on Piusa, Helme ja Aruküla koopad, mis asuvad tiheda liiklusega teede ääres; neisse pole vaja siseneda erivarustuses. Piusa ja Aruküla on täielikult inimeste rajatud. Piusa vanast klaasiliiva kaevandusest, kus 1922.–1976. a. toodi maapinnale hinnalist valget liiva, on alates 2001. aastast matkajate jaoks kohaldatud 100 x 100 meetri suurune 5–6 meetri kõrguste sammaskäikudega osa, mis jaoti hõlmab ka õpperaja. 1830. aastatel esimest korda trükisõnas kirjeldatud Tartu põhjapiiril paiknevate Aruküla koobaste tekkelugu ja -aeg on praeguseni ebaselge. F. R. Kreutzwaldi arvates on need iidsed pelgupaigad, mis hiljem kasutati laoruumidena. Mõned autorid on pidanud neid valge liiva kaevandamisel kujundatud käikudeks. Teaduslukku on Aruküla koopad läinud unikaalsete kalafossiilide leiukohana, kus aastail 1834–1859 tegi väljakaevamisi Tartu ülikooli professor Herman Asmuss [5].

Ka Helme koobastes Tõrva lähistel käib igal aastal sadu inimesi. Koos ordulossi varemete ja ohvriallikaga moodustavad sealsed koopad huvitava ja vaatamisväärse kompleksi. Avaratesse koopasaalidesse on kerge siseneda ja taskulambi valgel näeb seintel ka looduslikke uurdeid. Helmes võib ühtlasi näha, kuidas inimkäte laiendatuna kaotavad koopalaed püsivuse ja varisevad sisse. Lehtrilaadsed langatused koobaste kohal on ses mõttes väga õpetlikud. Osa koopasüsteemist on varingute pärast kinni müüritud. Umbes samalaadseid ilminguid võib näha ka Valgamaa lõunapiiril asuvate Koorküla koobaste juures, kuid asukoha tõttu suurtest liiklusteedest eemal käib matkajaid siin vähem. Peipsi äärde sattudes tasub uudistada koopaid Kallaste linna supluskoha lähistel. Erinevalt eelmistest on siin koobast kujundanud ka järvelainetus.

Eesti koobaste kohta on kirjutanud sisuka ülevaateraamatu Ülo Heinsalu [1]. See raamat, hea teejuht koopahuvilistele, sisaldab andmeid aastatest 1961–1984, mil Ülo Heinsalu uuris ja mõõdistas Devoni koopaid.



1. Heinsalu, Ülo 1987. Eesti NSV koopad. Tallinn, Valgus.


2. Heinsalu, Ülo; Kurik, Elga 1967. Põrguhauad ja põrguaugud. Eesti Loodus 18 (4): 211–217.


3. Kleesment, Anne; Pirrus, Enn 2000. Fracture systems in Devonian sandstones, south Estonia. Eesti TA toimetised 49 (4): 284–293.


4. Laugaste, Eduard; Liiv, Ellen 1970. Muistendid Vanapaganast. Eesti Raamat, Tallinn.


5. Mark, Elga 1958. Aruküla koobastikust. Eesti Loodus 9 (1): 38–40.


6. Pirrus, Enn jt. 2002. Joint systems in Devonian sandstones in the Kiidjärve–Taevaskoja research area, southeastern Estonia. Eesti TA toimetised 51 (2): 121–132.



Anne Kleesment (1935) on Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi erakorraline teadur.



Anne Kleesment
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet