Eesti Looduse fotovõistlus
01/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
AASTA PUU EL 01/2002
Pärna aastal pärnapuudest.

Hariliku pärna looduslik leviala.
Vanad hiiepärnad ja vähesed metsa-pärnad. Ka enamik taluõue ja põlluääre põlispärnasid on kodumaist päritolu. Kuid parkides ja linnahaljastutes näeme hästi-kohanenud võõraid.

Pärna perekond on pärnaliste sugukonnas tähtsaim ja tuntuim. Selle moodustavad 25–50 sageli üksteisest raskesti eristatavat heitlehist puuliiki Euroopa, Aasia ning Põhja-Ameerika parasvöötmest ja lähistroopikast ning mõni liik ka toopikast. Täpset liikide arvu perekonnas on raske öelda, sest neid pole lihtne eristada: pärnaliigid ristuvad kergesti omavahel, andes segatunnustega hübriide; üksikute liikide eristamist raskendab ka liigitunnuste muutlikkus.

Peale Eestis looduslikult kasvava hariliku pärna (Tilia cordata)kasvatatakse siin veel kümmekonda võõrliiki. Kõigil pärnadel on ümarad või laimunajad ning tavaliselt südaja või viltusealuse ning teravneva tipu ja saagja või hambulise servaga lihtlehed. Kännastesse koondunud kollakasrohelised või –valged õied lõhnavad tugevasti ning on meerikkad. Õisikuvarre külge kinnitub kahvaturoheline piklik keeljas tiiba meenutav lehe-ke– kandeleht. Selle järgi ongi vanakreeka keele kaudu (kr. k. (ptilon) ‘sulg, tiib’) tuletatud pärna teaduslik perekonna-nimetus Tilia. Vili on pärnadel tavaliselt üheseemneline karvane(mõnikord ka paljas) pikiribiline pähklike.

Perekonna tuntuim esindaja harilik pärn on laia areaaliga liik, mille põhjapiir ulatub Põhja-Euroopas Laadoga ja Oneega järve põhjaosani, läbides Soomet umbes Kuopio ja Vaasajoonel ning küünib üle Botnia lahe ka Edela- ja Lõuna-Skandinaaviasse; idas ulatub hariliku pärna levila üle Uurali mägede Lääne- ja Lõuna-Siberisse kuni Tomskini, läänes Briti saarteni;lõunas kulgeb levila piir Põhja-Hispaaniast läbi Vahemere maade, Krimmi ja Kaukaasia kuni Väike-Aasiani (vt. kaardiskeemi).

Siberis moodustab harilik pärn suure tootlikkusega puhtpuistuid– pärnikuid; areaali lääne- ja keskosas kasvab sageda-minisegus hariliku tamme ja teiste laialehiste lehtpuudega. Eestis on hariliku pärna enamusega puistuid metsakorralduseandmeil ainult ligikaudu 90 hektaril, peamiselt põhjarannikul ning Lääne-Eestis nii mandril kui ka saartel ja laidudel. Mõnikord võib rohkesti pärna kohata ka puisniitudel. Enamasti kasvab ta aga meil salumetsades (naadi ja sõnajala metsakasvukohatüübis).

Kuivõrd pärn on meie kodumaistest lehtpuudest kõige varjutaluvam, jääb ta puistus tavaliselt alusmetsa- või teise rindepuuks, jõudes harva ülarindesse. Ta eelistab kasvada parasniisketel viljakatel ja huumusrikastel muldadel, kus seltsib haava, arukase ja kuusega, vahel ka sanglepaga. Olles küllalt aeglasekasvuline, eriti nooremas eas, võib harilik pärn heades kasvutingimustes sirguda siiski kuni 35 meetri kõrguseks. Ta on ka pikaealine, elades 300–400, sageli aga isegi kuni 600 aastat.

Puit, niin, mesi. Pärna puit on pehme ja kerge (tihedus0,53–0,57 g/cm3; võrdluseks: kase puidu tihedus on0,63–0,67 g/cm3) ning värvuselt valge või kreemikas, kergelt pruuni või punaka varjundiga. Ta pole küll eriti vastupidavmädanikele ja kahjuritele, kuid see-eest kergesti lõhestatav, eriviisidel töödeldav ja immutatav ning seetõttu leidnud laialdastkasutust tisleri, treimis- ja nikerdustöödel nii skulptuuride ja mööbli kui ka muusikariistade valmistamisel. Puidust märksa rohkem on pärna levila piires elavad rahvadkasutanud pärna niint. See koore alumine, pikkadest painduvatest ja tugevatest rakukimpudest koosnev kiht oli omaaegses 22 talumajapidamises oluline köite, jalatsite (viisud), mattide, kottide, mõrdade jms. tooraine. Niint võeti noortelt, kuni 40-aastastelt pärnapuudelt, mida omal aja nimetatigi Põhja-Eestis niinepuudeks, Lõuna-Eestis ja saartel lõhmusteks, kuna pärn(Võru murdes pähn) oli vanema puu nimetus [3]. Arvatakse, et just koore laialdase kasutamise tõttu – nõnda hävitati rohkesti noori puid – vähenes möödunud ja ülemöödunud sajandil pärnadearv Eestis ja mujalgi Euroopas oluliselt. Ühe viisupaaritegemiseks vajati ju 2–3 noort niinepuud ning suvel kulus talus tööjalatsina 3–4 paari viiske inimese kohta nädalas.

Pärna on ajast aega peetud heaks meeandjaks: lühikesele õitsemisajale vaatamata võivad mesilased hea ilmaga korjata hektarisuurusest pärnapuistust kuni 1000 kg mett. Peene aroomi ja meeldiva maitse ning kuldkollase või heleda merevaigu värvusega pärnaõiemesi on kvaliteedilt üks parimaid ning maailmaturul väga hinnatud. Ta sisaldab keskmiselt 36% glükoosi ning 39% fruktoosi. Õietolm on pärnadel roheline. Fütontsiide, eeterlikke õlisid(0,05%), süsivesikuid, karotiini (A-provitamiini) ja C-vitamiinisisaldavaid nektaririkkaid ja magusalt lõhnavaid pärna õisi (flores Tiliae) kasutatakse meditsiinis teeseguna või ravimteena, kuid ka alkohoolsetes ja karastusjookides. Õitest pressitud eeterlikku õli, mille peamine koostisosa on farnesool, tarvitatakse parfümeeriatööstuses.

Pühapuu, kodu- ja linnapuu. Läänemere maade rahvad ja germaanlased on põlistest pärnapuudest ikka lugu pidanud, neid austanud. Praeguseni võib Eesti eri paigus näha kunagisi pühapärni, näiteks Sipa pühapärn Loodna vallas Raplamaal või Ilumäe hiiepärn Vihula vallas Lääne-Virumaal [2]. Vanadele eestlastele oli põldude vahel või õue- ja aiapuuna seisev pärnoma peene rõmelise mustjashalli tüvekorba ning laia, tugevastiharuneva võrakrooniga üks enim armastatud ja lugupeetudpuu.

Tänapäevalgi on pärnad väga hinnatud koduaedades, kuid veelgi rohkem linnade ja asulate haljastuses. Gaasi- ja tahmakindlatena on neist kujunenud kõige tavalisemad tänava-, pargi- ja puiesteepuud. Pärnad taluvad väga hästi okste lõikamist ja kärpimist, mis võimaldab nende võra mitmeti kujundada. Ka ümberistutamine ei pane pärna kauaks põdema.

Samas ei tule ehk igaüks selle pealegi, et need linnapärnad pole enamasti mitte meie pärismaised, vaid siinsetes oludes hästikohanenud võõrad – sama perekonna teised liigid. Miks siis eelistatakse haljastuses võõraid? Peamine põhjus peitub haigustes, nagu näiteks pärna võrsesurm (tekitaja Stigmina compacta) ja pärnavähk (tekitaja Nectria spp.), millesse harilik pärn haigestub just asulates märgatavalt sagedamini kui teised pärna perekonnaliigid. Linnades on suurem oht nakatuda ka puidumä-danikketekitavate (Ganoderma lipsiense, Polyporus squamosus)ning eri lehelaiksusi põhjustavate seentega (Gloeosporium tiliae, Ascochyta tiliae, Phyllosticta tiliae, Discula umbrinella jt.). Kahjuritest võivad harilikku pärna rünnata lehepinnal ning lehekudedes tegutsevad pahklestad (Eriophyes lateannulatus,E. tiliae, E. tiliae-nervalis, E. leiosoma) ja lehtedest toituvad suuretalivaksiku (Erannis defoliaria) ja pärna-nälkvaablase (Caliroaannulipes) vastsed. Seetõttu eelistataksegi juba ammustest aegadest linnades puiestee- ja pargipuuna teisi, haigus- ja kahjuri-kindlamaid liike.

Igapäevased, kuid võõrad. Saagem siis tuttavaks nendegi pärnadega, keda kohtame linnades rohkem kui kodumaist, ning õppigem neid eristama. Et lehe kuju on enamikul pärnadel vähem või rohkem ebasümmeetriliselt südajas ning selle suurus sõltub ka puu vanusest, kasvutingimustest ja muudestki asjaoludest, siis tuleb pärna liike määrates pöörata tähelepanu eelkõige lehelaba alumise külje värvusele ning karvadele. Kõige rohkem kasvatatakse meie linnades suurelehist pärna (T. platyphyllos).

Looduslikult on see liik levinud Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Euroopas ning arvatavasti jõudis ühena esimestest võõrpuuliikidest Saksamaalt Eesti mõisaparkidesse juba 16. sajandil. Nagu nimetuse järgi arvata võib, on selle liigi lehed mõnevõrra suuremad kui harilikul pärnal. Kuid kindlamini aitavad suurelehist pärna ära tunda leheroodudel (eriti lehelaba alaküljel) ning leherootsul olevad hallid karvad. Noored lehed võivad tal aga olla üleni pehmekarvased. Ka lehtede puhkemise ning varisemise ja õitsemise aja järgi saab suurelehist pärna harilikust eristada: suurelehisel puhkevad pungad umbes nädal ning õied umbes kaks nädalat varem kui harilikul. Kuid võrreldes perekonnakaaslastega langetab suurelehine pärn lehed sügisel hiljem. Ka on ta väga pikaealine, elades kuni tuhande aasta vanuseks, ning meil täiesti külmakindel.

Haljastuses, eriti aga vanades mõisaparkides on laialt levinud ka hariliku ja suurelehise pärna looduslik hübriid – läänepärn, mida varem nimetati ka hollandi pärnaks (T. x vulgaris; syn.T. europaea, T. x intermedia, T. x hollandica). Läänepärna veidi viltusedlehed on enam-vähem sama mõõtu kui suurelehisel, kuid läänepärna lehtede alaküljel on hallikaspruunid karvad ainult leheroodude nurkades ja leheroots karvadeta. Kuigi läänepärnatüvekoor sarnaneb hariliku pärna omaga, tunneb läänepärna kergesti ära tüve allosa suurte pahkade järgi (need on tekkinud uinuvate pungade vohamisest).

Meie haljasaladel hakkab paiguti silma läikivtumerohelise lehestiku ning ovaalse tiheda võraga läiklehine pärn (T. xeuchlora) – hariliku ja kaukaasia pärna (T. dasystyla) looduslik hübriid. Läiklehine pärn on looduslikult levinud Krimmis ja Kaukaasias, kuid väärtusliku ilupuuna kasvatatakse teda rohkesti ka Kesk- ja Lääne-Euroopas. Pärnade seas on ta üks hilisemaid õitsejaid, Eestis puhkeb õide alles juuli lõpul.

Ka hõbepärn (T. tomentosa) õitseb võrdlemisi hilja, juulilõpus ja augustis. Selle meie parkides harva nähtava väga ilusapärna kodu on Kagu-Euroopas ja Väike-Aasias. Teda tunneb ümara võra ning helehalli tüvekoore järgi, kindlamalt aitavad aga selgusele jõuda suured südajad lehed, mis on pealt matilt tumerohelised ning alt üleni madalate valgeviltjate karvadega.

Väga suurte (kuni 20 cm pikad ja laiad) ja teistest pärnadest heledamate lehtedega ameerika pärn (T. americana) on meil samuti harv pargipuu, kuid vääriks linnades senisest rohkemat kasvatamist: ta on mulla suhtes leplik ja talub üsna hästi õhusaastet.

Üksikutes Eesti kollektsioonaedades võib näha veel Kaug-Idast pärit mandluuria pärna (T. mandshurica), mida tunneb karvaste ja jämedalt teravahambulise servaga lehtede järgi, ning Põhja-Ameerika idaosast pärit väga suurte lehtedega tähtkarvast ehk unustatud pärna (T. neglecta).



Ivar Sibul
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet